Puittaimede kirjeldaja ja määraja

„Lehtpuude“ I ja II osa on maailma kultuurpuittaimi tutvustavad entsüklopeedilised teatmikud, mis näitavad autori täielikku pühendumist ja suurt töövõimet.

HELDUR SANDER

Mahukat raamatut „Lehtpuud II“ saab käsitleda saja-aastase järjepidevuse kandjana. Eestikeelses Tartu ülikoolis oli õppetööks vaja puude ja põõsaste määrajaid. Esimesed antigi välja sada aastat tagasi. Nendeks said kaks Andres Mathieseni ja Karl Werberi mimeograafiga paljundatud teost.1 Laialt levinud ja huvilistele kättesaadavaks õpikuks sai 1934. aastal väljaantud TÜ professori, silmapaistva metsateadlase ja dendroloogia õppejõu Andres Mathieseni kodu- ja võõrmaiste puittaimede käsiraamat. Mathieseni puittaimede tundmine oli väga hea ja huvi nende vastu suur tänu võõrkeelsetest dendroloogia raamatutest omandatud teadmistele.2 Esimestest dendroloogia käsiraamatutest arenes välja eestikeelne sõnavara ja taimenimed.

Sellest ajast saadik on taksonoomilised kirjeldused jäänud enam-vähem samaks. Seega on järgnevate teoste loomulikuks eripäraks, et puude ja põõsaste liikide ja neist väiksemate üksuste – alamliikide, teisendite, vormide või sortide – kirjeldused antakse edasi esmakirjeldustega samaväärselt. Neid ei saagi suvaliselt muuta, küll aga täpsustuvad aja jooksul taimede tunnused ja edeneb sõnaseadmine.

Küll on sellest ajast arenenud taksonoomia ise, muutunud liikide arv ja nende kirjeldused.

Autor …

Teose „Lehtpuud II“ autor Urmas Roht lõpetas Eesti põllumajanduse akadeemia metsamajanduse insenerina ja töötas Tallinna botaanikaaias (TBA) tuntud dendroloogi Aleksei Paiveli (1929–2003) juures.3

Töö botaanikaaias süvendas teadmisi dendroloogiast ja taimetundmisest, mis nõuab täpset silma, loovust ja teadmisi. Ja ikka juhtub, et autorid annavad eri määranguid.4 Taimede määramine toetub herbaariumidele, puittaimede puhul tuleb koguda herbaarmaterjal nii taimelehtede, õite kui ka viljadega, tunda taksonoomiat, introduktsiooni ajalugu, piirkonna varasemate autorite töid ja ka uuemaid seisukohti. Selgemate tunnuste korral võimaldavad teadmised määrata taime välitingimustes, tundmatud ja kahtlase määranguga taimed kameraalselt. TBAs alustasid Jüri Elliku (1947–2011) ja Urmas Roht uue inventeerimisega, mis hõlmas ligi tuhande objekti piires omaaegseid mõisaparke ja liigirikkaid kollektsioone.5

Hiljem on Roht töötanud Tallinna linna haljasalade trustis, RMKs ja Eesti maaülikoolis, kuni jõudis Räpinasse, kus töötab Räpina aianduskooli õppemajandi juhina. Käesolevale raamatule eelnes Urmas Rohu „Lehtpuud I“ ja mitmete puittaimede rühmi kirjeldavad raamatud, mis näitab autori pädevust.6

ja teos

„Lehtpuud II“ on koostatud sugukondade ja nende piires liikide alfabeetilises järjestuses alates punapuuliste (Erythroxyláceae) sugukonnast ja lõpetades magnoolialiste (Magnoliáceae) sugukonnaga. Kokku hõlmab raamat 55 sugukonda ja 57 alamsugukonda, mõnda neist õige ulatuslikult. 44 sugukonda koos liikide ja sortidega on iseloomustatud üldiselt. 11 sugukonna piires antakse ka perekondade määramistabelid ja üksikliikide kirjeldused. Registri järgi iseloomustatakse vähem või rohkem üksikasjalikult ligi 3000 puittaime, mis hõlmavad sugukondi, perekondi, liike, alamliike, teisendeid, vorme ja hübriide (ilma sünonüümideta).

Suurimat tähelepanu pälvib liblik­õieliste (Fabaceae) sugukond, kus on eristatud ka 32 alamsugukonna ja perekonna vahelist järku – triibuseid – ning eraldi 28 perekonda vastavate liikidega.

Üksikute perekondade võrdluses on kõige rohkem eraldi iseloomustatud tammesid (Quercus) – 59 ja sõstraid (Ribes) – 47, üldse on toodud tammesid 100 ja sõstraid 81 nimetust. Liikide puhul on antud hulk sünonüüme, mis aitavad lugejal mõista, kuivõrd keeruline on olnud taimede taksonoomia kujunemine. Hariliku tamme puhul on toodud 95 sünonüümi, kuid nende tähendus on puht ajalooline ja uudset vähe andev, sest üldiselt on sünonüümide rohkus üldteada ja kergesti andmebaasidest leitav. Hoolimata teiste botaanikute ponnistustest on taime nimeks ikka jäänud Carl Linné 1753. aastal avaldatud Quercus robur.

Raamatust leiab informatsiooni liikide iseloomulike tunnuste ja nende kasutamise ning viljelemise kohta. Rohkesti on esitletud sorte, mille puhul kirjeldatakse kultuuristamist alates sellest, kui sordid algselt vormidena looduses leiti, kuni edasise aretuseni. Eriti rohkesti – sadu nimetusi leidub sorte hortensiate (Hydrangea) perekonnast. Töös on toodud ka puittaimed, mis Eestis praegu ei kasva või mida võib leida vaid kasvuhoonetes, kuid mis võivad tulevikus sobida avamaal kasvatamiseks.

„Lehtpuude“ II osas on autorilt 1238 taimepilti, kuid pole selge, kus need kõik pildistatud on. Eestis on mitu suuremat kollektsiooni (Tallinna linna ja Tartu ülikooli botaanikaed ning Luua kollektsioon, võimalik, et mõni veel), kus leidub rohkelt korrektsete taimenimedega tähistatud puittaimi, ju saab seal neid ka pildistada.

Rohu töö taandub puittaimede tundmisele, kuivõrd ta ise on neid määranud või kui palju ta on reisinud-pildistanud puude ja põõsaste leidmiseks. Tänapäeval leiab väga palju taimenimesid ja -pilte koos sünonüümide ja viitega kirjandusele veebi andmebaasides. On mitmeid üksteisega seotud andmebaase, huviline saab valida, millised seisukohad ta omaks võtab või mida vastavalt teadmistele tunnistab. Lisa pakuvad riikide taimede andmebaasid.

Liikide puhul ei ole mindud liigselt detailidesse, on ju meilgi eraldatud lokaalseid liike, mida rahvusvaheliselt ei aktsepteerita. Eks taksonoomia ongi liigselt üksikasjalikuks läinud, liigi mõiste ähmastunud, olemuse ja liigikuuluvuse kriteeriumid tulenevad ju teoreetilisi põhimõtteid koondavatest liigimõistetest. Hoolimata konsensusest ja pragmaatilisest küljest nähtub liigi kui tegelikkuse olemuses eri seisukohtade konstruktsioone. Siin ei aita ka geneetika, sest geneetilised tunnused ei defineeri liike, vaid on teoreetiliste printsiipide alusel loodavatesse liikidesse kuulumise indikaatorid.7

Põhjalik teos ühe agaga

Teatmike-määrajate avaldamine meie looduslike taimerühmade (rohttaimed, samblad, samblikud, seened) ja puittaimede kohta aitab kahtlemata kaasa taimeteaduse arengule ja huviliste kasvule, ükskõik, kas liike ja looduslikke kasvupaiku mitmest küljest kirjeldatavate määrajate kujul või ulatuslike ja põhjalike entsüklopeediatena.

Rohu „Lehtpuude“ I ja II osa koos piltidega on maailma kultuurpuittaimi tutvustavad entsüklopeedilised teatmikud ja osaliselt määrajad, need näitavad autori täielikku pühendumist ja suurt töövõimet. Mõlemad osad on suurepärased teosed täienduseks veebi materjalidele ja taimemäärajate rakendustele nutitelefonis. Ühe väikse riigi keeleruumis on lehtpuude raamatud eriti silmapaistvad, laiendades teadmisi ja arendades eesti keelt. Meil leiduvate eri keeltes dendroloogia käsiraamatute seas ei jää „Lehtpuude“ teine raamat koos esimese osaga maha mahukatest inglis- ja saksakeelsetest teostest.

Kuid arusaamatust tekitab ja teeb mõneti murelikuks, et teostes pole toodud kasutatud kirjandust ega ka mainitud interneti väljaandeid – seega ei selgu, kust kogu tekst koos taimede kirjeldustega on saadud. Küll nähtub, et autor on kasutanud väga palju allikaid, küllap selgub, kas need esitatakse „Lehtpuude“ III osas või üldse mitte. Rahvaraamatu puhul ei olegi see väga oluline. Rohkem huvitaks see neid, kel taimede vastu professionaalne huvi. Kerkib usalduse küsimus – kui ei tea, kust kirjeldused on pärit ja millisele andmebaasile taimenimed toetuvad, võib kriitiline taimetundmishuviline lugeja jääda kahtlevale seisukohale. Nimede puhul pole viidatud isegi siinsele eesti- ja ladinakeelsele taimede andmebaasile.8

Tekib küsimus, kuidas kujuneb selliste teoste autorsus. Minul puuduvad teadmised, mil määral käivad sellised tööd autoriõiguse alla või kas üldse käivad. Plahvatusliku kirjastamise olukorrale (ja seoses veebiga) ongi omane autoriõiguse ähmastumine.9

Hiljuti ilmus samalt kirjastuselt Eesti maaülikooli endise õppejõu Eino Laasi „Dendroloogia ja pargindus“, kus samuti on põhiline osa pühendatud lehtpuudele.10 See on Rohu omast laiema temaatikaga neljaosaline teos, millest esimene osa on üksikasjalikult liike käsitlev üldosa ja teine osa taksonoomiline – õistaimede (katteseemnetaimede) hõimkond 50 sugukonnaga. Kattuvate sugukondade puhul ei saagi Rohu „Lehtpuude I ja II“ osa Laasi raamatust suurt erineda.

Elanike koondumine linnadesse suurtesse korterelamutesse vähendab ilmselt aianduse ja loodushuviliste hulka, kuid vastasmõjuna süveneb eraaedade ja suvilaomanike seas aiandus- ja puudehuvi. Ka rohke reisimine aitab loodetavasti kaasa huvile puude ja põõsaste määramise vastu. Arvestades suurt hulka eesti autorite ja tõlgitud dendroloogiaalaseid raamatuid, on selleks head võimalused.

1 Andres Mathiesen, Karl Werber, Puude ja põõsaste määraja lehtede järele. Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi metsaasjanduse toimkond, K. Kenk, Mim. Trükk, Tartu 1921.

Andres Mathi[e]sen, Karl Weerberg, Puude ja põõsaste määraja. Pungade, ja puu anatoomiliste- ja wälis-tundemärkide järele. Akadeemiline Metsa Selts, Tartu 1922.

2 Andres Mathiesen, Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemiline Metsaselts, Tartu, K. Mattiesen 1934, 783 lk. Autori suurt süvenemist näitab kasutatud kirjanduse 116 allikat eesti, vene, saksa, prantsuse ja inglise keeles. Toetudes teadmistele ja kirjandusele annab Mathiesen põhjalikud puittaimede liikide ja vormide eestikeelsed kirjeldused. See raamat on praegugi oluline.

3 Heldur Sander, Dendroloogilised uurimused Eestis I [pühendatud Aleksei Paivelile]. EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, Tallinn 1999.

Heldur Sander, Aleksei Paivel (1929–2003) – üks botaanikaaia rajajaid, võõrpuittaimede uurijaid ja eestlaste mälusse talletajaid. – Metsaalmanahh. Eesti Metsaselts, Tartu 2003, 78–80.

4 Hea näide on Euraasia päritolu, Euroopas 1586. aastast tuntud pajulehise enela (Spiraea salicifolia) ja Põhja-Ameerika päritolu, 1759. aastast tuntud valge enela (S. alba) leidumus Lätis ja Eestis. Läti tuntud dendroloog Raimonds Cinovskise järgi kultiveeriti valget enelat Balti riikides laialdaselt pajulehise enela nime all ja seda esines ainult botaanikaaedades. Eestis oli vastupidi, enamasti leidus just pajulehist ja valge enelas oli haruldane. Nüüd on jõutud kokkuleppele, et levib nende hübriid – roosakas enelas (S. × rosalba). Ega siin täit selgust polegi. Kõik taandub ju liigi mõistele ja mõistmisele.

5 Varasem sellesarnane uurimine toimus Paivelist innustatuna umbes 2000 objekti ulatuses aastail 1952–1973. Nelja maakonna kohta avaldas Paiveli ja omaenda andmed nimestikena Elliku, enam on nende andmetel uurimusi avaldanud siinne autor.

6 Urmas Roht, Lehtpuud I. Acanthaceae-Ericaceae. Tartu, Atlex 2007.

Urmas Roht, 90 kodumaist puittaime. Huma, Tallinn 2011, 2018.

Urmas Roht, 90 tavalisemat võõrpuittaime. Tartu, Atlex 2012.

Urmas Roht, 90 rododendronit. Tallinn, Tänapäev 2016.

Urmas Roht, 90 magnooliat. Tartu, Atlex 2017.

7 Edit Talpsepp, liigiprobleem. Horisont 2021, 55(31), 42-43.

8 Eestikeelsete taimenimede andmebaas. http://taimenimed.ut.ee

9 Mihkel Mutt, Uued ja vanad tarkuseraamatud: Bibliomemuaar. – Akadeemia 2021, 33(6), 1012–1029.

10 Eino Laas, Dendroloogia ja pargindus. Tartu, Atlex 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht