Rosa Kaulitz-Niedeck ja tema Goethe-huvi

Kirjanik pööras oma loomingus Goethele palju tähelepanu, kirjutades Goethe teemal kolm teost. Haapsalu-teemalises raamatus kirjeldab ta Goethe väidetavat aednikupoissi.

HELDUR SANDER

Saksa kuningliku Niedecki domeeni vanema Georg Vincenz Kaulitzi tütar, alates 1921. aastast Haapsalus elanud Rosa Anderson (pseudonüümiga Kaulitz-Niedecke) (1881–1973) oli ilmselt ainus naiskirjanik, kes oma loomingus Goethele nii palju tähelepanu pööras.1

Esimese kirjandusliku katsetuse avaldas ta juba 17aastasena. Hiljem omandas kõrghariduse Bonni ülikoolis ning abiellus Haapsalus sündinud toimetaja Ernst Andersoniga (18721930).2 Viimane töötas Gießenis, Bonnis ja ajalehe Trierer Zeitung juures, ning suri 1930. aastal Hamburgis.3

Olenevalt lähenemisviisist oli Eesti Rosa Andersoni jaoks teine, uus või ainus kodumaa, oli ta ju omaks võtnud ka Eesti kodakondsuse ja vaevalt et vananev daam siit lahkunud olekski. Eesti peakonsulaadi 1940. aastal Berliinist saadetud kirjast ilmneb, et Elisabeth Lina Wilhelmine Rosa Anderson sündis Hannoveri provintsis Göttingeni lähedal Niedeckis 10. märtsil 1881, on lesk ja soovib Eesti kodakondsusest vabaneda. Ta elas 1938. aastal välja antud välispassiga alates 15. aprillist 1939 Hamburgis, varem aga Haapsalus Wiedemanni tn 3.4

Rosa Anderson avaldas Goethe teemal kolm teost.5 „Goethe ja Jerusalem“ („Goethe und Jerusalem“) ja „Goethe Wertheri protüüp“ („Urbild von Goethes Werther“) on inspireeritud teoloog Johann Friedrich Wilhelm Jerusalemi (17091789) pojast Karl Wilhelm Jerusalemist, kes sündis 21. märtsil 1747 Wolfenbüttelis.6 Karl õppis alates 1765. aasta lihavõttepühast Leipzigis õigusteadust, sõbrunes seal John Jochim Eschenburgiga ja kohtus ka Goethega. Juba Göttingenis, kuhu ta 1767. aasta sügisel läks, leiame ta melanhoolses, ennast piinavas meeleolus, kus ta oma kitsa elu kõigis juhtumites, endas ja inimestes ei näe muud kui ainult „naljakaid eraldajaid“. Jerusalem ongi paremini tuntud oma kurva lõpu ja Goethe „Noore Wertheri kannatuse“ peategelasena kui filosoofiliste kirjutiste poolest.

Rosa Kaulitz-Niedeck avaldas Goethe teemal kolm teost. 1930. aastal avaldas ta ka Haapsalu-teemalise raamatu.

Kaulitz-Niedeck teosele pealkirja andnud „Hinge karbiks“ („Die Seele Bor“) nimetab Trieri rahvasuu maalilisel Domfreihofi väljakul asuvat Philippi kuuriat,7 mille katuse all Goethe aastal 1792 viibis. Õigupoolest tähendas see „kollaseid pükse“ – kollaseks värvitud kummalise kõrge väravaehitise järgi, millest kuuria juurde jõudmiseks läbi peab minema. Kaulitz-Niedecke peab oma raamatus tõenäoliseks, et kanoonikus, kelle juures Goethe poliitiliselt aktiivsetel päevadel „sõbralikult ja mugavalt“ vastu võeti, võib näha ka ülempiiskoppi vabahärra v. Hackenit. Edasi räägib raamat „noorest kooliõpetajast“, kes pakkus luuletajale tookord võimalust „rõõmustavaks vestluseks“. See oli Johann Hugo Wyttenbach, hilisem linnaraamatukoguhoidja ja gümnaasiumidirektor, kelle suurt tähtsust Trieri linna vaimuelule on sobivalt tunnustatud. Järgmine peatükk on pühendatud „Igeli sambale“, hauamonumendile, millega Goethe põhjalikult tegeles, teda köitnud amfiteatrile, rooma tsirkusele, ja kunagistele keiserlikele termidele. Lõpuks räägib autor meile Maximini kloostrist, kus luuletaja vürstlik sõber, hertsog Karl August eluaseme oli võtnud, ja kloostri kunstihuvilisest abtist, õpetatud isa Sanderad Müllerist. Teoses on hoolikalt kokku viidud ja kriitiliselt valgustatud kõike, mis on seotud Goethe viibimisega Trieris.

Tartus sündinud Goethe-uurija Peter Boerner

Rosa Kaulitz-Niedecki kõrval on Eestiga seotud teinegi Goethe-uurija. Selleks oli Tartu ülikooli botaanikaaia aedniku Franz Erik Boerneri perre 10. märtsil 1926 sündinud Rolf Peter Boerner (1926–2015).8 Kui rektor Heinrich Koppel Franz Boerneri 1923. aastal ametliku kutsega botaanikaaia õpetatud aednikuks kutsus, võttiski ta kutse vastu ja saabus 9. juulil 1923 Tartusse.

Franz Boerner sündis 9. mail 1897 Berliinis ajalehe Berliner Lokalanzeigen toimetaja Franzi ja tema abikaasa Helena Boerneri (snd Jacobsen) pojana. Pärast gümnaasiumi õppis ta aiandites ja kõrgemas aianduskoolis ning töötas assistendina Brandenburgi põllumajanduslikus taimekaitse keskasutuses. 1924. aasta augustis abiellus ta Saksamaal Berta Schwenkega. 1929. aastal sai perel Tartu periood otsa ja nad siirdusid tagasi Saksamaale, kus Franz Boerner töötas mitmel vastutusrikkal ametikohal, nt 1947–1969 Darmstadti botaanikaaia juhina. Ta oli tegus osaleja Saksa dendroloogia seltsis (seltsi president 1961–1970) ning juhtivamaid dendrolooge-taimetundjaid ja raamatute ning artiklite avaldajaid.

Tema poeg Peter Boerner õppis pärast Teist maailmasõda Maini-äärse Frankfurdi ülikoolis saksa ja võrdlevat kirjandust, kunstiajalugu ja antropoloogiat. 1954. aastal sai ta Goethe päeviku (aastatel 1776–1782) akadeemilise uurimustööga filosoofiadoktori kraadi. Aastal 1955 oli ta järeldoktorantuuris Brüsseli Euroopa kolledžis, Düsseldorfi Goethe muuseumi kuraator ja 1958. aastast Beutelsbachis asuva Stanfordi ülikooli õppekeskuse direktor. 1961. aastal läks ta USAsse,9 kus töötas võrdleva kirjanduse professorina Wisconsini ülikoolis (1961–1964 ja 1966–1971) ja New Yorgi osariigis asuvas Buffalo ülikoolis (1964–1966). Alates 1971. aastast oli ta saksa kirjanduse õppetooli professor Bloomingtoni Indiana ülikoolis. Ta oli ka külalisprofessor Michigani ülikoolis (1967), Middlebury kolledžis (1968) ja Yale’i ülikoolis (1978). 1995. aastal läks ta pensionile, kuid jätkas teaduslikku tegevust. Peter Boerner suri rahulikult oma kodus reedel, 12. juunil 2015.10

Goethe päeval, 22. aprillil 2009 toimus Tartus Saksa Kultuuri Instituudis tema 260. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusõhtu. Selle auks oli tõlgitud Peter Boerneri Goethe biograafia, mida siis esitleti. Kohal oli ka raamatu autor ise, kes esines ettekandega „Faust maalikunstis“.11

Rosa Kaulitz-Niedecki Haapsalut tutvustav raamat

1930. aastal avaldas Kaulitz-Niedeck Haapsalust ülevaate, mis leidis retsenseerijalt sooja vastuvõtu.12 Kirjutatakse, et sattus kätte raamatuke, mis nähtavasti pole mõeldudki reklaamina ja mis ka sellepärast pole ilmunud mõne kaunistamise seltsi väljaandena. Kuid Haapsalu kui suvituskohta soovitab see paremini kui ükski reklaambrošüür: seda lugedes tõuseb tahtmata soov veeta mõned kuud Haapsalus, millest autor nii kauneid lugusid vesta oskab. Autor on vaadelnud Haapsalu, kui oma paremat sõpra igasuguste meeleolude juures. On püüdnud tungida tema hingesse, kui üldse rääkida saab ühe väikelinna hingest. Sündmusvaene Haapsalu on autorile andnud võimaluse maalida terve seeria veetlevaid meeleolupilte linnakesest ja selle ümbrusest, ühesuguse naudinguga vaatleb ta üle linna lendavat metshanede parve, talvist reesõitu praguneval lahejääl, hoolsaid ettevalmistusi suvitajate vastuvõtuks ning korstna taha pugenud haapsallast ennast, kes kõik on valmis jätma suvitajale ja ise siiski veel alati suudab olla heas meeleolus. Kuidagi lähedamaks ja armsamaks muutub see vanamoeline, üldiselt nii igav linnakene.

Linna vanem ajalugu oma hallide ja kõigis teistes toonides daamidega raamatu autorit palju ei huvita, sellest läheb ta võrdlemisi lühidalt mööda. Selle-eest on aga uuemast ajast iga tähtsam nägu, kes linna sattunud, omaette peatükk ja suursündmus. Igast tähtsamast Haapsalu külalisest teab autor niisuguseid üksikasju, mis kodusemaks teevad niihästi linna kui kirjeldatud isikud. Ei pääse sellest üksikasjalikust kirjeldusest ka keiserliku perekonna liikmed. Seal on troonipärija Aleksander, hilisem keiser, kes armastanud teha pikki käike Aafrika promenaadi taha koplisse ja olnud üllatunud, et lapsepõlves koos vendadega sinna ehitanud uhke liivakindlus oli jäljetult kadunud. Seal liigub uulitsal paks laisk künnihobune kohupiimakoormaga, mis määratud haigele suurvürstinnale vannide jaoks. Äkki kargavad pargipuude tagant välja kaks noort suurvürsti, kes kiljudes kohmaka looma selga ratsasõitu tegema hüppavad. Need on tulevane Vene tsaar Nikolai I ja tema vend Georg. Kui juba Saksamaalt pärit Napoleoni kolme grenaderi13 või von Goethe aedniku Pogowitzi linnasattumine oli suursündmuseks, siis muidugi pühendatakse tähelepanu ka linna oma tähtsamatele kodanikele. Haapsalu kuulsamat poega, keeleteadlast Ferdinand Johann Wiedemanni kirjeldatakse koduselt köögis külalistele maitsvat sööki valmistamas. Kui autor on üksikasjalikult jälginud noore tundmatu heliloojana Pjotr Tšaikovski Haapsalus viibimist, siis tõuseb tahe veel kord kuulata tema helitööd „Souvenir de Hapsal“. Aga ka Rudolf Tobias ja Cyrillus Kreek ning kunstnik Roman Espenberg (Roman Haavamägi) on autori tähelepanu pälvinud. Päris kahju, et eesti keeles see raamat puudub.

Jutt Goethe aednikupoisist Haapsalus14

Koos esimeste kevadlindudega saabus aastal 1860 või mõni aasta hiljem Haapsallu keegi omapärane võõras vanem mees. Väärika endassesüvenenud hoiakuga liikus ta mööda tänavaid, jäi hetkeks seisma maja ees, kus läbi akna paistsid potilillede õied. Mõne akna all ta noogutas heakskiitvalt, teise juures näitas rahulolematust. Kes see mees oli ja miks tuli ta enne supelhooaja algust Haapsallu? Vastuseks kuuldi, et võõras härra ühte äritehingut teha kavatseb ja et ta sakslane on. Ometi oli tema saksa keel kuidagi ebaharilik, poollaulev ja venitatud. Mees kõneles, et on pärit „Thierengeist“ Kesk-Saksamaalt ja ta nimi on Pogowitz. Erilise uhkustundega aga rõhutas ta, et oli noorpõlves Goethe aednikupoiss. Nendele sõnadele järgnes suur huvi, kirjandushuvilised lausa piirasid kaugelt saabunut ja küsimustest ei tulnud puudu.

Promenaadile suubuvate tänavate lõpetuseks valmistas Roman Haavamägi 1927–1928. aastal omapärase kujundusega kettidega ühendatud dekoratiivtulbad. Need olid mõeldud takistama veokite läbipääsu jalutusteedele. Haapsalu rannahoone, 1930. aastad.

EFA.3.0-28948

Linnavalitsus aga andis talle üksteise järel ülesandeid parkide ja puiesteede kaunistamiseks. Pogowitzist sai Haapsalu hoolas ja tunnustatud aednik. Omale rajas ta ilusa aiakese ja tema lillepeenrad pidid välja nägema nagu Goet­helgi. Linnaisade soovil rajas ta raekoja ette suured lillepeenrad ja seal õitsesid mitmevärvilised lõhnavad lilled hilissügiseni. Üks kui teine perekond linnas ja maal pöördus Pogowitzi poole palvega luua ka neile koduehteks kaunis lilleaed. Ta tegi seda meelsasti ja uhkustundega ning lubadusega, et iga lillepeenar tuleb sarnane Goethe elumaja aia omadega. „Goethe armastas lilli väga, eriti meeldisid talle roosid ja peenrad paljuvärviliste kevadlilledega,“ lausus Pogowitz alati tööpakkujaile. Ta laskis Saksamaalt siia roosiistikuid saata ja soovitas neid kodukaunistajail oma aeda istutada. Tõenäoliselt hoolitses Pogowitz Goethe aia lillede eest juba viie-kuueteistkümneaastase poisina, nimelt 1814 ja 1815. Ta ütelnud ju Haapsalus, et neid peenraid vaatas üle „proua salanõunik von Goet­he“ (kes suri 1816).

Pogowitz ilmus pühapäeviti mõne hea mainega linnakodaniku majja, alati hoolikalt riietatud, ja püüdis seal esineda nagu „härra salanõunik“ kunagi. Tema teravmeelsed ütlused ja märkused ning naljakad reisikirjeldused leidsid tänulikke kuulajaid ning ka nalja­mehena sai ta Haapsalus kuulsaks. Rohkem kui poolteise aastakümne jooksul aitas ta virgalt kaasa väljapaistva saksa iluaianduskunsti kaunimate näidiste levitamisele, temalt kuulsid kirjandussõbrad lugusid surematu sõnameistri elukäigu kohta. Hoolas aednik ei leidnud omale elukaaslast, lilled ja taimed olid talle lähedasemad. 1870. aastatel lahkus ta Saksamaale.15 Kaks tema truud sõpra püstitasid tublile aednikule tagasihoidliku mälestusmärgi. Veel hulk aega kõneldi Haapsalus lugusid hoolsast vanast aednikust Pogowitzist, kes noorpõlves oli olnud Goethe aednikupoiss.

Kas kirjutatu vastab tegelikkusele?

Haapsalu luterliku koguduse surmameetrikast 1860–1891 Pogowitzi-nimelist isikut ei leia. Küll aga suri Haapsalus 6. mail ja maeti 12. mail 1882. aastal 77 ja 7 kuu vanuselt iluaednik (Kunstgärtner) Carl Pockwitz.16 Seega pidi ta olema sündinud oktoobri algul 1804 ja vanuselt võis ta Goethe aednikupoiss olla, kui varakult aedniku juurde õppima suunati. Kuna Pockwitz sündis Tüüringi liidumaa pealinnas Erfurdis ja Weimar on samas lähedal, siis päris võimatu see polegi. Goethe abikaasa eluaastail võis 12aastane poiss seal aednikuõpilasena töötada. Pockwitzi Eestisse tuleku aega ei ole tuvastatud, see nõuaks põhjalikumaid uuringuid ja ei pruugi õnnestuda.

Pockwitzi-otsingud viivad Kullamaa kihelkonda von Buxhöwdenitele (Buxhoevden) kuulunud Koluverre (Lohde). 1858.-59. aastal aastal oli iluaednik Pock­witz seal ametis, mis ajast, see jäi selgusetuks.17 Aasta hiljem tegutses ta juba Ridala kihelkonnas von Ungern-Sternbergidele kuulunud Võnnu mõisas. Mingil ajal kutsuti ta Vormsi Suuremõisa (Magnushof) mõisaomaniku Otto Friedrich Fromhold Stackelbergi (1822–1887) poolt sinna aednikuks või kuulutati seal aedniku vajadust ja Pock­witz saigi ametisse. 1868. aastal soovis ta Vormsis teenistuses palgakõrgendust.18 Kohatine otsing EELK Vormsi koguduse personaalraamatust aastatest 1859–1870 ei andnud siiski tulemusi Pockwitzi ega tema Suuremõisas elamise kohta.19 Ta suri hoopis Uuemõisas, see nähtub järgmisest teatest: „Tema Keiserliku Majesteedi käsul nõuab Ridala Keiserlik Kihelkonnakohus käesolevaga, et kõik need, kellel on pärijatena või mistahes juriidilisel põhjusel esitada nõudeid Uuemõisa all Haapsalu lähedal surnud Erfurtist pärit iluaedniku Ludwig Wilhelm Carl Pockwitzi pärandvara suhtes, kes on võla tõttu kadunuga seotud või kellel peaks olema talle kuuluvaid dokumente, raha või väärtpabereid/vallasvara, enne aegumistähtaega aasta ja päeva jooksul, seega hiljemalt kuni 18. augustini 1883, vastavalt korrale selle kihelkonnakohtu juures endast teataksid. Pärast selle tähtaja möödumist ei võeta endast mitte teada andnud pärijate ja võlausaldajate nõudeid enam kuulda, võlgnike suhtes aga, kes ei ole nõutud teatisi esitanud, rakendatakse seadusega ette nähtud karistust.“ Pockwitzi pärandusasjad nõudsid palju tegemist, sellest kõigest koos Saksamaa saatkonna kirjaga on säilinud terve arhiivitoimik. Pärijaks osutus lesk Christine Pockwitz,20 kes ilmselt Haapsalust lahkus, sest aastail 1882–1891 ta seal ei surnud.

Aednik Pockwitzi päritolu uurides nähtub, et aastail 1761–1833 elas Erfurdis palju erineva spetsialiseerumisega aednikke, kuid Pockwitsi-nimelist seal polnud. 30. märtsil 1803 elas seal Hannoverist pärit vabrikuomanik Johann Carl Wilhelm Pockwitz, kelle seosed Haapsalu sellenimelise isikuga jäid tuvastamata. Küll on sellenimeline suguvõsa teada Hannoveri ja Sade linnast, sest Hieronymus Michael Pockwitz (1723–1799) oli tuntud trükkal ja kirjastuse rajaja.21

Nii oli kirjanik Rosa Kaulitz-Niedeckil Goethe aiapoisist kirjutades prototüüp, st tegelikult elanud inimene, kelle elukäiku on kirjanik (teda ise tundmata) oma raamatutegelases kasutanud. Küll aga oli Haapsalus ja selle ümbruses veel kuusteist aastat pärast Pockwitzi surma iluaiandus vägagi arenenud, seda tõendab seal toimunud 1898. aasta iluaiandusnäituse ekspositsioon.22

1 https://de.wikipedia.org/wiki/Rosa_Anderson

2 Ernst Johann Gottlieb Anderson sündis 2. juulil 1872 Pontus ja Franziska Mathilde (snd Jürgens) perekonnas. EELK Haapsalu kogudus, Sünnimeetrika; EAA.1239.1.182; 18.09.1855–1888 kaader 109. Talle kuulus Haapsalus kuni 1916. aastani maja Karja tn 19.

3 Törne arhiiv: Anderson, Andersson, Andersohn, EAA.4918.1.33.kaader 6–11,15–18.

4 ERA.14.12.471.l.2–14.

5 1) Rosa Kaulitz-Niedeck, Goethe und Jerusalem. Verlag der v. Münchow’schen u. Univers. – Druckerei (O. Kind), Gießen 1908; 2) Rosa Kaulitz-Niedeck, Das Urbild von Goethes Werther. Verlag der v. Münchow’schen u. Univers. – Druckerei (O. Kind), Gießen 1908; 3) Rosa Kaulitz-Niedeck, Die Seele Bor. Goethes Erlebnisse in Trier. – Verlag F. Fontane & Ko, Berlin 1924. Kahe viimase retsensioon on ilmunud autori raamatu „Hapsal. Ein nordisches al fresco“ (Verlag von F. Wassermann, Reval 1930) lõpus.

6 https://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Wilhelm_Jerusalem; J. A. Wagenmann, Jerusalem, Johann Friedrich Wilhelm. In: Allgemeine Deutsche Biographie 1881 13, S. 779–783 [Online-Version] https://www.deutsche-biographie.de/pnd118557459.html#adbcontent; J. Minor, Jerusalem, Karl Wilhelm. In: Allgemeine Deutsche Biographie 1881 13, S. 783–785 [Online-Version]; https://www.deutsche-biographie.de/pnd118776150.html#adbcontent

7 Philippi kuuria on Trieri kuurvürstkonna (898–1801) peapiiskop (1623–1652) Philipp Christoph von Söterni (1567–1652) katedraal. J. H. Wyttenbach (1767–1848) oli Trieris gümnaasiumidirektor, raamatukoguhoidja, linnaraamatukogu looja ja ajaloolane. Ta avaldas viieköitelise Trieri ajaloo 1810–1822. Igeli sammas (Igeler Säule) on Trieri lähedal Igelis asuv III sajandist pärit rooma hauamonument. Carl August (1757–1828) oli hertsog, hiljem 1815. aastast Saksi-Weimar-Eisenachi suurhertsog, kellega Goethe kirjavahetust pidas. Sanderad Müller (1748–1819 oli Sankt Maximini benediktiinikloostri vaimulik ja raamatukoguhoidja https://www.deutsche-biographie.de/sfz66801.html

8 Toivo Meikar, Heldur Sander, Tartu Ülikooli Botaanikaaia õpetatud aednikud (1919–1944). Sander, H. Tamm, Ü. (Toim). Dendroloogilised uurimused Eestis. – Infotrükk OÜ, Tallinn 2000, lk 197–218.

9 Kui P. Boerner taotles USA kodakondsust, sai ta selle Eestist sisserändajate kvoodi alusel.

10 https://de.wikipedia.org/wiki/Peter_Boerner; https://germanic.indiana.edu/documents/newsletters/2016-winter-germanic-studies-newsletter.pdf

11 Jaanika Kressa, Ilmus eestikeelne Goethe biograafia. – Vooremaa, 28. IV 2009.

Peter Boerner, Johann Wolfgang von Goethe. Tõlk. M. Keek. – Ilo, Tallinn 2009.

12 A. S. Hapsal. Ein nordisches al fresco von R. Kaulitz-Niedeck. Reval, I930., Verlag von F. Wassermann. – Waba Maa, 23. XI 1930. Avaldatakse muudetult. Raamatus kasutati 28 (29) kirjanduslikku allikat ja suulisi teateid.

13 Need olid Sileesias Silbenbergis (Srebrna Góra Poolas) sündinud Gottlieb Ernst Holm (1786–1858) ja Ludwigsburgis sündinud ning Haapsalus 5. jaanuaril 1862. aastal 79 aasta ja kahe kuu vanuselt surnud Benjamin Johann Friedrich Ratzler (EAA.1239.1.185, kaader 7). Temast sai hõbesepp, kuid sealse samanimelise kullassepa eluaastateks on antud hoopis 1809–1862.

14 Lähtuti 150 aasta möödumisest Goethe surmast ja sellele pühendatud kirjutisest: A. Uibu, Goethe aednikupoiss Haapsalus. – Töörahva Lipp 6. IV 1980; Samuti R. Kaulitz-Niedecke 1930. aasta raamatust ja selle lühendatud tõlkest: Rosa Kaulitz-Niedecke, Haapsalu – Põhjamaade Veneetsia. Tlk Aino Luukas. – Haapsalu trükikoda, 1992

15 Raamatu eestikeelses lühitõlkes on öeldud, et ta suri Haapsalus.

16 EELK Haapsalu kogudus. Surmameetrika 11.05.1860–1891: EAA.1239.1.185, kaader 94.

17 Küllap ta oli kutsutud taastama Koluvere lossi iluaeda, sest aastail 1855–1857 toimusid lossi taastamistööd (Ants Hein, Koluvere. – Hattorpe, Tallinn 2009). 1850. ja 1858. aasta hingeloenduses teda aga Koluvere mõisas ei olnud.

18 Seda näitab arhiivide andmebaas https://ais.ra.ee

19 EELK Vormsi koguduse personaalraamat 1859–1870: EAA.1252.1.20.

20 Koguduse kohtunik A. v. Kursell. Ridala kihelkonnakohus, Sinalepa, 3. juuli 1882. – Estländische Gouvernements-Zeitung. – 10. VII 1882; S. 202. Akte betreffend die Nachlassachen des Kunstgärtners Pockwitz. RA,EAA.898.1.88. Tema täisnimi on antud vormis – Johann Ludwig, Wilhelm Carl Pockwitz.

21 M. Bauer, Bürgerbuch der Stadt Erfurt 1761–1833. Schriftenreihe der Stifung stoye. Band 38. Marburg an der Lahn, S, 2003, 218. (http://wiki-commons.genealogy.net/images/0/03/Stoye_Band_38.pdf), https://de.wikipedia.org/wiki/Pockwitz_(Druckerei)

22 Heldurs Sander, Lembitu Tarang, 1898. aasta Haapsalu aiandusnäitus ja sellest osa võtvad mõisad. Toim T. Tammet. – Eesti parkide almanahh 2016, nr 4, lk 44–49.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht