Niuhti!

Millalgi murdis teadus ikkagi valitsuse kollektiivsesse ajju sisse. Pigem kõrvalteid kaudu kui ettenähtud institutsionaalsuse redeleid pidi.

LAURI LAANISTO

Mida muud öelda, kui et koroona tüüris lõppeval aastal suuresti ka teaduslaeva. Tegi seda väga otseselt, ent ka kaudsemaid teid pidi. Täites muu hulgas suurel määral valitsuse lubaduse suurendada teaduse rahastamine ühe protsendini SKTst, vähemalt aastaks 2021 – mis tuli omajagu üllatusena, arvestades et 2019. aasta suvel tehtud riigieelarve strateegia välistas lähiaastateks selle võimaluse (ning vähemalt selle teksti kirjutamise aegu on võimul veel seesama valitsus).1 Õigupoolest on öelda „suurel määral“ liialdus. Tsiteerides Martin Helmet: „Tänu SKT langusele me täidame selle protsendi ära ilma ühtegi eurot juurde andmata – peaaegu, natuke jääb puudu, me peame väga vähe juurde panema. Et niuhti, üks valimislubadus täidetud koroona tõttu.“2

Rahandusministri tühjad sõnad näitlikustavad eelkõige väga hästi seda, kuidas võimuladvikus tehakse palehigis tööd, et Eesti elu aina paraneks. Rahandusministri loogika järgi olnuks teadlastele kõige mõistlikum igasugust teaduslikkust koroonakriisi lahendamisel võimalikult pärssida, kuna sel viisil oleks majanduslangus olnud tõenäoliselt sügavam ja protsendipunkte tulnuks järgmise aasta eelarves teadusele kindlasti juurde. Nagu niuhti! Aga ei – millegipärast ei kippunud teadlased kätte näidatud haljale oksale ronima, vaid tulid poliitikutele appi teadusrahastuse protsenti langetama. Töötades tasuta, oma muude tegemiste arvelt, vabatahtlikult. Näiteks Irja Lutsar mainis ühes hiljutises Facebooki kommentaaris, et kevadel oli koroona tõttu nii palju tegemist, et granditaotluse viimistlemiseks ei jäänud aega, ja küllap seepärast jäigi tema töörühma ETAgile saadetud uurimistaotlus rahastamata.3

Ilmseks sai teaduse mittetasakaaluline roll riiklike (ja muidugi ka üleriigiliste, kui mõelda kas või näiteks vaktsiinide arendamisele) protsesside, sealhulgas majandus- ja rahandusolukorra edukuse ja ebaedukuse mõjutajana. Mittetasakaalulisus selles mõttes, et teadusega arvestamisel või mittearvestamisel on eksponentsiaalne mõju muudele eluvaldkondadele. Selle üle, kas ja kui palju teadust rakendada, et kriisist üle saada – see kemplus kestab, küll vähenenud mahus, ikka veel edasi. Eks tänu sellele jõudiski teadus suuremas osas aastast uudisportaalide esikülgedele, küllap üleilmselt, vähemalt arenenud riikides, mitte vaid meil. Pretsedenditul määral.

Sinna jõudmine tuli siiski pika viibega. Nii nagu akadeemik Jüri Allik aasta lõpu poole tõdes: teadlaste poole pöörduvad poliitikud alles viimases hädas, kui tõesti enam muud üle ei jää.4 Sel aastal tuli see väga ilmekalt esile – alguses oli ikka hanerasv ja sinepiplaaster, ja üldse, vanasti mingeid selliseid haigusi polnud ega saa ka nüüd olla.5 Seegi oli (ja kohati on seniajani) endasõnutsi konservatiivsete poliitikute valdav suhtumine, nii meil kui mujal. Otsapidi kalduvad need hoiakud kahjuks kõige debiilsematesse vandenõuteooriatesse, mida küüniliselt levitatakse (meil seni küll õnneks tagasihoidlikult ja mitte eriti edukalt – nii et arenguruumi veel on …). Teisest küljest – pühendunud harrastusvirolooge ja -statistikuid ja -andmeteadlasi on praegu küllap tuhandeid rohkem kui mullu samal ajal. Viraalsuse paljutahulist olemust saab ekstrapoleerida oma elu kõiksugustesse aspektidesse ka siis, kui koroonaepideemia saab otsa. Suunad vajavad ju mudimist, ja mis kõik veel. Igatahes, loodetavasti realiseerub see pidev teaduse uudisväärtus vähemalt mõne andeka inimese jõudmisega teaduse juurde.

Teadusvaldkonda siiski reguleeritakse, kuid otsused näivad olevat korralikult läbi kaalumata. Veebruaris oli korraks poleemika, mis kiiresti pandeemia alla mattus, kui teadus- ja arendusnõukogu (TAN) otsustas muuta uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel. Siin pildil ongi TANi 5. veebruari istung, kus uurimistoetuste jaotust muudeti.

Vabariigi valitsus

Millalgi murdis teadus aga ikkagi valitsuse kollektiivsesse ajju sisse. Pigem kõrvalteid kaudu kui ettenähtud institutsionaalsuse redeleid pidi. Ühismeediasse lisatud sisukad arutlused levisid viraalse jagamise ja klikkimise nakkuskordajaga kuni noodsamad postitajad jõudsid valitsuse teadusnõukokku, mille soovitusi vähemalt osaliselt arvesse võetakse. See on arvult väikese, ent vaimult mitte nii tillukese ühiskonna suur pluss. Ehk mõistavad ka poliitikud nüüd, kui juhuslike ja hetkeliste teadlastega põkkumiste asemel suheldakse omavahel kuude kaupa järjest, et teadusest ja teadlastest on tõepoolest tolku. Ja et adekvaatsete meetmete väljaselgitamiseks on tarvis teaduses laiapõhjalisust – ühe viiruse leviku uurimiseks on peale viiruse enese uurijatele kasu ka paljude muude vald­kondade esindajatest kuni teoreetiliste füüsikuteni välja.6 Aro Velmet on arutlenud koroonakriisi näitel väga ülevaatlikult selle üle, kuidas poliitikat ja teadust lõimida.7

Kasu(m) teadusest

Eesti rahvas on üldiselt väga tugevalt teaduse usku. Sel aastal esimest korda läbi viidud põhjaliku teadusbaromeetri uuringuga selgitati välja, et teadlasi usaldatakse (78% küsitletutest), usutakse, et teadus muudab elu paremaks (85%), ja et teadlasi peaks rahastama ka siis, kui nende uuringutest kohemaid kasu ei ilmne (90%).8 Ent kui vaadelda riigi ja teaduse suhet, siis näib, et poliitikute suhtumine teadusse sõltub väga selgesti kahjumi ja kasumi telgjoonest. Kui teadus aitab leevendada kahjusid, sh kahjumit, siis võib teadlased punti võtta küll. Nagu koroona puhul. Teadust soositakse ka tehnilise innovatsiooni ja ettevõtluskoostöö puhul, kus n-ö nutikad lahendused võivad (teadustegevuse üldisel ajaskaalal) väga kiiresti kasumit toota ja majandust kasvatada. Ent kui näiteks looduse- ja keskkonnaalased teadmised võivad kuidagi pärssida praegust või tulevast kasumlikkust – olgu see siis metsanduses, energiatootmises, tselluloositehase või Rail Balticu puhul –, siis millegipärast ei ole teaduspõhisus enam argument.

Olud on paljuski ikka nii, nagu Jürgen Ligi kunagi 2015. aastal haridus- ja teadusministrina Eesti ühiskonna toimimisalused lapsesuuna sõnastas: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“9 Veel teinegi endine minister, susserdamise pärast värskelt rektoritoolist ilmajäänu, Jaak Aaviksoo (jaa – ka nn Nurkse skandaal toimus alles sellel aastal!) väidab, et teaduse sissetoomine ühiskondlikesse aruteludesse on ohtlik: „Paljudele tundub, et võimalik on leida erapooletu, objektiivne tõde, mis vaenupooled jälle kokku liidaks, et lahenduseks on teaduspõhine lähenemine. See on ohtlik illusioon.“10 Tema väitel pole teaduslikel argumentidel asja poliitikaküsimustesse, mis on olemuselt moraali- ja väärtusküsimused. Kahjuks tema argumentidel ei ole alust, kuna näiteks kliimakriisi lahendamine või elurikkuse ja metsade säilitamine ei ole pelgalt moraaliküsimused, mida tuleks lahendada poliitilisel tasandil toimuvate väärtusvaidluste korras. Need on midagi palju enamat …

Kas on mingi lootus, et koroona muudab seda suhtumist? Arvestades, et rahandusminister mõni päev tagasi deklareeris, et õlitehase keskkonnamõjude pärast muret tundvad inimesed on põmmpead ja lapsed, ning kui vaja, astub Eesti EList välja, et saaks rahulikult põlevkivi edasi tossutada,11 siis vaevalt küll. Pessimist minus eeldab, et enne valitsuse kukkumist jõutakse ka fosforiidi kaevamisele mingi eriplaneering sebida. Uus keskkonnaminister ei ole ju üldse kindel, et inimene on see peamine kliimamuutuste põhjustaja …12

Hiilivad muutused

Teadusvaldkonda siiski reguleeritakse, kuid otsused näivad olevat korralikult läbi kaalumata. Veebruaris oli korraks poleemika, mis kiiresti pandeemia alla mattus, kui teadus- ja arendusnõukogu (TAN) otsustas muuta ETAgi uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel.13 Seda juba käimasoleva taotlusvooru ajal. Mõni kuu varem oli Aaviksoo avaldanud artikli,14 kus esitas oma arusaama sellest, kuidas võiks teaduse struktuuri Eestis ümber kujundada. Ja sellest kirjatükist paistis TANi otsus paljuski ka lähtuvat. Alusteaduse ja rakendusteaduse asemel soovitas ta keskenduda oskusteabele ja tööprotsesside tõhustamisele, mis toovat kõige kiiremini rahas mõõdetavat kasu(mit).

Tema arusaam alusteadustest, millega ta isegi ju kunagi füüsikuna tegeles, on kummaliselt ümber pööratud. See on tema meelest nurgake teadmiste püramiidi üleval otsas, mitte selle vundament, mida võiks justkui mõistest alusteadused – või selle sünonüümidena kasutuses olevatest terminitest baasteadused ja fundamentaaluuringud – eeldada. See olevat hoopis sinitaevateadus, millega tegelemiseks peab õite kõrgele vandlitorni reaalsuse eest pakku ronima. Ja seepärast võiksidki sellega tegeleda vaid mõned üksikud teadlased – enamik võiks ikka tegeleda otseselt uute teenuste ja toodete väljatöötamisega, mis olevat meie suurim ühiskondlik-majanduslik puudujääk.

Eesti teaduse senine edulugu meid edasi enam ei viivat, kuna see rahuldavat vaid eluvõõraste teadlaste uudishimu, tekitavat juurde artikleid, mida keegi niikuinii ei loe, ega pakkuvat mingeid lahendusi majanduskasvu kiirendamiseks. Kasumi ja majanduskasvu lõputus suurendamises sekundeerib Aaviksoole ka Renno Veinthal, TTÜ endine teadusprorektor, kes soovitab riigil luua inseneriakadeemia, mis hakkakski eelkõige tegelema tööviljakuse suurendamisega.15 „Inseneriakadeemia“ kõlab küll akadeemiliselt, kuid silmas peetakse tehnikumi, mis pakuks ümberõpet täiskasvanutele. See kõik kokku tuletab mulle, põlisele sinitaevateadlasele meelde vana nalja selle kohta, kuidas me muudkui räägime oma lastele, et sinust võib saada kes iganes – kõik teed on valla. Kuni ta mõnda rakenduslikku „akadeemiasse“ sisse astudes mõistab, et eluvalikuid on õigupoolest vaid kolm: kas saada torulukksepaks, trammijuhiks või puhastusteenindajaks. Ja kõik – rohkem võimalusi ei ole!

Ka seadustes on viimasel aastal tehtud muudatusi, mis on tekitanud omajagu küsimusi, seda eriti ülikoolides.16 Eelkõige käib jutt välismaalaste seaduse muutmisest sel moel, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilastel puudub Eestis õigus tasuta kõrgharidusele, ning samuti piiratakse tema pere võimalusi Eestisse õpingute ajaks ümber asuda, ja välisüliõpilaste võimalusi töötada rohkem kui 16 tundi nädalas. Tekitatav raamistik, et kolmandatest riikidest on Eestisse oodatud vaid jõukad üliõpilased, on piirang, et neid üldse siia ei tuleks. Siia ei tulda prestiiži pärast, ilmast rääkimata … Ja kõik need ümberkorraldused tehakse seepärast, et kedagi häirib, et toitu toovad kullerid ei kuulu eeldatud rassi või ei räägi eesti keelt. Seda häiritust on püütud tõlgendada eesti keele ja kultuuri hävingumootorina,17 uue idufirmaorjade (helootide) kasti tekkena,18 aga ka maine- ja kvaliteedikahjuna Eesti ülikoolidele, ning samuti välisüliõpilaste ülalpidamise ülemääraselt suure kuluna riigile.19 Ilmselgelt see nii ei ole.20

Igatahes on need arengud, millel teadlased peavad hoolikalt silma peal hoidma.

Äraootus

Kui septembri lõpus tuli teade, et teadusrahastus tõuseb eeloleval aastal ühe protsendini SKTst, ilmus nädala jooksul kümnete kaupa teadlastelt arvamuslugusid, milles kõikides manitseti oma hobuseid hoidma. Et jah, uudis on küll tore, ja hea, et teadusleppe sõlmimisega antud lubadus viimaks ometi täidetakse, aga vaatame kõigepealt, kas raha ikka tuleb, ja kui tuleb, siis kuhu see läheb. (Õigupoolest ei pruugi ka see üks protsent täis tulla, kui teadusrahastust nii kokku arvutada, nagu OECD seda ette näeb.21) Viimatised kogemused mis tahes teaduse lisarahastusega on näidanud, et optimism võib olla ennatlik. Pärast kõiki neid proteste, streigijutte, teaduslepet, sellest taganemist, mis viimastel aastatel aset olid leidnud ja mille järel lisati möödunud aasta eelarvesse justkui paarkümmend miljonit juurde – see tundus esmapilgul suure tõusuna. Aga täpsemal uurimisel selgus, et ligikaudu 90% planeeritud lisarahastusest pidi minema hoopis ministeeriumidesse ning otse teadusse jõudnuks sellest lõpuks vaid heal juhul kümnendik.22

Ka sel aastal oli ETAgist grandi saamiseks tarvis retsensentidelt saada maksimumhinded. Kui taotlus sai 25 võimalikust punktist vaid 23,5 või näiteks noortele teadlastele mõeldud stardigrandi puhul 21,5 punkti 22st, jäädi rahastusest ilma. Erialakomisjonide puudumine ETAgi uurimistoetuste jagamisel, teadusvaldkondade kaheldav jaotus lahtritesse (nt arvutiteadused ja informaatika käivad loodusteaduste, aga mitte tehnikateaduste alla jne) on süstinud teaduse rahastamisse ebavajalikku intriigitsemist ja paranoiat. Täielik loterii on see niikuinii. Muude võimalike allikatega on aga kehvasti. Aasta pärast kaob ka võimalus ELi tõukefondidest raha saada – ja sealt tulev moodustab ligikaudu kolmandiku riigi teadusrahastusest.21 Praegu on ebaselge, kuidas see olukord lahendatakse. Ja mille arvelt. Üle pika aja on vahetumas ka ETAgi juht – Andres Koppel on selles rollis olnud aastast 2012 –, ning seegi muutus võib endaga kaasa tuua nii vanade pingete leevenemise kui ka uute tekkimise. Veel üks asi, mille puhul äraootav püsida.

Aasta tagasi avaldas Andi Hektor oma suure (teaduse) aastahoroskoobi,23 kus ta ennustas, et teaduse tuli hõõgub tuha all juba nõnda tugevasti, et küllap lööb sel aastal lõkendama, ning teaduse rahastus suureneb. Koroonasütik tekitas sellise plahvatuse, et nii läkski. Lõi kamina peaaegu et puruks. Niuhti! Praegune olukord tundub selline, et ennustusi ei maksagi teha – nagunii lööb reaalsuse laine neist suure kaarega üle ja on ilmvõimatu öelda, millist ajupuitu see endaga kaasa toob, on selles lülipuit veel alles või kipub aina õõnsamaks …

1 Mait Ots, Ratas: kolme aastaga teaduse rahastamine ühe protsendini ei tõuse. – ERR 13. VI 2019.

2 Grete Põlluste, Martin Helme teaduse ja hariduse rahastamisest langenud SKP taustal: valimislubadus täidetud nagu niuhti! – Delfi 13. IX 2020.

3 https://www.facebook.com/groups/teadusmarss/permalink/5091529337538921

4 Jüri Allik, poliitikute sõtta pole vaja teadlasi värvata. – Postimees 27. XI 2020.

5 Video. Mart Helme: minu ajal polnud mingit koroonat, oli lihtne külmetus. – Õhtuleht 27. II 2020.

6 Aime Jõgi, Keskkonnafüüsikaprofessor Heikki Junnineni maskitabel sai valmis. – Postimees 17. XI 2020.

7 Aro Velmet, Teaduspõhiste otsuste paradoks. – ERR 9. XII 2020.

8 Mare Ainsaar, Marju Himma-Kadakas, Millisest teadusest unistab eestlane? –

Postimees 5. XII 2020.

9 Lauri Laanisto, Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased. – Sirp 21. XII 2020.

10 Jaak Aaviksoo, Kui teadus ei aita. – ERR 11. XI 2020.

11 Loora-Elisabet Lomp, Martin Helme ähvardas õlitehase vastaseid Euroopa Liidust väljaastumisega. – Postimees 10. XII 2020.

12 Liisu Lass, Uus keskkonnaminister ei ole kindel, et inimene on kliimamuutuste peapõhjus. – ERR 17. XI 2020.

13 TAN otsustas muuta uurimistoetuste jaotust teadusvaldkondade vahel. Vabariigi valitsus 5. II 2020.

14 Jaak Aaviksoo, Teadus ja raha. – ERR 13. XII 2019.

15 Renno Veinthal, Eesti teevad nutikaks insenerid. – 1. XII 2020.

16 Grete-Liina Roosve, TÜ arvates kahjustab välismaalaste seaduse muutmine Eesti kõrgharidust. – ERR 11. XI 2020.

17 Martin Laine, Käed eemale „woltidest ja boltidest“. – Postimees 19. IX 2019.

18 Fedor Stomakhin, Ettevaatust „ära kaduvate“ välistudengitega! – Postimees 3. XII 2020.

19 Jaak Valge, Kas välisüliõpilasele stipendiumi maksmine tõstab Tartu ülikooli kvaliteeti ning on riigile vajalik? – Postimees 20. XI 2020.

20 Jaak Vilo, Välistudengid – tulu või kulu. – Postimees 1. XII 2020.

Janno Zõbin, Võõraste tõrjumise mentaliteet pressib ülikoolidesse. – Postimees 8. VII 2020.

21 Andi Hektor, Üks protsent käes. Kuidas edasi? – Postimees 6. X 2020.

22 Marju Himma, Teadlased pole rahul poliitikute plaanidega teaduse lisaraha jagamise osas. – ERR 4.II 2019.

23 Andi Hektor, Minu Suur Aastahoroskoop. – Postimees 6. I 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht