Puu-uurija

Heldur Sandri peamised uurimisvaldkonnad on linnahaljastuse ja maakasutuse ajalugu, mõisaparkide dendrofloora ja dendroloogilised kollektsioonid, üksikpuud ja haljastusega seotud ajaloolised isikud.

RIIN MAGNUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

24. novembril tähistas 75. sünnipäeva loodus- ja teadusloo huvidega geograaf Heldur Sander. Tema mitmekesised uurimisteemad katavad Eesti looduskultuuri ja kultuurloodust, puid ja inimesi nende kooskujunemises. Sandri peamised uurimisvaldkonnad on linnahaljastuse ja maakasutuse ajalugu, mõisaparkide dendrofloora ja dendroloogilised kollektsioonid, samuti üksikpuud ja haljastusega seotud ajaloolised isikud. Puudest on teda enim paelunud lehised, hobukastanid ja pärnad, linnadest Tallinn, Pärnu ja Haapsalu oma haljastusega.

Kui suure osa oma elust oled sa puudega tegelenud ja kuidas sa puude uurimiseni jõudsid?

Isa oli mul arukas ja võttis poja sageli kaasa, ka metsa puude langetamisele ja kokkuvedamisele ja eks küttepuudegagi tuli kogu aeg jännata. Maalapsena ikka maja ümbruses puudel vahet tegin ja neist mõndagi tundsin, vaheldusrikkust pakkus koolitee läbi Koeru-Aruküla mõisapargi. Puude juurde minek või süvahuvi tuli Tallinna botaanikaaias, kus tuli leida teema või väljund, sest maastiku­teaduse alal lõpetanuna minust selle suuna edasiarendajat ei olnud. Lähtusin sellest, et oleks võimalik kirjutada, sest mul oli kirjutamise huvi. Algselt hakkasin iseseisvalt tegelema topograafiliste kaartidega seoses Tallinna haljastuse ja maakasutuse uurimisega. Siin ei saanud ka puudest mööda. Nii läkski, et pöörasin pilgu linnapuude poole ja hakkasin neist huvituma, uurima ja kirjutama.

Sa oled linnahaljastusest tõesti väga palju kirjutanud, muu hulgas 2009 aastal artikli „Linlase suhe loodusesse areneb koos linnaga“. Kas sa palun avaksid pisut, kuidas see suhe ajas Eesti linnades on muutunud ja mis suunas see paistab liikuvat?

Linlase suhe loodusesse on väga mitmekesine. Kui linnad hakkasid arenema ja maarahvas liikus linnadesse, siis puude hoidmine ei olnud tavaline. Kui Tallinnas valmis 1823. aastal esimene avalik park – Lasteaed (Kindergarten) ja Toompeal 1820. aastal Kuberneri aed, siis pidid linnaisad kirjutama ja keelama, et parkides ei tohi puid murda. Seega võttis puudehoid aega ja vajas kõrgemalt poolt suunamist, et talurahvale ja linnaelanikele arusaadavaks kujuneda. See ei tulnud mitte esimese linlaste põlvkonnaga, vaid hiljem. Samal ajal oli Tallinnas aedu ja mitmesuguse kooslusega puudeistutusi rajatud sajandeid, linnavalitsus seda soosis ja oli eesrindlik ning ega eraomanikudki vaenulikud olnud.

Heldur Sander Hiiumaa Suuremõisa pargis ühe vanema ja suurema euroopa nuluga, millel on vanust 120 aasta ringis.

Kristiina Hellström

Aga edasi, XX sajandil, mida tooksid sellele sajandile iseloomulikuna välja ja kas oli ka puudega seotud konflikte?

XX sajandil mingit otsest pööret ei toimunud, Tallinnas ja mujalgi jätkati juba kujunenud suunda. Linnahaljastus arenes liigirikkuse suurendamise ja iluaianduse suunas 1940. aastani. Kui näiteks rääkida konfliktidest, siis Tallinnas neid ei olnud, eriti kui mõelda esimestele kümnenditele, mil Koplisse hakati rajama Venemaa suuri tehaseid ja seal olev mets pikkamööda hävitati, ometi sada aastat varem, XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimestel kümnenditel hoopis väärtustati Kopli metsa. See näitab suhtumist. Nagu me teame, Nõukogude ajal ei saanud ennast avalikult kõikide mõtetega avaldada, nii et tollest ajast ei ole ka eriti konfliktsituatsioone teada. Üks vähestest oli seotud Tallinnas Tammsaare pargi uuendamisega. Pärast sõda oli vaja ju haavu parandada ja siis pandi laialdaselt rõhku uute haljas­alade rajamisele, ka Tallinna kesklinnas ja uutes elamurajoonides, vanalinnas puudeistutust suurt ei toimunud. Kuid eks siis ja käesoleval ajal on tunda olnud, et osa inimesi suhtub valuliselt puude raiumisse. Nii on meil ju teada konfliktid Kaarli puiesteega ja kas või selle üksiku Haabersti remmelgaga. Oma eluajal märgatud ja tähenduse omandanud puude raiumist võetakse liiga isiklikult. Kuigi nüüd, kus inimesed on palju reisinud ja teadmised avardunud, mõistetakse, et puud on üks osa linnahaljastusest ja neid tuleb vahel raiuda ja uued istutada. See on loomulik protsess.

Kas on mõni ajastu, mida võib sinu meelest pidada Eesti linnahaljastuse kuldajastuks ja mis põhjusel?

Ma arvan, et selleks olid Eesti Vabariigi 1920. ja 1930. aastad, kui hakati väärtustama bastionide rajamist ja sinna haljas­alade rajamist, et see vöönd ei läheks mitte ehituste alla. See protsess oli alanud juba XIX sajandi teisel poolel ja küllap aitasid kaasa tolleaegsed arusaamad. Bastionitele oli hoonestuse rajamine küllaltki tülikas ja raskusi tekitas ümber vööndi olev veekraav. Eestiaegne suund viis edasi seda, millega oli alustatud tsaariajal – see on kõige meeldivam. Muidugi hakati rajama iluaedu, seda võis täheldada nii Tallinnas, Nõmmel, Viljandis kui mujal. See aeg pani aluse linnapuude austamisele ja hooldusele ning president Pätsi kodukaunistamise aktsioon aitas siin samuti kaasa. Ka Nõukogude ajakirjas Tsvetovodstvo – see oli mingi 1956. aasta number vist –, on Venemaalt Moskvast tulnud korrespondent imetlevalt kirjutanud Tallinna iluaianduse käekäigust.

Kas keskkonnaajaloolises plaanis on Eesti linnahaljastuses veel teemasid, mida tasub lähemalt uurida?

Vähemalt Tallinna osas on juba palju avaldatud. Võib-olla võiks siin veel uurida esimeste puuliikide sissetoomist ja levitamist. Ka on Tallinna puhul tähtis suvemõisate osa, kuidas need arenesid ja kuidas sinna istutati rohkesti puid ning milline mõju on neil olnud linna üldisele arengule. Huvi pakub ka linnametsade käekäik, näiteks Nõmme linnajao arengulugu omaaegsetest loodusmännikutest selliseks, nagu ta praegu on.

Sa oled aastaid teostanud puude inventuure mõisaparkides ja koostanud uurimusi parkide dendrofloorast, mis seisus meil praegu mõisapargid üldse on ja kuidas tuleks nendega edaspidi ringi käia?

Pilt on väga erinev. Osa mõisaparke on taandunud ja metsistunud, väike osa läinud eestlastest, mõni ka teistest rahvustest omanikele. Eks neid on ka hoitud ja hooldatud, on riiklikke parke (mõisakoolide omad) ja üldisemalt looduskaitse all olevaid. Iseasi, mida selle hoidmise all mõistetakse ja mida üldse arvata sõnapaarist „parkide hooldamine“. Riiklikult on küll tänu mitmetele programmidele osa kooliparke ja mõningaid teisi kenasti hooldatud ja istutustega täiendatud, kuid leidub ka looduskaitsealuseid alasid, mis on jäänud täiesti hooldusest välja.

Park võib olla ka uurimisobjekt, eriti puudutab see Sangaste metsaparki, kus on väga huvitava ajalooga ala kujunenud läbi saja viiekümne aasta, kusjuures inimese osa on olnud selles väga suur. Praeguseks on seal hea pilt sellest, kuidas võõrpuud loovad täiesti uusi kooslusi. Kas neid nüüd säilitada või mitte, see on iseasi. Sama Hiiumaal Suuremõisa pargis, kus on kujunenud looduslikult euroopa nulu kooslused. Tekib küsimus, kas see liik võiks meil saada looduslikuks liigiks, kui kuuse areaal hakkab taanduma, aga eks seda näitab aeg.

On ju teada, et paljud taimed viidi taluaedadesse just mõisaparkidest, aga kui palju see puudutas puittaimi ja kuivõrd mõisapark jõudis talurahva koduruumi või oli see ikkagi eraldatud ja nende kahe vahel liikumist ei toimunud?

Taimede talurahva koju jõudmine oli aeglane protsess ja see sai rohkem alguse ajal, kui mõisas hakati talumaid päriseks müüma. Nii et siis läksid küll mõisaparkide istutusviisid ja puuliigid taluaedadesse. Eks mõisnikud seda mingil määral ka toetasid. Puud kandusid edasi mõisakalmistute või ka külakalmistute kaudu, sest meil ei ole kalmistud lagedad. Nii ongi mitmed hilisemad kollektsioonid aluse saanud just mõisaparkide liikidest, olid need siis lehised või pärnad või muud puud. Üks varasema ja huvitavama ajalooga on Rõugu talupark Järvamaal, on veel üksikuid teisigi, mille algne idee on pärit XIX sajandi lõpukümnenditest.

Sinu uurimused nii eesti soost kui baltisaksa aednikest, botaanikutest ja metsameestest näitavad mu meelest hästi, kuidas looduslugu on ühtlasi ka kultuurilugu, inimeste ja kultuuride vaheliste kontaktide lugu. Kui peaksid tooma esile ühe või paar ajaloolist isikut oma uurimustest, kes on korraga nii kultuuri- kui ka looduslooliselt Eestisse midagi olulist toonud, siis kes need on ja missugune on nende panus?

Tuleb tõesti sellega arvestada, et Eesti kultuurlooduse on rajanud aednikud ja metsaülemad. Eriti tuleb nimetada mõisaaednikke, sest just tänu nendele leidus hiljem siin mitmeid haruldasi puuliike ja anti edasi puude kasvamise viisid ja teadmised sobivusest meie kliimasse. Nemad tabasid ära, milline võib olla sobiv taimeliik põhjamaises kliimas, sest siia tulnud aednikud olid enamasti pärit soodsama kliimaga aladelt Saksamaalt, isegi kuni Itaaliani välja, vaid vähesed neist meiega sarnaste kliimaoludega riikidest nagu Rootsi. Just aednike teadmised on läinud rahva sekka ja nemad on andnud oskusi edasi.

Aednike puhul on mind huvitanud isikulooline ja tegevuslik külg. Paeluv oli Tartu ülikooli botaanikaaia aednike lugu. Siin võib nimetada kolme nime, kelle üle Eesti võiks uhke olla, kes tulid Saksamaalt, töötasid Tartu botaanikaaias ja hiljem jõudsid Venemaal Peterburis suurte keisrilosside aedade juhendajateks ja isegi otsaga Brasiiliasse. Nendeks olid Johann Peter Bueck, kelle elutee üks peatus oli Pärnus, kus ta lõi pere, ja töötas hiljem lühikest aega Alūksne (Marienburgi) mõisas ja Tartu ülikooli botaanikaaias. Temast sai Peterburi Jelagini saare krahv Orlovi mõisa ja hilisema keiser Aleksander I emale Maria Fjodorovnale kuulunud keisripargi aednik ja selle arendaja. Teine oli Johann Anton Weinmann, kes pärast viljakaid tööaastaid botaanikaaias lahkus samuti Peterburi ja temast sai Pavlovski kuulsa ja tuntud pargi hooldaja. Ja kolmas, Ludwig Riedel, kes samuti peatus Tartus lühikest aega ja kellest sai Brasiilia suur poeg, selle floora uurija ja jäädvustaja, Georg Heinrich von Langsdorffi Brasiilia ekspeditsioonist osavõtja ja Brasiilia keisri Pedro II residentsi aedade ning Rio de Janeiro parkide ja aedade juht. Need kolm nime võiksid inimestel ringi rännates meelde turgatada.

Neile tuleb lisada seeneteadlasena tuntud Heinrich August Dietrichi, kes oli Tallinnas tegus mees, siinse roht- ja puittaimestiku uurija ja jäädvustaja, samuti krahv Bergi Sangastest ja siia paigutaksin ka Tartu ülikooli professori Andres Matthieseni, kelle osa on olnud küllalt oluline nii õppetöös kui ka mitmes muus aspektis.

Kas on mõni teema, mille oma uurijateekonnalt veel välja tooksid?

Üks on olnud muidugi puittaimede introduktsioon, mis on mind sügavuti huvitanud. Kuidas neid siia toodi ja jäädvustati ning seosed laiemas ulatuses. Kui Eesti asustati võõramaalastega, olid nad siis linnaelanikud, mõisnikud või pastorid, ega nad seda maad ja taimestikku ei tundnud. XIX sajandil ei olnud selge ka sõna „kodumaine“ tähendus. Nii et pole ime, kui kasvuhoonetes kasvatati XVIII sajandil meie looduslikke taimi ega oldud aru saadud, kas nad võivad meie looduses kasvada või mitte. Võõrliigi mõiste ongi keeruline ja ajas on muutunud, kuidas seda mõista. Kas näiteks jugapuu on meil võõrpuu või ei ole? Tema kasvamine siinses piirkonnas on küll teada Riias elanud Jakob Benjamin Fischeri 1784. aasta tööst, aga vaevalt et teati selle kasvamist meie läänesaartel. Kuna jugapuu on aastasadu tuntud aia- ja pargitaim, võidi ta sisse tuua ajal, kui siinsed looduslikud kasvupaigad ei olnudki teada. Ega inimesed teegi vahet mõistetel kodu- ja võõramaine, nii peetakse hobukastanitki meil kodumaiseks. Ega see vale olegi, seda kasvatati ju enam kui sada aastat varem meil ajaliseks piiriks võetud 1750. aastast.

Taimi ei toodud koduaeda looduslikest leiukohtadest, kõik toimus puukoolide vahendusel. Toodi mitmeid liike, olgu siis jugapuu, kikkapuu või muud taimed, samuti kodumaiseid pärnasid. Toodi ka hübriidpärnasid, nii et võta siis kinni, on see looduslik või ei, kui üks hübriidi liik on kodumaine ja teine lihtsalt natukene meist lääne poolt. Areaalide piirid on kujunenud koos riigipiiride ja eri riikide loodushoiu arusaamadega.

HELDUR SANDER: Aia ajalugu

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht