Mida on näidanud aasta metsapoleemikat

Tark otsustaja parandab minevikuvigu nii, et koos metsa ja inimeste tervisega püsiks elujõuline ka pika aja jooksul kujunenud kultuurivõrgustik.

ASKO LÕHMUS

Metsaseaduse muutmisest alanud väitlus on laienenud Eesti metsade tulevikule ja keskkonnapoliitikale üleüldse ning paljastanud neis asjus ühiskonna põhimõttelise lõhestatuse. Konflikti keskmes on riigi majanduslik ja poliitiline sõltuvus puidutööstusest, mis kahjustab Eesti loodust ja on osa laiemast keskkonnakriisist.

Mullu sügisel laienes ametikoridoridest avalikku ellu arutelu Eesti metsade seisundi ja tuleviku üle. Agaramad on selle 1970ndate soodesõja eeskujul jõudnud juba metsasõjaks nimetada. Tõsi, interneti otsingumootorid aitavad meenutada, et ajakirjanikud kuulutasid metsasõja paaril korral Eestis välja ka 2000. aastate alguses. Noist sündmustest ei ole avalikku mällu sügavat jälge jäänud.

Selles metsasõjas teisiti

Esiteks on teema kandunud tavapärasest väitlusringist – metsamehed, looduskaitsjad, erametsaomanikud, Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), töösturid ja riigiametnikud – kaugele välja. Kõnelnud on kirjanikud ja ajakirjanikud, kunstnikud ja muusikud, kodanikuaktivistid ja palgatud lobistid, teadlased ja esoteerikud, riigikogu ja õiguskantsler, lõpuks ka president ja politsei. Ilmunud on sadu kirjatükke ja intervjuusid ning küllap sadu tuhandeid ühismeediapostitusi.

Kiire tagasivaatena võib sündmuste vahetuks alguseks pidada keskkonnaühendustes pulbitseva rahulolematuse kirjeldust ajakirjanik Linda-Mari Välilt 2015. aasta juunis,^1, millele järgnes temalt veel mitu artiklit Müürilehes. Paralleelselt teravnesid 2016. aasta kevadeks taas erimeelsused vabariigi metsandusnõukogus, kus keskkonnaministeerium surus läbi metsamajandust intensiivistavaid metsaseaduse muudatusi. Asjaajamisest nördinud keskkonnaühendused alustasid 2016. aasta novembris kampaaniat „Eesti metsa kaitseks“. 1. detsembril esitasid 102 kultuuri- ja ühiskonnategelast avaliku kirja presidendile, riigikogule ja ministritele. Ühtäkki ärkas peavoolumeedia ning kuu aja jooksul laienes väitlus kõigisse peamistesse meediakanalitesse üha uute sõnavõtjate osavõtul. See oli äratuskell parlamendile: riigikogu keskkonnakomisjon kuulas osalisi tänavu 17. jaanuaril ning 13. aprillil arutati metsandust juba riiklikult olulise küsimusena suures saalis. Juunis võeti metsaseaduse muudatused küll vastu, ent president tegi nende väljakuulutamisel kaks säästlikumale metsamajandamisele manitsevat avaldust.

Teiseks ei ole poliitilistesse kõrgustesse sööstnud arutelud toonud pingeleevendust, kuigi kindlasti on need olnud jälgijatele õpetlikud. Vastupidi – need lihvivad settinud materjalist välja üha uusi vastuolusid. Mõni neist paistab olevat nii sügav ja valus, et sunnib kasutama kogu psühholoogilise mõjutamise arsenali – võimsaid kujundeid,² lõikavat irooniat³ või halvemal juhul demagoogiat.⁴ Järelikult põrkavad pealtnäha tehnilistes metsandusküsimustes üksikhuvid ja väärtused keeruliste tervikute – maailmavaadete ja tulevikuvisioonidega. Nende taga kummitav üldküsimus – millist riiki ja valitsemist rahvas tahab – on tasapisi muutunud nii tungivaks, et suudab muuta tähenduslikuks isegi üheainsa puu maharaiumise.⁵

Jõud ja vastujõud

Metsapoleemika on arenenud järk-järgult üldisemaks sõjaks põhjusel, et riik jätkab majanduskaalutlustel üha uute loodust kahjustavate otsuste tegemist. Jätmata õieti aruteluruumi, rääkimata teistsuguste arenguvõimaluste kaalumisest või katsetestki vastuolusid ühiselt ületada. Viljakate kuusikute raievanuse langetamine, statistikakaubandus puidupõletamisest saadava energiaga, riigi keskkonnavaenulik seisukoht Euroopa Liidu kliimaläbirääkimistel (nüüd eesistumisel), Rail Balticu otsetrass, eriplaneering võimsa tselluloositehase rajamiseks. Inimeste murele lageraietega laastatud looduse pärast vastasid ametnikud eesotsas ministri ja RMKga loosunglike soovitustega rajada kultuurpuistuid. Looduse säästmiseks tehti samal perioodil kaks vaevalist mööndust: püsielupaigad lendorava väljasuremise ärahoidmiseks ning kaitsealad põliste salu- ja laanemetsade elustikule. Viimati mainitu on aga tulevikuprojekt, sest enamik loodusmetsi on venitamise ajal maha saetud ja tulevasi kaitsealasid kaitseb esialgu üksnes RMK käskkiri.⁶

Mais 2017 märkasid metsades toimuvast ärritatud pealinlased, et kännustik oli ilmunud juba ukse alla ja ette taheti võtta suur pajupuu. 27. juunil tuli puu langetamiseks politseil jõudu kasutada.

Neil, kes tunnevad kiusatust naeruvääristada Haabersti hõbepaju kaitsjaid, tasub meenutada nii meie fosforiidisõja ajalugu kui ka üldse massirahutuste teket identiteedi, nt rassilise kohtlemise, pinnalt. Tasub märgata, et Hasso Krull räägib metsateemalises kirjutises siseemigratsioonist⁵ ning Valdur Mikita kirjeldab ühe inimtüübi võitlust oma ellujäämise ja väärikuse eest. Kusjuures Mikita määratleb „riigi koloniaalpoliitika [lõpetamise] oma maade ja metsade suhtes“ kujutletava vaherahu esimese tingimusena.² Jälgigem ka vastaspoolte sõnakasutust! Metsa majandusliku tähtsuse rõhutajad püsivad enam-vähem ühes raamis: nende süüdistuste sihtmärgiks on raievastased, looduskaitsjad või kaunishinged, kelle tegevust nimetatakse, tõsi, üha sagedamini paanika külvamiseks või propagandaks. ^7,8,9 Nende vastaspool, kes võttis mullu sügisel sõna peamiselt ministeeriumi vastu, kritiseerib üha enam aga seda, mis toimub riigis või Eestis.^{3, 10, 11}

Kui see ei ole kultuurilõhe ja vastupanuliikumise alge, siis mis see on?

Prõmmimine tagatoa uksele

Vaadakem selles valguses üle riigiametnike (sh vähemalt nelja ministri) lemmiksoovitus – usaldage eksperte! – ja siis nende ekspertide sõnumid. Näiteks maaülikooli professor Veiko Uri lõpetab oma arvamusloo nii: „On põhjust uskuda, et Eesti metsade majandamine on jätkuvalt asjatundjate kätes ja tehtud otsused viivad meid õigesti edasi.”¹² Aga kuhu edasi, ja mis mõttes õigesti? Seda ju küsivadki loovharitlased, kes on tuleviku tunnetamises märksa parema ettevalmistusega kui metsamehed. Piltlikult öeldes prõmmivad nemad oma ekspertiisiga ametnike ja metsameeste tagatoa uksele. Prõmmijaid on teisigi, näiteks metsade mittepuidulistest väärtustest ja säästvast arengust rääkivad teadlased. Või metsapoleemika käigus tekkinud kodanikuliikumine „Eesti metsa abiks“, milletaolised ei sünni tühja koha peale ja mis täidavad tähtsat ülesannet ühiskonna huvide ümberhindamisel.¹³

Inimlikult on mõistetav, et sissetung ei mahu tagatoaliste hinge. Professor Hardi Tullus on süüdistanud „tõejärgset ühiskonda“¹⁴ ja professor Henn Korjuse meelest on „uue metsaseadusega kaasnev paanika … valdkonnaga seotud inimestele mõistetamatu“.¹⁵ Tagatoast tiivustatud kaitseminister Margus Tsahkna avaldas jõulueelsel pressikonverentsil koguni toetust keskkonnaministri võitlusele huvitava ja ootamatult väga hästi organiseeritud jõuga, kes anonüümselt nurga tagant susib. Riigivaenlasteks tembeldatud metsakaitsjad vihastasid ning omaaegne keskkonnaminister Toomas Frey tulistas riigikogu kõnepuldist 13. aprillil otse vastu, et säästva arengu seadust rikkudes tegeleb hoopis valitsus riigivastase tegevusega. Ajakirjanikel oli lõbu laialt ja poliitlõhe muudkui kosus.

Kogu möödunud talve oli probleemi lahendamise võti keskkonnaministri ja tema juhitava ministeeriumi käes. Nad eelistasid aga tagatuba ja läikima löödud pressiteateid. Kui keskkonnaminister Marko Pomerants 20. aprillil lõpuks avaldas esimese arvestatava ülevaate Eesti metsandusest, siis määras selle sõnumi paraku pilge, et tagatoa ukse taga seisavad lapiku maa teooria pooldajad kaugest minevikust.¹⁶ Selline esitus vaevalt veenis ühtki vastast või hajutas ühtki kahtlust.

Meenutan lugejale – uus keskkonnaminister teab seda loodetavasti niigi –, et metsanduse tagatuppa on paigutatud pool Eesti maismaa territooriumist. Euroopas on sellest palju väiksemaid riike, mille eest põlisrahvad on pidanud lähiminevikuski veriseid sõdu.

Vastuolude kaart

Teadlased ei saa metsapoleemikat lõpetada, aga nad saavad kirjeldada olukorda, selgitada lahendusvariante ja nende eeldusi. Järgnevalt keskendungi põhiprobleemidele, milles asjaosalised on selgelt eri meelt või arutlevad üksteisest mööda. Tõenäoliselt jääb väitlus õhku keerlema vähemalt senikauaks, kuni enamik neist vastuoludest on õnnelikult maandatud.

Kõige rohkem lõhki paistab ühiskond olevat küsimuses, mil määral on metsandus sundseisus ja millised on realistlikud alternatiivid. Laia, sh valitsuse majanduspoliitilist toetust nautiv metsatööstus esindab seisukohta, et ülerahvastatud ja üha tehnoloogilisemas maailmas ei ole metsamaa intensiivkasutusele ja investeeringutele puidutootmisse pikaajalist alternatiivi. See visioon lähtub lühiperspektiivis raieküpsete metsade hetkevarust ja üle maailma kasvavast puidunõudlusest, peibutades poliitikuid rahaga.¹⁷ Üliintensiivset ideaali, mida mu bioloogist kolleeg Tõnu Ploompuu nimetab tselluloosipõllunduseks,¹⁸ kutsuvad puidutöösturid ise biomajanduseks.

Metsatööstuse visioonile vastanduvad kõige selgemalt keskkonnakaitsjad, kelle meelest globaalne põhihoovus on hoopis süvenev keskkonnakriis (kliimamuutus, elurikkuse hävimine, vee- ja aineringete häired) ning Eesti roll täita vaidlematult asjakohaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja nende omamaiseid tõlgendusi (säästva arengu seadus, metsapoliitika jm). Keskkonnakaitsjad ei usu ühelgi riigil olevat loodushoidlikkusele pikaajalist alternatiivi ning Eestit näeksid nad meelsasti suunanäitajana. Keskkonnakaitsjate tuules loovivad turismiettevõtjad, kellest mõne meelest on Eesti eripärane loodus eeltingimus metsatööstusega mahult võrreldava turismisektori hoidmiseks ja arendamiseks.¹⁹

Erametsaomanikke on Eestis mitmesuguseid, aga nende häälekam tiib, nt Erametsaliit, nõuab kõigepealt maksimaalset otsustusvabadust, rõhudes eraomandi põhiseaduslikule staatusele. Metsaomanikud lahknevad arvamustes, mil määral peaks ühiskond otsustusvabaduse piiramist neile kompenseerima: julgemate meelest tuleks riigil ka erametsades pesitsevate lindude laul välja osta, kuid reaalpoliitika punaseks jooneks on kaitsealade moodustamine eramaale. Sundseis seisneb eraomandi vaatenurgast selles, et ühiskond ei jaksa rahvuspargitaolist riigikorraldust metsaomanikele kinni maksta.

Ülejäänud kodanikel on üksainus trumpkaart – valimised – ja nende arvamus alles kujuneb. Seni meedias ilmunus rõhutatakse eriti moraalseid ja kultuuriväärtusi, mille võib kokku võtta kujundiga, et metsade asendamine tööstusmaastikuga teeb meid ja meie lapsi kodutuks.²⁰ Argisemad argumendid on seotud metsa puhkeväärtuse, kohalike kogukondade sissetulekutega, marjul- ja seenelkäimisest jms saadavate avalike hüvistega, mis võivad mõnikord kaduda üheainsa raiega vales kohas.

Erinevused lähtekohtades kanduvad ka eksperditasemele, mis selgitab suuri vaidlusi mõne pealtnäha pisiasja üle, nt Haabersti paju vanus. Detailivaidluste teine põhjus on metsanduse ja looduskaitse eest vastutava keskkonnaministeeriumi käitumine – nad on püüdnud maandada pingeid probleemide eitamisega, isegi arutelukultuuri arvel. Eitatud on ülemäärast raiet, suurenevat raiesurvet kaitsealadele ja asjaosaliste ebapiisavat kaasamist otsustesse, kinnitades, et Eesti metsandus lähtub rahvusvahelistest säästva metsanduse näitajatest.²¹ Ometi on ministeeriumi korduvalt tabatud andmete tõlgendamiselt metsatööstuse kasuks, nt käsitlemas piiranguvööndite metsi (15% metsamaast) puidu juurdekasvu arvestuses tavalise majandusmetsana või näitamas kuuse raievanuse langetamise pindalalist mõju võimalikult väiksena.²² Teine võte on tähelepanu eksitamine. Näiteks probleem puidu juurdekasvunumbritega algab sellest, et metsamajanduse säästlikkust ei taga üksnes raiemahtude sättimine juurdekasvu raamidesse. Asjakohasele artiklile²³ saatis aga ministeerium vastulause pealkirjaga „Metsa juurdekasv on suurem, kui seni arvatud“,²⁴ mis lisaks ebaloogilisusele mängib sõnastusega (puit-mets). Kuusikutealases väitluses läks põhiaur küsimusele, kui palju nende raiumine suureneb, ehkki ametnik oli poetanud, et „üle 80% erametsade ning 55% riigimetsa Ia ja I boniteediklasside kuusikutest on juba praegu võimalik raiuda küpsusdiameetri alusel“.²⁵ Põhiprobleem oli (ja on) niisiis, kuidas majandada kuusikute üldise vähenemise tingimustes säästlikult suurt hulka vananevaid puistuid. Kummaline väitluskäitumine on tekitanud usalduskriisi: viisakad vihjed, et ministeerium ei saa hakkama osaliste ühendamisega,²⁶ asenduvad otsesüüdistustega, et toetatakse suurtöösturite huvide rakendamist.^{27, 28} Omalt poolt pakun, et kaalukeeleks on mõnikord hoopis otsustajate maailmavaade, nagu visandatud ülalpool.

Niisiis võib vastuolusid kujutleda kahes mõõtmes. Üks hõlmab alusväärtust, lihtsustatult: raha, loodus, maaomand ja kodanike eneseväärikus. Teine hõlmab lahenduste otsimise viisi ühiskondlikust arutelust kuni tagatubade ja riiklike valedeni.²⁹

Kultuurisild

Kas mäletate seda kohta „Tõe ja õiguse“ V köitest, kus lapsepõlvemail uitav Indrek kuuleb külanoorukilt kultuuriprogressist, mida tähistavat metsloomade mahakõmmutamine? Indrek jääb seepeale silmitsema ennemuiste jõesillaks pandud kive. „Ei, ei, need kivid pole mingi kultuur,“ arutleb A. H. Tammsaare mõrult Indreku suu läbi „nad on ainult kivid, et inimesed võiksid käia kuivi jalu veest läbi.“

Võib-olla on tõesti palju tahta, et metsapoleemika osalised üksteise tõekspidamisi tervikuna tunnustaksid ja looksid ühiselt Eesti arenguvisioone. Sest vaevalt kuuletub vihane võitleja, kes kaitseb „oma perekonna ja metsameeste au“ väitega, et „suur osa metsameestest teab, mida metsas teeb“, ja soovitab teistel kaitsta „oma remmelgaid ja pärnaalleesid“.³⁰ Ehk peaks alustama sellest, et tunnustatakse – piltlikult öeldes – kive, mis võimaldavad käia ühelt kaldalt teisele? Selliseid paistab metsajões leiduvat. Nimetan viit.

Esiteks mõistavad keskkonnaministeerium, keskkonnaühendused ja ökoloogid säästlikku metsamajandust ühtmoodi – rahvusvahelistele kriteeriumidele vastavana ning nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui ka kultuurilisi vajadusi rahuldavana. Poliitilise tahtena väljendasid seda metsaseaduse menetlemise ajal ka mitmed, ehkki mitte kõik, parlamendierakonnad ning seaduse väljakuulutamise eel president Kersti Kaljulaid. Sellele kivile ei ole seni astunud metsatööstus ja mõned maaülikooli metsateadlased, kelle meelest säästlikkus piirdub peamiselt puiduarvestusega või on tinglik mõiste.

Teiseks on kõik osalejad tauninud töötlemata puidu eksporti ning tunnistanud, et tööstuse toormevajadus on metsade koosseisuga võrreldes kaldu okaspuude, eriti kuuse, suunas. Siit kumab ühist huvi kohandada Eesti metsa- ja puidutööstust paremini siinsele puiduressursile. Kas selleks on otstarbekas rajada üks suur tselluloositehas või arendada väiketootmist, mis muu hulgas kasutaks ka leppa, milles seisneb puidutööstuse innovatsioon, ja kuidas siduda need plaanid säästlikku metsamajandust edendava sertifitseerimisega – need on juba täpsemad küsimused, mida ühiselt platvormilt annaks vastata.

Kolmandaks on tehtud puust-ja-punaseks eestlaste tugevad emotsionaalsed ja kultuurisidemed metsaga, mis üksmeeles loovad identiteeti ja ülendavad, konfliktide korral võivad aga lõhkuda. Need sidemed on sama „päris“ nagu puidukoormad, metsisemäng või kogetud metsavaikus. Nad hõlmavad ka inimsidemeid. Olen näinud inimlikke pöördeid teravaimateski sõnavahetustes, kui need jõuavad metsale pühendatud elutöödeni: töösturid meenutavad metsavahist vanaisasid, keskkonnakaitsjad kaitsealade eest seisnud naturaliste, teadlased oma õpetajaid-teerajajaid, ametnikud eelkäijatest kavalpäid, kes Eesti metsade säästmiseks koguni Moskvat tüssanud. Tark otsustaja parandab minevikuvigu nii, et koos metsa ja inimeste tervisega püsiks elujõuline ka pika aja jooksul kujunenud kultuurivõrgustik.

Neljandaks on metsaväitlus toonud välja valdkonna tohutu inforohkuse ja vajaduse kontrollitud andmete järele. Süsteemi kitsaskoht on riik – see väljendub nii riiklike andmete ja rakendusuuringute keskendumises üksnes puiduvarule kui ka üldse uuenduslike algatuste puudumises metsanduse terviklikuks edendamiseks. Riigi rahanduspoliitika muutustega hääbusid ka RMK avaliku konkursiga teadustoetused prioriteetsete küsimuste lahendamiseks. Kui teadmised on tähtsad, siis tuleb leida nende hankimiseks uued võimalused.

Lõpuks on jões ka kivitaoline viitsütikuga pomm, mida arutlejad üksmeelselt püüavad vältida – kliimapoliitika ning selle seos metsaraiete ja puiduenergeetikaga. Euroopa autoriteetseim teadlasühendus, Akadeemiate Nõukogu, avalikustas mais 2017 aruande, kus juhitakse tähelepanu sellele, et Euroopa riikide poliitika ei vasta neis aspektides tänapäeva teadmistele.³¹ Eesti olukord on seniste majanduspoliitiliste vigade tõttu eriti trööstitu. Usun, et kõik metsa üle arutlejad aduvad, et energeetika vajab tarka suunamuutust ja sel on metsadele suur mõju.³² Eesti peab parimad pead kokku panema, muidu lendavad need ühel hetkel ilmkärakaga Pariisi välja.

Tulevikku kavandades …

… tuleb vahet teha usul ja arvestusel. Inimestele meeldib uskuda helgesse tulevikku ning progressiusk on tänapäevaühiskonna levinumaid uske. Progressiusu alla liigitub ka hoiak, et kõik mahuvad marjamaale, metsasõda läheb ise mööda ning tark mees istub senikaua metsas lõkke ääres. Fakte vaadates on mul niisugusest mehest natuke kahju – küllap ta on vana ja teda ei seo tulevikuga miski ega keegi.

Faktid ütlevad, et keskkonnaprobleemid süvenevad, laastavad maailma metsi rängalt ja on üha tihedamalt seotud riigipiire ületavate poliitiliste ja majandusohtudega. Loomulikult jõuab see inetu pitsitus ka Eestisse, kusjuures eriti haavatavad oleme siis, kui metsade väärtustervik on juba lõhutud. Riski osaks on nii praegused riigiametnikud, kes ei analüüsi metsasõjas esitatud kriitikat ega korrigeeri oma tegevust, kui ka tööstus, mis lehvitab lippe keset vaesuvat loodust ja sellest nördinud inimeste viha.

Tibusid loetakse 2050. aastal.

Asko Lõhmus on Tartu ülikooli juhtivteadur.

Asko Lõhmus,„Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim“

Asko Lõhmus,„Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja“

Asko Lõhmus,„Metsapoleemika neljas aasta: aeg rääkida riigist“

Asko Lõhmus, „Metsapoleemika viiendal aastal tehti mets puust ja punaseks“

1 Linda-Mari Väli, Kehtiv metsanduspoliitika on ohuks Eesti metsade liigirikkusele – Müürileht, 16. VI 2015.

2 Valdur Mikita, Läänemeresoomlase viimane karje – Postimees, 25. II 2017.

3 Siiri Sisask, Riigivaenulikud ullikesed ei saa aru, mida tähendab töö – Postimees, 4. VIII 2017.

4 Merlis Nõgene, Kurvad klounid ja puupõhine loodushoid – Postimees, 19. VI 2017.

5 Hasso Krull, Haabersti paju ja Eesti tulevik – Sirp, 30. VI 2017.

6 Nils Niitra, Riik võtab kaitse alla tuhandeid hektareid lageraielanke – Postimees, 13. VIII 2017.

7 Viio Aitsam, Metsamehe tütar, kes küsib põhjendusi – Eesti Mets 2/2017: 14–19.

8 Mari Kartau, Viis põhjust paanika lõpetamiseks – Eesti Mets 2/2017: 50–52.

9 Mart Erik, Kellelgi ei ole õigust ette kirjutada oma naabrile, et ta oma metsa ei tohi raiuda – Maaleht, 4. IV 2017.

10 Hasso Krull, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Peeter Laurits, Eesti metsast on varsti järel ainult kulissid – Sirp, 9. XII 2016.

11 Kristel Vilbaste, Remmelgalahing PR-riigis – Postimees, 30. VI 2017.

12 Veiko Uri, Veel metsadest ja metsandusest – Sirp, 24. III 2017.

13 Henri Kõiv, Kodanikuaktivismi taassünd? Metsad, loomad ja Rail Baltic – Vikerkaar, 2017 4–5.

14 Hardi Tullus, Lageraie alternatiivid – miks me neid ei kasuta? Postimees, 21. III 2017.

15 Henn Korjus, Uue metsaseadusega kaasnev paanika on valdkonnaga seotud inimestele mõistetamatu – Eesti Maaülikooli pressiteade, 30. III 2017. https://www.emu.ee/ylikoolist/uudised/pressiteated/uudis/2017/03/30/henn-korjus-uue-metsaseadusega-kaasnev-paanika-on-valdkonnaga-seotud-inimestele-moistetamatu

16 Pomerants, M. Must valge debatt rohelisel taustal. Äripäev/põllumajandus.ee, 20. IV 2017.

17 Mart Erik, Laastu-Antsust rohelise hämani – Äripäev, 6. VI 2017.

18 Tõnu Ploompuu, T. Silmamoondamispõhine Eesti metsandus. Maaleht, 31.III.2017.

19 Linda-Mari Väli, Metsaraie ohustab loodusturismi – Postimees, 29. I 2017.

20 Mattias Turovski, Vanasõna ütleb: metsa taga ei ole teist metsa – Sirp, 24. III 2017.

21 Marku Lamp, Mets ei lõppe otsa – Postimees, 7. III 2017.

22 Rainer Kuuba, Keskkonnaministeerium lõpetagu avalikkuse lollitamine – Postimees, 30. V 2017.

23 Raul Rosenvald, Asko Lõhmus, Kaie Kriiska, Keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet – Postimees, 14. XII 2016.

24 Riina Martverk, Metsa juurdekasv on suurem, kui seni arvatud – Postimees 15. XII 2016.

25 Keskkonnaministeerium: Metsaseaduse väljatöötamisel on huvigruppidega tehtud tihedat koostööd – Õhtuleht, 24. XI 2016.

26 Indrek Talpsep, Metsade majandamine peab olema ühiskonnale vastuvõetav – Postimees, 5. I 2017.

27 Kaul Nurm, Kuusikute raievanuse langetamise tagant paistavad suurtöösturite kõrvad – Postimees, 6. VI 2017.

28 Nils Niitra, Tean, kes sa oled – Postimees, 17. I 2017.

29 Kaur Maran, Üks sogane metsamure – Postimees, 22. XII 2016.

30 Uus blogi kõigile, kes metsateemadega segadusse aetud http://maaleht.delfi.ee/news/keskkond/metsandus/uus-blogi-koigile-kes-metsateemadega-segadusse-aetud?id=78771898

31 EASAC Policy report: “Multi-functionality and sustainability in the European Union’s forests”. Managing Europe’s forests under conflicting objectives calls for a holistic view and new tools, says a new report released by EASAC.

http://www.easac.eu/home/press-releases/detail-view/article/managing-eu.html

32 Lauri Tankler, Metsatrahv: üks Euroopa kliimaplaane võib Eestile kalliks maksma minna – Eesti Päevaleht, 4. VII 2017.