Närviraku kasvufaktoriga Parkinsoni tõve vastu

Mart Saarma: „Ainult väga kvaliteetsed alusuuringud toovad kaasa radikaalse innovatsiooni, mis loob uusi turge.“

MARGUS MAIDLA

Kui Rita Levi-Montalcini ja Stanley Cohen avaldasid 1956. aastal artikli närvirakkude kasvufaktori avastamise kohta,¹ avas see täiesti uued valdkonnad biomeditsiinilisteks ja meditsiinilisteks uuringuteks. Eesti teaduste akadeemia liige, Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi professor Mart Saarma jõudis peaaju dopamiini närvikasvufaktori (CDNF) uuringuteni umbes 15 aastat tagasi. Laboratoorsetest alusuuringutest ning CDNFi avastamisest on ta nüüdseks jõudnud kliiniliste katsetusteni, et tuua turule uued diagnostikameetodid ja ravimipreparaadid. Saarma avastatud ja patenteeritud närvikasvufaktor võib osutuda läbimurdeks Parkinsoni tõve ravimisel.

Kui range seos on vanusel ja neurodegeneratiivsetel haigustel?

Neurodegeneratiivsete haiguste põhiline ja kõige tähtsam riskifaktor on vanus. Parkinsoni tõppe haigestutakse keskmiselt 55aastaselt. Nendel maadel, kus inimeste keskmine eluiga on 40 eluaasta kanti, on see äärmiselt harv haigus. Alzheimeri tõve puhul on keskmise haigestumise iga veel kõrgem ja dementsuse puhul sellestki kõrgem. Kui jõuame 90aastaste inimeste kohordi uurimiseni, siis kannatab umbes ¹/₃ nendest mingite neurodegeneratiivsete hädade käes. Võib-olla kõige tähtsam on siin mõista seda, et kuigi suudame neid haigusi diagnoosida, siis alles siis, kui sümptomid on väga selged. See on väga tõsine puudus, sest kui näiteks Parkinsoni tõve puhul tekivad esimesed motoorsed sümptomid, on selleks ajaks juba pool keskaju dopamiini neuronitest hävinud, väga suur laastamistöö on juba tehtud. Seega, mida varem saame diagnoosi panna, seda parem ja lihtsam on ravida.

Teine väga suur murekoht on veel: olgugi et meil on Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega patsientidele olemas ravimid, siis ei takista ega pidurda ükski neist haiguse kulgu, rääkimata regeneratsioonist ehk taastamisest. Meil on kaks suurt eesmärki: esimene on võimalikult varane haiguse avastamise diagnostika ja teine sellised ravimid ja ravimeetodid, millega haigus pidurdada ja kindlustada närvirakkude regeneratsioon. Need on omavahel seotud, sest pole mõtet töötada välja tegusat meetodit varaseks diagnostikaks, kui nagunii pole ravimeid, et haigust ravima hakata. Suurema pildi mõistmiseks tuleb välja tuua, et kuigi neurodegeneratiivseid haigusi on päris palju uuritud, siis on progress nende haiguste mehhanismide mõistmisel ja eriti uute ravimite väljatöötamisel olnud pehmelt öeldes aeglane. Tähtsaim põhjus on siin närvisüsteemi keerukus. Kui kainelt olukorda vaadata ja võrrelda neurodegeneratiivsete haiguste uuringusummasid vähi­uuringutele eraldatutega, siis on viimased tõenäoliselt sada ja võib-olla isegi tuhat korda suuremad. Minu kindel seisukoht on, et maailmas, sh Skandinaavias ja ka siin Eestis, kasutatakse liiga vähe raha nende haiguste uurimiseks, arvestades sellega, kui palju inimesi nende käes kannatab. Peab tunnistama, et viimasel 20 aastal on märgata muutusi, eriti pean silmas geenitehnoloogilisi lahendusi. Geeniuuringutega pöörati kogu biomeditsiini sektoris täiesti uus lehekülg.

Milline roll on neurodegeneratiivsete haiguste tekkes geneetilisel eelsoodumusel?

Viimase 10–15 aasta vältel on olnud võimalus uurida suure hulga patsientide geene. Seda on väga edukalt teinud ka Eesti geenivaramu, kuigi Parkinsoni tõve uurimisel ei ole selle roll väga suur olnud, teiste haiguste uurimisel küll. Nii Parkinsoni kui ka Alzheimeri puhul teame teiste uuringute põhjal juba väga palju paremini, millised geenid muutuvad pärilikes haigusjuhtudes ja millised geenid mängivad rolli mittepärilike juhtude tekkes. Umbes 10% Parkinsoni tõve juhtudest kannab pärilikku mutatsiooni mingis geenis edasi, seega on haiguse teke pärilik, 90% juhtudest on tegu mitme geeni kombinatsiooniga või epigeneetiliste faktoritega või on haiguse tekke põhjused teadmata. Parkinsoni tõve tekkemehhanismide seletamisel on püstitatud üks äärmiselt huvitav hüpotees, mille ümber viimasel ajal palju diskuteeritakse. Nimelt on välja pakutud, et Parkinsoni tõbi saab üldse alguse alfa-sünukleiini-nimelisest patogeensest valgust inimese soolestikus, kust see levib rakusisese nakkusena närvide kaudu peaajju. Lõplikku kinnitust sel hüpoteesil veel pole.

Kui praegu teatakse veel üsna vähe, aga õhus on huvitavaid hüpoteese, siis võib arvata, et kümne aasta pärast ollakse juba märkimisväärselt targemad?

Kümme aastat võib teaduses olla väga pikk, aga ka väga lühike aeg. Teaduses on vaja aeg-ajalt teha suuremaid läbimurdeid. Jõuame praegu oma jutuga mõnevõrra üldisema küsimuse juurde: kas bioloogiateadustes ja biomeditsiinis kasutatakse raha õigesti? Oleme viimastel kümnenditel kõvasti rahastanud teadusuuringuid, mis baseeruvad genoomide kirjeldamisel, kuid sellele vaatamata puuduvad meil vastused suurtele fundamentaalsetele küsimustele bioloogia vallas: me ei mõista nukleiinhapete ja valkude omavahelist toimet; me ei mõista, miks valgud võtavad ühe või teistsuguse ruumilise struktuurimutatsiooni; kuidas ennustada geeni struktuuri tundes valkude omadusi jne. Sellistesse uuringutesse oleks vaja hulga rohkem jõudu ja raha panna. Nende uuringute taga on ka suuresti neurodegenratiivsete haiguste tekkemehhanismide mõistmine. Tahan rõhutada, et edasiminekut on näha, aga väga suured probleemid on veel tänaseni lahendamata. Praegu olen arvamusel, et Parkinsoni tõve tekkemehhanismide fundamentaalne mõistmine eeldab valkude ja nukleiinhapete interaktsiooni sügavamat mõistmist. Alusmolekulaarbioloogia on jäänud geneetikale mõneti jalgu ja selles vallas tuleks järele jõuda, et läbimurre saavutada.

Kui tulla teie konkreetsete uuringute juurde, siis millised on selle tee verstapostid?

Ühe suuremaid läbimurdeid tegime üle kümne aasta tagasi, kui leidsime kaks uut valku, mille kohta saime kindlaid tõendeid, et need on uued närvikasvufaktorid. Esimene neist on CDNF ja teine on MANF (e.k. keskaju astrotsüütide närvikasvufaktor). Tegin toona koostööd oma väitekirja üliõpilase Päivi Lindholmiga ja kui olime avastuse teinud, arvasime, et oleme avastanud kaks uut valku. Kui läksime patenteerima, siis tuli välja, et MANFi oli üks Kanada grupp avastanud meist umbes pool aastat varem, seega kuulub meile täielikult vaid CDNFi avastamise au. Pärast avastust läks aastaid, enne kui taipasime, et nendel närvikasvufaktoritel on seos dopamiini neuronitega.

Seejärel oli üks esimesi tulemusi avastus, et sellesarnane faktor on olemas ka äädikakärbsel: kui selgroogsetel on kaks säärast faktorit, siis selgrootutel üks. Leidsime äädikakärbse kollektsioonist üles kaks mutanti, millel oli vastav geen ära rikutud. Uurisime neid ja leidsime, et neil oli tõsiseid probleeme dopamiini neuronitega, dopamiini tase langes neil enne täiskasvanuks saamist kõvasti. See tulemus andis tõuke teha analoogilisi katseid ka selgroogsetega. Esimene läbimurre tuli 2005. aastal, kui tegime farmakoloogiaprofessori Raimo Tuomisega koos Parkinsoni tõve mudelkatseid: kutsusime esile Parkinsoni tõvega sarnase olukorra rottidel, süstisime seejärel kasvufaktorit ja näitasime, et meie kasvufaktor mitte ainult ei kaitse neuroneid, vaid suudab nende aksoneid ka regenereerida.

CDNFi avastamisloo ja mõju Parkinsoni tõve loommudelitele avaldas 2007. aastal ajakiri Nature.² Seejärel avaldasime terve rea töid, kus kirjeldasime nende valkude struktuuri, katsetasime ka teist faktorit MANFi Parkinsoni tõve ravimiseks, uurisime, kuidas need faktorid toimivad jne. Olen küllalt palju raha saanud Ameerikast Michael J. Foxi Parkinsoni tõve fondilt. Nad jaotavad umbes 25–30 miljonit dollarit aastas ainult Parkinsoni tõve uuringuteks ja ravimiarenduseks. Ma pole küll täpselt kokku löönud, aga pakun, et olen neilt kümne aasta jooksul saanud umbes neli-viis miljonit dollarit. Umbes viis aastat tagasi hakkasime nende toetusfondide rahalisel toel tegema katseid reesusahvide peal.

Vaadake, hiirte ja rottide peal võid küll saada suurepärased tulemused, aga nende aju maht on vastavalt kaks ja kolm grammi, inimese aju aga poolteist kilo ehk inimese aju on peaaegu tuhat korda suurem hiire omast. Selleks et tulemused oleksid usutavad ka inimese peal, teevad kõik ravimiarendusgrupid, ja seadus seda ka nõuab, katseid suuremate loomadega. Tavaliselt on need ahvid. Kuna Soomes ahvidega katseid ei teha, tegin koostööd Pittsburghi ülikooli teadlastega, milleks sain 1,5 miljoni dollarise grandi Michael J. Foxi fondilt. Nüüdseks oleme need katsed lõpetanud. Saime piisavalt kinnitust positiivsete tulemuste näol, et ka ahvidele CDNF-valku andes pidurdub närvirakkude kängumine ja et see valk regenereerib väga tõhusalt veel elus olevate närvirakkude aksoneid.

Minu koostööpartner Pittsburghi ülikoolis oli psühhiaatriaprofessor dr Judy Cameron, keda huvitasid väga Parkinsoni tõve mittemotoorsed sümptomid, mis on samuti olulised, kuigi palju vähem uuritud kui motoorsed. Näiteks Parkinsoni tõve algfaasis, enne kui tekivad motoorsed sümptomid, esineb kõhukinnisust, unehäireid, hiljem on väga tõsised motivatsiooniprobleemid. Me näitasime koos Judy Cameroniga, et meie avastatud faktor CDNF aitab ahvide Parkinsoni mudeli puhul vähendada depressiooni ja suurendada motivatsiooni, mis on väga huvitav lisandväärtus kogu meie katsete seeriale.

Olete te need tulemused patenteerinud?

Umbes kaheksa aastat tagasi otsustasime patenteerida kasvufaktori kasutuse. Repliigi korras: tihti arvatakse, et patenteerimine justkui takistab teaduslikku tööd, kuid see ei ole üldse nii. Patent annab omanikule õiguse selle tööstuslikuks kasutamiseks, aga mitte mingil juhul ei takista patendi olemasolu mingite molekulide kasutamist kodus, teaduslikuks uurimistööks jne. Alles siis, kui hakkate nendega äri tegema, on selleks vaja omanikult õigused osta.

Vaatan asja selle nurga alt, et kui näiteks Eesti teadlane teeb teaduslikku tööd Eesti maksumaksja rahaga, avaldab artikli rakendust võimaldavate tulemustega, aga ilma patenteerimata, siis teeb ta sisuliselt tasuta kingituse Ameerika, Hiina, Jaapani teadlastele-ettevõtjatele, kes saavad teabe kätte selle eest pennigi maksmata. Tõsised teaduslikud tulemused tasub alati läbi arutada ka innovatsiooniekspertide ja patendiadvokaatidega: kui ise ei oska öelda, kas tulemus on rakendatav, siis nemad ikka oskavad nõu anda.

Ma julgen isegi väita, et kõik tõsiseltvõetavad biomeditsiini uuringud, mis on seotud haigustega, on peaaegu alati rakendatavad ja patenteeritavad. Toon näite. Kui avaldasime oma eelnimetatud töö uue kasvufaktori kohta ajakirjas Nature, siis enne kui meie artikkel paberväljaandes ilmuda jõudis (artikkel oli juba kättesaadav elektroonilisel kujul), võttis minuga ühendust viis farmaatsiafirmat. Kolm pakkusid kohe, et ostavad litsentsi, suurim pakkumine oli viis miljonit dollarit. Loobusime ja leidsime, et mõistlikum on teha ravimiarenduseks oma firma. Võib-olla, kui oleks 30 miljonit pakutud, oleksime teisiti otsustanud.

Nüüd siis siseneme vist ärisse?

Kui projekt väljub alusteaduslikust dimensioonist ja jõuab ravimiarenduse faasi, siis on seda ülikooli all teha väga keeruline. Ravimiarendus koosneb kahest etapist: prekliiniline ja kliiniline faas. Juba prekliinilises faasis on keerulisi etappe, nagu meie puhul näiteks kasvufaktori valgu tootmine. Pidime valku tootma GMP-tingimustes (good manufacturing practices), mille ülesehitus läks maksma umbes 1,5 miljonit eurot. Siis pidime tegema läbi toksiko­loogilised katsed ja neid ei tohi teha mitte tavalised laborid, vaid spetsiaalselt selleks sertifitseeritud firmade laboratooriumid. Kõige selle kõrval ja lisaks tuleb koostada väga põhjalik dokumentatsioon. See kõik ei kuulu akadeemilise tegevuse juurde.

Asutasime kolleegidega edasiseks tegevuseks firma Herantis Pharma, mis on noteeritud Helsingi börsil ja millel on kaks peamist arengusuunda: eelnimetatud CDNF kasvufaktor, mille kliiniliste katsetuste faas just algas, ja teine suund on VEGF-C. Selle on avastanud väga kuulus Soome vähiuurija Kari Alitalo ning tema valku katsetab Herantis Pharma rinnavähiga patsientidel. Ka see suund on praegu kliinilise arenduse faasis. Meil on veel mõned ravimiarendussuunad ja teemad, aga märksa varasemas staadiumis.

Kuna olin ühe eelmise firma loomisel oma ettevõtlusalase kooliraha juba kätte saanud, siis oli meile Herantis Pharma arendamisel selge, et firma tuleb hoida teadlaste kontrolli all niikaua kui võimalik. Põhjuseks on see, et kapitali omanikud, kellel ei ole ettevõtte arendusse sisestada mitte midagi peale kapitali, ei arvesta tehnoloogiliste iseärasustega ja ootavad hästi kiiret kasumit. Mingi hetkeni on see võimalik, aga mitte lõpmatuseni. Praegu on seis selline, et meie osanike seas on Inveni Life Sciences Fond, Helsingi ülikooli investeerimisfond ja paljud edukad ning prominentsed Soome ärimehed. Kui naasta küsimuse juurde, siis teatud arendusetapist peale on otstarbekas suunata tegevus firma alla. Firma puhul avanevad täiesti teistsugused finantseerimisallikad, sh Euroopa Liidu omad, ja meie oleme firmale vahendite kaasamises kaunis edukad olnud.

Milline on praegune seis?

Nagu ma ennist ütlesin, on kõigepealt vaja läbida prekliiniliste katsetuste faas: peame näitama, et meie ravim annab tulemuse loomamudelite, algul väiksemate loomade ja seejärel suuremate loomade peal. Samuti tuleb läbi teha toksikoloogilised katsetused näitamaks, et ravim on ohutu. Need faasid on meil edukalt läbitud. Tulemuste alusel tehakse taotlus, mille peale võidakse anda luba kliiniliste katsetuste läbiviimiseks. Kliinilised katsetused jagunevad laias plaanis kolmeks. Esimene faas on neurodegeneratiivsete haiguste puhul reeglina ravimi ohutuse kontrollimine. Teine faas sisaldab juba platseeboga kontrollrühma, mis tähendab, et osale patsientidele antakse kasvufaktorit ja osale mõjutut preparaati, misjärel vaadatakse, millised on kontrollrühmade tulemused. Kolmandas faasis antakse preparaati suurele hulgale patsientidele, kaardistatakse ja analüüsitakse ravimi tõhusust ja kõrvaltoimeid eri haigusstaadiumis patsientidel. Selle aasta suvel jõudsime kliiniliste katsetustega esimesse faasi koos mõnede teise faasi elementidega. Meile on katseteks loa väljastanud Soome ja Rootsi ravimiamet ning katseid teeme kolmes kohas: Karolinska instituudis, Lundi- ja Helsingi ülikoolides.

Karolinskas alustasime esimest faasi kahe patsiendiga, sest neil on ravimi kateetriga otse ajju manustamise kogemusi. Patsiente jälgitakse seejärel paar kuud, siis selguvad tulemused, mille pealt edasi liikuda. Kokku läbivad selle faasi katsetused meil 18 patsienti, kellest 12 saavad ravimpreparaati ja 6 esimesed kuus kuud platseebot, hiljem antakse ka neile ravimikandidaati. Kui see faas umbes kahe aasta pärast läbi saab, peame tegema täiemõõdulise teise faasi, kus mõnekümnele patsiendile antakse vähemalt ¹/₃ platseebot ja teistele ravimikandidaati. Kui esimene faas läheb maksma umbes kümme miljonit eurot, siis teine 25–50 miljonit ja kerkib väga tõsine küsimus, kas meil on finantsmusklit, et see faasi iseseisvalt läbida. Tavaliselt tehakse selles faasis juba partnerlusleping mõne suure farmaatsiafirmaga, kellel on kogemusi ja jõudu ning kes tunneb ka turgu. Kui kõik läheb ainult positiivsete uudiste tähe all, siis saab mingi aja pärast siseneda ka kolmandasse faasi, mille maksumus on hinnanguliselt sada miljonit eurot.

Kuidas see ravim siis ajju sisestatakse?

Enamik valke ei suuda oma suuruse tõttu läbida vere-aju-barjääri, looduslikku tõket, mis ei lase veresoontest ajju pääseda rakke ja suuremaid molekule, mis võiksid ajule kahjulikud olla. Kuna selline barjäär on olemas ja meie valk seda ei läbi, siis tuleb ravimit süstida otse ajju. Loomulikult on olemas valke, mis seda entsefaalbarjääri ka läbivad. Siin on väga palju õppida viirustelt. Viirused on sellised kavalad sellid, kes on evolutsiooni käigus igasuguseid trikke omandanud ja üks trikkidest on see, et osa viirusvalke on võimelised seda barjääri läbima. Kuid kõiki viiruste kavalusi me veel kasutada ei oska. Meie protseduuri puhul pannakse patsientidele mõlemasse ajupoolkerra läbi kolju juuspeen nõel või kateeter ja see tuuakse kõrva taga asuvasse agregaati, mis on ühendatud pumbaga, et manustada kasvufaktorit läbi kateetri otse ajju. Me kasutame ühe Inglismaa firma hästi läbi proovitud tehnoloogilist lahendust. Edaspidi peab patsient tulema vaid kord kuus haiglasse, kus talle pannakse jälle külge pump ja pumbatakse tema ajju seda kasvufaktorit. Teadmiseks veel, et tänapäeval pannakse paljudele Parkinsoni tõvega patsientidele ajju süva-ajustimulaator. Kui ma väga ei eksi, siis neid inimesi on umbes kakssada tuhat, kellele on selline operatsioon tehtud ja stimulaator ajju pandud. See meetod parandab Parkinsoni patsientide olukorda, aga ei takista siiski dopamiini neuronite degenereerumist.

Kas nii kohmakalt jäädaksegi seda ravimit manustama?

Loomulikult saame aru, et see pole optimaalne lahendus. Töötame praegu intensiivselt uute võimaluste kallal. Võib öelda, et praegu on minu kõige tähtsam töö ja põhitegevus leida viise vältimaks ravimi otse ajju manustamist. Üks potentsiaalseid meetodeid on teha seda nina kaudu, sest nina­õõnest on ajju väga lühike tee. Väga paljud ravimifirmad töötavad intensiivselt, lausa palehigis, selle võimaluse nimel. See aparaat võiks välja näha nagu astmahaigete sifoon, mis laseb surtsaka ravimit otse nina limaskestale. Loomkatsed on juba näidanud, et saame oma faktori nina kaudu ajju viia, kuid ravimi kogus on otse ajju süstimisega võrreldes palju-palju suurem.

Tegelikult olen ma viimasel aastal teinud hulga tõsisema läbimurde. Kuna ma ei ole enam direktor ega ka ERC asepresident,³ siis olen täielikult naasnud laborisse ja seda sõna otseses mõttes: teen ise laboris katseid. Mul on õnnestunud katsete käigus meie molekuli pisemaks tehes leida üks selle fragment, mis on dopamiini neuronite päästmisel sama efektiivne kui tervikmolekul ning suudab läbida vere-aju-barjääri. Olen manustanud sellest fragmendist tehtud preparaati hiirtele naha alla ja näidanud, et see töötab. Kui seda lahendust õnnestuks rakendada, siis see oleks üsna radikaalne tulemus. Sel juhul saaksime manustada oma ravimit vereringe kaudu, vältides kalleid ajuoperatsioone. Pealegi ei anna USA ega ka Euroopa ravimiamet praegu luba varases faasis haigetele ajusiseselt ravimit manustada, kuna arvatakse, et see on liialt riskantne. Kuigi varases faasis ravimi manustamine leevendab märgatavalt patsientide häiritud motoorika nähte, ei peeta seda siiski eetiliseks. Kui meil õnnestub välja töötada meetod, millega ei kaasne ajuoperatsioon, saame loodetavasti hakata ravima patsiente kohe, kui nad diagnoosi on saanud. Ja see on nende ravikvaliteedi seisukohalt ülimalt oluline.

Olete oma uuringute põhiosa, nii laboratoorse kui ka rakendusliku, läbi viinud peamiselt Soomes. Kas sellise protsessi saaks otsast lõpuni läbi viia, alates laboratoorsetest alus­uuringutest kuni ravimi jõudmiseni poelettidele, ka Eesti teadussüsteemi ja -rahastuse juures?

25 aastat tagasi ei oleks Eestis sellist projekti otsast lõpuni võimalik olnud läbi viia, aga praegu on küll. Tuleb aga mõista, et ainult väga kvaliteetsed alus­uuringud toovad kaasa radikaalse innovatsiooni, mis loob uusi turge. Võtame või geenitehnoloogia, interneti, kas või praegu oma tähelendu ootava CRISPR/CAS9⁴ tehnoloogia. See ei ole väga tark, et teadusasutused ja ülikoolid peavad tegelema triviaalsustega, seda peab tööstus ise tegema. Ülikool ei pea olema tööstuse rakkes. Eesti häda on see, et 25 aastaga ei ole märkimisväärselt lisandunud kõrgtehnoloogilist tööstust, aga see ei ole siin süüdistus kellegi aadressil, vaid tõe konstateerimine. Selleks et selline tööstus sünniks, on vaja ärimehi ja ettevõtjaid, kes sellistes kategooriates mõtlevad ja tegutsevad. Ülikoolidele siin etteheiteid teha pole mõtet.

Tegelikult räägitakse ka Soomes, et kõrgkoolid ei paku piisavalt innovatsiooni, mis oleks rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline. Ma väidan vastupidist: ülikoolidel on pakkuda tohutult läbimurdelist innovatsiooni, kuid ärimehed on nad kas ära uputanud või ära tapnud, põhiliselt ebakompetentsusega tõttu. Toon ühe näite. Oulu ülikoolis loodi kuulsa kollageeni uurija Kari Kivirikko tööde põhjal ettevõte Fibrogen eesmärgiga hakata tootma kollageene. Kollageenide tootmise võimalusi uurides selgus, et protsessi käigus kollageenid modifitseeruvad. Oli tarvis need modifikatsioonid ära koristada. Kivirikko koos kolleegidega hakkas neid modifikatsioone uurima ja leidis täiesti juhuslikult ühe aine, ühe väikese molekuli, mis toimib nagu EPO (erütropoetiin), tõstes veres punaliblede arvu. Selle asemel et firmat finantseerida, Soome ärimehed molutasid ja molutasid, kuni ameeriklased võtsid selle firma üle. Mõne kuu pärast müüdi selle ravimikandidaadi õigused Aasia turule, ühele Jaapani firmale 2,6 miljardi euro eest. Kes siin pani põõsasse, kas teadlane või ärimehed? Ma võin tuua veel mitmeid selliseid näiteid. Ei saa ju nõuda, et teadlased peavad olema ka tipptasemel ärimehed.

Kui lähen ameeriklastega läbi rääkima, istub minu vastas mees, kes on saanud PhD Harvardis ja seejärel ärijuhtimise kraadi Stanfordis. Ta liigub kahe valdkonna vahel võrdselt kõrgel tasemel: teadlasega räägib kui teadlane ja ärimehega kui ärimees. Meil, nii Soomes kui ka Eestis, on selliseid inimesi väga vähe, kes on mõlemas sfääris kodus. Eesti biotehnoloogia on heal tasemel, aga kus on need ärimehed ja ärijuhid, kes seda rahaks oskavad pöörata. Ega siin muud lahendust olegi, kui ikka koolitada-koolitada ja veel kord koolitada.

Skype on minu silmis Eesti ärimeeste küündimatuse musternäide: Eestis loodud tehnoloogiaga ei osanud Eesti ärimehed ise midagi peale hakata ja lõpuks võib kogu sellest projektist Eestis saadud tulu võrrelda härrasmeeste laualt üle ääre põrandale langenud palukestega. Süüdi ei ole tehnoloogia väljatöötajad. Kus olid kõvad ärimehed, kes oleksid sellega osanud rahvusvaheliselt äri teha? Eesti teaduse infrastruktuuri seis on radikaalselt paranenud tänu ELi struktuurivahendite toele. Paljud Eesti laborid näevad välja märksa paremad kui Soome omad. Olgem ainult nutikad ja rakendagem kogu see suurepärane infrastruktuur ja suurepärased teadlased suurepärase alusteaduse ja radikaalse innovatsiooni teenistusse.

Hea oleks lõppsõnana rahajutuga teemale joon alla tõmmata. Kui palju on CDNFi arendus seni ressurssi nõudnud?

Päris täpset summat on keeruline nimetada, sest akadeemilistest töödest võetakse osa äris kasutusele, osa mitte. Kui võtta algusajaks 2003. aasta, siis olen selle aja jooksul saanud raha päris mitmest allikast: Soome akadeemialt, Sigrid Juseliuse ja Jane ja Aatos Erkko fondilt, USA erafondidelt ja Euroopa Liidult. Julgen öelda, et nende molekulide uurimiseks oleme koos loomkatsetega nende aastate jooksul teinud kulutusi umbes neli miljonit eurot, lisanduvad firma kulutused. Kõik see kokku teeb tänase päeva seisuga, sh need eelnimetatud neli miljonit, umbes 15 miljonit eurot. Edaspidi lisanduvad veel teise faasi katsetused 25–50 miljonit ja kolmanda faasi katsed umbes sada miljonit. Lõplik edu ehk ravimi turuletoomine õnnestub ainult siis, kui kõik liigub päikeseliselt tõusvas joones. Kui juhtub, et preparaat ei ole inimese puhul piisavalt tõhus, siis katkeb meie linnulend teise faasi juures. Kui tahta midagi analoogilist Eestis korrata, siis on kuni teise faasi alguseni jõudmine eri fondide raha kaasamise korral Eesti teadussüsteemile praegu igati jõukohane, seda enam et Eesti teadlased on tublid välisraha kaasajad. Kui aga ollakse jõutud juba teise faasini, ei ole enam mingit vahet, kas kaasata ärilist arendusraha üle maailma, Soomest või Eestist.

1 Rita Levi-Montalcini, Stanley Cohen, In vitro and in vivo effects of a nerve growth-stimulating agent isolated from snake venom. Department of Zoology, Washington University, St. Louis, Missouri.

2 Päivi Lindholm, Merja H. Voutilainen, Juha Laurén, Johan Peränen, Veli-Matti Leppänen, Jaan-Olle Andressoo, Maria Lindahl, Sanna Janhunen, Nisse Kalkkinen, Tõnis Timmusk, Raimo K. Tuominen & Mart Saarma, Novel neurotrophic factor CDNF protects and rescues midbrain dopamine neurons in vivo. – Nature 2007, 448, 73-77 doi:10.1038/nature05957.

3 Margus Maidla, Võimalus esitada julgeid küsimusi. – Sirp 10. II 2017.

4 CRISPR – Clustered Regularly Interspaced Short Palindromic Repeats ehk rühmitatud regulaarsete vahedega lühikesed palindroomsed kordused. CRISPR/Cas süsteemi kasutades saab pärilikku informatsiooni kandvaid molekule väga täpselt muuta, teha lõikeid ja asendusi vaid soovitud kohtades.