Millised on ojad ja jõed?

Kui lai on jõgi? Kas saunatagune jõgi on alati selline olnud? Mida teha vette kukkunud puutüvedega? Kaldad on kitsaks jäänud. Milline on oja ja jõe nägu ja olemus?

JÜRGEN KARVAK

Maastik jalge ees on languses, õhus on tunda niiske mulla lõhna. Astud edasi, puud ja alustaimestik asenduvad sangleppade, laialehiste saarte, pärnade, jalakate, väänleva humala ja kõrgete sõnajalgadega. Selja taha jäänud palavus asendub niiske ja jahedama kosutava õhuga. Proovid üle hüpata märgadest kohtadest ja saapad kuivana hoida. Juba kõlab veevulin ning päike sillerdab jooksval veel. Astud kõrgema kaldavalli peale, ohkad ja oledki kohal. Vees on hajusalt kive ja siin-seal vette langenud puutüvesid. Vesi keerutab nende ümber. Siin on hoopis teistmoodi maailm.

Laostav lihtsustamine

Mõtle korra, milline on looduslik vooluveekogu, s.t oja või jõgi. Meenuta mõnda, mille ääres oled käinud. Missugune on maastik enne jõeni jõudmist? Millised on kaldad? Milline on vee ja maa piir – sirge või kõver? Kas mõnel suuremal kaldapuul on jälgi kõrgemast veetasemest? Mis mõte tabab sind vettekukkunud puutüve nähes – kas tahad jõe puhastamiseks välja võtta või rõõmustad?

Paljusid jõgesid, mille äärde linnas või linnast väljas satume, on inimtegevus aja jooksul muutnud. Ajaline muutlikkus on vooluvete ja nende kaldaalade loomuomaseid tunnuseid, kuid seda viisil, mis tagab maastikulise varieeruvuse ja toetab bioloogilise mitmekesisuse arenemist ja püsimist. Näiteks on lammile endisest voolavast jõelookest pärast sängi muutumist järele jäänud seisva veega kaarekujuline lomp, mis toetab kahepaiksete elujärge. Eelmise sajandi teisel poolel muudeti laialdaselt vooluveekogusid ja nende kaldaalasid: veekogumisala kuivendati, voolusäng kaevati sirgeks, kaldametsa raiuti sirgendamise käigus ja vaba voolu tõkestati paisudega. Nii pöörati ümber pikk areng, mis oli vooluvete koridorid pärast jääaega kujundanud mitmekesisteks väärtuslikeks ökosüsteemideks. Lühikese ajaga said neist paljudest lihtsustatud, killustatud veekanalid, kus saab hakkama ainult väike osa võimalikust elustikust. Oja või jõgi kaevati sirgeks sügavate kallastega veekoguks. Sirgendamise käigus asendus kaldamets haritava põllu või ühetaolise puistuga, millest nüüdseks on kümnemeetrises veekaitsevööndis tihtipeale kujunenud ühevanuseline noor lepistik. Kivid ja puutüved on veest välja tõstetud. Paisud takistavad vee-­elustiku ja setete vaba liikumist.

Tervena toimiv looduslik oja, jõgi ja nende kaldaalad moodustavad omavahel tugevasti seotud põimsa ökosüsteemi.^1,2 Kaldametsas kasvab eri vanuses puuliike. Puudelt vette kukkuvad lehed on söögipooliseks mikroorganismidele ja veeputukatele, panustades toiduvõrgustiku alustalana teistegi elusorganismide arvukusse. Toiduvõrgustikust koguvad veeputukad vees voolavaid toitaineid oma kehasse ning täiskasvanuna langeb osa neist maismaale lennanult saagiks ämblikele, kahepaiksetele, lindudele ja nahkhiirtele. Nii liiguvad energiavood kaldalt vette ja vastupidi mõnest meetrist mõnesajani.³ Aja jooksul mõni kaldal kasvav puu kukub vette. Selles kohas sätib veevool jõepõhja ümber – uuristab sügavama pelgupaiga ja kuhjab eemale madalama koha. Vettekukkunud puutüvi on munemis- ja toitumispaigaks veeputukatele. Jõesäng lookleb ja vaadates veevoolu märkad, et vesi voolab eri suundades: on keeriseid, kalda vastu põrkamist, kiiret ja aeglast voolu. Pärast lume sulamist või suuri sadusid paisub veepind mõnes kohas sängist välja ja laiutab lammil, mis on vajalik sellega kohastunud lammielustikule ja kaladele kudemiseks. Looduslikud tervena toimivad ojad-jõed vajavad ruumi, sidusust ümbritsevaga, metsikust.

Ojasid ja jõgesid sirgendades, kallast kujundades ja puutüvesid välja võttes oleme küll kiirendanud suurvee äravoolu, kuid sellega laostanud meile vajalike loodusprotsesside toimimise. Samuti oleme maastikus võimendanud põudade tekitatud kuivust. Me ei saa lubada endale vee raiskamist, kui juhime selle kiiresti maastikust välja. Kui kalda puhvervöönd on ebatõhus, ei saa lihtsustatud vooluveed enam hästi hakkama põldudelt vette jõudvate liigsete toitainetega. Paisud, mida varem vajati veskite käitamiseks, on praegu taak meie tasasel maastikul, kus nende energiatootmise jõudlusvõime on kaduvväike, ent mõju ökosüsteemi toimimisele ebaproportsionaalselt suur. Praegu püsib nende väärtus rohkem puhkekohana. Ehk on aeg kaaluda, kas ka looklevad vooluveed oma mitmekesiste kallastega võiksid pakkuda sama mõnusat olemist nagu paisjärved. Kui on soov paisjärve alles hoida, siis tuleb teada ka selle kahjustavat mõju ökosüsteemile.

Kuidas me majandame?

Magevetega toimuv teeb muret: poole sajandiga on magevete selgroogsete populatsioonide arvukus vähenenud 84%,⁴ Euroopa magevete rändekalade arvukus langenud 93%⁵ ja 65% Eesti vooluvetest on kehvas seisus.⁶ Viimane hinnang on antud riikliku seire kohaselt, kuid see viidi läbi vaid valitud paikades ja väiksemaid ojasid ei hinnatud. Arusaadav, et meil pole tööjõudu ja raha, et vete seisu rohkem jälgida, kuid kogutud andmed ja maastikumuutused panevad mõtlema. Elustiku kehv seis ja maastikumuutused vihjavad, et tõenäoliselt oleme kaotanud loodusest mõned funktsioonid, mis meie elu on seni toetanud: vee isepuhastusvõime, vee pikem maastikus püsimine, üleujutuste puhverdamine, väärtuslike puhkealade olemasolu, kalavarude suurus, tolmeldamine ja põllukahjurite ohjeldamine. Mõelgem korra, kui elutühjad on meie tugevasti muudetud veekogud võrreldes vaid poole sajandi taguse ajaga. Miks me ei võta seda tõsiselt ja eeldame, et meile see ei mõju, kui teistel elusorganismidel kehvasti läheb?

Meid ümbritsev keskkond on kujunenud pika aja jooksul ja seda virgutavad looduslikud tegurid, muu hulgas bioloogiline mitmekesisus. Me oleme harjunud, et taustal toimuvad pidevad looduslikud protsessid, mis taasloovad ja hoiavad meile sobivat elukeskkonda. Seepärast tasub panustada varieeruva maastiku, mille väärtuslik osa on oja- ja jõekoridorid, hoidmisse ja loomisse. Mitmekesine maastik toetab elustiku mitmekesisust ja annab märku, et meilgi on selles keskkonnas hea elada.

Meil on vaja riigi ametkondade ja ekspertide teadmiste jõul uuesti mõtestada, kuidas me ojasid, jõgesid ja nende kaldaalasid majandame. Kui soovime, et vooluvetel läheks paremini ja nad toetaksid meid, siis peame koondama aktiivsed ja passiivsed taastamismeetodid. Aktiivselt sekkudes avame paisu ja niimoodi mõjutame positiivselt suurt osa jõest. Passiivse meetodina saame mõjutada suurt hulka ojasid ja jõgesid üle kogu riigi ning laseme neil endal aegamisi mitmekesisemaks taastuda. Nii saab teha näiteks veeseadust, maaparandusseadust ja looduskaitseseadust muutes. Lastes vooluvetel endil taastuda, vajame laiemat ja tõhusamat veekaitsevööndit, ka väikeste ojade ääres, et rohkem kinni püüda põldudelt valguvaid liigseid toitaineid ning oja- ja jõekoridorid oleksid elustikule väärtuslikuks elupaigaks ja rändekoridoriks. Ühtlasi on tarvilik lasta vooluvetesse koguneda puutüvedel ja „oksarisul“, mis on eelduseks mitmekesisema voolusängi kujunemisel ja hädavajalik suuremale osale elustikust. Võime alustada sellest, et lepime kokku piirnormid, kui palju võib riiklikest eesvooludest neid voolutakistusi veest välja võtta, et tagatud oleks tervem ökosüsteem ja kuivendussüsteemi toimimine. Veekogude võrgustiku sidususe tagamiseks ja setete ning elustiku vabaks liikumiseks peame avama paisud vee vabaks voolamiseks. Siin on hea võimalus kohalike elanike ja muinsuskaitseametiga otsida koos lahendusi, kuidas säilitada meelepärane kodupaik ning ajalooväärtusega paisuäärsed ehitised saaksid uue kasutuse, mälestades vana, näiteks söögikohana, hariduskeskusena või muul viisil.

Õnneks on meil metsikuid oja- ja jõekoridore, kuhu minna ja pärast mõne sellise külastamist võib muudetud vooluveekogu äärde minnes tekkida tundmus, et midagi on puudu. Minge nädalavahetusel lühikesele matkale oja või jõe äärde, seisatage kaldal ja mõelge, mis on hästi ja kas midagi võiks paremini olla. Vaadake vettekukkunud puutüve ja mõelge endamisi, kas see häirib teid ja tahaksite selle välja võtta või hoopis meeldib ja rõõmustate selle üle.

1 Colden V. Baxter, Kurt D. Fausch, W. Carl Saunders, Tangled webs: reciprocal flows of invertebrate prey link streams and riparian zones. – Freshwater Biology 2005, 50, lk 201–220.

2 Angela M. Gurnell, Walter Bertoldi, Klement Tockner, Geraldene Wharton, Guido Zolezzi, How large is a river? Conceptualizing river landscape signatures and envelopes in four dimensions. – WIREs Water 2016, 3, lk 313–325.

3 Jeffrey D. Muehlbauer, Scott F. Collins, Martin W. Doyle, Klement Tockner, How wide is a stream? Spatial extent of the potential “stream signature” in terrestrial food webs using meta-analysis. – Ecology 2014, 95, lk 44–55.

4 M. Grooten, R. E. A. Almond, T. Petersen (eds.), Living Planet Report 2020 – Bending the curve of biodiversity loss. WWF, Gland, Switzerland 2020.

5 The Living Planet Index (LPI) for migratory freshwater fish. Technical Report, World Fish Migration Foundation 2020.

6 Liina Eek, TOP 6 tähelepanekut 2022. aasta pinnavee seisundi tulemustest. Keskkonnaagentuur 2023.