Füüsiku pilk koroonale (kuid mitte ainult)

Toomas Plank: „Tähtis on, et huvi oleks alles, et see poleks arusaamatuks jäänud valemite tuupimise käigus maha tapetud.“

MARGUS MAIDLA

Kui natuke kaubamärgipõhiselt mõtiskleda (näiteks hiljutisest uuringust selgus, et eestlaste eelistatud rahvusvaheline kaubamärk on Google) ja vaadata Tartu ülikooli, siis tõenäoliselt on eraldivõetuna ülikooli kõige tuntum kaubamärk arstiteaduskond, mis peab oma aastapäeva koos ülikooliga täpselt samal päeval. Kuid tunnetuslikult nimetaksin üheks tugevamaks Tartu ülikooli kaubamärgiks füüsika instituudi. Töötajate arvult on kasvanud suurimaks instituudiks arvutiteaduse instituut ja eelarve poolest tehnoloogiainstituut, kuid aastakümneid on neid mõlemaid tiitleid hoidnud just füüsika instituut. Eks uued liidrid on käesoleva arengu ajapeegeldus, kuid see ei vähenda füüsika instituudi pikaaegset väärikat staatust Eesti teadusinstitutsioonide seas. Nagu oma viimases arengukavas sedastatakse, pole ambitsioonid kuhugi kadunud – TÜFI tahab olla Eesti juhtiv füüsika, materjali­teaduse ja koolifüüsika õppe keskus, rahvusvahelisel tasemel füüsikaliste alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse keskus.

4. oktoobril 2012. aastal viibisin TÜFI uue hoone nurgakivi panekul. Selleks ajaks oli tühermaale valatud kaks mitme meetri paksust betoonpatja, mis pidid tagama kahe ülivõimsa elektronmikroskoobi stabiilsuse. Physicum ehitatigi Maarjaväljal sügavamale haljasala sisse, eemale autoteedest, et vältida häiringuid mikroskoopide töös. TÜFI direktor, kaasprofessor Toomas Plank meenutab: „Tahtmata nüüd kuidagi naissoole liiga teha, kuid vanas majas oli meil kõige võimsama mikroskoobiga sedasi, et kui mööda instituudi koridori kõndis kontsakingadega naisterahvas, siis tema kontsade astumine peegeldus kohe ka võngetena mikroskoobi pildis. Täistallale astuvate meesterahvaste puhul sellist efekti polnud.“

Oled olnud Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor nüüd juba pea viis aastat. Mis on nende aastatega instituudi elus muutunud?

Olen füüsika instituudi direktsioonis olnud aastast 2009 – teadusdirektorina, direktori kohusetäitjana, asedirektorina ja nüüd direktorina. See tähendab, et tunnen ennast vastutavana pikema aja tegemiste eest kui ainult viimased viis aastat.

Suur töö oli Physicumi ehitamine ja organisatsiooni reform. Enne uue maja valmimist paiknes füüsika instituut Tartus kahes kohas. Tartu lõunapiiril oli endine teaduste akadeemia füüsika instituut, kus tehti teadustööd. Tähe tänava alguses aga füüsikahoone, kus asus füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakond. Füüsika osakond tegeles nii teadustöö kui ka füüsika­üliõpilaste õpetamisega kõigil kolmel õppetasemel (bakalaureus, magister, doktor). Need kaks instituudi osa olid väga erinevate traditsioonide ja organisatsioonikultuuriga ning need tuli reformi käigus liita ühtsete väärtuste ja ühtse töökultuuriga tervikuks.

Kahe eraldi hoone asemele Maarjamõisa väljale Physicumi ehitamine soodustas tublisti liitumist, nii et nooremad põlvkonnad on juba Physicumi nägu.

Täiesti nullist uue maja ehitamine oli minu jaoks huvitav. Keskkooli lõpus, kui pidin otsustama, kes minust saab, valisin kahe kooli vahel. Kas Tartu ülikool või Tallinna tehnikaülikool? Viimases oleks minust saanud ehitusinsener. Isegi töökoht Tallinnas silikaatbetooni teadusliku uurimise ja projekteerimise riiklikus instituudis SILBET oli juba silmapiiril. Nii et Physicumi ehitamine pakkus mulle võimaluse läbi proovida kõik, mille toona valimata jätsin.

Meie tolleaegsetel direktoritel, prof Ergo Nõmmistel ja prof Marco Kirmil jätkus tarkust õppida naabrite vigadest. Näiteks Chemicum kasutab oma tavapärase töö käigus liiga palju energiat. Samuti oli keemia instituudi direktor akadeemik Enn Lust lahkesti nõus tegema meie inseneridele-projekteerijatele põhjaliku ekskursiooni Chemicumis, kus osundas väga mitmetele vigadele Chemicumi ehitamisel, manitsedes ühele või teisele kohale näpuga osutades elukogenult: „Vaadake seda siin – ärge teie kindlasti nii tehke.“ Otsustasime Ergo Nõmmiste ja Marco Kirmiga, et Physicumi projekteerimisel-ehitamisel oleme kõik kolm ninapidi juures nii palju kui vähegi võimalik, et need vead ei korduks. Nii veetsingi viie aasta jooksul iga nädal ühe päeva projekteerimis- ja ehitusalastel nõupidamistel, nägin ühe suure maja ehitamise kõiki etappe ja tegin kõik endast oleneva, et tulemus oleks hea.

Üheksa aastat uues majas töötanuna saan öelda, et suurem osa tuligi hästi välja. Maja on ajakohase sisustusega, peab hästi sooja, automaatika häälestamise suuremad vead on kõrvaldatud, sisekliima on füüsikutele sobilik. Palju on vabatahtlikku tööd tehtud, näiteks fuajee suuri betoonpindu katavad rõdukastidest väljaronivad ronitaimed. Meid külastanud välisarhitektid on lõpptulemust üksjagu kiitnud, öeldes, et on näha, et füüsikud on sellest tõesti oma ruumi teinud. Ka üliõpilastele meeldib fuajees olla ja õppida – rahvast jagub siia hiliste õhtutundideni. Ainult töötajad tunnevad puudust ühisest kohvijoomise paigast, mis ehituseelarve kärpimise tõttu tegemata jäi.

Direktoriks olemist sain 2012. aastal harjutada direktori kohusetäitjana ja nüüd siis veidi rohkem kui viis aastat olen töötanud direktorina.

Sellesse aega jääb mitu katsumust. Esimesel aastal toimus suur langus instituudi teadusrahastuses – vähenemine suurusjärgus üks miljon eurot. Sel hetkel oli küsitav kogu instituudi senisel kujul jätkamise võimalikkus. Õnneks olime seda viie institutsionaalse uurimisteema lõppemisega kaasnevat riski ette näinud ja suutsime oma sisemiste reservide ja ülikooli abiga raske aasta üle elada. Rõhuasetusega tublide töötajate instituudis hoidmisel. Teadusaparatuuri uuendamisele sel aastal mõelda ei saanud. Järgmisel aastal suutsime kaotatu tasa teha, sellesse aastasse jääb ka üleriigiline võitlus teadusrahastuse 1% määra eest. Nii mina kui ka paljud instituudi teadlased olime plakatitega tänaval.

Siis tuli koroonaaeg, kus tuli leida kompromiss nakatumisriski ja eksperimentaalse teaduse vajaduste vahel – teadusartiklit saab kenasti kodukontoris kirjutada, aga eksperimenti saab korralikult ikka ja ainult laboris läbi viia. Praegu on aeg koroonaajal õpitud kodus töötamise asemel uuesti näost näkku suhtlemine taasavastada, sh konverentsid ja töötoad koos huvitavate teadusteemade aruteludega kohvitassi taga.

Eelmise aasta jooksul jõudsime töötajate kollektiivse mõtte toel põhjalikult läbi arutada ja vastu võtta instituudi järgmise viie aasta arengukava. Tegelikult kasutasime arengukava ühist arutamist ka ettekäändena väljasõiduseminaride korraldamiseks ja instituudi inimeste ühiste tegemiste ja kokkupuudete suurendamiseks.

Nimeta palun mõned arengukava tähtsamad rõhuasetused.

Füüsika instituut tahab olla Eesti juhtiv füüsika, materjaliteaduse ja koolifüüsika õppe keskus, rahvusvahelisel tasemel füüsikaliste alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse keskus. Meie tegevuse kolm vaala on teadus, õppetöö ja ettevõtluskoostöö.

Meie tugevused on materjaliteaduse, spektroskoopia, optika, keskkonna- ja kliimateaduste ning teoreetilise füüsika valdkonnas. Ühendatuna ühiskonda kõnetavate rakendustega tahame need kompetentsid siduda energeetika, rohepöörde, digipöörde ja kiibiarendusega. Teame, et oleme vastutavad füüsika ja materjaliteaduse arengu eest Eestis, et peame panustama valdkonna populariseerimisse, koolifüüsika atraktiivsemaks muutmisse ja toetama igati reaalia kalduvusega noori, et nad tee meie juurde leiaksid.

On sümpaatne, et arengukava sisaldab ka igati ausat ja ilustamata TNVO-analüüsi (SWOT). Eks hea institutsiooni juht peab sisemisi tugevusi võimendama ja väliseid võimalusi maksimaalselt ära kasutama, kuid samal ajal võitlema nii sisemiste nõrkuste kui ka väliste ohtude vastu. Nendel viimastel tahakski peatuda, ühe nõrkusena on nimetatud „ühistunde puudumine, struktuurne kapseldatus“.

Esmalt pidime aru saama, kust see kapseldatus tuleb. Eespool rääkisin, et meil on juba üheksa aastat uus ja uhke maja, millega oleme väga rahul. Aga see maja sai disainitud laborite kaupa, et labori töö- ja kontoriruumid oleksid lähestikku. Et kohe kõrval oleks labori seminaride pidamist võimaldav seminariruum koos kööginurgaga ühiseks kohvipauside pidamiseks. Sellega lõime väga head tingimused laborisiseseks suhtluseks ja laborite identiteedi tekkeks. Aga tagaplaanile jäi instituudi kui terviku ühistunne. Kaks aastat koroonaaega keeras sellele veel täiendava vindi peale, kuna ka igasugused ühised peod olid keelu all.

Nüüd teeme kõik endast oleneva, et kaotatud ühistunne taasluua. Peale labori seminaride panustame ka Physicumi seminaridesse, kus osaleksid kõigi laborite töötajad ja üliõpilased. Korraldame kord aastas õppeaasta alguses instituudi väljasõiduürituse, kus ühiselt arutatakse uue õppeaasta küsimusi ja jagatakse õpetamise kogemusi. Physicumi fuajee servas korraldame eelmise direktori prof Jaak Kikase juhtimisel kord kuus vahetuvaid kunstinäitusi, mille avamisele on oodatud kogu instituudi pere.

Veel ühe sisemise nõrkusena toote välja „suhteliselt väikese nähtavuse ühiskonnas“.

Loomulikult võiks ja peaks direktor aktiivsemalt sõna võtma, aga kui ajakirjanikud on minu poole pöördunud, olen alati nõusolekuga vastanud ja nad on soovitud intervjuu saanud. Tegelikult sobib meile ka see, kui instituudi professorid sõna saavad. Koroonaaeg pakkus paljudele teadlastele võimaluse oma tegemisi rahvale tutvustada ja rahvast huvitavat esile tõsta. See käib ka füüsika instituudi kohta. Meie professor Heikki Junninen oli näomaskide kvaliteedi ja ruumide õhukvaliteedi teemadega sagedane külaline nii ETVs kui ka TV3s.

Tegeleme oma teadlaste koolitamisega, et oskaksime rahvale arusaadavalt ennast väljendada. Ja koolitustel oleme tippajakirjanikelt ka kiita saanud – meil on palju teemasid, millest rääkida tasub.

Peale selle hoolitseme nähtavuse eest ettevõtjate segmendis – et eesti ettevõtjad teaksid meid ja oskaksid oma muredega meie poole pöörduda. Selleks osaleme alati ettevõtluspäevadel, mida ülikool ja Tartu linn korraldavad.

Väliste ohtude all on esile toodud surve „kutsekoolistumiseks“. Kuidas kommenteerid?

Tartu ülikool ei ole valmis olnud kvantiteedi suurendamise nimel kvaliteedinõudmisi leevendama. See tähendab, et meilt saavad lõpudiplomi ainult need, kes seda väärivad.

Näiteks doktorikraadi kaitsmisel on meie valdkonna doktoritööde puhul nõue kolme tipptasemel teadusartikli kirjutamine, neist üks esimese või juhtiva autorina. Samal ajal näevad töötajad, mille alusel käib Eestis teadus- ja õpperaha jagamine ülikoolidele ja edasi ülikooli sees instituutidele. Selge kriteerium on lõpetajate arv. Lõpetajate arvu suurendamiseks oleks lihtsam kvaliteedinõuetes järeleandmisi teha. Seda nimetavadki minu kolleegid „kutsekoolistumiseks“ ja nad ei ole sellega nõus.

Ohtude all on kirjas ka „füüsika vähikäik koolis“, mis on suuresti arenenud ühiskondade probleem. Olete samas paadis teiste loodus- ja täppisteadustega.

Meil on väga vähe füüsikaõpetajaid peale kasvamas. Ja kui füüsikuid ei ole, siis tuleb koolijuhtidel leida füüsikatundide andja kohakaasluse korras. Meie huvi on, et selle käigus säiliks noorte huvi teadusmaailma, sh füüsika avastamise, vastu. Et oldaks valmis vastama küsimusele, miks üks või teine just täpselt sedasi toimub, nagu ta toimub. Palju aitavad siin kaasa teadusbuss, AHHAA teaduskeskus ja ETV saade „Rakett69“. Aga siit edasi on vaja, et noored reaalia valdkonnas ka hakkama saaksid. Võib-olla kõlab järgnev füüsiku suust veidi üllatavalt, aga meile on peatähtis see, et noored ikka matemaatikat õpiksid. Ja seda mitte ainult kitsa matemaatika ulatuses, vaid täismahus. Füüsika õppimine gümnaasiumis on boonus, aga see pole tarvilik eeldus. Füüsika tasanduskursuse teeme oma tudengitele ise, kui nad on juba meile sisse astunud. Tähtis on, et huvi oleks alles, et see poleks arusaamatuks jäänud valemite tuupimise käigus maha tapetud.

Aga nagu ajakirjandusest loeme, on probleemid koolis jõudnud ka matemaatika oskamiseni. Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor kirjutas hiljuti, et gümnaasiumi matemaatika lõpu­eksamil põruks 80% õpilastest. See ei ole normaalne, et me oma kooliharidusega sinnamaale oleme jõudnud.

Oled lõpetanud Tartu ülikooli 1993. aastal füüsik-elektroonikuna cum laude, kusjuures magistri- ja doktoritöö pealkirjas on sõna „koroona“. Tõenäoliselt ei ole see koroona, mille pandeemia tõttu on maailm viimastel aastatel kannatanud. Räägi oma füüsikateadlaseks kujunemisest.

Reaalainetega olin koolis tihedalt seotud. Käisin nii matemaatika- kui ka füüsika- ja keemiaolümpiaadidel. Seetõttu oli Tartu ülikoolis füüsika valik loogiline käik, kuigi nagu eespool ütlesin, oli sellele ka alternatiive. Tänapäeval peame seda elektroonika eriala cum laude’t vaatama ajaloolises kontekstis – 1990ndate alguses ei olnud meil veel palju personaalarvuteid, esimesed AT 286 tulid ülikooli umbes sel ajal Kanada fondi abiga. Nii oli sel ajal just elektroonika see, mis oli kõige lähemal tänapäeva arvutitehnikale. See oli põhjus, miks ma elektroonika eriala valisin ja ITd õppisin ise sinna kõrvale.

Ja samal ajal olin ma ka füüsik, eksperimentaalfüüsik. Nii leidsingi tee laborisse, kus just neid oskusi kasutada sain. Labori nimeks oli sel ajal gaas­lahenduse füüsika labor. Uurisime eksperimentaalsete meetoditega ja enda ehitatud aparaatidega koroonalahendust.

Tavalugejale selgituseks ütlen, et koroonalahendus tekib, kui rakendame väga peenikesele või siis teravatipulisele metallvardale kõrge pinge – mõned kilovoldid. Välja näeb see sinakalt helenduva põõsa moodi. Aparaatide ehitamisel tulid kasuks elektroonika ja arvutitehnika teadmised, aparaatidega mõõtmiste tegemine oli eksperimentaalfüüsiku pärusmaa.

Minu töö eesmärgiks oli ehitada koroonalahendusel põhinev saastegaaside detektor. Loendasin ühe koroonavormi – positiivse striimeri – esinemisi, striimerite arvu põhjal sain öelda, mis gaas parasjagu reaktoris sees on. Detektorit saaks kasutada nii süsihappegaasi ja veeauru kui ka halogeenide avastamiseks ruumiõhust. Tööstusliku toote väljaarendamiseni me toona siiski ei jõudnud. Kui mul PhD kaitstud sai, soovis Tartu ülikool mind rohkem rakendada õppetööl ja õppetöö juhtimisel. Muu hulgas olin siis ka arvutitehnika õppekava käivitaja-programmijuht. Arvutiriistvara valdkonna õppejõud olen ülikoolis tänapäevani.

Muide, ka pandeemia tähenduses koroona ei olnud mulle võõras. Mu ema nimelt oli epidemioloog, tegeles tervisekaitsetalituses 45 aastat nakkushaiguste ennetamise ja statistikaga. Aitasin teda arvutialaste tegemiste optimeerimisel. Et seda hästi teha, pidin ka endale selgeks tegema, mis levikuteid pidi nakkus­haigused liiguvad. Kõik see, mida õppisin piisknakkuste kohta, leidis koroonaajal tänuväärt rakenduse füüsika instituudi töö suunamisel. Näiteks 2020. aasta suvel arvasime kogu ühiskonnaga, et oleme koroonast suuresti jagu saanud. Aga epidemioloogiaalased alustõed sundisid mind kolleege üles kutsuma kontaktõppe kõige tähtsamaid tudengilaboreid planeerima septembrisse-oktoobrisse ehk siis aega, kui uus nakkuste laine pole veel peale tulnud. Sest epidemioloogid teadsid: see laine tuleb. Nad ei teadnud, kas oktoobris, jaanuaris või veebruaris, aga teadsid, et tuleb. Ja nagu teame, tuli ka.

Oled olnud kaks korda välislähetuses Pariisis Prantsusmaa valitsuse stipendiaadina, mõlemad korrad ühes ja samas kohas, Pariisi kõrgemas elektrikoolis (école supérieure d’électricité e Supélec). Räägi palun nende välislähetuste tähtsusest teadlaseks kujunemisel.

Välismaal stažeerimine on väga tähtis teadlasele laiema vaatenurga andmiseks. Olles kodunt ära, saab õppida kõike seda head, mida teises riigis/laboris paremini tehakse. Samal ajal õpitakse tähele panema ja hindama kõike seda, mis meil endal on paremini kui naabrite juures. Kodus on kõik olemasolev meile enesestmõistetav. Alles kaugele jõudes saame aru, et see ei ole alati nii lihtne.

Tegelikult meelitati mind gaaslahenduse laborisse võimalusega minna stažeerima hoopis Norrasse Trondheimi tehnikaülikooli. 1991. aastal olid piirid veel suhteliselt kinni ja iga läänepoolne võimalus oli põnev. Aga siis tekkis võimalus hoopis Prantsusmaale minna, seal oli gaaside ja plasmafüüsika labor, kellega meie laboril oli tihe koostöö.

Prantsusmaale tööle minek ei ole eestlase jaoks nii lihtne, nagu esialgu paistab – oskame inglise või saksa keelt, aga Prantsusmaal hakkama saamiseks on väga tähtis just prantsuse keele oskus. Alustasin kiirkorras keeleõpinguid, esimeseks käiguks suutsin saavutada igapäevase hakkamasaamise, aga sellest ei piisanud seltskondlikus vestluses osalemiseks. Kohapeal vaadati, et noor inimene, las õpib keele selgeks. Inglise keeles rääkisid minuga ainult laborijuhataja ja minu slovakist mentor, kõik teised rääkisid prantsuse keeles. Teiseks korraks oli minu keeleline ja kultuuriline ettevalmistus juba parem, siis ütlesid kohalikud ka: „Nüüd saab sinuga juba rääkida.“

Tagantjärele vaadates tuli see mulle kasuks. Suhtlen prantsuse kolleegidega prantsuse keeles ja mul on olnud võimalus osa saada Euroopa ajalugu nii palju mõjutanud prantsuse kultuurist.

Praegu asub su akadeemiline töö­plats plasmafüüsika laboris. Kuidas üks füüsik-elektroonik plasmafüüsika laborisse jõudis?

Füüsik-elektroonik alustas oma diplomitööd gaaslahenduse laboris aastal 1991. Aga kolmekümne aastaga on labori fookus liikunud koroonaplasmalt plasmafüüsika poole. Nii on ka minu teadustöö rohkem seotud plasmajoaga vähirakkude tapmisega ja plasmas toimuvate protsesside kiiruskonstantide leidmisega, mida saab kasutada protsesside modelleerimisel. Sest enne kui midagi luust ja lihast valmis ehitada, on hea osata ennustada, kas ja kuidas see töötada võiks. Modelleerimise tulemuse saab kätte palju kiiremini kui aparaadi abil mõõdetud katsetulemuse: aparaat tuleb esmalt valmis ehitada, siis tööle seadistada ja lõpuks temaga mõõtmised teha.

ETISe andmetel ei ole sul praegu ühtegi kehtivat teadusgranti, kuid kuna nüüd on maru populaarne kõik see, kus pealkirjas või tekstis sisaldub sõna „roheline“, siis ehk kommenteerid 2019. aastal lõppenud teadusgranti „Jõuelektroonika rohelise energeetika efektiivsuse tõstmiseks“. Mida seal uurisite ja mis tulemuseni jõudsite?

See oli Läänemere-äärsete riikide koostööprogramm, mis neid tegemisi toetas. Alustasime materjaliteaduse valdkonna puhasruumide võrgustiku loomisest ja sealt edasi oli esimeseks rakendusprojektiks jõuelektroonika seadmetes räni asendamine uute materjalidega (SiC, GaN, GaAs). (Füüsikute puhasruumis liigub kogu õhk läbi filtrite ja valdav enamik tolmuosakestest püütakse selle käigus kinni. Suurim tolmuallikas ruumis on inimene ise, sellepärast saab selles ruumis töötada ainult kileülikonnas, -kinnastes ja -sussides, nii et ainult näolapp on kaitseülikonnast vaba.) Koostööprogrammid on sellised, kus teaduse tegemiseks raha üldse ei anta. Aga need aitavad luua eri riikide teadlaste vahelist koostööd ja tuua meile teadmisi, mis naaberriikides juba olemas on.

Nendest kahest koostööprogrammist, puhasruumide omast ja rohelise energeetika omast, oli instituudile palju kasu. Esimene sattus aega, kui Physicum oli just valmimas. Koostööprojekt võimaldas mul külastada paljude Läänemere-äärsete riikide laborite puhasruume ning külastuste käigus sain selgeks, millised on ühe või teise labori plussid-miinused. Nii oskasime oma puhasruumi planeerides küsida seda, mida meil pärast ka vaja läks, ja saime hankekonkursile kutsuda neid puhasruumi ehitajaid, keda lähinaabruses ehitamas olime näinud. Selle tulemusena valmis Physicumi puhasruum umbes kaks korda odavamalt, kui olid esialgsed pakkumised.

Roheenergeetika projekti raames saime Euroopa rahaga hankida Physicumi katusele 15 kW võimsusega päikeseelektrijaama. Või täpsemalt öeldes, päikeseelektri katsepolügooni.

Siin saime omavahel võrrelda tava- ja mikroinvertereid ning ränipõhiseid ja uute materjalide põhiseid invertereid (inverter teeb päikesepaneelidest tuleva alalisvoolu meile tavapäraseks vahelduvvooluks). Projekti teine katsepolügoon oli Rootsis. Seal katsetasime olukorda, kus päikesepaneelide toodetud alalisvool jääbki alalisvooluks ja majas elav pere kasutab oma igapäevastes toimetamistes just seda, ilma et oleks vaja energiat kulutada alalisvoolu vahelduvvooluks muundamise peale. Rootslaste lahendus, 400 V alalispinget seinakontaktist, oli valitud selleks, et enamik tänapäeva kodumasinaid saaks töötada. Aga kui selline alalispinge-kodu laiemasse kasutusse liigub, siis tuleks pinget kindlasti paarkümmend korda madaldada.

TÜFI arengukavas on välja toodud mitu aspekti, mis puudutavad puudujääke teaduse ja kõrghariduse rahastamises. Milliseid ettepanekuid süsteemi parandamiseks TÜFI direktorina teeksid?

Praeguse seisuga on teadusraha saamine või mittesaamine teadlasele puhas loterii – enam-vähem sama taotlus võib ühel aastal olla hindajate absoluutses tipus ja järgmisel aastal nimekirja tagumises otsas. Seepärast oleks meie ilus unistus see, kui teadlane saaks endale rahastuse osas töörahu. Et miinimumpalk tuleks teaduse baasrahast ja siis konkurentsi­põhiselt saaks sellele lisa taotleda. Lisaraha arvel saaks käia konverentsidel, lähetustes, hoida töös kalleid aparaate. Ja maksta ka endale tööturul konkurentsivõimelist, miinimumist suuremat palka.

Praegu kulub suurem osa baasraha hoonete kulude eest tasumiseks. Kui keegi tublidest kolleegidest jääb hätta, siis saame teda instituudi vahenditest aasta jagu toetada, et tal oleks uus konku­rentsipõhise raha taotlemise võimalus. Aga kallite aparaatide ostmiseks ja eriti nende hilisemaks ülalpidamiseks enam raha ei jagu. See on just eksperimentaalseid teadusi silmas pidades väga kriitiline küsimus.

Millised on tulevikuplaanid – direktorina, teadlasena?

Direktorina on praegu minu ülesanne uue põlvkonna professorite töölevõtmine. Viimase nelja aastaga on emeriteerunud enamik, tervelt seitse senist professorit, nüüd tuleb kasvatada noorema põlvkonna kaasprofessoritest neile asendus. On võimalus uute professuuride tekkeks.

Meie värske arengukava annab ette suunad, kuhupoole instituudi töötajad tahaksid, et instituut liiguks. See kollektiivselt sündinud dokument on kindlasti alus, mida direktor oma töölaual hoiab ja milles kirjapandut oma tegemistes arvestab.

Teadlasena jätkan plasmafüüsika laboris koroonalahenduse, laserspektroskoopia ja plasmaravi probleemide uurimisega, aga tegelen edasi ka e-õppe pedagoogika teemadega, millega olen samuti viimased viisteist aastat tegelenud.

---

Tartu ülikooli füüsika instituut

Tartu ülikooli füüsika instituut (TÜFI) loeb oma alguseks aega, mil 1946. aastal Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu määrusega asutati Eesti NSV teaduste akadeemia füüsika, matemaatika ja mehaanika instituut (FMMI). 1952. aastal nimetati instituut ümber füüsika ja astronoomia instituudiks. Viimaste aastakümnete reorganiseerimiste käigus moodustati 2008. aastal TÜFI Tartu ülikooli füüsika instituudi ja Tartu ülikooli füüsikaosakonna liitumisel, lisaks Tartu ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele on instituut sellest ajast ka Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisus. Alates 2014. aastast asub füüsika instituut uues moodsas õppe- ning teadushoones Maarjamõisa väljal.