Raha ei ole. I osa

Eesti ja valitud riikide inimareng aastatel 1990–2021 ja mida sellest õppida.

VAHUR LUHTSALU

Pisut enam kui aasta tagasi kirjutasin Sirbi veergudel kolmeosalise artikli teadusdiplomaatiast, avades selle valdkondadevahelise teooria ja praktika põhimõisteid, riikide tegutsemisviise selles vallas.¹ Nüüd aasta hiljem on Eestis ikka veel selles osas kõrvulukustav vaikus. Ei ole märgata, et poliitilised jõud, ministeeriumid või akadeemilised ringkonnad selle teema vastu vähimatki huvi üles näitaksid. Tõtt-öelda on see omamoodi veidergi, aga teisalt ka mõistetav, kui jälgida seda, milliste teemade ja tihti ka meediatulekahjude kustutamisega on hõivatud riigi ja kohaliku tasandi poliitikud, riigiametnikud, ettevõtjad ning milline on maailma olukord, ühiskondlik tonaalsus pärast koroonapandeemiat, millele loomulikult lisab hagu juurde sõda Ukrainas. Seega on arusaadav, et tegelike probleemide ja nende lahendamiseks uute strateegiliste võimaluste, meetodite ning lahenduskäikude märkamiseks ei jätku riigi arengu suunajatel tähelepanu. Pikaajaline probleemide eiramine võib tuua veelgi ebameeldivamaid tagajärgi, ja seda nii valitsejatele kui ka valitsetavatele, näiteks kirgi üleskütva automaksu kehtestamise väljavaade, mida praeguse seisuga rahva enamik ei toeta.² Küsimus, mille keskmes on raha – kellelt ja kuidas seda kogutakse, milleks kasutatakse ja kas seda üldse tarvis koguda on, on käesoleval aastal kaasa toonud Eesti Autoomanike Liidu taasasutamise. Sellel organisatsioonil on eeldusi kasvada suurimaks kodanikuühiskonna huvigrupiks, arvestades seda, kui palju on Eestis autoomanikke.³

Kollektiivne automatism

Pealispindsel vaatlusel ja väga suure üldistusena on tänapäeva suurim mure esile toodud artikli pealkirjas, mille kirjutaksin siin veel kord välja suurtähtedega: RAHA EI OLE. Seda tõika kinnitab ka Googleʼi otsing.

Sel aastal⁴ andis Googleʼi otsing „raha ei ole“ u 24 miljonit tulemust, soomekeelne ei rahaa aga märkimisväärselt vähem, u 11 miljonit vastet. Lätikeelne nav naudas – 7,3 miljonit ja leedukeelne nėra pinigų 12,7 miljonit tulemust. Arvestades seda, et Soome on ükskõik millise Balti riigiga võrreldes suurem riik, on erinevus silmatorkav, kuid Eesti teeb ka endast suurematele lõunanaabritele pika puuga ära. Möönan, et rahaasjade uuring Googleʼi abil ei pruugi anda kõige täpsemaid tulemusi, aga siiski võib kinnitada, et eestlaste internetiruumis on „raha ei ole“ lausest saanud ajapikku omamoodi kollektiivne automatism, mis kajab vastu kõikjalt ja mille registreerib ka maailma kõige levinum interneti otsimootor.

Taasiseseisvumise alguses, eriti pärast seda, kui rubladest said kroonid, ei olnud samuti raha laialt käes, aga hoolimata sellest tuldi kuidagi toime ja saadi hakkama. Aga kas tänapäeval ei peaks meie ühiskonna ja riigi rahanduslik olukord olema palju kindlam kui toona?

Siiski pole rahapuudus ainuke mure. Eraisikutel, ettevõtetel ja riigiasutustel võib pangakontodel olla arvestatavaid summasid, aga ikka ja jälle on lehtedest lugeda inimeste rahahätta sattumisest, ettevõtete äriplaanide luhtumistest, raharaiskamise juhtumitest riigiametites jne. Teisalt on rohkesti sedalaadi ressursside raiskamist, mis jääb tähelepanu keskmest välja. Tihti võib olla hoopis nii, et teatud mõttemudelid ja tegutsemise viisid, olgu riigiametites või ettevõtetes (kellest paljud saavad ka ELi toetusi), on lihtsalt oma aja ära elanud ning selle asemel et toota plussmärgiga arendusi, arengut kas ei toimu üldse või toodetakse hoopis miinust. Meenub, et hiljuti mainis ettevõtja Indrek Neivelt saates „Esimene stuudio“, et kui koondada ametnikest umbes pool, siis tõenäoliselt ühiskond ei märkagi suuremat muutust.⁵ On selge, et sääraseid struktuurseid muudatusi ei saa ega tohigi uisapäisa teha. Teisalt aga, ametnike koondamise käigus vabaneks arvestatav kogus vahendeid riigile vajaliku rahastamiseks ja tööturule saabuks ka üksjagu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Olen Neiveltiga nõus, et kindlasti tuleb midagi bürokraatia vohamise peatamiseks ette võtta, ja mida varem, seda parem. Üha kasvava maksukoormuse ja vähenevate maksutulude tingimustes ei ole enam küsimustki selles, kas seda peaks tegema, vaid pigem kuidas ja kui palju, et loodetud kasu asemel ei tekiks hoopis kahju.

On selge, et peale raha ei jätku meie väikeses riigis ka vajalikku kompetentsi, et viia globaalses infoühiskonnas Eesti inimareng järgmisele tasemele. Paigaltammumine on tagasiminek, sest teised riigid, kel rohkem taipu, arukust ja koostöövõimet, lähevad lihtsalt eest ära. Selleks vajame uut vaadet ühiskonnale ja teiste riikide kogemuste põhjalikumat tundmaõppimist, sh kasutades ka teadusdiplomaatiat. Teadusdiplomaatia ei ole aga midagi sellist, mida õnnestuks Eestis või ükskõik millises teises riigis rohujuure tasandil ja põlve otsas välja arendada. Meie riigi vajadustest ja võimalustest lähtuva teadusdiplomaatia kontseptsiooni ja selle rakendamise väljatöötamine sõltub ennekõike riigi juhtkonnast, tippametnikest, nende analüüsi- ja otsustusvõimest, võimest perspektiivseid arengusuundi ära tunda ja seejärel koos huvigruppidega kõik vajalik riigi ja majanduskeskkonna huvides ka ellu viia.

Inimarengu indeks

Et midagi ette võtta, tuleb kõigepealt teadvustada, kus me ühiskonnana maailmakaardil asume. Ükskõik millise riigi edukust näitab selle riigi kodanike võime hallata koostöös väga paljusid kompetentse kultuuris, majanduses, hariduses, teaduses, tehnoloogias jne. Riikide edu mõõtmiseks ja hetkeseisu fikseerimiseks koostatakse edetabeleid, millest üheks tähtsamaks peetakse inimarengu indeksit.

Inimarengu indeks (ingl human development index, HDI) on riigi keskmiste saavutuste koondnäitaja, milles sisalduvad pikk ja tervelt elatud elu (ehk oodatav eluiga sünnihetkel), teadmised (eeldatavad ja keskmised kooliaastad) ja inimväärne elatustase (rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta dollarites ostujõudu arvestades). Inimarengu indeks on nende kolme näitaja geomeetriline keskmine.⁶

Kuigi Eesti on statistiliste näitajate järgi hõivanud koha väga kõrge inimarengu indeksiga riikide seas – oleme selles edetabelis suhteliselt kõrgel 31. kohal Itaalia ja Tšehhi vahel – on ka väga kõrge inimarengu indeksiga riikide grupis suhteliselt suured vahed, eriti kui võrrelda esikolmikut Šveitsi, Norrat ja Islandit või sama grupi viimaseid Gruusiat, Serbiat ning Tai kuningriiki (63.–66. koht). Äärmiselt kasulik on jälgida mõnede üksikute riikide dünaamikat inimarengu näitajate osas läbi aastate.

1990. aastal oli Singapur oma arengus Eestist vaid pisut tagapool, 33. kohal paikneva Eesti inimarengu indeksiks mõõdeti toona 0,732 ja 38. kohal olevale Singapurile 0,727. Kuna inimarengu indeksit hakati mõõtma 1990. aasta seisuga, puudub mõõdik selle kohta, kus asus Singapur Eestiga võrreldes varasemalt.

Kuid väärib esiletoomist, et 1965. aastal, mil Singapur iseseisvus, oli riik majanduslikult märksa kehvemal järjel: sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta aastas oli 3991 dollarit (2011. aasta hindades) ning vaid 60% rahvast oskas lugeda ja kirjutada. Seevastu Nõukogude Liidu, mille koosseisu Eesti toona kuulus, SKTd elaniku kohta on majandusajaloolased hinnanud 7387 dollarile, kirjaoskusega probleeme polnud ning paljud rääkisid vähemalt ühte, kahte võõrkeelt. Põhjanaabri Soome toonast SKTd elaniku kohta on hinnatud 12 226 dollarile.⁷ Seega oli Eesti nii 1965., kui ka 1990. aastal majanduslike ja ühiskondlike näitajate osas Singapurist ees.

Singapur ja Eesti

Singapur on riik, mille territoorium on umbes kolm neljandikku Hiiumaa suurusest, seal pole põllumajandust ega maavarasid. Riiki imporditakse lisaks toiduainetele ja toorainetele ka suurem osa vajaminevast veest, elektrist, kõrghoonete ja infrastruktuuri ehitamiseks vajalikust liivast jne, mis tuuakse peamiselt Malaisiast, Indoneesiast, teistest Kagu-Aasia riikidest ja kaugemaltki. Isegi tööjõud imporditakse – singapurlastele on suurehitustel ja kodumajapidamistes abiks singapurlastega võrreldes tagasihoidliku hariduse ja oskustega tööjõud Hiinast ning Lõuna- ja Kagu-Aasiast, kes läbib kohapeal väljaõppe ning kelle kohalviibimise ja töötamise üle Singapuri võimud ranget arvestust peavad. Kui töö saab otsa ja uut tööd ei leita, tuleb riigist jalamaid lahkuda. Singapuri kõige suuremateks eelisteks on paiknemine kaubateede ristumiskohas ja tänaseks suhteliselt hästi inglise keelt oskav elanikkond, seda vaatamata rahvastiku ja kultuuride kirjususele: riigis elavad peamiselt hiinlased, indialased, malailased jne. Last but not least, Singapurile oli siis ja on ka praegu omane harukordselt kõrge juhtimiskultuur, mida on järjekindlalt juurutatud ja arendatud riigi iseseisvumisest saadik.

Kui eestlased unistasid 1991. aastal taasiseseisvudes jõuda heaolus hõimurahva soomlastega kiiresti ühele pulgale, siis singapurlased ei unistanud, vaid tegid selle teoks kehvemalt stardipositsioonilt kui Eesti ning on saavutanud soomlastega 2021. aasta seisuga inimarengus võrdväärse taseme (11. Soome 0,940 ja 12. Singapur 0,939). Elanikkond on Singapuris samal ajal kasvanud u 1,88 miljonilt (1965) 5,63 miljonile. Eestis on elanikkond kahanenud 1,571 miljonilt 1990ndate alguses 1,331 miljonile 2021. aasta seisuga. Oleme kaotanud ligi veerand miljonit inimest ehk 15% toonasest elanike hulgast. Praegu on rahvaarvu olukord pisut parem, sest käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga on Eestis inimesi 1,357 miljonit, kuid see muutus on aset leidnud seoses Ukraina sõjapõgenike saabumisega eelmisel aastal. Samal ajal oli sündimus eelmisel aastal rekordiliselt madal, alla 12 000 sünni, olukord, mida pole Eesti rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, kunagi varem registreeritud.⁸ Meil on olnud tugevaid poliitikuid, kes uskusid siiralt (?), et Eesti jõuab Euroopas 15 aastaga viie rikkama riigi hulka. Inimarengu indeksi raamidesse paigutatuna tähendaks viie Euroopa rikkama riigi hulka jõudmine seda, et Eesti võtaks koha sisse inimarengu indeksi tipus Šveitsi, Norra, Islandi ja Taani järel, lükates kuuendale kohale Rootsi. Arvestades nii varasemat kui ka praegust sotsiaal-majanduslikku seisu ja juhtimise kvaliteeti, ei ole vanaviisi jätkates tõenäoline saavutada ka 300 aasta pärast.

Kas oleme kaotanud?

Kui vaadata Eesti inimarengu indeksi kulgemist ajas, siis võib märgata, et 1991. aastal vajusime taasiseseisvudes allapoole, taastades algse, 1990. aasta olukorra enam-vähem 1996. aastaks. Seega kaotasime toona inimarengus vähemalt kuus aastat. Tegime läbi pika vähikäigu, hoolimata sellest, et meil ei toimunud sõda ega looduskatastroofi. Tagasiminek inimarengus on ennekõike seostatav valede juhtimisotsustega – see on meie taasiseseisvumise kooliraha. Sellele ajastule on järgnenud suhteliselt lauge tõus kuni 2006. aastani ning ajavahemikus 2007–2009 ja 2013–2015 jäime mõlemal puhul umbes kolmeks aastaks platoole pidama. Ja lõpuks, aastatel 2019–2021 tegime taas vähikäiku, aga seekord on tegu globaalse tendentsiga, mis langeb kokku ülemaailmse koroonapuhanguga. Singapuri ja tõenäoliselt ka Sloveeniaga, mille inimarengu andmed algavad 1995. aastast, puutusime viimati kokku 1990. aastal, aga Maltaga läksid meie teed lahku pärast 2014. aastat. Kokku oleme oma 32aastasest iseseisvuse ajast tammunud paigal või tagasi läinud umbes 10–15 aastat ehk laias laastus poole ajast. 31 aastaga oleme parandanud oma kohta inimarengu indeksis vaid kahe koha võrra, tõustes 33. kohalt 1990. aastal 31. kohale 2021. aastal. Kõige paremal positsioonil olime viimati 2012. aastal 27. kohaga.⁹ Pealiskaudsel vaatlusel paistab enam kui 30aastane teekond inimarengus üles-alla tuikumisena ja mitte sihipäraselt juhituna. Nagu omaaegses Kukerpillide laulusalmis: tahan lennata, aga mitte eriti kõrgel …

Aasias ja ka Euroopas on aga riike, kes on samal perioodil oma asetust võrreldes Eestiga suuresti muutnud. Euroopa inimarengu tšempion on kahtlemata Iirimaa, kes oli 1990. aastal Eestiga võrreldaval 30. kohal, kuid on nüüdseks tõusnud 8. kohale, parandades tulemust tervelt 22 koha võrra ja jõudnud pisut ettepoole teisest edukast – Singapurist. Samal ajal on 15 koha võrra oma 1990. aasta tulemust parandanud Horvaatia ja Küpros ning 11 koha võrra Lõuna-Korea, Malta ja Dominikaani vabariik. Island ja Rootsi, väga kõrgete inimarengu näitajatega juba 1990ndate alguses, on oma tulemust veelgi parandanud, tõusnud vastavalt 10 ja 7 koha võrra. Suures pildis on võimsaima hüppe inimarengus teinud Türgi ja Hiina, parandades oma asetust võrreldes 1990. aastaga vastavalt 35 ja 29 koha võrra.¹⁰ Seega on inimarengu tulemuste märkimisväärne parandamine 30aastasel perioodil võimalik nii suurriikide kui väikeriikide puhul, sõltumata arengutasemest.

Eesti puhul jääb mulje, et me ei ole oma aega targalt kasutanud. Oleme kaotanud väga palju aega, energiat ja ressursse, alarakendanud või kaotanud teistesse riikidesse kompetentseid ja andekaid inimesi ega ole suutnud neid asendada veel võimekamatega teistest riikidest, sest igasugune areng sõltub ju ennekõike inimestest. Kaotasime vajalikke vahendeid, sest meie unistused ja usk ei ole realiseerunud teadmisteks, tegudeks ja oskusteks, mis võimaldaksid meie riigil võtta sisse koht väga kõrge inimarenguga riikide esimeses kahekümnes, mida me tegelikult väärinuks, arvestades Eesti kõrgeid kohti paljudes maailma edetabelites. Riigi väiksus pole siinkohal vabanduseks, sest ka väikestele riikidele on jõukohane jõuda inimarengus väga kõrgele kohale. Seda kinnitab tõik, et inimarengu järjestuse kõrgeimatelt kohtadelt leiame Eestist rahvaarvu poolest väiksemad riigid Islandi (3. koht), Liechtensteini (16.), Luksemburgi (17.) ja Malta (23.).

Miks on see nii? Kas me siis ei raba tööd teha või pole meil tänaseni midagi piisavalt lisaks raha puudumisele? Jälgides Singapuri, meist kehvemal stardipositsioonil olnud riigi tõusu väga kõrge inimarenguga riikide hulka, võib teha esialgse järelduse, et riigis elavate inimeste teadmised, oskused ja muidugi inimkapitali kvaliteet selle kõige laiemas mõttes on määrava tähtsusega. Seda kinnitavad ka teised edetabelid, millest juba pikemalt järgmises artiklis.

Järgneb. 

Loe Vahur Luhtsalu „Raha ei ole. II osa“ inimarengu ning kõrghariduse, tipptehnoloogia ja riigi ekspordivõime vahelistest seostest 22. IX Sirbist!

Loe Vahur Luhtsalu, „Raha ei ole III. Kuhu kaovad raha, aeg ja inimareng?“  29. IX Sirbist!

1 Vt. Vahur Luhtsalu, Teadusdiplomaatia I–III. – Sirp 27. V, 3. VI ja 10. VI 2022.

2 Urmet Kook, Automaksu vastu on 72 protsenti elanikest. – ERR 25. VII 2023.

3 Eesti Autoomanike Liidu koduleht

4 Otsing teostati 21. VII.

5 Indrek Neivelt, Rohepöördes on palju silmakirjalikkust. – ERR 9. VI 2023.

6 Inimarengu indeks / Human Development Index (HDI)

7 Ajaloolised SKT näitajad. Maddison Project Database 2020.

8 Mirjam Mäekivi, 1 357 739 inimest: Eesti rahvaarv kasvas eelmisel aastal kaks protsenti. – ERR 18. I 2023.

9 Estonia – Human Development Index – HDI, 1990–2021. 

10 Eesti ja valitud riikide inimareng 1990–2021.