Pressiteadete kopeerimine kui ajakirjanduse räpane saladus

Pressiteadete viibimatu, kontrollimata ja muude allikatega tasakaalustamata avaldamine uudistena ei paku lugejale seda, mis ajakirjandus peaks minapildikohaselt olema.

PRIIT PÄRNAPUU

Ajakirjandus on looming ja ajakirjandus on ühiskonna osa. Nii nagu muus loomingus ja ühiskonnas, esineb ka ajakirjanduses teiste loomingu kopeerimist ja oma nime all esitamist. Erinevalt aga muudest valdkondadest, kus üks võtab teise loomingu, esitab selle enda omana ja pärast võib mattuda plagiaadisüüdistuse alla, ajakirjanikud mitte ei võta teiste loomingut, vaid neile antakse oma loomingut kopeerimiseks. Märkimisväärne osa uudistest pole ajakirjanike kirjutatud, vaid on kopeeritud, kohati tervikuna ja üks ühele mõne organisatsiooni heaks töötava suhtekorraldaja kirjutatud pressiteatest. Eksivad need, kes arvavad, et tegu on viimase kümne-viieteistkümne aasta nähtusega, mis on tekkinud koos veebiajakirjanduse ja ajakirjandusorganisatsioonide majandusraskustega. Kommunikatsiooniuurija, professor Jim Macnamara,1 kes on uurinud ajakirjanduse ja suhtekorralduse ajalugu, kinnitab, et pressiteadete kopeerimist on kogu aeg olnud2 – see on „ajakirjanduse räpane saladus“.

Oma bakalaureusetöös3 olen kirjeldanud kvantitatiivselt pressiteadete kopeerimise ulatust ja iseloomu kolmes Eesti põhilises uudisteportaalis – ERR, Postimees ja Delfi – ministeeriumide pressiteadete näitel. Minu kasutuses oli tarkvara, mille abil võrdlesin enam kui 11 000 pressiteadet enam kui 1,1 miljoni uudisega aastatest 2015–2018. Ministeeriumide pressiteadete valimisel lähtusin peale lihtsa kättesaadavuse ka nende tähtsusest ajakirjanduse minapildi ja lugejate huvide seisukohalt. Ministeeriumid on ju võimuinstitutsioonid ehk need, millest ajakirjandus peab olema sõltumatu ja mille suhtes olema kriitiline. Kus on küll sõltumatus ja kriitilisus, kui ministeeriumi pressiteate iga sõna jõuab mõne minutiga uudisena avalikkuse ette?! Kui veel lugeja eest peidetakse fakti, et uudis on kopeeritud pressiteatest, siis ei saa ka lugeja omal käel võtta kriitilist hoiakut.

Joonis 1. 365 päeva jooksul kopeeritud pressiteadete protsent kõigist pressiteadetest.

Pressiteated pole kopeerimiseks

USA kohalik ajaleht The Kansas City Star vallandas 2011. aastal 30aastase staažiga ajakirjaniku Steve Penni, kui toimetajad olid avastanud, et ta oli pressiteadetest oma lugudesse lõike kopeerinud ja jätnud mainimata, et need pärinesid pressiteadetest.4 Ajakirjanik nõudis oma maine kahjustamise eest kohtu kaudu hüvitist. „Ajakirjanduses on laialdaselt levinud praktika käsitleda pressiteateid, nagu nende autorid sooviksid neid avaldada uudisvoos muutmatul või vähe muudetud kujul,“ kaitses Penn hagis oma kopeerimist.5 Penni eneseõigustusega ei nõustunud kohus6 ega Ameerika Avalike Suhete Ühing (Public Relations Society of America). Ka Jacksoni ja Moloney Londoni suhtekorraldajate intervjuudel põhinevast uuringust7 selgub, et arvamus, justkui suhtekorraldajatele meeldib, et nende looming läheb muutmata kujul uudistesse, ei pea üldjuhul paika. „[—] tõhus suhtekorraldus vajab usaldust ajakirjanike ja lugejate vahel. Laialdane kopeerimise praktika ajakirjanduses uuristab seda usaldust,“ väljendasid autorid ühe suhtekorraldaja sõnade abil peamist hoiakut (ibid.: 773).

Ehkki autoriõiguse seaduses ei nimetata pressiteateid eksplitsiitselt teoseks, on ministeeriumide veebisaitidel pressiteate juurde üldjuhul kirjutatud selge sõnaga „autor“, millele järgneb kommunikatsiooniosakonna töötaja nimi. Autoriõiguse seaduse § 12 punkt 2 annab autorile õiguse otsustada, kas üldse ja millisel viisil peab teose kasutamisel olema tähistatud autori nimi. Ministeeriumi veebisaidil ilmub pressiteade üldjuhul enne, kui see jõuab uudisteportaali: ministeeriumi veebisaiti tuleks seega võtta normina, kuidas autorinime tähistada. Autori nime, mis on ministeeriumi veebisaidil, leiab uudistest haruharva. Vähe sellest! Uudise autorina nimetab ajakirjanik või toimetus ennast. Mis veelgi kummastavam: eraõiguslikud uudisteportaalid on pannud sadu pressi­teadetest kopeeritud uudiseid maksumüüri taha – lugejatelt küsitakse raha maksumaksja raha eest loodud sisu eest, kusjuures ministeeriumi enda veebisaidil on see tasuta üleval.

Isegi kui nõustuda, et pressiteated ongi selleks mõeldud, et neid ajakirjaniku nime all uudistena muutmata kujul avaldataks, siis saab jätta kõrvale üksnes pressiteate autori huvi olla tunnustatud autorina. Alles jääb lugeja huvi teada, kes on uudise autor ja kes või mis on allikad. Pressiteated põhinevad ühel huvipoolel, need väljendavad huvipoolele olulisi teemasid või sündmusi ja sisaldavad viisi, kuidas avalikkus võiks neist teemadest ja sündmustest mõelda.8 Pressiteadete viibimatu, kontrollimata ja muude allikatega tasakaalustamata avaldamine uudistena ei paku lugejale seda, mida ajakirjandus peaks oma minapildi kohaselt olema – objektiivne, kõigile osalistele sõnaandja, avalikust huvist lähtuv.

Kopeeritakse palju ja üks ühele

Nagu öeldud, suutsin ma ministeeriumide enam kui 11 000 pressiteate hulgast välja noppida need, mis läksid ühte või teise portaali üles uudistena. Kõige enam leiab ministeeriumide pressiteadete kopeerimist Postimehes (41% nelja aasta kõigist ministeeriumide pressiteadetest, arvuliselt 4559), kusjuures Postimehes ei ole pressiteadete kopeerimine erinevalt teistest vähenenud. Kõige vähem pressiteadete kopeerimist leiab ERRist (23%, 2550), kusjuures ERRis on pressiteadete kopeerimine ühtlaselt ja püsivalt vähenenud nii töö- kui ka puhkepäevadel. Delfi (35%, 3972) vahe Postimehega on tulnud sisse 2017. aasta suvest alates, kusjuures puhkepäevadel on just Delfi kõige enam pressiteateid kopeerinud. On olnud aegu, mil Delfi kopeeris koguni 71% puhkepäevade pressi­teadetest (vt joonis 1).

Seda märkimisväärset pressiteadete kopeerimise mahtu võiks püüda mitmel viisil õigustada või pehmendada. Paraku selgub, et ükski neist ei tööta.

Pressiteadet on võimalik uudisesse kopeerida mitmel viisil. Ühelt poolt on võimalik jätta osa pressiteate sisust uudisest välja ja teiselt poolt on võimalik lisada sinna originaalset ajakirjanduslikku sisu. Neid kaht võimalust saab muidugi ka omavahel kombineerida: jätta midagi välja ja samal ajal enda poolt midagi lisada. Pressiteadete kopeerimist pehmendaks asjaolu, kui pressiteadet kasutataks lihtsalt inspiratsiooniallikana, infokillu või tsitaadi saamiseks. Näiteks kui uudises on lisandunud mõni uus allikas, siis on uudis rohkem tasakaalus kui algne ühel allikal põhinev pressiteade.

Paraku selgub, et kõige sagedasem viis pressiteateid uudisteks teha on just üks ühele kopeerimine – suurt midagi ei ole välja jäetud ja suurt midagi ei ole juurde pandud. Kõige enam on üks ühele kopeerinud Delfi – kaks kolmandikku kopeeritud ministeeriumide pressiteadetest kuulub lahtritesse, kus kattuvus moodustab vähemalt 70% nii pressiteate kui ka uudise mahust. Positiivse külje pealt selgub, et sarnaselt pressiteadete kopeerimisega väheneb üldjuhul ka üks ühele kopeerimise osakaal. Erandiks on taas Postimees, mille üks ühele kopeerimiste osakaal on ühtlaselt ja püsivalt kasvanud.

Kopeeritakse pigem erinevaid kui samu pressiteateid

Kas kogukonnas on kümme või ainult üks-kaks ajalehte, on reeglina tähtsusetu. Õpetatud ajakirjanikud on nagu algebra ülesannet lahendavad matemaatikud: kõigilt tuleb välja üks ja sama uudislugu,“ kirjutas kommunikatsiooniuurija Robert W McChesney professionaalse ajakirjanduse kohta (2012: 615).9 Võiks põhjendada, et kui kõik kolm portaali kopeerivad samu pressiteateid, siis küllap ongi nende sisu uudisväärtuslik ja iga sõna vääribki muutmatul kujul avaldamist. Kui aga portaal on ainus, kuhu pressiteade uudisena jõudis, siis tekib küsimus, kas seda oli mõtet üldse avaldada – teiste toimetuste hinnangul ei leidunud ju selles kopeerimisväärset.

Selgub, et portaalid avaldavad pigem erinevaid kui samu pressiteateid. Seda, et kõik kolm portaali avaldaksid uudisena sama pressiteate, juhtub harva. Kui vähemalt ühes portaalis avaldati 58% kõigist pressiteadetest, siis kõigis kolmes vaid 11%. Märkimisväärset hulka erinevate pressiteadete avaldamist kohtab isegi siis, kui portaalide aladomeenid on üks ühele võrreldavad. Nii Postimehes kui ka Delfis on näiteks maaeluga seotud rubriik, mille puhul võiks eeldada maaeluministeeriumi pressiteadete ühesugust väljavalimist. Tegelikkuses ühesugust pressiteadete väljavalimist ei ole, see tundub olevat üpris juhuslik. Maaeluministeeriumil oli nelja aasta peale 1111 pressiteadet, millest Postimees avaldas 702 ja Delfi 735. Pressiteateid huupi valides peaks kokkulangevaid valikuid olema 464. Tegelikult oli aga pressiteateid, mis ilmusid mõlemas portaalis, 529. Ehk siis päris juhuslikult (pimesi, läbi lugemata) toimetused pole pressiteateid valinud, kuid ega väga palju puudu ka ei jää. Nende arvude juures on 529 ühesugust valikut siiski pigem vähe kui palju.

Ka kõige tugevamad kopeerivad

Ma ei soovi anda hinnangut ühegi toimetuse võimekusele, haridusele ega ajakirjanduse ideaalide au sees hoidmisele. Piirdun üksnes tõdemusega, et ajakirjanduse kui ühiskondliku institutsiooni ülesannet täidab pigem valge kui kollane meedia, pigem üleriigiline kui kohalik meedia, pigem trüki- kui veebiajakirjandus. See, et üleriigiline kvaliteet-paberleht avaldab üks ühele ministeeriumi pressiteateid uudistena, on tõsisem probleem kui see, et täpselt samad pressiteated ilmuvad mõne kohaliku väljaande veebiuudisena või mõnes kõrvalises teemarubriigis.

Tõepoolest, pressiteadete kopeerimisel põhinevad uudised jõuavad pigem veebi kui paberlehte, kuid need jõuavad kõige tähelepandavamatesse ja asjakohasematesse rubriikidesse. ERRil on 83% kopeeritud pressiteadetest ilmunud just põhidomeeni err.ee uudisena. Kui Delfi puhul ka maaelu ja majandusega seotud aladomeenid arileht.delfi.ee ja maaleht.delfi.ee arvestada põhidomeeniga delfi.ee kokku, siis selgub, et kopeeritud pressiteadetest ainult napid 5% on jõudnud põhidomeenist erinevasse rubriiki. Ainult Postimehe puhul on lood teised. Postimehel on ainsana ridamisi kohalikke lehti ja kohalike ajalehtedega seotud aladomeenid on avaldanud 35% kõigist kopeeritud pressiteadetest.

Kui vaadata neid juhtumeid, kus pressiteade ei ole jõudnud põhidomeenile, siis needki on tegelikult probleemsed. Näiteks kultuuriministeeriumi pressiteated jõuavad üks ühele eelkõige kultuur.err.ee aladomeenile ja maaeluministeeriumi pressiteated maaelu teemaportaalidesse. Neis teemaportaalides peaks eeldatavalt olema toimetus, kes tunneb vastavat valdkonda ja olema valdkonna piires tugevam kui teised toimetused.

Paremal on maaeluministeeriumi pressiteade. Vasakul on Delfi uudis, milles pressiteate autorist pole jälgegi. Lugeja vaatekohalt ei ole võimalik pelgalt uudise põhjal otsustada, et toimetuse ainus panus on olnud pressiteate sisu ümber tõstmine uudisesse.

Paremal on valitsuse pressiteade, mille juurde on kodulehel märgitud ka autor; justnimelt „autor“, aga mitte „lisainfot saab“.
Vasakul on ERRi uudis, mis kordab pressiteate sisu sõna-sõnalt.
Tegelikku autorit ega materjali pärinemist valitsuselt uudises endas ühelgi moel mainitud ei ole. Vähe sellest: uudise allikana nimetab toimetus ennast. Lugeja vaatekohalt ei ole võimalik pelgalt uudise põhjal otsustada, et toimetuse ainus panus on olnud pressiteate sisu ümber tõstmine uudisesse.

Priit Pärnapuu

Paremal on maaeluministeeriumi pressiteade. Vasakul on Järva Teataja (Postimehe portaal) uudis, milles pressiteate autorist pole jälgegi. Uudis on tasuline, seda näitab „Tellijale avatud“ märk. Lugeja vaatekohalt ei ole võimalik pelgalt uudise põhjal otsustada, et toimetuse ainus panus on olnud pressiteate sisu ümber tõstmine uudisesse. Lugejana jääb mulje, et reporter käis pressikonverentsil.

1 Jim Macnamara, The Continuing Convergence of Journalism and PR: New Insights for Ethical Practice from a Three-Country Study of Senior Practitioners. Journalism & Mass Communication Quarterly 93 (1): 118–141, 2016. doi:10.1177/1077699015605803.

Macnamara, kes tugines viimase 100 aasta umbes 200 uuringule, jõudis järeldusele, et 50–75 protsenti uudistest põhineb [provided or significantly influenced by] suhtekorralduslikul materjalil.

2 Macnamara (2016) tsiteerib näiteks 1920.–1930. aastate USA ajakirjandusel põhinevaid uuringuid, millest selgub, et umbes 60% uudistest pärinevad [suggested, created or supplied] suhtekorraldajatelt. Macnamara (ibid.: 123) hinnangul tuleks majanduslikele raskustele ja veebiajakirjanduse iseärasustele viitamise asemel rääkida hoopis „eitamise diskursusest“ ehk ajakirjanikud ei ole minapildi hävingu tõttu valmis tunnistama sõltuvust suhtekorraldajatest.

3 Priit Pärnapuu, Ministeeriumite pressiteated ERRi, Postimehe ja Delfi uudisvoos 2015−2018. Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekaval kaitstud bakalaureusetöö, juhendaja Ragne Kõuts-Klemm, 2019. http://dspace.ut.ee/handle/10062/64092

4 Kansas City Star dismisses columnist – The Kansas City Star, 13. VII 2011.

5 Plaintiff’s petition for damages for defamation and for prima facie tort. – Courthouse News Service, 5. VII 2012.

6 Penn vs. Cypress Media LLC (2016). Circuit Court of Jackson County, Missouri at Kansas City. Case No: 1416-CV26391. http://www.medialaw.org/images/medialawdaily/06.16.16penn.pdf ja http://www.medialaw.org/images/medialawdaily/06.17.16penn2.pdf

7 Daniel Jackson & Kevin Moloney, Inside Churnalism. Journalism Studies, 17(6), 763–780, 2015. https://doi.org/10.1080/1461670X.2015.1017597

8 Lewise, Williamsi ja Franklini (2008) uuringust selgub, et koguni 87% suhtekorralduslikest materjalidest põhineb vaid ühelt allikalt pärit infol. „Ainult poolel juhtudest katsus meedia laekunud informatsiooni tõendada ja muudest allikatest pärit infoga suhestada ja enam kui neljal juhul viiest tehti seda pealiskaudselt,“ kirjeldasid autorid seda, mis saab ühekülgsest suhtekorralduslikust materjalist ajakirjanike käes enne uudisesse jõudmist (ibid.: 15).

Justin Lewis, Andrew Williams & Bob Franklin, A Compromised Fourth Estate? Journalism Studies, 9(1), 2008, 1–20. https://doi.org/10.1080/14616700701767974

9 Robert W. McChesney, Farewell to Journalism? Journalism Practice, 6(5-6), 2012, 614–626.

https://doi.org/10.1080/17512786.2012.683273

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht