Obi ugri vürstide viimased sõjad

Põgusast ülevaatest võib jääda mulje, nagu olnuks handid ja mansid eriti verejanulised ning toimunuks täiemahuline kõikide sõda kõigi vastu.

ART LEETE

Nõukogude aja lõpus sattusin tudengina Lääne-Siberis kokku Jekaterinburgi arheoloogidega, kes kaevasid Hullori küla taga metsas välja keskaegset linnust. Nähes seal kolmekordseid linnuse vallide jäänuseid, tekkis minu jaoks suur kontrast oma vahetute muljetega üldiselt vaiksetest ja rahulikest hantidest. „Sõjapidamine oli neil hästi arenenud,“ nentisid arheoloogid. Mõtlesin juba siis, et midagi on meie Siberi sugulaste elus läbi aegade väga palju muutunud.

Muutlik minevik

Arheoloogilised leiud ja kirjalikud allikad tunnistavad, et Lääne-Siberi ajalugu on juba üle kahe tuhande aasta olnud rahutu.¹ Esimese aastatuhande lõpust alates on handid ja mansid rajanud üha võimsamaid linnuseid, relvasüsteemid teevad läbi põhjaliku muutuse. Suurem osa meestest maeti tollal sõjavarustuses (vähemalt vibu ja nooltega). Küttide ja kalurite ühiskonna kohta oli obiugrilaste sõjakunsti tase ebaproportsionaalselt kõrge.

Nestori kroonika järgi toimus esimene sõjaline kokkupõrge jugralaste ja novgorodlaste vahel 1032. aastal ning lõppes vene vürst Ulebi sõjasalga haleda kaotusega.² Manside käes olid tollal suured alad lääne pool Uurali mägesid. Seetõttu on loogiline oletada, et sõditi ilmselt kuskil praeguse Sõktõvkari linna kandis, ilmselt veelgi lääne pool. Ka hilisemad vene kroonikad kubisevad õuduslugudest jugralaste (ilmselt põhiliselt manside) verejanust. Läbi kõigi nende kroonikate korratakse vormelit, et jugralased „joovad verd nagu vett“. See pole siiski teaduslikult objektiivne ega adekvaatne mansi tavade või toitumisharjumuste kajastus. Niimoodi töötas tollane sõjapropaganda, see oli lihtsalt keskaegses stiilis infooperatsioon maailma äärt asustavate paganate vastu, invasiooni ja annekteerimise õigustus.

Venelased olid juba tollal osavad poliittehnoloogid. Nagu väidavad mõned Vene ajaloolased, annekteeriti jugralaste maa XII sajandil. Vene võimu tegeliku kehtestamiseni jäi siis veel viissada aastat. Alguses ei olnud hantidel ega mansidel õrna aimugi sellest, et nad on Vene alamad. Ja tõenäoliselt polnud venelastel XII sajandil mingeid teadmisi sellest, et handid üldse olemas on. Seega annekteeriti igaks juhuks ka maad, mis olid veel avastamata. Tuleb tunnistada, et see oli ettenägelik samm.

XV-XVI sajandil allusid Obi ugri vürstid juba Moskvale, nagu näitavad tsaari gramota’d. Samal ajal allus osa lõunapoolseid Obi ugri vürste aga ka Siberi khaaniriigile. Ja põhjapoolsetes vürstiriikides ei olnud keegi kellestki isegi und näinud.

XVI sajandi 80ndatel otsustas tsaar need iidamast-aadamast Venemaale kuulunud Obi ugri vürstiriigid lõpuks ka vallutada. Selle otsustava sissetungi juhiks oli ataman Jermak, kes küll ise peagi hukkus, ent sai kogu Siberi hõlvamise sümboliks. Mõnele poole jõudsid venelased alles XVII sajandi esimestel kümnenditel, kuigi need alad olid paberil juba mäletamatutest aegadest Moskva omad. Selle rahvusvaheliste suhete segaduse väljundiks olid Obi ugri vürstide ja Moskva suurvürsti vahelised sõjad, mis kestsid XVII sajandi 60ndateni või isegi Peeter Suure ajani välja. Veel XVIII sajandi algupoolel säilitas Konda mansi vürstiriik pea täieliku sõltumatuse Vene võimust. Näiteks tollal toimunud ristimiskampaania ajal ilmus välja mitmesajapealine Konda sõjavägi ja ajas ristijad oma maalt välja. XVIII sajandi keskpaigast võib Lääne-Siberi lõpuks ka de facto täies mahus ja igas mõttes Venemaale kuuluvaks lugeda.

Keskaja lõpuni võisid aga jugralased sama targalt Vene idapoolseid alasid enda omaks lugeda. Venelased madistasid mansidega vähemalt alates XI sajandist, ent alati ei seisnenud see venelaste retkedes Jugramaale. Mansid võisid mõnikord ka ise vabalt Venemaale kallale tungida. Eriti tihti ründasid mansid vene maid XV–XVII sajandil, olgugi et nad olid Vene tsaarile kogu aeg, igal võimalikul ja võimatul juhul truudust vandunud (nagu kinnitavad Vene kroonikad). Mansi vürstid voorisid pidevalt Moskva vahet, et hankida tsaarilt gramota’id. Hiljem esitasid mansid neid gramota’id kohalikele elanikele tõendina, et neil on voli Vene aadlikke karistada. Sellisel moel legaliseeritud manside sõjaretked rõõmustasid Uurali-äärsete alade talupoegi ja väikeametnikke, kes kasutasid juhust ning varastasid üleüldise segaduse varjus ning tsaari loale viidates kohalikelt mõisnikelt kõike, mida võimalik – hobuseid, lehmi, lambaid, soola ja jahu.

Viimased suured võitlused

Handi ja mansi keskaja loojangu perioodil sõdisid nad põhiliselt venelastega. Sellest ei jäänud kõrvale ka naispealikud. Pigem vastupidi. Üks eredam sõjaline episood leidis aset 1609. aastal, kui Koda vürstinna, handitar Anna otsustas venelased Siberist välja peksta, koondas enda ümber liitlastena veel mitu handi ja mansi vürstiriiki (Konda, Obdorski, Belogorje ja Sosva) ning plaanis rünnata Berjozovot. Sõda ei õnnestunud, vürstinna Anna kaotas venelaste survel formaalselt võimu, ent jätkas 1640. aastateni sisulist vürstiriigi valitsemist ka oma poja ja pojapoja ajal. Koda vürstiriigi alamad ei maksnud alguses Moskvale jassakki, karusnahamaksu. Seda hakati nõudma 1620. aastatel. Handid kannatasid natuke, aga 1636. aastal tõmbasid sõjarüüd selga. Sõjamehed ei suutnud küll taibata, kes neid õieti rõhub, oma vürst või tsaar, ning ebamäärane relvarahutus kestis mitu aastat. Tsaarile selline segadus ei sobinud ning 1643. aastal Koda vürstiriik likvideeriti. Vürstitar Annale anti asenduseks valdus Ežva jõel (praegusel Komimaal), kus ta 1649. aastal suri.

Koda oli XVII sajandi alguses võimsaim obiugrilaste vürstiriik, ent ka teised põlisrahva pealikud ei ole ajaloo unustusehõlma vajunud. Obdorski vürst Vassili sõjamehed lõid 1600. aastal puruks tundrasse tunginud Vene väesalga. Vassili liitus 1607. aastal Ljapini ja Kazõmi hantidega ning rünnati Berjozovot, tollast Lääne-Siberi põhjaosa pealinna. (Ljapini vürst Šatrov oli ka 1605. aastal juba Berjozovot rünnanud, mis on mõistetav, arvestades, et venelased ehitasid linna Ljapini vürsti linnuse Sugmut-Vaši kohale.) Et Vassili üritas Vene võimu kukutada, siis ta hukati ja tema surnukeha jäeti Berjozovosse kolmeks aastaks rippuma. Ent tema järeltulijad püsisid võimul (seda võimu küll järjest enam venelastele loovutades) tsaariaja lõpuni. See ei tähendanud aga, et nad Vene võimu suhtes endale teatud vabadusi poleks lubanud. Juba 1609. aastal lõi Vassili poeg Mamruk liidu teiste handi vürstidega, et kõik venelased minema ajada. Aastatel 1611-1612 korraldas Konda vürst veel ühe tõsisema sõja venelastest lahtisaamiseks. 1631. aastal kutsus Mamruk aga neenetseid üles, et üheskoos venelased vähemalt tundrast välja ajada.

Praeguse Surguti linna piirkonnas eksisteerinud Bardaki vürstiriigi (nimetatud XVI sajandi lõpus elanud samanimelise handi pealiku järgi) valitsejad Kinema ja Sueta ründasid 1619. aastal Surguti küla (mis oli Vene võimu keskus idahantide juures) ja röövisid kohaliku omavalitsuse raha. Surgutis puhkes suuremat sorti paanika. Seni olid Bardaki handid kas vabastatud või lihtsalt hoidunud maksude maksmisest (hantide röövitud vara olid venelased saanud neenetsite „maksustamisest“). Hantide kahjuks lõppes see sõda aga kohaliku vürstivõimu likvideerimisega venelaste poolt, mis tähendas ka maksuerisuste kadumist.

Obi ugri vürstide õiguste kärpimine ja vürstiriikide arvu optimeerimine andis aga hiljem ka venelastele tagasilööke. Obdorski vürsti Mamruki poja Jermaki (eespool mainitud kuulsa kasaka-atamani nimekaim) 1662.-1663. aastate suure ülestõusu plaani kohaselt kavatsesid handid ja mansid taastada kõigi oma vürstiriikide iseseisvuse, vallutada Berjozovo, venelased minema ajada ning anda kogu võim Lääne-Siberi põhjaosas Jermakile. Samas taheti paluda XVI sajandi lõpul Siberi khaaniriiki valitsenud tatari khaan Kutšumi järeltulijal, Tobolskis resideerinud Devlet-Gireil asuda piirkonna põliselanike valitsejaks. Paraku lõppes ülestõus läbikukkumisega ning Jermak poodi nagu tema vanaisa Vassiligi.

XVIII sajandi alguses nautisid Obdorski vürstid Taišinid veel küllaltki täielikku sõltumatust. Vahel sõdisid nad teiste handi pealikutega, aga kui XVIII sajandi alguses toimus Lääne-Siberis massiline ristimiskampaania, ei lasknud handi vürst tsaari ukaasiga vehkinud ja Vene sõdurite toetusel saabunud misjonäre Obdorskis maale.³ Teda lihtsalt ei huvitanud see venelaste usk, nagu see ei huvitanud ka Konda sõdalasi (vt eespool). Tundras ei toimunudki põliselanike ristimist enam-vähem tsaariaja lõpuni välja.

Nendest sõdadest torkavad silma handi ja mansi pealikute korduvad rünnakud Berjozovole, kohaliku Vene võimu keskusele Lääne-Siberi põhjaaladel. See asjaolu on sügavalt juurdunud põliselanike ajaloolises mälus ning kerkib ühes või teises seoses ikka ja jälle esile. Sama sõjaplaani („Vallutame Berjozovo, siis annab Moskva juba ise alla!“) seostatakse nii XIX sajandi Vavljo Nenjangi mässu kui ka XX sajandi 30.–40. aastate Kazõmi sõja ja neenetsi mandalada ülestõusudega (vahel asendatakse Berjozovo Salehardi, endise Obdorskiga). Berjozovo vallutamisest on saanud unistus, mida hellitatakse siiani. Põhimõtteliselt oli see ka esimene asi, mida hantidelt kuulsin, kui omal ajal Siberis rändama hakkasin. Alguses ma mõtlesin, et see on lihtsalt mingi handi nali.

Kes, kellega ja kelle vastu

Kelle vastu sõdida, oli XVI kuni XVIII sajandini Lääne-Siberis suur küsimus. Nagu ka eespool siin-seal mainitud, olid sõjalised koalitsioonid mõnevõrra muutlikud. Vahel kaitsesid venelased hante neenetsite kallaletungide eest, vahel handid neenetseid venelaste eest. Handid vallutasid tollal endale ka neenetsite maid. Vahel sõdisid handid ja neenetsid koos venelaste vastu. Tuleb silmas pidada sedagi, et varem allus osa Obi ugri vürste Siberi khaanile ning alles XVII sajandi alguses muutus Vene valitsus domineerivaks. Tatarlaste vastu sõdisid venelased koos hantide ja mansidega, vahel olid Obi ugri vürstid aga hoopis tatarlaste poolt ja mõnikord liitusid tatarlased handi sõjaväega. Tuli ette sedagi, et handi vürstiriigid tungisid üksteisele kallale või võitlesid mansi pealikute vägedega. Sellised sõjad kestsid kuni XVIII sajandini.

Näiteks sõdisid Koda handi ja Konda mansi vürstiriigid XVI sajandil ja XVII sajandi alguses omavahel regulaarselt. Ka teised ümberkaudsed handi ja mansi vürstiriigid kannatasid Koda vürstide pidevate kallaletungide pärast. Obi handid ja tundraneenetsid sõdisid samuti pidevalt. Neenetsite sõjaretked handi aladele kestsid veel XVIII sajandil. Aga esines ka liitlassuhteid. Näiteks toetas Obdorski vürst Jermak 1662. aastal tundraneenetsite rünnakut Pustozerskile ja kallaletungi Mangazejasse saabunud Vene maksukogujatele. (Pustozersk ja Mangazeja asuvad Obdorskist kaugel ja eri suundades, mis näitab Obdorski vürsti suurt mõju tundras.) 1718. aastal aga võttis Obdorski vürst Taiša Gõndin tundraneenetsid kaasa ja siirdus sõdima Ljapini hantide vastu, karistamaks viimased selle eest, et nad lasid end ristida.

Ei saa öelda, et nad seal Lääne-Siberis oleksid millalgi kindlalt ära otsustanud, kes on kelle sõber ja kes on kellega sõjajalal. Esitatud äärmiselt põgusast ja pealiskaudsest ülevaatest võib jääda mulje, nagu olnuks handid ja mansid eriti verejanulised ning toimunuks täiemahuline kõikide sõda kõigi vastu. Ma jääksin kõigest hoolimata seisukohale, et handid ja mansid on ikkagi vaiksed ja rahulikud ning kuuldused nende sõjakusest on kõvasti liialdatud.

Sellele saab osalise faktilise kinnituse, kui vaadata põgusalt sõtta kaasatud sõjavägede suurust. Näiteks osales Vene allikate kinnitusel Pelõmi vürsti rüüsteretkel Permi linnale 1581. aastal 700 mansi sõdurit, mis on hulga rohkem kui seal vürstiriigis üldse mehi oli. Demjanka jõe Nimnjujani vürstiriigis oli XVII sajandi alguses 30–40 maksujõulist meest, 1620. aastatel aga ainult 13. Vahepeal oli sealt suur sõda oli üle käinud ja Vene kroonikate järgi „tuhandeid“ tapetud. Nendest „tuhandetest“ osa moodustasid küll tatarlased, kes olid handi vürsti teenistusse astunud. Sellegipoolest on allikates esitatud sõjameeste hulgad ilmselt ülepaisutatud, mis oli toonastele kroonikutele iseloomulik stiilivõte. Tegelikkuses olid need Obi ugri vürstiriigid ja nende sõjasalgad aga päris pisikesed.

Tõdemus, et sõjapidamiseks polegi metsas ja tundras vaja teab kui palju rahvast, kajastub ka välitöödel hantidelt kuuldud anekdoodis. Nimelt jõudsid hiljuti hiinlasteni kuuldused, et handid on kuulutanud neile sõja. „Kes on handid? Kas te teate?“ küsisid hiinlased üksteiselt. Keegi ei teadnud. Otsustati asja uurida. Hiinlased lendasid helikopteriga üle Lääne-Siberi, igal pool puha sood ja järved, jõed ja metsad. Lõpuks märkasid soo servas püstkoda, maandusid ja küsisid kojas pikutavalt mehelt: „Oled sa hant?“ „Jah, ma olen hant.“ „Kas te kuulutasite Hiinale sõja?“ „Kuulutasime,“ kinnitas hant laisalt. „Aga kui suur on teie sõjavägi?“ Hant hakkas sõrmedel kokku lugema: „Mina, Sergei Ketšimov, Ivan Taibin, Kolja Nimperov … No kümme meest tuleb ära.“ Hiinlased: „Aga kas te teate, et meid on miljard?!“ „Oo … Kuhu me teid siis matame? Maad on vähe alles jäänud …“

Nagu selgub, võib sõdida või sõjast und näha ka vaikselt ja rahulikult, teisi eriti häirimata. Obi ugri vürstide suguvõsad on siiani alles ja kõik teavad, kes on pealiku soost. Siberis pole sellist kommet, et kogu aeg rõhutatakse, et kellegi esiisadel olid mõnesaja aasta eest oma vürstiriigid ning et kes teab, milleks nad veel võimelised on .

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 A. Zykov S. Koksharov, L. Terekhova, N. Feodorova, Ugrian Heritage: West-Siberian Antiquities from the Collection of Urals University. Yekaterinburg 1994.

2 Иван Щеглов, Хронологический перечень важнейших данных из истории Сибири: 1032–1882 гг. Иркутск 1883.

3 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.