Mis juhtub pärast kriisi?

33 riigis korraldatud küsitluses tuli osalejatel kujutleda end ajas tulevikku rändamas, et sealt oma oleviku minale kiri saata.

FRANCESCA ARNAVAS

Marcel Proust on märkinud, et puhuti on tulevik enese teadmata meis endis peidus.¹ Sellise peidus tuleviku toob nähtavamaks kujutlusvõime kui teadvuse tööriist koos kujutlusvõimet suunavate narratiividega. Just säärane mõtteharjutus, milles osalejatel paluti kujutleda ja jutustusena esitada tulevikustsenaariume, viidi läbi Twente ülikooli (Madalmaad) teadlaste juhitud „Tulevikukirjade“ projektis.

Kujutlusvõime ja kriis, tulevikulood

33 riigis korraldatud küsitluses tuli osalejatel kujutleda end ajas tulevikku rändamas, et sealt oma oleviku minale kiri saata. Uuringu alusküsimus oli: kuidas on COVID-19 pandeemia mõjutanud meie ettekujutust tulevikust? Kirjutajad pidid kujutlema end pandeemiajärgses ajas, vaatama tagasi COVIDi pikaaegsetele mõjudele ja manama vaimusilma ette, millised on olnud mõjud keskkonnale ja kogu planeedile ajal, mil pandeemia on lõppenud.

Mõistagi ei seisnenud tulevikukirjade iva tuleviku ennustamises,² vaid vajaduses rõhutada tuleviku-oleviku seost. Uuringus kerkis kohe esile kaks tõika: esiteks katkestab kriis tavapärase elu, see on kui jokker (wild card)³, ennustamatu sündmus, mille tagajärjeks on emotsionaalne turbulents ja kogemuslik häiring. Nii on säärastel kriisiaja kimbatuse ja ebakindluse seisunditel tulevikukujutelmadele sügav mõju. Esile tuleb tuua ka kirjade narratiivne formaat, mis osundab kirjutajate vajadusele ümber vormida oma olevikulugu, mida ühtaegu kujutletakse minevikuna. Teisisõnu, kirjadest ei ilmne mitte üksnes soov tegutseda pandeemiast välja kasvanud muredest lähtuvalt, vaid ka kirjutajate vajadus luua oma kimbatusseisundist transformatoorne kogemus.

Uuring

Jutustamine „toob transformatsiooni loo seda konkretiseerides tagaplaanilt esiplaanile“.⁴ Peidus tulevik ilmneb olevikuna. Tulevikust lugude kirjutamine võimaldas „Tulevikukirjade“ projektist osavõtjatel mõtestada olevikumuresid ja kujutleda, kuidas neist üle saada. Sellist tüüpi kirjutamisharjutuse efektiivsust on täheldatud ka mujal. Nii on seda rakendatud terviseuuringutes, teraapias, nt loomingulise kirjutamise grupid depressiooni all kannatajatele ja poliitikaalastes küsimustikes.²

Uuring oli osa rahvusvahelisest võrdlevast uuringust, kus vaadeldakse, mil moel mõjutab globaalne, katkestav sündmus arusaamist sellest, mis on võimalik ja soovitud, kuidas maailmale (kogu-, ühis- ja inimkonnale) ja iseendale tähendus antakse. Uuringu läbi viinud teadlased pärinesid mitmest Euroopa riigist mitmelt teadusalalt: kultuuripsühholoogia, sotsioloogia, filosoofia, tuleviku-uuringud, antropoloogia, narratoloogia, haridusteadused. Eestist oli selle aktiivne partner Tartu ülikool, mille narratiivi, kultuuri ja kognitsiooni uurimise rühm professor Marina Grišakova juhtimisel töötas andmestikuga ja avaldas selle põhjal ka artikli.⁵

Andmete kogumine vältas 2020. aasta aprillist juulini ja selleks kasutati online-küsimustike tarkvara Qualtrics. Küsimustik oli saadaval üheksas keeles (hollandi, inglise, eesti, soome, prantsuse, saksa, kreeka, itaalia, hispaania) ja koosnes kahest osast: loomingulisest tulevikukirja kirjutusharjutusest² ja kümne küsimusega küsimustikust koroonaviiruse puhangu mõjust uuringust osavõtja elule ja tulevikuhoiakule. Küsimustik võimaldas nii avatud kui ka jah-ei-formaadis vastuseid. Kokku osales uuringus koroonaviiruse puhangust ja selle tagajärgedest 277 mõjutatut isikut 33 riigist. Koguvalimis oli naisi 67%, samal ajal sugude tasakaal oli võrdsem Põhja-Ameerikas, Ida-Euroopas, Ühendkuningriigis ja Austraalias. Valimi vanusevahemik jäi 16 ja 81 eluaasta vahele, keskmine vanus oli 42. Osalejatel oli valdavalt kõrgharidus (63% kõrghariduse või ülikoolikraadiga). 65% osalejatest oli töökoht, vähem oli pensionil olijaid või töötuid. Üle 60% osalejatest teatas, et COVID-19 puhang ei toonud nende tööelus kaasa muutusi.

Välja olid pakutud ka spetsiifilised suunavad küsimused julgustamaks kirjutajaid rakendama oma kujutlusvõimet. Kirjutajad pidid end pandeemiajärgses ajas ette kujutama ja sealjuures suunati neid küsimustega: mida seal näete, tunnete, kuulete ja haistate? Kuidas toimivad ühiskond ja loodus nüüd, mil koroonapuhang on läbi? Kuidas selleni jõuti? Kuidas vaatate tagasi teekonnale, mis teid siia on toonud?

Eri tüüpi tulevikustsenaariumid

Uuringu tulemused on avaldatud ajakirja Futures erinumbris. Millised olid huvitamad leiud, nt tulevikustsenaariumide tüübid, milleni kirjakirjutajad oma lugudes jõudsid? Hänninen jt⁶ on analüüsi tulemusena eristanud viit peamist stsenaariumitüüpi: 1) pingutustega tagasi normaalsusse jõudmine, 2) loomulikku teed pidi normaalsusse naasmine, 3) probleemide jätkumine, 4) muutus väärtuste muutmise kaudu, 5) turvatunne tehnoloogia toel.

Esimest stsenaariumitüüpi leiab rohkem kui 40 kirjast. Selles esitatakse „maailma, mis naaseb kiirelt peaaegu „vana normaalsuse“ juurde ja näeb seda „normaalsust“ kui positiivset“.⁶ Tavapärase elukorralduse tagasitulek on tingitud muutustest inimeste käitumises ja tegevuses: online-töötamine, sotsiaalne distantseerumine, vaktsiinid, reisimise vähenemine. Kõik need viivad COVIDi-eelse eluviisi taastumiseni. Teises stsenaariumis (seda kujutavad vaid 15 kirja) liigutakse tavapärasesse ellu, ilma et vahele segataks, s.t loomulikul teel. Eriline rõhuasetus on siinjuures inimeste tegevusel, iseäranis nende tegevuse transformatoorsel jõul. „Probleemide jätkumine“ on kolmas stsenaarium (leitud 47 kirjast), mis kujutab reaalsust, kus paljud keskkonna-, majandus- ja ülemaailmsed tervishoiuprobleemid on alles ka pärast pandeemiat. Probleemide püsimise allikana tuuakse esile inimlikku suutmatust õppida, kohaneda ja muutuda. Pandeemiast õpitu unustamine on teine inimsüü väljendus, mida selles negatiivses stsenaariumis kujutletakse. Üks kirjutaja Ecuadorist, kes kujutleb end 2035. aastas, märgib, et „nüüdseks ei mäleta seda [pandeemiat] enam peaaegu keegi“. Seevastu teistes kirjades ei välista seegi stsenaarium positiivset – arvatakse, et tänu pandeemiale leiavad lahenduse vanemadki probleemid.

Neljanda stsenaariumiga kaasneb väärtuste muutmine. Siin nähakse pandeemiat „sütitavat sügavat, positiivselt hinnatud muutust väärtustes ja teadlikkuses sellest, mis elus määrab.“⁶ Säärast pilti esitatakse 200 kirjast 60 ja ka teistes kirjades, kus selline ettekujutus domineerida ei pruugi, kuid võib sellest jälgi leida. 42aastane Hollandi naine märgib, et „kriis osutus kursimuutjaks“. Sügavuti minevaid muutusi kirjeldatakse töö ja tootmise korralduses, inimestevahelises suhtluses, tehnoloogiakasutuses, valitsusvormides ja ennekõike keskkonnaga tegelemises. Just sellest jutustatakse enamikus kirjadest: „Loo iva ongi enese lahti lõikamine vanadest sotsiaalsetest struktuuridest ja uue sotsiaalse harmoonia saavutamine.“⁶ Tegemist on otsirännaku ja kasvamise looga, mida lääne kultuuris on sageli esile tõstetud: narratiiv, kus kangelane või kangelanna (käesoleval juhul siis inimkond tervikuna) on silmitsi kriitilise momendiga ja väljub sellest muutununa, ennistades tasakaalu. „Üksnes valu ja kriis on suutnud minust vormida uue inimese, kes nüüd olen,“ kirjutab 60aastane Ecuadori naine. Ei pruugi olla üllatav, et vastusena loo kirjutamise palvele kasutab enamik võimalust jutustada sellist tüüpi lugu, mis lääne tsivilisatsioonile enim meeldib; ja sellegipoolest, isegi kui mõni neist stsenaariumidest võib tõepoolest näida utopistlik, siis sellisest kriisist tõukunud narratiivide kaudu (nagu Thomas Moore’i „Utoopia“ meile õpetanud on) võidakse kujutleda alternatiivvariante olevikumuredest ülesaamiseks. Nagu kirjutab üks 28aastane eesti naine: „Kimbatus ja ebakindlus on olulised. Ära jookse nende eest ära, sukeldu neisse, ja siis muudkui uju, aiva ülespoole.“

Viies kirjades esinev tulevikustsenaariumi tüüp on „turvatunne tehnoloogia kaudu“. Umbes 25 kirja ainult sellest räägivadki, samal ajal kui paljudes teistes eristatakse uut suhet tehnoloogiaga kui pöördelist. Mõnikord on pandeemiast tingitud ülikiire tehnoloogilise arengu vajadus esitatud kui olemuselt ohtlik, mis dehumaniseerib ja rõhub inimkonda. Teisalt on sageli täheldatav – iseäranis kirjades, mis kuuluvad ka neljanda stsenaariumi alla –, kuidas tehnoloogiat nähakse nii tulemuslike ühiskondlike muudatustega ühte jalga käimas kui ka panustamas keskkonna ja inimese suhete parandamisse. Ühes kirjas võtab 39aastane eesti mees rõõmsalt kokku, öeldes, et „loomulik küllus eksisteerib üheskoos kõrgtehnoloogiaga“.

Keskkonnamured

Ootuspäraselt ilmneb kirjade analüüsist, et kõigis viies mainitud tulevikustsenaariumis on alati peakohal keskkonnamured. Kriisi ja katkestuse olukorras tajutakse suhteid keskkonnaga intensiivsemalt ja „esiplaanile tõuseb pakiline vajadus hoolivamaks ja mitmekesisemaks suhtluseks keskkonnaga“.⁵ Kujutlemaks suhet keskkonnaga on valdav tugev seos stsenaariumitüübiga „transformatsioon väärtuste muutuse kaudu“. Nimelt leiavad kirjutajad, et eelistuste pingeritta panek ja uue elukorralduseni jõudmine nõuab looduse taasavastamist ja abinõude, millega reguleeritakse inimtegevuse mõju loodusele, rakendamist. Nagu kirjutatakse ühes Hollandist pärit kirjas: „Märkasime, et elu armutu kiirrong jäi juba esimese kriisi peale valju kriiksuga seisma. Keegi oli tõmmanud hädapidurit ja äkitselt seisime kõik tühjal aasal. Me pidime sammhaaval üle selle aasa minema, sealjuures aidates üksteisel eri kiirustel edasi liikuda.“

Kirjade autorid rõhutavad pandeemiaeelset loodusressursside ekspluateerimist ja pakutakse välja ka alternatiivseid lahendusi. Kahtlemata on mõned neist lihtsakoelised, reprodutseerides antropotsentrilist eelarvamust ja/või naiiv-idüllilist loodusekäsitust. Sellegipoolest arendavad paljud ettekujutust uut tüüpi paindlikest, hübriidsetest ja mitmefunktsioonilistest keskkondadest,⁵ rõhutades (inimkonna) sidemete ja ühiskasutuse taasleitud tähtsust. Paljudes kirjades kirjeldatakse tulevikku, kus inimesed elavad väikestes kogukondades, neil on loodusega lähedane side ja nad tegutsevad säästvamalt. Tihtilugu leiab säärane kollektiivne tegevus aset aedades (väärib märkimist, et aedu on mainitud vähemalt 50 kirjas) kui sotsio-ökoloogilise tegevuse paikades, kus töötatakse üheskoos eesmärgiga tegutseda säästlikumalt. Nagu võib lugeda ühest Hollandist pärit kirjast: „Hakkasime nägema, kuivõrd hinnaline on loodus, kuivõrd põimunud me sellega oleme, kuidas meie ise olemegi loodus … seotud kõige ja kõigiga maailmas.“ Ühine aiaruum soodustab laiahaardelisemat mõtlemist, kuidas inimtegevus mõjutab kogu maailma.⁵

Aedu kirjeldatakse korduvalt kui kogukonna tegevuspaika, kus imetlusega taasavastatakse end ümbritsetuna lilledest ja puudest. Teisigi kohti eritletakse kui paiku, kus suhe keskkonnaga on ümber vormitud: uued kiindumusavaldused kodu suhtes (Eesti kirjad on eriti kodukesksed: 24 kirjas mainitakse „kodu“ või sellest tuletatud sõnu 36 korda), suhe linna ja maakoha vahel; eriline tähenduslikkus, mille toob suhtlus teedel-radadel ja ka online-ruumis. Nõnda kujutatakse ette kogukonnaplatvormide loomist lootusega arutleda ja võtta kasutusse uusi keskkonnasõbralikke tegutsemismeetodeid. Võib täheldada, et mõned kirjutajad tunnustavad kirjutadeski sellise kujutlusharjutuse mõjukust, ennustades tulevikku, mis julgustaks loomingulisust. Nii näeb üks 50aastane Hollandi naine vaimusilmas online-kogukondi toimimas „ökoloogilise teadmusvõrgustikuna“,⁷ paigana, kus jagatakse keskkonnateadmisi ja pannakse nõnda alus selliste inimeste kogukonnale, kes on keskkonnaküsimustes tundlikud ja otsivad alternatiive. Nagu märgib üks 52aastane inglane: „Ja nii õppisimegi töötama kooskõlas loodusega, mitte selle vastu, õppisime usaldama nii loodust kui ka loomust; seda, mis jääb meist väljapoole, ja seda, mis on meie sees.“ Sageli kaasneb taasleitud austusega keskkonna vastu ka lugupidavam ja koostööaltim käitumine teiste inimeste suhtes. Keskkond, roheline energia, elektriautod, päikese­paneelid, taaskasutus, kodune toit, liikluse ja saaste piiramine ning uued käitumismustrid saavad palju tähelepanu ka Eesti kirjades.

Siinkohal tuleb taas rõhutada tugevat seost inimese ja keskkonna vahelise suhte uute viiside kujutamise ja „transformatsioon läbi väärtuse muutuse“ stsenaariumitüübi vahel. Sidusus keskkonnaga tõukub muundunud maailmanägemisest ja kõigi ühisest rollist selles.

Kujutlusvõime, jutustamine, transformatsioon

Tulevikukirjade projekt näitas, et püüdu vaimusilmas tulevikku ette kujutada on iseäranis hästi võimalik tabada ja tõhusalt turgutada jutustamisega. „Narratiiv pole mitte üksnes kõige adekvaatsem vorm väljendamaks meie keerukaid ajakonstruktsioone (nagu näiteks üheaegsed stsenaariumid mitmesugustest aegadest), vaid ainus vorm, milles neid üleüldse esitada saabki.“⁸ Minevik, olevik ja tulevik omandavad narratiivses väljenduses uue mõtte ja tähenduse. Eeskätt kriisiajal, nt ülemaailmne pandeemia, on vajadus olevikumuresid mõtestada tuleviku kujutlemisega. Tulevikulood püüavad mõjutada ja muuta oleviku narratiive. Kirjade lood tuginevad sageli narratiivsetele mudelitele, mis on tugevalt kultuuripõhised, nt otsirännaku narratiiv, ent see ei õõnesta nende kultuuriülest transformatoorset jõudu, „meie lood tulevikust annavad sügava tähenduse meie olevikutegudele.“⁴ Tuleviku­kirjad on ühtaegu isiklikud ja kultuuri­spetsiifilised, neis mõtiskletakse, kujutatakse ja vaidlustatakse ühiskondlike suhete ja väärtuste alustalasid.

Tõlkinud Siim Sorokin

1 Marcel Proust, Cities of the Plain (Sodom and Gomorrah), 4. köide. Rmt-s In Search of Lost Time, tõlk. C. K. Scott Moncrieff, Terence Kilmartin. Chatto & Windus 1992.

2 Anneke Sools, Back from the future. A narrative approach to study the imagination of personal futures. – International Journal of Social Research Methodology 2020, 23(4), lk 451–465.

3 Karlheinz Steinmüller, Future as Wild Card: A Short Introduction to a New Concept. Berlin 2003.

4 Ivana Milojevic, Sohail Inayatullah, Narrative Foresight. – Futures 2015, 73, lk 151.

5 Marina Grishakova, Francesca Arnavas, Marzia Beltrami, Silvia Kurr, Siim Sorokin, Chronotopic Imaginaries: A narrative approach to the letters from the post-pandemic future. – Futures 2022, 142, lk 10.

6 Vilma Hänninen, Vilma, Le Anh Nguyen Long, Anneke Sools, Cultural story models in making sense of a desired post-corona world. – Futures 2022, 141, lk 1–14.

7 Hubert Zapf, The Handbook of Ecocriticism and Cultural Ecology. De Gruyter 2016, lk 4.

8 Jens Brockmeier, The language of human temporality: Narrative schemes and cultural meanings of time. – Mind, Culture, and Activity 1995, 2(2), lk 103.