Nutikas veepudel V. emi

Unistuses õiglasemast ja mõistlikuma rollide ja eesmärkide jaotusega ühiskonnakorraldusest lähtuvad tehnoloogiate (sh nii digitaalsete, institutsionaalsete jne) eesmärgid inimesest, mitte vastupidi nagu praegu.

TANEL MÄLLO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelnenud artiklite1 Venni diagramme kokku vahustades võiks saada umbes sellise koogelmoogeli: tänapäeva ühiskonna olulisimad osalised on institutsioonid, tehnoloogiad ja ahvid. „Institutsioonid“ hõlmavad nii era- kui avalik-õiguslikke jt juriidilisi isikuid. „Tehnoloogia“ tähistab tehnoloogia arendajaid, kes võivad samaaegselt tegutseda nii era- kui ka avalik-õigusliku või muu institutsioonina. Ahvidest väiksem osa on seotud kas tehnoloogiate või/ja institutsioonidega ning saab vara või võimu akumuleerides nende edust vahetut kasu, samal ajal kui nende sotsiaalset, keskkondlikku ja isiklikku kahju kannavad kõik ahvid enam-vähem solidaarselt.

Ahvide enamik on tegelikult lambad – sõltumata võimalikust seotusest institutsioonide ja/või tehnoloogia(te)ga. Neid esitletakse ühiskonna tehnoloogiavisioonis (vt nt „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“2) küll „keskse kasutajana“, ent tehnoloogiate ja ärimudelite esmane eesmärk on pakkuda ressursitõhusalt ja kasumlikult kitsalt määratletud teenust. Tõhusaimaks toimimisviisiks tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel seatud eesmärkide saavutamiseks on osutunud ahvide hoidmine mugavus- või segadusseisundis, et sealt neid pragmaatiliselt ükskõik kuhu nügida.

Üksikisiku tehnoloogilist ja agressiivset vastutusest vabastamist eluvalikute tegemisel (nt missugust infot/toitu/ravimit/kultuuri/jne tarbida) ning selle asendamist ettemääratusega esitletakse mugava, keerukast ja tarbetust sekeldamisest säästvana. Vabastamisele mitteallujate karistused on automatiseeritud ning võivad lihtsaimal juhul tähendada näiteks, et kui sa (digitaalse) riigiteenuse (nt: avalik kord = üleriigiline turvakaamerate võrgustik) tingimustega nõus ei ole, siis on selle hüve kasutamine sulle piiratud (s.t sa ei liigu tänaval). Üha enam inimesi tunneb, et nende elu kontrollivad välised tegurid. Sellega kaasneb suurem abitus ja meeleoluhäirete tõenäosus. Institutsionaalseid lahendusi (näiteks Instagrami kasutajate negatiivset enesehinnangut soosiv ärimudel) võimendavate tehnoloogiate, eriti tehisintellekti innukas juurutamine annab sellistele suundumustele tohutu kiirenduse. Eriti mürgine on globaalselt varieeruva sõbralikkusega maski taga leviv tehnoautoritaarne „võimu võimuga võimendamise“ ebademokraatlik trend, milles parasjagu ametis olevad avaliku võimu esindajad rakendavad enneolematut tehnoloogilist võimendust näiteks ühiskonna meelsuse mõjutamiseks (vt Donald Trumpi „Twitteri-poliitika“), info või käitumise reguleerimiseks (nt internetipiirangud, näotuvastustehnoloogia-põhised korrakaitsesüsteemid) jne. Jõuame vaevu imestada, kuidas hulgakaupa vabadus(t)est loobudes vastutuse omaenda oleviku ja tuleviku eest ära anname.

Inimene ja tema töövahendid. Unistus õiglasema ja mõistlikuma rollide ja eesmärkide jaotusega ühiskonnakorraldusest, kus tehnoloogiate eesmärgid lähtuvad inimesest, mitte vastupidi nagu praegu.

Tanel Mällo

Eelnenud artiklite eesmärk oligi tegelikkuse võimalikult terviklik teadvustamine üksikisiku seisukohalt, veidi vabamana valitsevast „suure plaani“ pilvi­tust diskursusest, kuidas tehnoloogia ühiskonnas suuri probleeme lahendab. „Suures plaanis“ kuuleme veenvalt, et näiteks bürokratt teeb riigiga suhtlemise tõhusamaks, aga mitte seda, kuidas kodanikul on järgmiste riigi­kogu valimiste ajal veel vähem isu selles nime poolest demokraatlikus protsessis osaleda, kuna tehnoloogilised vahekihid on teda riigist veelgi enam võõrandanud kui varasemast inimkomponendiga masinavärgist. Selle vaatenurga võrra rikkamana on meil võimalik tasakaalustatumalt küsida, kas tegemist on reaalsusega, mida endale ja oma järglastele soovime.

Loo lõpetuseks kirjeldan võimalikku teekonda unistuseni õiglasema ja mõistlikuma rollide ja eesmärkide jaotusega ühiskonnakorraldusest, kus tehnoloogiate (sh nii digitaalsete, institutsionaalsete jne) eesmärgid lähtuvad inimesest, mitte vastupidi nagu praegu. Et ikka samu osalisi – institutsioonid, tehnoloogia ja ahvid – hõlmava unistuste joonise allkiri võiks südamerahuga olla „Inimene ja tema töövahendid“. Ameerika ühiskonnauurija Daniel Schmactenberger näeb võimalikust kolmest arengu­stsenaariumist kahe hullema – kaos (ei mingit kontrolli) ja totalitarismi eri vormid (totaalne kontroll) vahel – lahendusena uudset globaalset koordinatsiooni, mille tuumaks on küllaldaselt haritud ja inimliku tehnoloogiaga võimestatud inimesed.3 See eeldab tema hinnagul teistsugust institutsionaalset toimimist ning globaalsete tehniliste lahenduste juhtimist kolme vaala kontekstis: personaliseeritud digitaalne õppimine, usaldusväärsed plokiahela-lahendused ning eetiliselt ohjatud tehisintellekt. Väidan, et vajalik lahendus on veelgi fundamentaalsem ning seisneb tunnetuslikus järeleaitamistunnis igale ühiskonnaliikmele teadvustamaks ja mõistmaks paremini suhet oma andmetega ja andmepõhiseid suhteid. Nii on võimalik saavutada ka üksikisiku õiglasem positsioon oma andmete ja nendega tehtavate toimingute üle otsustamisel ja seeläbi toetada ahvidele sobivate elutingimuste säilitamist ühiskonna „suures plaanis“.

Juhusuhe oma andmetega

Meil ei ole oma andmetega tunnetuslikult arusaadavat suhet. See miski, mis on, on tekkinud juhuslikult ning meil pole oma andmete suhtes ei sellist peaaegu sisemist hügieenivajadust nagu nt hambapesu või tervislik toitumine, omanditunnet nagu tööaja või finantsvahendite suhtes ega identiteedist tulenevat ja sellele toetuvat kuuluvustunnet. Digisfäär sellisena, nagu see kunagi veebi algusaegadel loodi, ei hõlmanud universaalset identiteedikihti, mis taganuks, et ükskõik missuguses hüperruumi punktis pea sisse/välja pistad, oled ikka sama isik. Pigem kujunes täpselt vastupidine olukord, millest tingituna meie loomulik enesetaju on digikeskkondades killustatud isegi siis, kui kõigis võimalikes rakendustes järjekindlalt mõne suurema „identiteedipakkuja“ nagu Google/Apple/Facebook sisselogimisteenuseid kasutame. Need identiteedid justkui ei sobiks meie värvikate isikutega, olles vaid etteantud kastid, millesse enda kohta teadlikult või möödaminnes (vt allpool nt Facebooki hinnanguid meie „huvide“ kohta) rohkem või vähem tõelevastavaid andmeid oleme jaganud.

Seetõttu oleme oma andmetega suhte käsitlemises alles algelisel arenguastmel. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud mõjutavad inimese suhet oma andmetega – lihtsaimal puhul valmisolekut oma andmeid kasutada ja hallata? Näiteks Eesti riikliku nõusolekuteenuse4 puhul eeldab isikliku vastutuse võtmine oma andmete jagamise eest nõusoleku sisu ja tagajärgede mõistmist – kui need nõusoleku andjale mõistetavad pole, siis nõusolek ei kehti.

Mingisugust aimu sellest, kuidas inimesed täna oma andmeid ja kontrolli nende üle tunnetavad ning sellest tingitult andmesubjektide, klientide, ettevõtjate, kodanikena toimivad, saab küsimuste põhjal, mida siinset teemaderingi käsitledes esitatakse.5 Üldistavalt sildistades langeb enamik neist küsimustest kategooriatesse: autonoomia, ebavõrdsus, identiteet, jälgimisühiskond, käitumise suunamine, lepingutingimused, privaatsus ja teadlikkus. Sellest võib järeldada kohati üsna suurt teadlikkust andmete olulisusest ning tõusuteel tundlikkust andmetöötlusega seotud riskide ja oma õiguste suhtes (nt õigus teada missuguseid andmeid kogutakse, kuidas töödeldakse, andmete ülekantavus jne). Samas on üldine teadlikkus organisatsioonide/ettevõtete kliendiandmete töötlemisest väga vähene (ning kliendisuunaline selleteemaline kommunikatsioon on väga nõrk). Iga uus teenus, mida inimene kasutama hakkab, mõjutab seda teadlikkust ja tundlikkust – teenusepakkujate isikuandmete kasutamise alane kommunikatsioon on täna ses teemas individuaalse teadlikkuse kujunemises üks olulisimaid tegureid. Paremal juhul kajastuvad selles uudsed käsitlused, analoogiad ja metafoorid andmetega suhte kirjeldamiseks nagu näiteks:

• andmed kui isiklik vara, mille üle on kontroll sarnaselt iga teise isiklikus omandis nähtusega nagu maa ning millega suhte põhifunktsioon on väljendatav rahalises vääringus;6

• andmed kui „digitaalne teisik“, millesse inimese tegevuste ning (sageli kehaliste) seisundite ja protsesside kohta hõlmatud teabe toel saab ennast ja oma tõhusaimaid toimimismehhanisme paremini tundma õppida;7

• andmed kui personaalne panus uute isiklike teenuste kujundamiseks, mis on võimalikud tänu eri päritolu andmete ühele platvormile koondamisele, mille abil inimene ühtlasi reguleerib nende kasutamist.8

Tundekasvatuse alge

Andmetega suhte kujundamise alustamiseks on kontseptuaalsete käsitluste kõrval oluline teadlik tähelepanu pööramine olukordadele, milles juba praegu kogemuslikult oma andmekasutusalaseid eelistusi teostame. See tähendab lisatööd, mida on mõistlik mitte lühiajalise mugavuse nimel kõrvale lükata, kuna oma andmetega uisapäisa tegutsemine võib väga lihtsal moel väga pikaajalist ebamugavust põhjustada (näiteks identiteedivargus). Kirjeldan allpool kolme võimalikku tegevuste plokki, mis võiksid moodustada andmetega suhte kujundamise elementaarse praktika: digitaalsete suhete uurimine, teenuste (peidetud) mehaanika avastamine ning enda kohta kogutud andmete küsimine.

Üks lihtsaim meetod oma digitaalsete suhete väljaselgitamiseks on järele mõtlemine ning uurimine, missuguseid andmeid ja kuhu teadaolevalt sinu kohta iga antud kategooria lõikes koguneb: välimus, hobid, seisukohad/põhimõtted/väärtused, kontaktid/võrgustikud, suhe riigiga, meediatarbimine, füüsiline tarbimine, rollid, asukoht, tervis, teadmised/kogemused/oskused jne. Artiklites eespool viidatud küsimustekogu9 ongi muuhulgas kujunenud aastate jooksul sellise ülevaate teinud inimestega järgnenud aruteludest. Nii iseoma andmesuhete kaardistamine kui juba kogutud küsimuste hulgast enda jaoks parajasti kõnekamate kategooriate sirvimine võib aidata sõnastada mõne sellise teema, mis just teie jaoks täpsemaid edasisi oma andmete suunalisi uuringuid motiveerib.

Juhtub tähtsana näiv küsimus puudutama teenuste peidetud mehaanika avastamist, siis minimaalseima lisapingutusega saab sellest aimu, lülitudes tavapärases veebisirvimises brauseri inkognito/privaatrežiimi või kasutades näiteks Facebooki algoritmivabalt.10 Juhtub see andma harjumuspärasest märgatavalt erineva kasutuskogemuse, tasub täpsemalt uurida, missuguse info alusel konkreetne rakendus sulle oma tavapärase näo pöörab. Võimalusse reguleerida nt ühismeediaplatvormide seadete kaudu meieni jõudvat sisu tuleb siiski suhtuda vähem või rohkem skeptiliselt – lõppeks määravad ikkagi platvormi tavakasutaja jaoks läbipaistmatud algoritmid, missuguseid reklaame meile ette lükata, missugust teiste kasutajate jagatud sisu esikohale seada või mida automaatesituse režiimis järgmiseks maha mängida. Sellegipoolest aitab nende seadete seisuga tutvumine ja kohandamine täiendada tunnetust oma andmete suhtes – kuidas need mõjutavad seda, mida digitaalse reaalsusena tajud.11

Levinumate digiplatvormide kasutustingimuste ohtlikkust andmepõhistele suhetele aitab hinnata lehekülg Terms of Service; Didn’t Read.12 Ent oma andmetega suhet toetavas unistuses võime teha sammu kaugemale ning kujutleda, kuidas teave iga veebilehe või rakenduse taustal toimuvast andmekasutusest on meil brauseri või mobiiliekraani ääremärkusena pidevalt silma ees. Ammutades inspiratsiooni näiteks Apple AppStore’i privaatsusteemalistest tähistest,13 võib kujutleda „veebiliiklusmärke“, mis näiteks tõstavad punase lipu kasutustingimuste punkti peale, millega oma esimese lapse katseteks ära lubaksime,14 visualiseerivad jooksvalt, missuguseid andmeid, mis eesmärkidel ja mis tüüpi isikutega jagatakse jne.

2018. aastal pärast Euroopa isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR)15 jõustumist on aegamööda kasvanud organisatsioonide hulk, kellelt on suhteliselt kerge enda kohta kogutud andmeid küsida.16 Praktilisi põhjuseid selleks võib olla seinast seina – näiteks teenusepakkuja (automatiseeritud) otsuste vaidlustamine, võimaliku valeinfo korrigeerimine, ülevaate saamine, kellega andmeid on jagatud, mis allikatest andmed pärinevad jne. Lasin 2020. aasta sügisel Tartu ülikoolis kursuse raames tudengitel endi kohta (eri suuruses organisatsioonidele) viis andmepäringut teha ning oodatud ja tegelike tulemuste üle mõtiskleda. Tagasisides kirjeldati kogemust nii hariva kui häirivana, pettumust ja kahtlusi tekitava, üllatava, ootuspärase, mõtlemapaneva ning teenuste ja ühiskonnakorralduse aluseks olevate protsesside osas informatiivsena. Levinuim lõppjäreldus oli aga kripeldama hakanud soov ühe või teise konkreetse teenusepakkuja andmekasutuse kohta rohkem teada saada.

Kuidas seletada andmeid surnud jänesele

Vahepealkirja liialdus on taotluslik – tegelikult oleme oma andmete suhtes ikka lihtsalt abitud ahvid. Praegu puuduvad oma andmeid (täpsemalt, nende koopiaid) koguda ja koondada püüdval inimesel selleks lihtsad laialt levinud võimalused, mille kasutust motiveeriks intuitiivne vajadus. On hulk rahvusvahelise mõõtmega isikuandmete haldamise platvorme (personal data/information management platforms, vt ka eespool viide nr 10), mille püüe on jätta isikuandmed inimese kontrolli alla ning tagada võimalike teenusepakkujate jaoks neile vaid ajutine ligipääs (vrd andmete kogumine teenusepakkuja valdusesse). Ent ehkki mitmete selliste platvormide (mille oluline komponent on suhe oma andmetega) ajalugu ulatub juba kümne aasta taha, on neil lahendamata muna-kana probleem, kus veenev edulugu eeldab suurt kasutajaskonda, kelle kogunemiseks on vaja veenvat edulugu. Kuni see esile kerkib, on oma andmetega mässamine jätkuvalt väikese hulga entusiastide pärusmaa. Ent on põhjust arvata, et igasugusel õiglasemaid andmesuhteid toetaval taristul on isikuandmete maailmas oma oluline koht. Kas sellise eduloo demonstreerimine võiks toimuda e-Eestis?

Panen ette juurutada sel eesmärgil kaks tehnoloogiliselt lihtsat vahendit fookusega üksikisikute võimekuse täiendamiseks andmepõhistes suhetes. Esiteks – isiklik isikuandmete kasutamise audit17 analoogselt tuludeklaratsiooniga. See seisneks enda kohta käivate andmete ning aasta jooksul toimunud andmekasutuse (nii seadusest tuleneva kui ka nt vabatahtliku jagamise) ülevaatuses ning isiklike andmekasutuseelistuste kinnitamises järgnevaks perioodiks (täpsustamaks, missugustel asjaoludel soovin konkreetse andmekasutuse detaile lähemalt uurida). Riigi kogutud andmete puhul saaks alustada praegu eesti.ee portaalis oma andmetest saadava ülevaate ühendamisest riikliku nõusolekuteenuse ja Andmejälgija teenustega. Et oluline on just tunnetusliku tervikpildi pakkumine inimesele tema andmete kohta, on mõistlik toetada tehnilist võimekust, et täiendada tekkivat vaadet ka infoga eraettevõtetesse kogunevate andmete ja nende kasutamise kohta. Selle soosimiseks võiks riik – teiseks – igale kodanikule (ja nt e-residendile) tagada baasversiooni mingisugusest andmekontost (nt kodumaise vabavaralise lahendusena või juba mainitud olemasolevate rahvusvaheliste teenusepakkujate juures). Andmeauditi käigus kuvataks näiteks erandlikke andmetöötlusepisoode, kontekstualiseeritaks isiklikke andmeid (nt kehakaal ja subjektiivne hinnang tervislikule seisundile) mh populatsiooni keskmistega ning antaks andmepõhiseid hinnanguid riigile/endale/kogukonnale/ettevõtetele tähtsates küsimustes. Andmeaudit ning sellega seotud teenused võiks olla kasutatavad sõltumata inimese IKT-oskustest analoogselt sellega, nagu tuludeklaratsiooni esitamine ei eelda raamatupidamisoskuseid.

Inimene ja tema töövahendid

Institutsioonide, tehnoloogiate ja inimese suhet kirjeldavast kimbatusest edasiviiva jätkusuutliku toimetuleku tuum on teadlik suhe oma andmetega ning orienteerumine andmepõhistes suhetes. Vähim, mida toodud aruteludest ja argumentidest loodan, on teadlikkuse toetamine, et ja kuidas kirjeldatu on praegu igaühe probleem.

Enim, mida artikli sissejuhatuses lubatud unistuse teostumisest loota, on fookuse praegusega võrreldes pea peale pööramine. Nii võiks e-Eestina määratletud ahvide, institutsioonide ja tehnoloogiate ühine eesmärk olla mitte piiratud hulga elutähtsate (riigi)teenuste tõhus pakkumine ja tarbimine, vaid inimesele ligipääsu andmine universaalsele, lihtsale, ent paindlikult personaliseeritava funktsionaalsusega tehnoloogiale haldamaks suhet oma andmetega ja andmepõhiseid suhteid. Selle baaskomponendid on isiklik andmekonto ja andmedeklaratsioon, ent bürokrati-kriitilisusest hoolimata unistan minagi oma tõeliselt isiklikust tehisintellektiabist. Pöördeline küsimus on, kas tehisintellekt suunatakse täitma institutsiooni või inimese vajadusi. Viimasel puhul võiks e-Eesti „järgmise arenguhüppe“ eesmärk olla mitte pidev Office95 kirjaklamber, vaid riigi tagatud isiklik tehisabiline igale kodanikule koos põhiliste teenustega nagu isiklike andmete kogumine, haldamine, kasutuse analüüs ning andmepõhiste lepingute sõlmimine ja teenuste kasutamine. See võiks tagada andmepõhistes suhetes inimeste ja institutsioonide vahel otsustava tasakaalunihke suurema õigluse poole. Maa, kus inimesed viljelevad tähendusrikkaid suhteid oma andmetega ka väljaspool visionäärseid reklaamtekste, võib olla üleilmselt külgetõmbav digitaalne keskkond inimestele, kes on tüdinud avaliku ja erasektori innovatsioonist, mis seab eesmärgiks iseenda tõhususe, kasumlikkuse või parajasti kangi juures oleva spinnimeistri isiklikud ambitsioonid.

Aga mis on emi? Ma ei tea veel täpselt. Võib-olla on see siniseks värvitud lipuvarda ots? Võib-olla see on hääl, mis tekib pori sees astudes? Võib-olla see on midagi niisugust, millega lõvisid tapetakse, või kolossaalselt raske haigus? Võib-olla tähendab see kõike ülaltoodut – eeldusel, et need kujundid meid iseloomustavad integreerituna soomääratluseta lühendisse „e-mina“ kohta, mis tähistab meie suhet oma andmetega. Kindel on, et kuni oma emit jahtides läbi viie keerulise artikli kihutasime, ootas see kogu aeg otse Segasumma suvila kõrval. Meil kõigil on juba ammu oma e-mina. On aeg see teadvustada.

Loe Tanel Mällo artikliseeria esimest osa „Nutikas veepudel I“

Loe Tanel Mällo artikliseeria teist osa „Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)“

Loe Tanel Mällo artikliseeria kolmandat osa „Nutikas veepudel III. Peldik oli õues“ 

Loe Tanel Mällo artikliseeria neljandat osa „Nutikas veepudel IV. Maailmalõpp koju kätte“

1 Sarja eelmised artiklid

2 Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Digiühiskonna arengukava 2030.

3 Center for Humane Technology, Your Undivided Attention Podcast #36 

4 Nõusolekuteenus, aga vt ka Nõusolekuteenuse analüüsi aruanne, Ernst&Young 2021.

5 Informeeritud isikud. Küsimused. 

6 Vt nt: Alex Pentland, Reality Mining of Mobile Communications: Toward a New Deal on Data – The Global Information Technology Report 2008, INSEAD 2009. Chapter 1.6.

Noam Kolt, Return on Data: Personalizing Consumer Guidance in Data Exchanges. – Yale Law & Policy Review 2019, Vol. 38, No. 1.

7 Vt nt: Shan Feng, Matti Mäntymäki, Amandeep Dhir, Hannu Salmela, How Self-tracking and the Quantified Self Promote Health and Well-being. – Journal of Medical Internet Research 2021, Vol 23, No 9.

8 Vt isikuandmete platvormid nagu https://www.meeco.me, https://digi.me, https://www.hubofallthings.com, https://solidproject.org

9 Informeeritud isikud. Küsimused. 

10 Brian Barrett, I Used Facebook Without the Algorithm, and You Can Too. – Wired 22. X 2021

11 Vt nt: Twitter: https://twitter.com/settings/account Settings → Privacy and safety → Audience and tagging, Content you see, Ads preferences.

Facebook: https://www.facebook.com/settings/ Settings and privacy –> Settings → Privacy → Your activity, Public posts, Apps and websites, Ads (sh väljastpoolt Facebooki kogutud info: https://www.facebook.com/off_facebook_activity

Google: https://myaccount.google.com/ Google konto → Isiklik teave, Andmed ja privaatsus, Turvalisus, Inimesed ja jagamine.

12 https://tosdr.org/

13 https://www.apple.com/privacy/labels/

14 Jonathan A. Obar, Anne Oeldorf-Hirsch, The Biggest Lie on the Internet: Ignoring the Privacy Policies and Terms of Service Policies of Social Networking Services. – Information, Communication & Society 2018, 1–20.

15 EL isikuandmete kaitse üldmäärus. – Euroopa Liidu Teataja 27. IV 2016.

16 Milliste pöördumistega saab iseenda kohta küsida isikuandmeid? Andmekaitse inspektsioon 15. VI 2021.

17 Loe pikemalt: https://pangks.ee/lyhidalt/andmeaudit

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht