Õnneliku tuleviku kindlustab meile elurikkus

Elurikkuse hoidmine väärtustab esmasena just meie kodukohta. Maailma saab päästa, kui alata koduõuest, kodutalust, kogukonnast ja kodumaast.

ARNE ADER

Inimese ja looduse vastasmõju hindavad omal viisil kaks uudset mõõdupuud, milleks on kliima ja elurikkus.

Paljudele meist meeldiks olukord, kus maakera kliima on stabiilne ja planeedi elurikkust saab teisendada lõputul hulgal toiduks, kinnisvaraks, rahaks või milleks iganes. Paraku pole inimene looduse kuningas ja meie liigne ahnus tekitab muresid meile endile. Muu hulgas jõuavad need mured meieni kliima soojenemise ja elurikkuse vähenemise kaudu.

Sellega seoses on esile kerkinud kaks suurt hirmu. Me kardame, et kliima kiire soojenemisega võivad peagi kaasneda enneolematud üleujutused ja laialdasemad metsapõlengud. Ja meid hirmutab, et liikide väljasuremine üha kiirenevas tempos võib viia ökosüsteemide praeguse tasakaaluoleku kadumiseni, mis võib omakorda saada inimkonnale saatuslikuks. Mõlema musta stsenaariumi ühisosaks on loodushüvede mõõdutundetu tarbimine.

Suures plaanis on Maa kliima kosmiliste jõudude määrata. Ei ole inimkonna kasutuses sellist võlunuppu, millest keerata sobilik päikesetemperatuur või siis mõjutada Maa orbiiti, nagu seda suudavad nn Milankovići tsükleid põhjustavad Jupiter ja Saturn. Viimasel ajal osaleb kliima mõjutamises üha enam ka inimkond, aidates soojenemisele kaasa eelkõige maapõuest välja toodud fossiilkütuste põletamisega. Pole kahtlust, et inimtekkeline CO2 mõjutab kliimat, ent mõju suuruse osas on peavoolu-kliimateadlased ja professoritest kliimaskeptikud üpris vastandlikel seisukohtadel. Segadust suurendab veel asjaolu, et kliimapoliitika on mitte ainult keskkonnapoliitika, vaid ka maailma varade ümberjagamise poliitika.1

Maa elurikkust ehk liikide mitmekesisust mõjutab kosmos vähem: kui just planeeti pole tabamas mõni hiiglaslik taevakeha, võib kosmose mõju vaadelda kui üht osa kliimaga seotud mõjuteguritest. Samal ajal on kliima mõju suurus elurikkusele teisejärguline võrreldes inimmõjuga. Elurikkust mõjutavad kõige enam eluslooduse otsene tarbimine inimeste poolt ja looduslike elupaikade ümberkujundamine kultuurmaaks.

Ülaltoodut arvestades jõuame mõtteni, et elurikkuse hoidmine on inimkonna tuleviku kindlustamisel vähemalt sama tähtis või tähtsamgi kui võitlus kliimamuutuste vastu. Kui loodusest hoolivad koolilapsed hoiavad tänaval käes kliimaplakateid, siis mõelgem sellele, kuis samal ajal haukavad harvesterid lagedaks meie kogukondadele kalliks saanud elurikkaid metsi.

Me peame oma tegutsemise suunama kodumaa elurikkuse hoidmisele. Eelkõige elurikkuse toetamise kaudu võiksime otsida ka kliimalahendusi.

Kuidas elurikkusega kiiremini sina peale saada? Üks võimalus on õppida märkama. Parimateks õpetajateks on siin elurikkad paigad ise. Neis tuleb vaid kohal olla: tähtsam kui liikide tundmine või nimetamine on looduses olemine.

Elurikkuse hoidmisel on omad plussid

Võrreldes kliimatemaatikaga on keskendumisel elurikkuse hoidmisele mitmeid eeliseid.

Esiteks. Elurikkuse äratundmine ja sellest arusaamine on palju lihtsam. Lapski mõistab, et millalgi elasid meie planeedil dinosaurused, mammutid ja moad, aga nüüd neid loomi elavate kirjas enam ei ole. Sellegi üle ei vaidle keegi, et tänapäeva ninasarvikud, kaelkirjakud, elevandid ja haid on väljasuremisohus. Või et lendoravaid on Eestis üha harvem näha. Kes on rännanud samadel metsaradadel aastakümneid, oskab kõnelda liigilistest muutustest oma kodukohas ilma teadustöid lugematagi.

Teiseks. Elurikkuse hoidmine väärtustab esimesena just meie kodukohta. Maailma saab päästa alates koduõuest, kodutalust, kogukonnast ja kodumaast. Meie innukus sedasorti tegemistes on palju suurem, kui me ei sõltu Hiinas, Indias ja Ameerika Ühendriikides tehtud keskkonnapoliitilistest otsustest. Elurikkuse hoidmine on riskivaba otsus, mis muudab kaunimaks meie kodukandi maastikke.

Kolmandaks. Paljuski seda, mida saab teha kliima heaks, saab teha ka elurikkust hoides. Teeb ju üks ja seesama välja, kas piirame täiendava süsihappegaasi heidet või suurendame metsasust õhus oleva süsihappegaasi sidumiseks. Tänapäeval teame, et metsade pindala saaks meie planeedil suurendada tervelt 0,9 miljardi hektari võrra2 ja see võimaldaks täiendavalt siduda 205 gigatonni süsinikku ehk siis veel umbes poole sellest, mida taimed praegu seovad.

Elurikkus väheneb. Mida kostab teadus?

Inimkond konverteerib elurikkust eluvaesuseks. Suurema kasumi nimel antakse meil üha enam hoogu monokultuuridele – kasvatatakse veiseid, sigu, kanu, riisi, nisu, laiendatakse puupõlde … Mõistlikes piirides ei olekski see kurjast, ent tootmisalade suurenedes hakkab eluslooduse loomulik eluvõrgustik kannatama. Mõned kõnekad arvud väärivad siinkohal ülekordamist.

Kui me paneksime kaalule kogu maakeral elavad imetajad, siis moodustaksid inimesed 36% ja meie kariloomad 60% kogukaalust. Elevandid, vaalad, põdrad ja ülejäänud ligi 6000 imetajaliiki moodustaksid ühtekokku vaid 4%!3

Kui teeksime samasuguse arvutuse meie planeedil elavate lindudega, läheks tervelt 70% kanade ja teiste kodulindude arvele. Umbes 10 000 looduses elavat linnuliiki moodustaksid vaid 30% lindude kogukaalust.

Kui meil on loodusega hingeline side, siis oskame loodust hoida hoolimata asjaolust, kas oleme looduskaitsealal või mitte. Seesuguse sideme najal oleme metsas jalutades ka ise see mets ja me ei käi enam ringi justkui toorainelaos. Pildil maharaiutud Aburi hiis.

2 × Arne Ader

Hüva. Toodud näidete juurde on aus lisada, et tänu inimesele on lindude ja imetajate biomass ühtlasi ka suurem, kui see oleks looduslikult ilma inimese veise- ja kanakasvatuseta. Siiski on inimene viinud loomade ja lindude arvukust alla kordades ja see tendents jätkub.

Suure valimi põhjal, milles oli vaatluse all üle 4000 liigi ja rohkem kui 16 000 populatsiooni, on hinnatud selgroogsete loomade arvukuse muutust tervikuna: kahanemine on olnud 60% viimase 50 aasta jooksul.4

Elurikkus kahaneb ka Eestis. Fred Jüssi on kõnelnud meie kodumaa looduse helipiltide vaesumisest ja lisanud, et tal on selle kohta tõendid – aastakümnete vältel kogutud helisalvestised koos salvestusaja ja -kohaga. Oma välitöökogemuse piires saan vaid Jüssiga nõustuda: meie kevadised konnakoorid on nüüd palju vaiksemad kui nelikümmend aastat tagasi. Lindude arvukuse muutusi peegeldavad veenvalt 1983. aastast alustatud haudelindude punktloenduse vaatlusread, mille kohaselt on Eesti metsalindude arvukus nüüdseks vähenenud 26% võrra.5

Elurikkus väheneb. Kas sisetunnet võib usaldada?

Me kõik oleme elurikkusetundlikud, mis tähendab, et elurikkuse seisundit saab hinnata ka teadust appi võtmata.

Ise sain sellest teadlikuks 1990. aastatel, mil osalesin koos sõpradega Väikse väina linnustiku uuringus. See uurimistöö tähendas suurt hulka jalgsi liigutud kilomeetreid uurimisalal ja suurt hulka arvandmeid välipäevikus, sest kõik kohatud linnud tuli alati liikide kaupa kirja panna. Kui siis välitööde lõppedes kogutud andmed olid analüüsitud, saime tulemuseks ühe kaardi, kus olid eri värvidega välja toodud kaitset kõige rohkem vajavad linnualad. Jäin tollal seda vastvalminud kaarti põrnitsema ja tabasin end mõttelt, et ma oleksin võinud samasuguse kaardi joonistada ka eri paikades tehtud fotosid üle lugedes, kusjuures pildistamise kohustust mul tööülesannetes ei olnud.

Võtsin seda hüpoteesi korralikult kontrollida ja märkisin samale kaardile ka eri paikades pildistatud slaidide arvu – kõik klappis arvutianalüüsiga justkui valatult! Tuleb välja, et lindude lugemise, andmete sisestamise ja analüüsimise asemel võib ka lihtsalt nautida rändu ja jätta meelde need paigad, kus ümbrust imetlema oli jäädud. Naljakas, et linnualade leidmiseks ei pea isegi linnuliike hästi tundma, vahest tähtsamgi on loodust armastada.

Meie elurikkusetundlikus ärkab alati, kui jõuame mõnda elurikkasse paika. Seal siis oled kui nõiutud, unustad kella vaadata, isegi mõtelda … Ja just seal tekib mõnikord imelisi äratundmisi, just seal tabab meid hõlpsasti inspiratsioon.

Kuidas päästa emakest Maad elurikkust hoides?

Elurikkaid paiku jääb üha vähemaks. Alles mullu aastalõpul saime järjestikku kaks kurvaks tegevat teadet. 27. oktoobril jõudis lageraie Aheru järve ääres asuvasse Lustimäe 150 aastat vanasse männikusse, otse järve kaldal asuva RMK puhkekoha naabrusse. 30. detsembril saime teada RMK ulatuslikust lageraiest vastse Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala ümbruses. Iga aastaga tuleb meil sõita üha pikem maa, et kohtuda mõne erilise elurikkuse oaasiga. Tõsi küll, öeldakse, et meil on loodusmetsi veel 2%. Aga kui suurele osale neist tohime matkama minna ajal, mil kotkad pesitsevad või metsised mängivad? Vanu metsi on tarvis ka inimestele!

Me võiksime juba sel aastal võtta elurikkuse hoidmise südameasjaks, alustades omaenda koduaiast või kodumetsast.

Jäägu palliväljakule ühtlane muru, aga sinna, kus ühtlus pole oluline, võiksime jätta muru sisse elurikkamaid saarekesi. Niitkem sagedamini vaid kohtades, kus asuvad meie liikumisteed!

Vaadakem üle ka kodupeenrad ja kodunurmed ning otsustagem mahedama viljeluse kasuks. Mõelgem, et mulla elurikkus on kullast kallim. Alustagem suuremate põldude tükeldamist põllupeenarde rajamisega. Seesugused elurikkuse saarekesed pakuvad peagi eluruumi tolmeldavatele putukatele ja kliima soojenedes aitab meie põllupeenarde eluvõrgustik hoida mulda läbikuivamise eest.

Selgitagem kodumetsades välja paik, kuhu hing kõige enam ihkab ja võtkem vastu otsus seda kohta metsaraiest säästa. Uurigem, kuis saab olla metsade majandamisel jätkusuutlik ja arvestada järgmiste põlvkondadega. Seadkem raietempoks keskeltläbi 1/100 metsa pindalast aastas.

Nõudkem üheskoos meie kalli varanduse – riigimetsa laastamise lõpetamist. Astugem välja oma kogukonna marja- ja seenemetsade kaitseks ning tehkem üheskoos kõik, et lõpetataks lageraied meie matkaradade ja lõkkekohtade ümbruses!

Väga palju annab elurikkuse heaks teha tegemata jättes: metsi raiumata jättes, mõttetut tarbimist piirates.

Elurikkus ja vaimsus

Kui meil on loodusega hingeline side, siis oskame loodust hoida hoolimata asjaolust, kas oleme looduskaitsealal või mitte. Seesuguse sideme najal oleme metsas jalutades ka ise see mets ja me ei käi enam ringi justkui toorainelaos. Just niiviisi saame elurikkuselt seda, mis on tõeliselt väärtuslik: ilu ja rahu. Ja meiega on metsavaikus, mis viib meid äratundmiseni, inspiratsioonini.

Kuidas elurikkusega kiiremini sina peale saada? Üks võimalus on õppida märkama. Parimateks õpetajateks on siin elurikkad paigad ise. Neis tuleb vaid kohal olla: tähtsam kui liikide tundmine või nimetamine on looduses olemine.

Eesti keel väljendab elu vaimset olemust üllatavalt täpselt: „Me oleme elus!” See tähendab, et meil ei ole elu, vaid et me oleme elu sees. Elu või elud on meil arvutimängudes.

Me oleme ühe suure elu sees, müstilises eluvõrgustikus. See elus olemine tähendab pea sedasama, mis metsas olemine, sest iga vana mets on elurikkuse võrdkuju. Ja meil on selliseid elurikkuse oaase kogu Eestis vaja.

Rohkem elurikkust alanud aastal!

1 Ottmar Edenhofer, Bernard Potter, Klimapolitik verteilt das Weltvermögen neu. – Neue Zürcher Zeitung 14. XI 2010.

IPCC Official: „Climate Policy Is Redistributing The World’s Wealth“ – Watts Up With That? 18. XI 2010.

2 Jean-François Bastin et al., The global tree restoration potential. – Science 5. VII 2019, 76–79.

3 Yinon M. Bar-On, Rob Phillips, Ron Milo, The biomass distribution on Earth. PNAS, 2018, 6507.

4 WWF, Living Planet Report 2018: Aiming Higher, 2018, 90-91.

5 Renno Nellis, Veljo Volke, Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018. Hirundo 32, 2019, lk 63–80.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht