Muuseum on rahva jaoks

„Muuseum+“ on reklaamkataloogi ja muuseumi toimimise käsiraamatu sümbioos, mis aitab piiluda jäämäe alumisse ossa.

TARVI SITS

Veebruaris ilmus mitu tähtsat eri valdkondade tegevust tutvustavat ja kokkuvõtvat raamatut, kuid kui välisluureameti aastaraamat saab tavapäraselt palju tähelepanu ja kajastusi, siis samavõrra tasub lugeda esmakordselt ilmunud „Muuseum+“ ehk Eesti muuseumide auhinnasaajate tutvustust aastatest 2020–2022. Mõnevõrra üllatab, et sellist esindustrükist ja kokkuvõtvat ülevaadet muuseumides toimuvast ei ole varem ilmunud. Mingil määral on seda rolli ehk täitnud ajakiri Muuseum, enne paberil, nüüd digiversioonis, ja on jõutud 51. väljaandeni, kuid see on ikkagi erialainimestele ehk spetsialistilt spetsialistile. Ei saa ka öelda, et suurem huviliste ring oleks olnud täiesti vaeslapse osas. Viimastel aastatel on auhinnatud näitustest tänuväärselt kirjutanud näituste komisjoni liikmed ajalehes Postimees, kus pärjatute näitel saab aimu ka näituste suundumusest. Sel aastal astuti ERRi muuseumide aastaauhindade saates samm kaugemale ning põgusa sisse- ja ülevaate said kõik muuseumide aastaauhinna kategooriad. Ajakirjanduses kajastamine on kindlasti vajalik, kuid tähelepanu poolest ja tähenduselt on see üürike formaat. Uued lood tulevad peale. Muuseumides toimuva mõtestamine ja tutvustamine väärib kaante vahele panemist ja suurema lugejaskonna haaramist. See on raamat, mida tasub ka aastate pärast kätte võtta. Saab ainult nõustuda kultuuriministeeriumi muuseuminõuniku Marju Reismaaga, kes oma artiklis tõdeb: „Kuna muusemides toimub nii palju, siis on aastaauhindade konkurss üks võimalus „pildistada“ muuseumielu hetkeseisu ning seeläbi dokumenteerida ka Eesti muuseumide ajalugu.“

Alustuseks võib kohe kinnitada, et esimene katse on õnnestunud. „Muuseum+“ täidab senise tühimiku muuseumide raamatute riiulil. Ei ole üleastumisi või kaugelt paku tagant õhku tõusmist, paku tabamisega võiks rahule jääda isegi Erki Nool. Hüpe kannab algusest lõpuni. Muuseumide töötajad võiks siit leida inspiratsiooni või ka põhjusi vaielda ja teha ise teisiti, kui on teinud mõni auhinnatu. Huvilistele võiks see olla ka reklaamkataloogi ja muuseumi toimimise käsiraamatu sümbioos, mis aitab planeerida järgmist muuseumikülastust ja piiluda jäämäe alumisse ossa. Näitused on kõigile nähtavad, aga mis toimub hoidlates, konserveerimislaborites, teadlaste töölaual ja mis on muuseumi arendus või muuseumi haridus?

Raamat on hästi kujundatud ja kergesti loetav. Peateema ehk muuseumide aastaauhindade laureaatide ja nominentide tutvustamist toetavad pikemad vahetekstid. Nii tõdeb raamatu koostaja ja Vabamu tegevjuht Karen Jagodin, et muuseumimaastik on värviküllane ja alates 2004. aastast, kui anti välja esimesed muuseumide auhinnad, on muuseumid läbi teinud mitu arenguhüpet. Seda peegeldab ka aastaraamat. Muuseuminõunik Marju Reismaa osundab trendile, et kuigi külastajate arv on kasvanud, on vähenenud ajutiste näituste arv. Samal ajal on pikenenud näituste keskmine eluiga, mis tähendab, et põhjaliku ettevalmistuse tulemusel valminud näitusest saab osa rohkem külastajaid ja see teguviis on ka keskkonnasõbralikum. Tartu ülikooli muuseumi juht, värskelt muuseumide teemal doktoritöö kaitsnud Mariann Raisma kirjutab rahvusvahelistel konkursside tähtsusest ja võrdleb meie muuseumide tulemusi rahvusvahelistel konkurssidel lähinaabritega. Jääb kõlama julgustus, et esitataks hästi läbimõeldud taotlusi: kes ei proovi, see ka ei võida. Teisalt on taotluste esitamine muuseumile kasulik oma plaanide mõtestamisel. Miks mitte juba uut arendust algatades piiluda, millele pöörab tähelepanu näiteks Euroopa muuseumide aastaauhinna konkurss? Kuigi COVID-19 pandeemia aegsed piirangud ja mured on juba ununemas, ei vaata „Muuseum+“ sellest teemast mööda. Kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu võtab kokku, kuidas toimisid muuseumid pandeemia ajal ja millised olid õppetunnid, mida tasub meelde jätta. Eesti oli üks väheseid riike, kus muuseumid olid teise ja kolmanda koroonalaine ajal avatud. Tartu Linnaajaloo Muuseumide peavarahoidja Kaie Jeeser toonitab, et digimaailma kiireid muutusi soosiv keskkond surub peale ka tempo ning seda osa pärandist on raske ja pea võimatu traditsioonilisel moel hallata. Kuigi „digimuseaal“ on saanud harjumuspäraseks sõnaks, siis mis peitub selle taga? Ehk aitaks digiterminite korrastamine ja mõtestamine paremini aru saada, mille kogumise ja hoidmisega me tegeleme.

Kultuuripärandi kaitse ekspert Linda Lainvoo avab Ukraina sõja teema, mis on eriti teravalt mäluasutuste ees tõstatanud küsimuse, kas ollakse valmis, kui meid tabab suurõnnetus või sõjaline konflikt. Karen Jagodin tõdeb artiklis „Muuseumide ligipääsetavus“, et viimasel viiel-kuuel aastal on hakatud põhjalikumalt kaaluma, kuidas teha muuseum kõikide jaoks ligipääsetavaks. See ei ole kaugelt ja kõrgelt tulnud nõue, vaid muuseum on rahvale ja ligipääsetavus olgu tähtis igale muuseumile.

Need on mõned nopped artiklitest, ega koguteost „Muuseum+“ pea kohe algusest lõpuni lugema. Nagu heale kogumikule kohane, võib raamatu avada ükskõik kust ja olla kindel, et satutakse huvitava materjali peale. Miks spordimuuseumi avahoidla on nutikas või mis teeb eriliseks kalatopiste konserveerimise? Lõpuosas toodud statistika kinnitab, et muuseumide valdkond on rikkalik ja mitmekesine. Kui juba poliitikutele ja ametnikele on meelde jäänud, et meil on 100 000 elaniku kohta kõige enam muuseume, siis on sama tähtis esile tuua, et meil on ka kõige enam muuseumide külastajaid 100 000 elaniku kohta.

Esimeses väljaandes ei ole üritatud tervet maailma kokku kirjutada, mitu teemat ja teemaarendust on välja jäänud, loodetavasti järgmiste kogumike jaoks. Mõned teemad, mida järgmistes kogumikes oleks huvitav käsitleda: mis probleemid on meie väikemuuseumidel, mis tihti püsivad vaid ühe-kahe inimese õhinal ja õlgadel? Kui näituste arv väheneb ja nende ettevalmistus on muutunud pikemaks ja põhjalikumaks, siis kas ja kuidas tuleks tõuget anda, et näituse eluiga veelgi pikeneks selle eksponeerimisega mitmes asukohas. Maailmas ei ole taaskasutus ju erand, vaid reegel. Muuseumide mõju on tähelepanuväärne ja ulatub kultuurist kaugemale, rääkida tuleks kaudsest tulust – annab ju muuseum tööd ja leiba ka ümberkaudsetele inimestele-ettevõtetele.

Arvude juurest alguse juurde, ajuteadlane Jaan Aru avaldab „Muuseum+“ avatekstis arvamust, et muuseumid võimaldavad minna tavamustritest eemale, anda ajule väga vajalikke vaikusehetki ja puhkust plinkivast elust, keskenduda uutele teadmistele. Olla avatud ja loovad, sest nagu teadusuuringud on näidanud, tuleme loovate lahenduste peale siis, kui tööle ei mõtle. Nii on Jaan Aru välja pakkunud ka reklaamlause „Muuseum on aju-spaa!“.

Muuseum + on sobiv ja väga hea teejuht meie aju-spaadesse. Nii kogenud muuseumi huvilisele kui esmakülastajale.