Nemad ongi leegion

Antropotseenis ei seisa inimkond eraldi kõigest muust elavast, taimede oskustele ja ökoloogilistele seostele tasub pöörata tähelepanu.

SIRGI SAAR

Nad jälgivad oma tuhande silmaga. Ei, mitte meid – mitte ilmtingimata meid, vaid valgust ja üksteist. Neil pole üht fookust, erinevalt meist on nad rööp­rähklemise maailmameistrid. Sügavad ja haaravad oma tuhande sõrmega. Valu neid ei huvita, selle tundmine ei annaks neile mingit eelist. Liigseid kannatusi tuleb siiski vältida, need on objektiivselt halvad ja vajavad ratsionaalseid lahendusi. Kõlab nagu mingi müütiline koletis?

Koletis või mitte, aga potentsiaalselt on osa taimi ka surematud, sest suudavad ennast kloonida. Bakterid seda enam, olles evolutsioonis olemuselt oma ammuste eellastega samalaadseks jäänud (nende genoom muutub siiski pidevalt, nt antibiootikumiresistentsus on küllaltki uus nähtus). Taim võib aga füüsiliselt sama isendina vegetatiivselt paljuneda, elada nii sajandeid ja sealjuures säilitada ikkagi oma algse geneetilise koodi. Sama geneetiline üksus võib esineda mitme eri vanuses isendina. Enamasti inimesed taimedele kuigipalju tähelepanu ei pööra – rohi on ikka roheline ja puud päevast päeva samasugused, kuid kohe kindlasti pole nende erivõimed ulmeautoritele märkamata jäänud.

Lihasööjataimed ja kobarmõistusega kollektiivkoletis

Taime-horror on olnud viljakas žanr pikka aega, taimede vegetaalne teadvusetu kurjus on suurepäraseks taustajõuks paljudele legendidele ja (õudus)filmidele.1 Peategelasteks on üldjuhul ikkagi inimesed, aga taimed on saanud üleloomuliku tahte ja sageli loomaliku jõu. Nende teoste ühisnimetajaks on see, et inimesed tõmbavad endale mingi jama kaela – lähevad keelatud kohta, päästavad laborieksperimendi käigus midagi valla või ei kuula teadlasi, viivad biosfääri kannatuse viimse piirini või eksivad loodusseaduste vastu. Kui looduses hästi ringi vaadata, siis seal on need õudukataimede tunnused olemas ja täiesti levinud, lihtsalt väiksemal kujul. Filmi „Aeg on käes …“2 taimed, mis keemilisel teel inimese suitsiidi aitavad esile kutsuda, on ehk liiga laia haardega, kuid psühhedeelseid ühendeid toodavad taimed üpris sageli ja paljud taimed annavad oma kaaslastele märku sellest, et neid süüakse, mille peale need asuvad keemilisele kaitsele.3 Lihasööjataimed on samuti inimmõistusele elamusi pakkunud nii inimesi jahtivate trifiidide4 kui ka „Väikese õuduste poe“ psühhomonstroosse potitaime5 kujul. Liha on kahtlemata toitev, ega kärbsepüünis rabas elades ilmaasjata numbreid lugema pole „õppinud“, et ikka kindel olla, et püütav saak on liikumisvõimeline elukas.6 Taim võib teisele taimele ka hunt olla – see on palju lihtsam saak, mille püüdmiseks ei pea nii palju kavaldama. Kui lihasööjataimed saavad oma süsiniku fotosünteesides, siis taimed, kes parasiteerivad täielikult teiste taimede peal, on vaid parasiitsed õied ja viljad. Lehtedest võib loobuda, nagu ka fotosünteesist – nii toitained kui energia võetakse oma ohvrilt. Evolutsiooniliselt on selline loomaks hakkamine aga tupiktee, kadunud fotosünteesi enam tagasi ei saa. Loomad elavad taimede kukil kogu aeg ja taimed taluvad seda, olles hästi kohanenud sellega, et neid vahepeal näritakse, kuigi aeg-ajalt areneb neilgi välja kavalaid viise, kuidas loomade iket teiste loomade abil maha raputada, näiteks kutsutakse keemiliste signaalide abil kohale parasitoidid, kes närijatele otsa peale teevad. Parasitoidid on putukad, kes teiste putukate sisse munevad ja kelle järeltulijad siis need esimesed putukad seest tühjaks söövad. Minu arvates palju õudsem, kui mis tahes õudusfilmitaim kunagi ongi. Muidugi leidub ka liike, kes omakorda parasitoidide peal parasiteerivad ja keda samuti taimede „hädakisa“ kohale meelitab, nii et üks taim hoiab elus tervet troofilist püramiidi igasuguseid õgardeid.7

Nad jälgivad oma tuhande silmaga. Ei, mitte meid – mitte ilmtingimata meid, vaid valgust ja üksteist.

Peeter Laurits

Õudustaimede teine alajaotus koletislike isendite järel on kuritahtlik kollektiiv. Selline on näiteks maisipõld „Maisilastes“8 – laialdane monokultuur, mis võib endas peita ka koletisi, aga ilmtingimata ei pea, vaid võib hoopis ise oma kollektiivse käitumisega inimtegelastele hirmu nahka ajada või miks mitte ka neid oma eesmärgil orjastada. Filmide kollektiivkoletised on sageli justkui telepaatilises suhtluses või toimivad ühe kobarmõistusena nagu sipelgapesa „Varemetes“.9 Tegeliku taimemassiivist ohuallika on inimkond endale aga ise tekitanud. Ometi otseselt see ei ründa ega ole pahatahtlikkuse tagajärg. Ka geneetiliselt muundatud taimed, mis inimestes võõristust tekitavad (ikkagi laboris tehtud mutant, nagu filmis!), pole mingit katastroofi tekitanud.

Liigne optimeerimine lõi ohuallika

Tavapärane toidutaimede sordiaretus pole ka midagi ohtlikku korda saatnud, küll aga mõjutab praegune majandusmudel toidujulgeolekut. Nisust, riisist ja maisist tuleb üle poole inimkonna tarbitavatest kaloritest. Nendest kolmest liigist sõltub peaaegu kogu maailm. Ja see sõltuvus on ülimalt habras. Selline arusaam jõudis minuni 2018. aasta suvel Negevi kõrbes emeriitprofessor Hendrik J. Bruinsi loengus, mis on siiamaani meeldejäävaim konverentsi ava- või lõppettekanne. Ilmselt on kõrb ka üks paremaid kohti, kus toidujulgeolekust rääkida – kuni silmapiirini ei paistnud midagi rohelist. Bruinsis on sellist fredjüssilikku suhtumist tulevikku, õnneks ei ela ta nii kaua, et näha, kuidas mõni katastroof ülemaailmse näljahäda põhjustab. Mulle oli väga suureks üllatuseks, et riikidel ei ole enam hädaaja toiduvarusid. Milleks varuda, kui võib maailmaturult osta? Ometi ei ole suure häda korral maailmaturultki saada, ükskõik kui palju raha on, sest kellelgi ei ole müügiks varusid, kõik kulub endalegi ära. Piisab vaid ühest põua-aastast Indias või Hiinas või pandeemiast. Kui majanduses seisneb oht meie toidulauale liigses optimeerimises, arvestamata võimalike ekstreemolukordadega, siis põllumajandus ja sordiaretus on astunud samasse ämbrisse.

Enamik moodsaid põllukultuure on selekteeritud hästi hakkama saama ideaalilähedastes tingimustes. Jah, rohelise revolutsiooni järgne nisu ei kasva kõrgeks ja annab palju rohkem saaki, kuid seda ikkagi oludes, kus seda väetatakse ega ole vaja konkureerida umbrohuga, sest umbrohu eemaldamise eest hoolitsetakse. Inimene on aineringete mõjutamise ja mikroobide funktsiooni suures osas üle võtnud, õhulämmastiku sidumine oli mikroobide pärusmaa kuni Haberi protsessi10 kasutuselevõtuni, mis on aga väga energiamahukas. Kuna toitaineid on kogu aeg küllaldaselt, siis me ei pane tähelegi, kui mõni põllukultuur kaotab võime kasutada kehvemat ressurssi, mille pärast ta kasinamates oludes kõvasti konkureerima peaks, aga keegi ei saa lubada, et neid kehvemaid olusid ükskord ei tule. Edu eelduseks on siiski geneetiline ja funktsionaalne mitmekesisus, käitumuslik plastilisus, mis aitab halbades olukordades ellu jääda ja saada mingitki saaki.

Ühe põllumajandusliku lahendusena on välja pakutud ökoloogiline intensifikatsioon, mis on teadmusmahukas protsess, kuid võtab arvesse ka ökoloogilisi seoseid, bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemifunktsioone.11 Tegemist on ikkagi intensiivpõllumajanduse optimeerimisega, kuid loodetavasti loodussõbralikumalt. Paraku ei ole selle abil suurt saagikuse suurenemist oodata, küll aga stabiilsust ja pikaajaliste probleemide vältimist (sooldumine, pestitsiidide akumulatsioon jms). Tõenäoliselt selle arvelt maad, mida n-ö loodusele tagasi anda, ei vabane, kuna sellist tegevust ei käsitataks majanduslikult mõistlikuna.

Nad ootavad oma järge

Inimkonna hirm, et loodus võtab üle, hirm kättemaksu ees, on küll kunstiliselt paeluv, kuid taimed võtavad maastiku üle siis, kui me ise loobume ja midagi ei tee. Taimede rünnaku eest pole keegi veel pidanud põgenema, küll aga selle eest, mida inimkond taimedega teeb, näiteks hulganisti mürgitatavad Lõuna-Ameerika sojapõllud vs. väiketalunikud, keda mürgitatakse. Kui aga inimkond kaoks, siis ükskõik kui suurt ökokatastroofi inimesed ka ei oleks tekitanud, leidub ikka taimi, kes kataksid hüljatud linnad rohelise vaibaga ja murendaksid ehitisi. Võib-olla nad ootavadki oma järge.

Kes tahab näha optimistlikumat tulevikuvaadet, on sel suvel oodatud Viinistule „Biotoopia“ konverentsile.12 Ka antropotseenis ei asetse inimkond eraldi kõigest muust elavast, taustajõududele, nt taimede oskused ja ökoloogilised seosed, tasub tähelepanu pöörata varem, kui nad ise esiplaanile tungivad.

Sirgi Saar on taimeökoloog.

1 Dawn Keetley, Angela Tenga, Plant horror: Approaches to the monstrous vegetal in fiction and film. Palgrave Macmillan 2016.

2 „The Happening“, M. Night Shyamalan, 2008.

3 Richard Karban, Louie H. Yang, Kyle F. Edwards, Volatile communication between plants that affects herbivory: A meta-analysis. – Ecol. Lett. 2014, vol. 17, no. 1, 44–52.

4 John Wyndham, The Day of the Triffids. Michael Joseph Ltd 1951. Eesti keeles „Trifiidide päev“, Eesti Raamat 1990.

5 „Little Shop of Horrors“, Roger William Corman, 1960.

6 Plants count to five. – Nature 2016, 529, 440.

7 Kate Andries, Plant’s „Call for Help“ Brings Enemies, Too. – National Geographic 30. XI 2012.

8 „Children of the Corn“, Fritz Kiersch, 1984.

9 „The Ruins“, Carter Smith, 2008.

10 Fritz Haber (1868–1934) oli saksa keemik, kes sai 1918. aastal Haberi-Boschi protsessi väljatöötamise eest Nobeli keemiaauhinna. Haberi-Boschi protsessi kasutatakse tööstuslikult gaasilisest lämmastikust ja vesinikgaasist ammoniaagi sünteesiks. Protsessi abil loodud lämmastikväetiste abil toodetakse toiduaineid, millest toitub pool maailma elanikkonnast.

11 Riccardo Bommarco, David Kleijn, Simon G. Potts, Ecological intensification: Harnessing ecosystem services for food security. Trends Ecol. Evol. 2013, vol. 28, no. 4, 230–238.

12 https://biotoopia.ee

Loe lisaks:

Peeter Laurits, „Kunsti roll ühiskonnas ja biosfääris“

Pealelend – Peeter Laurits, „Biotoopia“ korraldaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht