Raadi memoriaali kujunemise ülevaade aastast 2010

ARNOLD UNT

RAADI MEMORIAAL

Kultuurimälestiste riikliku registri nr. 4324

Kujunemise ülevaade 

Koostaja:  Arnold Unt

2010

1. Asukoht

Raadi mõisakompleksi juurde kuuluva pargi rajamise ajaks peetakse XVIII saj. keskpaika. Liphartite suguvõsale pikka aega kuulunud Liivimaa suurima majoraatvalduse peamõisat kaunistanud park säilis ka pärast võõrandamist 1919. aastal ja kujunes iseseisvuse ajal üheks tartlaste meeliskohaks, seda enam, et 1922. aastast asus endises Raadi mõisas Eesti Rahva Muuseum. II maailmasõja lahingutes said tugevalt kannatada nii Raadi hooned kui ka park. Enamus territooriumist läks okupatsioonivägede käsutusse ja suleti aastakümneteks. Avalikku kasutusse jäi ainult Raadi paisjärve linnapoolsele kaldale jäänud pargiosa, millest pidi saama üks paljudest nõukogude võimu visuaalselt ja mentaalselt kinnistavatest pühapaikadest.

2. Eellugu

 „Inimsusevastase või sõjakuriteo ohvriks langemine ei välista vastutust inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemise eest.“

Riigikogu avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis“ eelnõust.

1944. aasta augustis Kagu – Eestisse tunginud punaarmee järel liikunud tsiviilvõimud alustasid koheselt ajalehe väljaandmist, mille nimi „Uus Postimees“ pidi ehk väljaandja arvates mahendama „taasvabastatutele“ edastatavat sõnumit. Juba 8.septembril ilmus juhtkiri „Mask maha vaenlase propagandalt!“, kus muuhulgas kirjutati: “Kuid sakslased ei ole suutnud rahva tähelepanu kõrvale juhtida oma veretöödelt. See, et nad Tartus „Jalaka liinil“ ¹ mõrvasid üle 10.000 inimese, kelle laibad nad kaks aastat hiljem lasid puruks hakkida ja ära põletada /…/ – seda ei suuda nad ühegi provokatsiooniga unustama panna. Samuti ei suuda okupantide eestlastest-sabarakud oma valede, laimu ja sakslaste ees lipitsemise meistriteose „Eesti rahva kannatuste aastaga“ välja juurida ühegi ausa eestlase mälust meie ajaloo suurima vabadusaasta – nõukogude aasta helget mälestust.“. 11. septembril järgneb juba üksikasjalikum ülevaade saksa okupatsiooni ajal nn Jalaka liinil toimunust, kus autor Aira Kaal tsiteerib artiklis „Mida räägib rahwas „Jalaka liinist““ Liine – Marie Lippingut Kiidjärve valla Kuuse talust: „Minu poeg oli raudteetööline Kiidjärve jaamas, mees oli lauavabrikus öövahiks. Kui sakslased võimu omakätte said, viisid „Omakaitse“ mehed minu poja ja mehe Kuustesse ja sealt edasi Ahjasse. Nad piinasid neid ühes tallis nii hirmsasti, et ma poega enam ära ei tundnud kui läksin omadele toitu järgi viima. Meest ma ei saanudki näha. Pärast öeldi, et nad on viidud Tartusse „Jalaka liini“. See oli ilmatu suur kanal, mille pervel lasti maha palju rahvast ja kõik Tartu juudid.“.²

Samast artiklist saab lugeda veel kellegi Rebase jaamast pärit 20-ne aastase Valentin Kiisleri jutustust: „“Jalaka liin“ oli poolteise kilomeetri pikkune tankitõrje kraav Ropka ja Variku vahel. A. 1941 panid sakslased seal toime massilisi tapmisi. Rahva arvestuse järgi (minu rõhutus A.U.) on „Jalaka liinil“ hukatud 10.000 inimese ümber.“ Arvestades seda, et 8.-11. septembril 1944 oli Tartu linn veel otsese lahingutegevuse piirkonnas ja „ajakirjanikud“ kirjutasid omi artikleid parimal juhul Võrus asudes, võib selline informeeritus tänasedki meediatöölised kadedaks teha, aga midagi üleloomulikku selles siiski pole. 1941. a. suvesõja sündmused kujunesid selliseks, et nõukogude rinde lagunemisega Lõuna-Eestis ja saksa üksuste eduka ümberhaaramisoperatsiooniga Kesk-Eestist Mustvee suunas sattus arvestatav hulk äsjaseid Eesti Vabariigi kodanike represseerijaid ja okupatsioonivõimuga koostööle asunuid sisuliselt sõjavangi. Sõjavangidena neid siiski ei koheldud, sarnaselt vastaspoole käitumisele metsavendadega. Lisades siia asjaolu, et EV õiguskord oli lakanud olemast, väga suur hulk juhiomadustega ja vastutustundlikke isikuid oli nõukogude korra elluviijate poolt hukatud või küüditatud Venemaale, kus nad hukkusid või hukati järgnevalt ja tegelik võimutäius läks uue okupeerija kätte, kelle ideoloogia ja teod ei olnud vähem kuritegelikud, ning juhtuski see, mis juhtus. Tankitõrjekraavis toimunud mahalaskmised olid sedavõrd jõhkrad, järjepidevad ja samahästi kui avalikud, et näiteks lähikonnas elanud Anna Oinas jättis oma kodu ja põgenes väljakannatamatu õuduse eest tütre perre teisele poole Tartut.³

Jalaka liini hukkamispaigana kasutamise aeg oli ka sedavõrd pikk, et teave sellest ulatus tunduvalt kaugemale kui lähikonna talud. Ja nagu näha, oli see nende agentuurvõrgu kaudu teada ka Nõukogude Liidule. Tartu koonduslaagri kohta on faktipõhise ülevaate kirjutanud Riho Västrik oma ülikooli lõputöös⁴ ja järgnevalt artikli Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportis.⁵ Venekeelses inforuumis on paraku Tartus II maailmasõja ajal toimunu kohta teabe hankimise allikaks endiselt sellised väljaanded nagu „12 000 : материалы судебного процесса над фашистскими убийцами Юханом Юристе, Карлом Линнасом и Эрвином Виксом в Тарту 16-20 января 1962 года.“ [составители К. Леммик и Э. Мартинсон ; обложка: Х. Ээльма] Таллин : Эстонское государственное издательство, 1962, ja sellest tulenevalt: http://monuments-ee.livejournal.com/1311.html#cutid1

Raadi memoriaali seisukohalt on lisaks üldisele taustale olulised kaks arvu – arvestuslik hukatute arv ja ümbermaetute arv.

3. Ümbermatmised Raadi parki

30.septembril 1944 moodustati ENSV Ülemnõukogu määrusega üleliidulise kampaania raames ENSV Vabariiklik Komisjon saksa fašistlike sissetungijate ja nende kaasosaliste roimade ja nende poolt tekitatud kahjude kindlaksmääramiseks ja uurimiseks, mille esimees oli N. Karotamm, esimene asetäitja A. Veimer, liikmed B. Kumm, H. Kruus ja O. Lauristin. Vabariiklik komisjon asutas erikomisjoni, kelle ülesandeks oli massikuritegude uurimine Klooga laagris, Tartu linna lähistel, Viljandi ja Valga linnas. Tartus moodustati komisjon 17.novembril 1944 a. koosseisus: esimees Max Laosson (EK(b)P maakonna sekretär), aseesimees prof. Elmar Ilus, sekretär Valentin Marvet (õpetaja). Mõrva alarühma esimees oli Voldemar Gailit, aseesimees H. Haamer, sekretär Pütsepp.

Juurdluskomisjoni aruandest Tartu Linna Täitevkomiteele 25.novembrist 1944 selgub, et komisjon kaevas lahti 848 m kraavi, sellest Riia maanteel 830 m ja Juudi surnuaial 18 m. Kraav avati umbes 2 m sügavuselt ja 2 m laiuselt. Riia maantee äärest tankitõrjekraavist leiti 168 laipa ja Juudi surnuaialt 4 laipa, kokku 172 laipa (Västrik 2000).

Tegelikult olid komisjoni moodustamise ajaks kõik uurimistoimingud lõppenud ja „Uus Postimees“ teatas juba 16.novembril, et „Kokku matab Tartu ja Tartumaa rahvas viimsele rahupaigale umbes 12000 kuni 14000 fashistide ja nende järeljooksikute mõrvaohvrit.“ Sisulist tähendust see muidugi ei omanud, sest komisjoni koosseisu liidetud üldsuse esindajad ei oleks saanud kuidagi mõjutada lõpparuannet ja sisulise töö teinud arstide (Prof. Dr.med. H. Madissoon, Dr. E. Murašev, Dr. R.Roots, ass. S. Madissoon) toimkonna aruandest võib välja lugeda ainult vaoshoitud ja professionaalset lähenemist. Paikapidavate järelduste tegemiseks jäi välitööde aeg – arvestades tööde mahtu – siiski liiga napiks (21.10. – 03.11.1944). Arvatavasti puudusid ka väljakaevamiste spetsiifikat mõistvad abijõud. Seega võib „Jalaka liin“ peita tänaseni hulgaliselt informatsiooni II maailmasõja aegsetest massirepressioonidest.

Räni küla juurest tankitõrjekraavidest ja mujalt leitud hukatute laibad (lisaks komisjoni aruandes nimetatud kohtadele annab matusekomisjon ajalehes teada, et „on leitud laipu /…/ linnast, maja aiast, kus asus Gestapo“) pandi välja endisesse Kaitseliidu hoonesse Riiamäel, mida tol hetkel nimetati Töölismajaks. Mitmed ajalehes ilmunud olukirjeldused andsid edasi soovitavat meeleolu, iseasi, kuivõrd see tegelikku eestlaste meelsust kajastas. Polnud ju kuigi kauge minevik bolševike veretöö Tartu vanglas ja igaüks mõtles pigem oma isikliku elunatukese tulevikule Stalini „päikese“ all. Erandi moodustasid arvatavasti hukatute lähisugulased.

Kellel ja millal tuli idee teha Raadi pargist kalmistu, seda saaks ehk teada EK(b)P Tartumaa komitee dokumente uurides, kui sellised peaksid olema säilinud. Sündmuste ajalist kulgu jälgides on selge, et küsimust väga pikalt ei arutatud ja tegelikult oli eeskuju juba olemas esimesel okupatsiooniaastal korraldatud Hans Heidemanni fiktiivse ümbermatmisega Tähtvere parki J. Vares – Barbaruse ja teiste kõrgete „riigitegelaste“ osavõtul. Allutatute ja võidetute pühitsetud kalmistute hävitamine ja ideoloogiliste matmispaikade rajamine ei ole muidugi mingi Tartu omapära – meenutame kasvõi Tallinna Tõnismäge.

Esimest korda antakse „Uues Postimehes“ teada nõukogude sõjaväe langenute matmisest Raadi parki päev enne matusetseremooniat juhtkirjas „Igavene kuulsus Tartu vabastamisel langenud Punaarmee kangelastele / Igavene au langenud patriootidele“.

19. novembril 1944 toimunud matustest ilmub järgmise päeva ajalehes mitu kirjutist, neist pikim – „Tartlaste ja Tartumaa töötava rahva austusavaldus langenud kangelastele.“ – sisaldab üksikasjalikku sündmuse kirjeldust. Olulisemad lõigud sellest oleksid: „/…/Ruttan üles Raadi parki, et matuserongile ette jõuda. Kolm suurt ühishauda on valmis kaevatud Raadi tiigi äärde vastu Eesti Rahva Muuseumi varemeid. Ligi viiskümmend punaarmeelaste puusärki on juba haua äärde valmis toodud, ootamas oma kaaslaste päralejõudmist, et ühiselt saada paigutatud viimsesse puhkepaika. /…/ Ühishaua äärde saabudes hakatakse kohe puusärke haudadesse kandma, orkester mängib „Punast lippu“. Tihe rahvasumm palistab haudade ääre, inimeste peade kohal kerkivad üles leinalipud. Mõnigi mees, nähes, et nii paljude puusärkide hauda asetamine võtab aega, läheb kirstukandjatele appi. Punaarmeelased asetatakse ühte hauda, fashistide terroriohvrid kahte tiigipoolsesse.“

Eesti Filmiarhiivis säilitakse fotoseeriat eelkirjeldatud päevast, neist kolm fotot on tehtud matmiskohal. Kõik kolm on pildistatud Narva maantee suunast ja katavad ala järve kaldast kuni teise ühishaua keskkohani. Haudade paiknemise määramiseks on võimalik kasutada järvega paralleelselt kulgevat pargiteed palistava allee puude võrasid. Kahe ühishaua vahekoht jääb enam-vähem pargitee alale. Kahjuks puuduvad fotod teistest suundadest, seepärast pole võimalik täpselt paika panna hauarida kagu- loodesuunalisel teljel. Tundub siiski, et ühishauad asuvad praeguse kompleksi kaguküljel, Narva maantee poolne haua piir jääb umbes joonele, kust algab praeguse memoriaali allapoole langev nõlv. Sõjaväelaste ühishaud peaks praeguse kompleksi piirest täielikult välja jääma. Tartlane Kalju Leib mäletab, et kirste asetati haudadesse mitmes kihis. Esimesel fotol on hästi näha kolm rida hauas lebavaid kirste. 172 – st laibast olid kümmekond tuvastatud osaliselt säilinud fragmentide põhjal ja seega ei pruugitud neid eraldi kirstudes matta, samas on teada, et kirstudega maeti ka Ränilt ja Lohkvast sümboolseks ümbermatmiseks võetud söesegust pinnast. Kahes kihis ja kolmes reas (igas üle kümne kirstu) mahub kahte ühishauda matta ca 190 kirstu. Mitte just päris 12000, ja ka mitte 3500–4000, mis on Riho Västriku uurimistöös välja pakutud hukatute arv (saadud otseste ja kaudsete tõendite võrdleva analüüsiga), aga siiski sedavõrd suur hulk, et seda teades tundub asjade edaspidine käik olevat täiesti uskumatu.

Lisaks teatele, et maetakse umbes 50 punaväelast, leidub 20. novembri „Uue Postimehe“ artiklis „Au punaarmee langenud kangelastele.“ üks infoväärtusega lause: „Nii leidus kangelaste kalme Toomemäel, Ropka pargis – nüüd on nad leidnud enestele viimse ühise kodu – Nõukogude Eesti mullas – Tartu Raadi pargis.“ Tänapäeval on võimalus kasutada punaarmee isikkoosseisu kaotuste nimekirju koos viidetega hukkumiskohtadele, ning mingil määral leidub ka andmeid tähistatud ja riikliku kaitse all olevatesse ühishaudadesse maetud või väidetavalt maetute kohta. Täielikult puuduvad dokumendid lahingute järgsetest ja ka pealesõjaaegsetest ümbermatmistest, mida erineva tõhususega tehti kõikjal Eestis. Sellest tööst annavad aimu ainult inimeste mälestused, mis on arusaadavatel põhjustel lünklikud ja ebatäpsed. Nõukogude sõdurite „linna“ toomisest on teateid nii Käreverest, kus seda tööd tegid punaväelased⁶, kui ka Haaslava vallast Aadami külast, kus ühishauast leitud punaarmeelane ja saksa poolel võidelnud valloon pandi kohalike poolt mõlemad kirstu „Raadile viimiseks“⁷. Nagu näha, on need kaks kohta Tartust piisavalt kaugel, et pidada sellist ümbermatmist tavapäraseks. Seda enam, et 50 nõukogude langenut oleks suurema vaevata saanud kokku koguda sealtsamast Vahi küla väljadelt, kust neid siiamaani ehitustööde käigus leitakse. Kui aga arvestada sellega, et Raadist pidi saama keskne Tartumaa „vabastamismonument“ ja teades nn sümboolsete ümbermatmiste praktikat, mis teinekord võis tähendada ainult üksikute kehaosade (näiteks peade) eemaldamist sõjahauast ümbermatmiseks, siis on täiesti usutav, et Tartumaa erinevatest kohtadest kaevati välja „esindajad“ Raadile matmiseks. Kärevere sillapea ja Aadami lahing (M. Laari raamatus „Emajõgi 1944“ ekslikult Päkste lahinguks nimetatud) olid ka nõukogulastele Tartu operatsioonis olulise tähendusega episoodid.

Vähemalt ühel juhul on ka teada, et „esindaja“ Raadile ei jõudnud – Taidla küla elanik Kustav Laene sai korralduse viia oma transpordiga Raadile ühe nõukogude vanemohvitseri laip, aga kuna järelevaatajat kaasa ei saadetud, siis mattis talumees laiba kodule lähimasse mürsulehtrisse⁸.

Fotode vaatamiseks keri päris lõppu.

4. Raadi matmispaiga monumendid läbi okupatsiooni ja Tartu koonduslaagris hukatute „kaotamine“

Kuigi Kultuurimälestiste riiklikust registrist võib lugeda, et „Raadi pargis avati esimene langenute    vennashauda    tähistanud     mälestussammas     1945.     aastal.“ Ja et  „Mälestus(s)ammas likvideeriti, kui 29. detsembril 1975 avati Raadi pargis memoriaalkompleks 2069 võitleja mälestuseks, kes langesid Tartu lahingutes 1941. ja 1944.a.“⁹, siis tolleaegseid kergesti kättesaadavaid dokumente uurides võib registris esitatava kahtluse alla seada. Muljet süvendab ka enamuse nõukogudeaegsete objektide – nende, mis ka tänaste kriteeriumite järgi väärivad kaitse all olekut – puhtmehaaniline ülekandmine registrisse koos tollaste vigade ja võltsingutega. Lisades siia lausa fantoommälestiste tekitamise ( II Maailmasõja ühishaud; registri number 4352; aadress: Tartu maakond, Tartu linn, Tartu Sõjaväekalmistu), tuleb tunnistada see allikas kasutuskõlbmatuks.

Kiiruga Raadile maetute hauale pandi suure tõenäosusega mingi tähis, mis tolleaegse tava kohaselt oli arvatavasti tavaline puidust obelisk viisnurgaga tipus, kõige rohkem poolteist meetrit kõrge. Võis olla muidugi ka hoopis midagi muud, aga kindlasti ei olnud see kapitaalselt rajatud enne 1947. aastat. Sellise väite aluseks on Tartu Linnavalitsuse arhiivis säilitatav kaust pealkirjaga „Tartu vabastamisel langenute monumendi projekt Raadi pargis.“ Siit algabki Raadi memoriaali peamine intriig – nii projekti pealkiri, kui ka seletuskiri ei puuduta poole sõnagagi Raadile „maetud“ „12000“ fašismiohvrit. Eelnevast teemakäsitlusest on juba selge, et isegi tapetute arv oli kordades väiksem, kuid mispärast ainult kaks aastat hiljem „unustatakse“ ära ka need umbes 172 ümbermaetut, keda oli võimalik veel ümber matta nendest umbes kolmest tuhandest kättemaksu ja natsiideoloogia ohvrist?

26. 09. 1946. a. kuupäevaga viseeritud projekti seletuskirja on koostanud „Pallase“ kunstikooli haridusega skulptor Martin Saks¹⁰, kelle võidutöö sellisel kujul kunagi ei teostunud. Seletuskirjast on näha, kes tegelikult otsustas, keda ja kuidas mälestada:
„Seletuskiri. Tartu vabastamisel langenute monumendi püstitamise projekti juurde Tartus Raadi pargis. Monument tuleb püstitamisele Tartu vabastamisel langenute ühishauale Raadi pargis. Monumendi ideekavandi leidmiseks kuulutas Tartu Linna Heakorra Kontor välja ideekavandite võistluse. Võistluse šürii valis välja teostamiseks kujur Martin Saksa kavandi „MEIE VÕITSIME“, mis mõningate paranduste järele skulptuuri ja teksti osas (arhitektuurne osa jäeti muutmata) on praeguse töö aluseks. Parandused on kooskõlastatud EK(b)P Tartu Linnakomitee Sõjalise osakonna juhataja soovidega. Esikülje reljeef kolme pealine ümarreljeef, mis kujutab kolme võitlusjärku saksluse vastu – Lembituaegset, revolutsiooniaegset ja Isamaasõja aegset. Variandina autori poolt juurdelisatud ettepanek – reljeef kahe peaga, mõttelt sama, kompositsioonilt terviklikum. Autori ettepanek – kahe peaga ümarreljeef lükati aga EK(b)P Tartu Linnakomitee Sõjalise osakonna juhataja poolt tagasi ja sooviti näha reljeefi kolmepealist./…/“. Lõpuks kasutatigi mõningate muudatustega ainult M. Saksa projekti arhitektuurset lahendust ja Raadi parki kerkis tüüpiline sõdurikuju automaadiga, nagu neid väikeste variatsioonidega leidub Vladivostokist Berliinini. Projekti arhitektuurses lahenduses on näha monumendi ette kavandatud hauaridu ja puudub vähimgi viide kolmele suurele ühishauale. Kas kedagi oli maetud ka monumendi ette kujundatud „haudadesse“, selle kohta viited puuduvad. Arvestades seda, et 1975. aastal avatud uue memoriaali lahendus sisaldas sellelt alalt kuni 180 cm sügavuselt pinnase väljakaevamist, on see pigem vähetõenäoline.

Kunagi 1947. aastal valminud monument püsis oma kohal 6.novembrini 1949, mil Tartu koolinoored põrandaalusest organisatsioonist „Sini-Must-Valge“ selle õhku lasid¹¹. Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaürituste läbiviimiseks organiseeriti õhkulastud kuju asemele kiiruga pisike puust kaevurikuju, mis tagantjärele võib päris naljakas tunduda. Tollal oli kõik muidugi naljast kaugel ja saatuse kurja irooniana põhjustas EK(b)P Tartu Linnakomitee anonüümse „monumendispetsialisti“ loomingu õhkimise uurimine kuue Eesti kunstniku – Henn Roode, Lembit Saartsi, Valdur Ohaka, Heldur Viirese, Ester Potisepa ja Ülo Soosteri – arreteerimise ja pikkadeks aastateks gulagi saatmise. Mingit seost neil Raadil toimunuga polnud.

Järgnevad 25 aastat seisis Raadil algse sõdurikuju asemel selle koopia. Erinevatelt fotodelt on näha ka „haudadel“ olevad plaadid. Ühel fotol on näha monumendi soklile paigutatud lahtine kivitahvel. Nendel kirjutatu kohta andmed puuduvad.

1975. aastal avatud täiesti uue monumentaalansambli kohta kirjutab Aili Raendi oma ülevaates Tartu ajaloo- ja kultuurimälestistest¹² viis aastat hiljem: „29. detsembril 1975. avati Raadi pargis memoriaalkompleks Nõukogude võitlejatele (A.R.-i rõhutus, A.U), kes langesid lahingutes Tartu pärast Suure Isamaasõja ajal. Monument asub Raadi tiigi kaldal ja kujutab leinava sõduri kiivris pead. Madalal seinal on eesti- ja venekeelne tekst: „1941 Suur Isamaasõda 1945. Oma kaitsjaid ja vabastajaid, kõigi NSV Liidu rahvaste poegi mäletab tänulik Tartu ajast aega.“ Monumendi kavandi saamiseks kuulutati välja vabariiklik konkurss. Laekus 13 tööd, mida vaeti järgmistest aspektidest: pargi planeerimine, vennaskalmistu side tiigi ja pargiga, ideelis-poliitiline lahendus, haudade paiknemine (minu rõhutus A.U.), materjali valik ja käsitlus, ürituste korraldamise võimalus, kunstiline lahendus. Memoriaalkompleksi aluseks sai esimese preemiaga hinnatud töö, mille autorid olid skulptor Ants Mölder¹³ ja arhitekt Rein Luup¹⁴. Nurgakivi memoriaalansamblile pandi 25. augustil 1974 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni osavõtul. Monument avati 29. detsembril 1975. Ta meenutab 2069 võitlejat, kes langesid Tartu lahingutes 1941. ja 1944. a. Võitlejate nimesid ei ole memoriaalkompleksis jäädvustatud, kuid neid ei ole unustatud: Tartu Linnamuuseumis säilitatakse auraamatut kõigi Tartu all langenute nimedega. Seoses uue memoriaalansambli avamisega likvideeriti Raadi pargis varem Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude armee võitlejate vennashauda tähistanud mälestussammas (avatud 1945. a.). Nõukogude armee võitlejaid ja fašismiohvreid meenutab nüüd suurejooneline monument ja seda ümbritsev park.“

Viimases lauses leiduv väljend „fašismiohvreid“ ei selgita kuidagi nende väidetavat mälestamist Raadil. Täpsuse mõttes tuleb ka mainida, et auraamat oli pühendatud ainult 1944 aasta augustis – septembris langenutele.

Samal aastal ilmunud Raimo Pullati koostatud „Tartu ajalugu“¹⁵ ei tea midagi Raadile maetud fašismiohvritest:„1941. ja 1944. aastal Tartu lahingutes langenud Nõukogude armee võitlejate mälestuse jäädvustamiseks rekonstrueeriti Raadi parki pärast sõda püstitatud monument memoriaalansambliks. Uudse lahendusega ansambel avati 1975. aasta lõpus.“ Samas võtmes käsitleb teemat samal, 1980-dal, ilmunud pildialbum „Tartu 950“¹⁶.

Aastad lähevad ja müüdiloome kogub tuult tiibadesse – 1986. a. ilmunud fotoalbum „Üliõpilaslinn Tartu“¹⁷ annab teada neljas keeles, et: „Raadi memoriaalis on maetud rohkem kui 2100 Tartus ja Tartu lähistel 1944. a. langenud nõukogude sõjameest. Tartu linna ja rajooni vabastamise 40. aastapäeva puhul austati nende mälestust Raadil /…/“. Kõrvalolevalt fotolt on näha, et vahepealsete aastate jooksul on memoriaali „auku“ paigaldatud suured plaadid langenud nõukogude sõdurite nimedega (tänaseks likvideeritud, olid tehtud pronksist) ja nõlval seisva meeskoori (?) ning nõukogude lennuväeohvitseride selja tagant paistab autobuss PAZ, mis seisab enam-vähem täpselt ümbermaetud sõjaväelaste haual. Samal leheküljel on ka foto Lemmatsi mälestusmärgist, kuid selle foto kohta puudub igasugune selgitav tekst.

Arhitekt Rein Luup´i perekonna valduses olevatest Raadi memoriaali materjalidest on üheselt väljaloetav, et projekteeritud „vennashauad“ on sümboolsed. Tegelikke ühishaudu projektdokumentatsioon ei käsitle ja mälestuste põhjal ei olnud tollal ka midagi neist teada, kohe kindlasti ei olnud midagi teada vangilaagris hukkunute matmispaigast. Olulisim dokument Raadi memoriaali kujunemise uurimise seisukohalt on viimase lahenduse mullatööde joonis kavandatava ja olemasoleva (1947. a. lahendus) planeeringuga, seotult geoalusega. Sellelt on näha, et varasem lahendus on olnud pindalalt suurem ja katnud rohkem mahavaikitud ühishaudu, siiski neid otseselt markeerimata.

Esimene arglik kriitika Raadi memoriaali aadressil leidub Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi SKB poolt 1988/89. a. aastal koostatud Raadi pargi ja memoriaali kapitaalremondi projektis¹⁸, mis samuti kunagi rakendust ei leidnud: “Memoriaali asukoht on tekitanud konfliktsituatsiooni vana pargi kompositsiooniga: pargi nii ajalooline kui ka maastikuarhitektuuri põhialuseid järginud teedevõrk on lõhutud, järve-äärne tee on ära lõigatud, samuti on reljeefi muudetud. Praegune situatsioon halveneb veelgi endise Raadi lossi taastamisega vastas kaldal, sest memoriaal jääb siis lossiga otse samale vaateteljele.“

See oht on praeguseks ära langenud, sest uus Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitatakse nõukogude sõjalennuvälja – mis on rajatud eestlaste sõjas hävitatud talude ja nimetutes haudades lamavate eesti sõdurite peale –  pikendusena.

Viimane Raadi memoriaali moondumine toimus 2004. aastal, kui sinna tekkisid Vene saatkonna abil „klotsid“ õigeusu ristide kujutistega äraviidud nimeplaatide asemele, mis lühidalt öeldes on ebakohane.

5. Kokkuvõtteks

Raadi memoriaal esindab kõike silmakirjalikku, mis toimus nõukogude okupatsiooni aastatel Eestis ja selle amoraalsuse siirded ulatuvad tänasesse. Tähistamata ühishauad, mis pakuvad praktilist huvi ainult pargis jalutavatele koeraomanikele, kahekeelsed tekstid memoriaalil, mis on sisult samaväärselt provokatiivsed kui vahepeal Lihulas olnud monumendile algselt paigutatud – kõike seda vaevalt ühe selgitava infostendiga siluda annab. Tegu on muidugi ülimalt komplitseeritud teemaga, sest Tartu koonduslaagris kaotasid elu väga erineva taustaga inimesed, mingit osa neist oleks samaväärne saatus arvatavasti tabanud ka tollases Eesti Vabariigis sõjaaja seadustest tulenevalt. Kuid neid ei hukatud Eesti Vabariigi nimel, neil ei olnud võimalik apelleerida seaduslikule  kohtule ja  nad visati kui väheolulised esimesel võimalusel „prügikasti“ neid ahvatlenud nõukogude võimu poolt. Rääkimata Saksamaa rassipoliitika ohvritest, keda samuti peaks justkui mälestama Raadi memoriaal, mida seal aga pole ka tikutulega otsides.

Üldiselt on tavaks, et inimesed maetakse kalmistule. Lähikonnas asuval endisel kaitseväe kalmistul on piisavalt ruumi, et soovi korral inimsäilmed pargist ümber matta. Käesolevas töös esitatud väiteid ühishaudade paiknemise kohta saab kontrollida ilma kaevetöid tegemata TÜ Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi teadurite kasutuses oleva georadariga. Sobimatutest kohtadest sõjaohvrite ümbermatmise korraldamine on pandud Sõjahaudade kaitse seadusega riigile, konkreetsemalt kaitseministeeriumile. Natsismiohvrite mälestuse jäädvustamisega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, vastavat soovi avaldades on kindlasti võimalik saada neilt tuge sobiva hauatähise rajamisel koonduslaagris hukatute viimsele puhkepaigale.

Memoriaal ise – asjatundjate arvates kunstiväärtusega – võiks seal edaspidigi olla, kui on välja vahetatud müüriplaadid sobimatu tekstiga. Kui monument kohale jääb, siis pole ka põhjust karta Tallinna sündmustele sarnaseid arenguid – oli ju ka Tallinnas inimsäilmete ümbermatmine kolmandajärguline probleem, mis kujude kummardajaid sisuliselt ei huvitanud. Eriliselt küüniline – ja veelgi rumalam – oleks rünnak võimaliku ümbermatmise vastu seotult Raadi memoriaaliga, kui viimasega on kommunistid ise igasuguse seose kõrvaldanud. Tööde käigus võib ju muidugi juhtuda, et matmisplaan saab teistpidi kätte võetud ja ka poolsada lahingumeest võtavad ette tee kalmistule, aga eks nende vanade asjadega tuleb ikka üllatusi ette. Ja pole halba ilma heata – sel juhul ei peaks alustama olematu mälestise kontimurdvat kustutamist registrist, vaid saaks väärilise sisu anda sellele „II Maailmasõja ühishauale Tartu Sõjaväekalmistul“.

¹ „Jalaka liin“ – rahva seas tekkinud pilkav nimetus Tartu linna saksa vägede eest kaitsma pidanud rajatisele (koosnes tankitõrjekraavidest lõuna pool Tartut, aga ka Emajõe kaldal Lohkva lähedal, saeti rinnakõrguselt maha ka metsatukkasid) esimesel nõukogude okupatsiooniaastal Tartu täitevkomitee esimeheks olnud Kristjan Jalak´u nime järgi. Vrd. Maginot´ liin, Mannerheimi liin.

² LIPPING, Johannes Karl-Eduard. ٭ 17.03.04 Kurista v., eluk. Kiidjärve  v. Ex 13.08.41 Trt § SiPo: Aktiivne kommunist. Küüditaja.

LIPPING, Karl-Eduard ٭ 24.08.1878 Ahja v., Ds 13.08.41 Trt. § SiPo: Kommunist. Oma sõnul EKP liige. Andis üles inimesi keda hiljem küüditati.

(ORURK/ Eesti rahvastikukaotused II/1 / Saksa okupatsioon 1941-1944 / Hukatud ja vangistuses hukkunud. Koostanud Indrek Paavle. Tartu 2002)

³ Linda Kihno suulised mälestused.

⁴ „Tartu koonduslaager 1941 – 1944. Lõputöö.“ Riho Västrik. Tartu Ülikool 2000

⁵ Estonia 1940 – 1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn 2006

⁶ Kalle Lange edastatud suuline pärimus.

⁷ Harri Kolsari suulised mälestused.

⁸ Linda Kihno suulised mälestused.

⁹  http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=4324            Vaadatud 13.04.2010

¹⁰ Martin Saks 13.03.1902 – 07.06.1962 Elu lõpuperioodil ERKI professor. Loonud Fr. Kreutzwaldi monumendi Tartus lõhutud Kalevipoja monumendi asemele koos J. Hirvega (1952), Kadrioru Fr. R. Kreutzwaldi mälestussamba pronksfiguuri koos E. Tanilooga (1956), Oskar Lutsu hauasamba portreeosa kirjaniku haual Pauluse kalmistul (1953). Sõjaeelses Eestis lõi neli Vabadussõja mälestusmärki – Halliste, Karksi, Vastseliina ja Voltveti. ( Eesti kunstnike ja arhitektide bibliograafiline leksikon. Tallinn 1996; Vabadussõja mälestusmärgid I / Koostanud Mati Strauss Keila 2002 )

¹¹ Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal. Pearu Kuusk http://www.ra.ee/public/TUNA/Artiklid/2002/4/2002-4-Pearu_Kuusk_lk67- 73.pdf Vaadatud 13.04.2010

¹² Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised. Aili Raendi, Tallinn 1980

¹³ Ants Mölder ٭27.12.1939 †04.01.2009 Aastast 1973 vabakutseline kujur. Lisaks Raadile kavandanud veel II Maailmasõjas langenute monumendi Pärnu-Jaagupis 1974. aastal. (EKBL . Tallinn 1996)

¹⁴ Rein Luup ٭05.11.1943 †16.06.2007 Arhitekt. Lisaks Raadile on olnud üheks autoriks J. Köleri (Viljandis 1976, koos E. Viies´ega) ja A. H. Tammsaare monumendi rajamisel (Tallinnas 1978, koos J. Soans´iga). Samuti Eestis hukatud juutide mälestusmärgi loomisel (Kloogal 1994, koos H. Müller´iga). (EKBL . Tallinn 1996)

¹⁵ Tartu ajalugu. Koostaja Raimo Pullat, Tallinn 1980

¹⁶ Tartu 950. Koostajad Aarne Mesikäpp ja Hillar Palamets, Tallinn 1980

¹⁷ Üliõpilaslinn Tartu. Koostajad Hillar Palamets ja Aleksander Maastik, Tallinn 1986

¹⁸ Raadi park. Memoriaal. Kapitaalremondi projekt. Köide 1. (Asub Tartu Linnavalitsuse Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna arhiivis.)