Perekond ja leibkond

Rahvaloenduse eel on vaja täpsust ja selgust ühiskonna tuumüksuste defineerimisel, sest eelmisel sajandil kasutatu ei kirjelda enam tegelikkust.

ENE-MARGIT TIIT

Perekonna mõiste üle on viimasel ajal olnud mitmesuguseid mõttevahetusi. Perekond on üks põhimõisteid ka statistikas ja selleks et riikide andmed oleksid võrreldavad ja kooskõlastatavad, on Euroopa Statistikabüroo (Eurostat) kehtestanud ühtse perekonna definitsiooni. Seda perekonna definitsiooni on kohustuslik jälgida rahvaloenduste puhul, ükskõik, missuguse metoodikaga loendust korraldatakse. See definitsioon ei sõltu üksikute liikmesriikide seadustest, religioossetest kombetalitustest ega ühiskonnas omaks võetud tavadest.

Perekonnaks loetakse ainult nn tuumperekonda, s.t inimesi, keda seob ühine eluruum ja omavaheline partnerlus- või vanemlussuhe. Sellele definitsioonile vastab kolm perekonnatüüpi:

• üheskoos elavad partnerid, s.t abi­kaasad või kooselu partnerid;

• üheskoos elavad partnerid koos lapse või lastega;

• üksikvanem koos lapse või lastega.

Kooselu partnerid ehk vabaabielu partnerid on defineeritud kui abielu sarnases kooselus elavad inimesed, sõltumata sellest, kas nende kooselu on mingi seaduse alusel registreeritud või mitte. Siinjuures ei ole seaduses üksikasjalikumalt seletatud, mida tähendab „abielu sarnane“, eeldades, et tegemist on üldarusaadava mõistega. Partnerite osas ei ole tehtud soolisi kitsendusi – seega võib perekonna moodustada ka samasooline paar.

Lapsed võivad olla niihästi partnerite ühised lapsed kui ka kummagi partneri lapsed, kes ei ole ühised. Ka seaduslikult lapsendatud lapsed kuuluvad perekonda, kuid mitte ajutiselt perekonda võetud kasulapsed või asenduskodu lapsed.

Perekonda kuuluvate laste vanused ei ole piiratud. Seega jääb ka täiskasvanuks saanud laps perekonna liikmeks, kui ta elab jätkuvalt vanematekodus ja ei ole loonud omaette perekonda (abiellunud, asunud elama koos partneriga või saanud lapse).

Küsimus võib tekkida seoses olukorraga, et tänapäeval on paljudel peredel mitu eluruumi. Kuidas see mõjutab perekonda statistilises mõttes? Kui perekonnal on põhilisele eluasemele lisaks nn suvekodu või maakodu, kus perekond (kas koos või liikmed eraldi) veedab väiksema osa aastast, siis see perekonna määratlust ei mõjusta. Ka ei mõjuta perekonna määratlust see, kui üks partneritest viibib töö või õpingutega seotult suurema osa ajast kodust eemal, omades eluruumi ka töötamise või õppimise kohas (nt teises linnas või riigis), kuid veedab koos perekonnaga põhilise osa töövabast ajast – see on nn pendelrändaja olukord.

Siiski võib esineda ka olukordi, kus mitme eluruumi olemasolu tähendab perekonna osadeks jagunemist statistilise definitsiooni mõttes. Kui perekonnale (sh abielupaarile) kuulub mitu eluruumi ja üks partneritest elab pidevalt neist ühes, teine aga teises, siis on selge, et tegemist ei ole üheskoos elavate partneritega ja nad ei moodusta perekonda.

Statistiline perekond on seega nn tuumperekond, millesse kuuluvad üksnes ühe või kahe põlvkonna esindajad. Ka kooslus, mille moodustavad vana­vanemad ja lapselapsed, ei ole perekond.

Selles mõttes erineb tänapäevane perekond meil eelmisel sajandil (Nõu­kogude ajal) korraldatud rahvaloendustel kasutatud perekonna mõistest, kui perekonda loeti kuuluvaks lisaks perekonnatuumale ka mitmesuguseid lisaliikmeid, nii sugulasi kui ka mittesugulasi.

Leibkond. Tänapäeva statistikas on kasutusel ka perekonnast laiem mõiste leibkond, mis seob ühes eluruumis elavaid isikuid.

Siinjuures on kaks võimalikku määratlust, mis on mõlemad statistikas aktsepteeritavad: leibkonna määratluseks piisab üksnes ühisest eluruumist (siinjuures peetakse silmas nn põhilist eluruumi, milles veedetakse suurem osa aastast) või eeldatakse lisaks ühisele eluruumile ka leibkonnaliikmete ühist majandamist. Vastavalt kõneldakse eluruumipõhisest ja majandustegevuse põhisest leibkonnast. Nende jaotus ja arvukus on mõnevõrra erinevad, kusjuures erinevused kahanevad üldise elujärje paranedes, kui omaette majandavatel leibkondadel on võimalik ka omaette eluruumis elada. Eestis oli viimaste rahvaloenduste ja uuringute andmetel vaid 6–7% selliseid eluruume, milles elas mitu majandustegevuse põhist leibkonda. Suurel osal juhtudest oli üks leibkondadest üheliikmeline.

Leibkondade tüüpe on üsna palju. Erilise tüübi moodustavad asutus­leibkonnad, need on hooldekodud, pikaravi haiglad, kloostrid, kinnipidamisasutused jm kogukonnad, kus inimesed viibivad suurema osa aastast, saades asutusest niihästi peavarju kui ka ülalpidamise. Selliste leibkondade liikmeid on tavaliselt mõni protsent kogu rahvastikust. Leibkondadesse ei kuulu ka kodutud, sest neil puudub püsieluruum, Eestis on kodutute osakaal rahvastikust alla 0,1%. Kõik ülejäänud inimesed kuuluvad tavaleibkondadesse.

Kõige väiksemad on üheliikmelised tavaleibkonnad – need on üksikult, omaette elavad inimesed. Niisuguseid pisikesi leibkondi on aga väga palju – üle kolmandiku kõigist leibkondadest ja nende arv kasvab. Oodatava eluea kasvades suureneb üksikute vanurite arv. Õpinguperioodi pikenemise ja kooselu alguse edasilükkamise tagajärjel suureneb ka noorte üksi elavate inimeste arv.

Suurem osa tavaleibkondadest sisaldab aga üht või mitut perekonda. Kõige rohkem on meil niisuguseid leibkondi, mis sisaldavad ainult ühe perekonna, aga on ka kahepere leibkondi, mis sisaldavad kaht perekonda (peretuuma). Kahepere leibkond tekib olukorras, kus tuumperele lisaks elab samas eluruumis vanapaar, näiteks ühe partneri vanemad. Kahepere leibkond tekib ühepere leibkonnast ka siis, kui üks lastest loob samas eluruumis omaette tuumpere – toob perre elukaaslase või lapse või mõlemad. Kahepere leibkond võib tekkida ka ühe katuse all elavate õdede või vendade perekondadest, kuid see variant esineb tänapäeva Eestis harva. Kui eluruumis elab üle kahe perekonna, näiteks koos vanematega elav tütar koos lapsega ja poeg koos elukaaslasega, siis on tegemist mitmepere leibkonnaga. Mitmepere leibkondi esineb meil üpris harva.

Märksa sagedamini juhtub aga seda, et leibkonda kuulub lisaks perekonnale (või perekondadele) veel lisaliikmeid. Võrdlemisi sageli on tegemist üksiku vanavanemaga või ka näiteks õppimisperioodiks perekonna juurde elama asunud sugulasega. Lisaliikmeks võib olla ka mittesugulane – lapsehoidja, abiline või allüürnik, kuid nende hulka ei loeta ajutisi elanikke ja lühiajalisi külalisi.

Leibkonna kahe määratluse põhjustatud erisused. Kui soovitakse kasutada majandustegevuse põhist leibkonna määratlust, tuleb selgitada, kas kõik vaadeldavas eluruumis elavad isikud on majanduslikult seotud, s.t kasutavad ühiseid toidu- ja muid ressursse. Niisugust leibkonna määratlust on kasutatud viimastel rahvaloendustel ja seda kasutatakse (enamasti) ka mitmesuguste sotsioloogiliste uuringute puhul. Kuid majanduslikku seotust on võimalik kindlaks teha vaid küsitluse käigus ja ka sellisel juhul tekib paratamatult ebaselgust – näiteks koos poja perega elav vanaema peab end omaette leibkonnaks, sest ostab ise toiduaineid ja valmistab enesele toitu. Seevastu poeg peab teda oma leibkonna liikmeks, sest tasub ühiselt kõik majapidamiskulud. Eksitav võib olla ühise majandamise hinnang ka vanemate perest eemal elava tudengi puhul, kes on täies ulatuses vanemate ülalpidamisel, kuid ei saa kuuluda vanemate leibkonda püsielukoha erinevuse tõttu.

Seoses Euroopas järjest laialdasemalt kasutusele võetava registripõhise statistikaga, sh eriti registripõhise rahva­loendusega, on järjest enam hakatud kasutama eluruumipõhist leibkonna mõistet.

Eluruumipõhise leibkonna määratluse poolt räägib ka koroonanakkuse leviku hindamise vajadus: viirused levivad ühises eluruumis, küsimata sellest, kes kasutab ühist rahakotti või külmkappi.