Puude tänavaelu

Mitte ainult kaunid – tänavapuud pakuvad varju, jahutust ja kaitset. Kuidas on kujunenud puude ja inimeste kooselu?

HELDUR SANDER

Sel suvel raiuti Haapsalus peatänava remondi kattevarjus maha pärnapuude allee. Viljandlased protestivad, sest sealgi on plaanis maha võtta pärnadest, tammedest ja vahtratest koosnev allee, et laiendada sõiduteed ja rajada kergliiklustee, lisaks veel pärnasid, mis jäävad ette parkla laiendusele. Linnatänavatel kasvavate puude elu sõltub inimestest. Kuidas on puude ja inimeste kooselu linnatänavatel tekkinud ja kujunenud?

Tänavapuud

Linnade kujunedes looduslike taimede osatähtsus vähenes, kuid aja edenedes arusaam muutus ning väärtustama hakati haljastust: parke, skvääre, puiesteid ja üksikpuid. Tänavapuudest on palju uurimusi, rohkesti USAst, aga ka Euroopast. Üks üldistav ülevaade on tänavapuude mõjust USA autori Steve Mouzoni sulest.¹ Mouzoni andmetel aitavad tänavapuud kaasa ettevõtete käekäigule, meelitades kohale rohkem kliente, seega on puud investeering kestlikusse. Puud on armastatumate linnaosade visiitkaardi eest ning suurendavad kinnisvara väärtust ja elanikkonna kasvu. Käest lastud koha taastamine peaks algama tänavapuude programmiga, sest puud muudavad ettekujutuse kohast, kus midagi pole võimalik, kohaks, kus „kunagi ei tea, mida head siin juhtuda võib“. Kirjutise autor väidab, et kui ta uurib võõrast linna, et teha seal fotosid populaarsemate kohtade kataloogi jaoks, sõidab ta ringi, vaatab kõrvaltänavaid ja otsib tänavapuid. Peaaegu eranditult on tänavad, kus on palju tänavapuid, linna armastatumad.

Kuid puud pole ainult kaunid. Iga tänavapuu peab kinni esimese tolli (2,5 cm) sademevett ning seega säästavad puud sademevee püüdmise taristut kogu linnas ning võimaldavad selle raha kulutada muul otstarbel. Ka kuritegevus väheneb: uuringud on näidanud, et 10% rohkem tänavapuid vähendab kuritegevust 12% võrra, sest seda rohkem inimesi kõnnib ringi ja kuritegudel on pealtnägijaid.

Muidugi muudavad puud linnakliimat, eriti kuumal ajal. Puude varjus käimise ja päikese käes kõndimise vahe on tajuda. Korralikult paigutatud tänavapuud varjutavad kõnniteed ja nende tekitatud temperatuurilangus võib ulatuda kuni 7,22 °C. Tänavapuude lehtede niiskus eraldub veeauruna, mis jahutab hästi näiteks kohvikus istuvaid inimesi ja toob kohvikusse rohkem külalisi. Kuna tänavapuud varjavad tänavasillutise, on nad linnas peamised soojussaarte vähendajad. Soojussaareks nimetatakse kohta, kus õhutemperatuur tõuseb kuuma ilmaga mitu kraadi ümbritsevast kõrgemaks. Puud mõjutavad ka hoonete konditsioneerimise vajadust, kuna aknaid varjutavad lehtpuud vähendavad jahutuskoormust.

Muide, tänavapuud on kiiruse ületamise vastu sama tõhusad kui kiiruskaamerad. Korralikult paigutatud tänavapuud kõnnitee ja sõiduradade vahel kaitsevad füüsiliselt kõnniteel kõndivaid inimesi, samuti sunnivad tänava lähedal olevad puud autojuhte hoogu maha võtma, sest iga terve mõistusega juht saab aru, et puu võidab peaaegu alati. Veel on teadusuuringud näidanud, et tänavapuud meelitavad inimesi jalutama, vähendades autoga sõitmist. Kõndimise ning mõtteselguse ja meelerahu vahel on aga otsene seos – juba ammu on teada rahvatarkus „jalgadel mõtlemisele” kõrgest väärtusest. Jalutamine aitab kaasa keha heaolule, alandades vererõhku ja pulsisagedust ning parandades paljusid teisi kehamõõdikuid.

Majanduslikust vaatevinklist tõstavad tänavapuud kinnisvara väärtust. Kui tänavat ääristavad puud, tõuseb USAs iga maja väärtus sel tänaval umbes 20 000 dollari võrra. Kui arvestada, et ka suhteliselt jämeda tänavapuu istutamise ja kolmeaastase hoolduse kulu jääb kusagile 250–600 dollari kanti, on puu kasumlikkus nende eluajal ligi 100 000 dollarit. Seega, kuigi tänavapuude istutamine ja hooldamine on kallis ning neid võivad tabada mitmed hädad,² on tänavapuude istutamise programmid ka vaestes naabruskondades investeering tulevikku.

Kindlasti on tänavapuudel esteetiline väärtus: enamik linnainimesi peab tänavapuid ilusaks, kuid peale selle on nad linnamaastiku ainus element, mis teevad tänavapilti aja jooksul kaunimaks. Kuigi puud peavad võistlema maa-aluste ja -pealsete kommunikatsioonidega, on kompromiss siin võimalik.

Eesti tänavapuude liigid

Igal maal on algselt tänavapuudeks kasutatud kohalikus looduses leiduvaid, hiljem juba võõramaised puuliike. Eesti kohta saab ülevaate avaldatud töödest:³ looduslikest puudest kasvavad linnades harilik pärn, arukask, harilik vaher, harilik saar, harilik tamm, harilik jalakas, künnapuu ja harilik pihlakas. Harvem võib kohata harilikku kuuske ja pooppuud. Eks igal liigil ole puude kõrgust, võra, lehestikku ja juurestikku arvestades oma head ja vead.

Näiteks arukask on saasteõrn, samal ajal annavad väikesed lehed ja suhteliselt kitsas võra talle mõningaid eeliseid,⁴ vahtra lai võra ja suured lehed sobivad linnamaastikku igati, kuid sügisel märjaga maha kukkunud lehed muudavad tänavad libedaks. Pihlaka õied on pilkupüüdvad ja marjad lindudele meelepärane toit, kuigi marjad võivad kohati kahjustada lindude tervist. Tamme peajuur ulatub sügavale ja saab ikka niiskust kätte – eks igal puuliigil ole omadusi, mille alusel teda sobitada. Tähtis on ka puude tormikindlus.

Linnapuude eluiga võib olla vägagi pikk, vanimad Tallinna pärnad ja tammed on ligi 300aastased. Näiteks on tänavapärnad (harilik ja lääne pärn) Tallinnas Kaarli puiesteel arvatavasti 150 aastat vanad ning kipuvad surema püsti­päi. Saja aastani võivad kasvada ka jalakad ja künnapuud, millest viimane paistab olevat tänavapuuks isegi sobivam.

Seoses võõrliikide introduktsiooni ja levikuga leidsid nemadki kasutust linnades. Eestis on tänavpuudena kasvatud ligikaudu 30 võõrliiki, lisaks üksikuid sorte. XVII sajandil ja hiljem jõudsid istutuse ulatuselt esikohale Euroopas levinud suurelehine pärn ning selle ja hariliku pärna hübriid – lääne pärn. Nende kõrval on okaspuudest euroopa lehis, mida leidub Pärnus ja mida on uuemal ajal istutatud ka Tallinna Lasnamäele; harilik ebatsuuga – praegu leiab teda Tartust, kuid 1930. aastatel oli istutatud Viljandis terve suur puiestee, mis maha võeti suhteliselt hiljuti; euroopa seedermänni ja siberi seedermänni puiesteed Pärnus ning torkava kuuse sorti „Glauca“ mitmes linnas. Väga harva on kasutatud kanada kuuske ja siberi nulgu. Lehtpuudest kohtab tänavatel tihtipeale harilikku hobukastanit, pensilvaania saart, papleid, hõberemmelga teisendit var. sericea ja punakat remmelgat. Harvem halli ja mandžuuria pähklipuud, õunapuid ja harilikku robiiniat ning põld-, ginnala-, saar-, tatari ja mägivahtrat või harilikku astelpaju. Seega on valik üsna lai. Kuid tuleb arvesse võtta, et puude pika eluea jooksul on ka olud linnades muutunud ekstreemsemaks: kasvupinda jääb järjest vähemaks ja põhjavee tase langeb, uute maa-aluste kommunikatsioonide rajamine vigastab juurestikku ja ega õhuliinidki puudele õnne too.

Tänavapuud kasvavad stressitingimustes ja on seega haigustele vastuvõtlikumad. Sel lihtsal põhjusel on parimateks osutunud lääne ja suurelehine pärn, sest nende aretus linnapuudeks on Hollandis kestnud arvatavasti juba 400 aastat, eriti just esimesel puhul. Seetõttu ongi üle Euroopa levinud samalaadsed kloonid.⁵ Pärnad on vastupidavad ja nende võrad on pügatavad. Hea näitena kasvavad Tallinna vanalinnas Lai 29 ees keset kivikõrbe kaks suurt ligikaudu 25 meetri kõrgust lääne pärna.⁶ Puud, mis on tuntud kui kunagise majaomaniku Huecki pärnad, kasvavad seal ilmselt 1883. aastast. Tallinnas Kaarli puiestee naabruses asuva iluaia (vahepeal asus seal Tallinna vabastajate monument) servas kasvavad aretatud pärnasordi isendid, millest on pügamisega kujundatud tihe ja igati nägusalt kompaktsete võradega puuderida.

Teisedki liigid võivad linnas kaua vastu pidada: näiteks on senini säilinud ligi 70aastaste berliini paplite rida Tallinnas Narva maantee ääres enne Pirita teega ristumist. Ligi saja-aastased on Ristiku tänava hõberemmelgad, mis nüüd on küll tagasi lõigatud.

Haapsalu haljastus ja tänavapuud

Haapsalu aiandus ja haljastus on küllaltki mitmekesine ja pika ajalooga.⁷ Keskajast on Haapsalus teada piiskopilinnuse aed, mida on loetud üheks vanemaks Eestis. Enne seda oli ala toomhärrade ja linnakodanike ühine hobusekoppel, mis muudeti aiaks 1391. aastal. Siit alates ongi linnahaljastus olnud vähem või rohkem järjepidev. XVII sajandil organiseerisid De la Gardied piiskopilinnuse aiast renessansi ideede kohase pargi. Pargimeister Erasmus Diez kujundas kena iluaaia, kus olid puuderühmad, paviljonid, kaarkäigud ja paistiigid. Rootsi ajal tegutses aga Haapsalus aedniku ja kaupmehena Johann Christoph Jäckel (suri 1746), kes oli pika eluea jooksul aianduse alal nõuandja.

Linnahaljastuse arenedes oli oma osa eraaedadel, hoovide ja kalmistute puudel, avalikel haljasaladel parkide, skvääride, tänava- ja üksikpuudega. Üks huvitav näide on linnakalmistult, kus Anna Margaret von Drummondi (1739–1810) hauaplatsi nurkades kasvab neli ligikaudu 30 meetri kõrgust suurelehist pärna – millal need istutati, pole siiski teada.

Haapsalus ei puudunud ka konfliktid, näiteks 1920. aastatel seoses N. Brevern De la Gardiele kuulunud pargiala tükeldamisega (see konflikt jõudis isegi üleriigilistesse ajalehtedesse).

Mitmekesine on Haapsalu tänavahaljastus siiani. Siin leidub meie looduslikke ja võõramaiseid puid: hobukastaneid, papleid, kirsipuid, pärnasid ja teisi, haruldastest tänavapuudest harilikud robiiniad. Kuid mitukümmend aastat püsinud asjade seis on muutnud. Linlastele ootamatult otsustas linnavalitsus Posti tänava remondi käigus maha võtta pärnapuude allee. Maha raiuti 115 puud, mis on küll lubatud hiljem asendada.

Üldiselt võib öelda, et Haapsalu linnapea Urmas Suklese väide, et vahtrad ja pärnad ei sobi linnaruumi, ei ole pädev seisukoht – siin ei olegi midagi rohkem lisada. Haapsalu peatänava, Posti tänava puud paistavad maha saetuna olevat küllaltki terved, kuigi küllap neil olid kohati ka omad hädad.⁸ Puude võrad olid laiad, katsid tervenisti kõnniteed, ja majad ehk kannatasid veidi välisseinte vähese õhustatuse tõttu, võib-olla kohati ka juurte elujõulisuse tõttu. Ometi ei ole kuulda, kas ja kuivõrd selle tänava elanikud kurtsid, et puud ei ole head. Pigem arvan, et inimesed olid puudega harjunud ja need omaks võtnud ning kuumaga oli puude vari vägagi meeldiv. Väidetud lehetäide eraldatav neste ka nii hull ei ole, seep või pesupulber aitab seda riietelt kergesti maha pesta.

Kuulda on, et pärnade asemele soovitatakse Posti tänavale haabasid, iluõunapuid, pihlakaid ja viirpuid, mis ei ole ka just dendroloogiaalastel teadmistel põhinev seisukoht. Haava all peetakse ilmselt silmas kodumaise haava püramiidsorti „Fastigiata“ (tuntud ka „Erecta“ nime all), mis on sisse toodud Helsingist, kus on seda varem kasvatatud ja mida võib praeguseks sageli kohata kõrge hoonestustihedusega Tallinna kesklinnas ja mujalgi linnades. Kohati muudavad haavad oma ühtlaste kitsaste püramiidjate võradega tänavahaljastuse liigagi ühetaoliseks. Haavad võivad ju olla esteetiliselt vastuvõetavad ja sort linnatänavatele sobiv, aga sellega tõrjutakse suured pärnad ja teist liiki puud välja ning nende keskkonda parandav toime on võrreldes suurte puudega peaaegu olematu.

Harilikku pihlakat tänavapuuna mitmel põhjusel suurt ei kasutata või kasutatakse väga harva. Iluõunapuude punaste lehtede, õite ja viljadega sordid on rohkem iluaedade puud, samuti viirpuud, mille üksikute liikide sortiment on mitmekesine. Loodan ikka, et Haapsalu peatänava allee taastatakse pärnadega, mis saavad suureks kasvades inimestele omaseks ja püsivad üle inimpõlve.

1 Steve Mouzon, The powerful virtuous cycles of street trees. Public squre. – A CNU Journal, 31. VIII 2020. https://www.cnu.org/publicsquare/2020/08/31/powerful-virtuous-cycles-street-trees

2 Allar Viivik, Lageraie on kuritegu. – Õhtuleht 17. II 2001. https://www.ohtuleht.ee/102735/lageraie-on-kuritegu

3 Andres Tarand, Kesklinna tänavate puud. – Tallinna Taimestik. Koostanud Andres Tarand, 1986, lk 127–133; Jüri Elliku, Heldur Sander, Paldiski puud ja põõsad 1–2. – Lääne-Harju Ekspress 30. XI ja 14. XII 1996; Jüri Elliku, Heldur Sander, Pärnu linna haruldased puud ja põõsad ning põlispuud. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn 1999, lk 138–149; Heldur Sander, Kunda linna päris- ja võõramaised puittaimed. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn 2000, lk 164–181.

4 Arukask on siiski osutunud küllaltki vastupidavaks. Tallinna kesklinnas võib kohata seda liiki küllaltki tihti, puude vanus ulatub arvatavasti 70 aastani. Eks oma osa on ka sellel, et linnaõhk on puhtam. Tõnu Ploompuu, Heldur Sander, Kask on ka linnapuu. – Eesti Loodus 1999, 50(7), lk 275–276.

5 Kirsten Wolff; Ole Kim Hansen, Sara Couch, Lindsay Moore, Heldur Sander, Samuel A. Logan, Tilia cultivars in historic lime avenues and parks in the UK, Estonia and other European countries. – Urban Forestry & Urban Greening 2019, lk 43. https: //doi.org./10.1016/j.ufug.2019.05.008; Andres Tarand, Niguliste pärnade lugu. – Eesti Loodus 1984, 7(6), lk 381–386; Heldur Sander, Põlispärnad Eesti linnades. – Eesti Loodus 2002, 53(11), lk 20–23; Heldur Sander, Pärnade linn [Tallinn]. – Sirp 30. VIII 2019.

6 Heldur Sander, Laia tänava pärnad kasvavad Peeter I loal. – Eesti Loodus 2002, 53(2), lk 38–41.

7 Heldur Sander, Mõnda Haapsalu haljastuse ajaloost ja kaasaegsest seisust. – Läänemaa Muuseumi Toimetised. Toim Ülle Paras, Haapsalu Muuseum 2001, V, lk 128–151.

8 Krister Kivi, Haapsalu linnapea: pärnad ja vahtrad ei mahu linnaruumi. – Postimees 8. VII 2021.