Saaremaa ajalugu ajaloo sees

Raamat, kus käsitletakse Saaremaa muuseumi tegevust alates loomisest kuni muuseumi sihtasutuse asutamiseni, on nagu Saaremaa ajaloo kvintessents.

JAANIS PRII

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ei ole just tavaline, et ilmub ajalooraamat ajaloo varasalvest endast – muuseumist.

Nüüd on üks selline ilmunud Saaremaa muuseumi ajaloona. See anti välja läinud sügisel ilusas kõvade kaantega köites, koostanud Endel Püüa ja toimetanud Olavi Pesti. Kui raamatu kokkupanekul on juba nende meeste käsi mängus olnud, siis arusaadavalt on teos põhjalik ja huvitav. Saaremaa ajaloo seisukohalt lausa piibellik, sest koosneb kolmest osast. Ja nagu piibel, on need raamatud koos, ühtede kaante vahel.

Kuna raamatus käsitletakse Saaremaa muuseumi tegevust alates selle loomisest kuni Saaremaa muuseumi sihtasutuse asutamiseni, on see nagu Saaremaa ajaloo kvintessents. Ajalugu topeltvaates. On ju muuseum ise ajaloo talletaja ja kajastaja ning teise kihi annab muuseumi enda lugu läbi pea kahe sajandi.

Minule ja ilmselt ka enamikule lugejaist seostub Saaremaa muuseum Kuressaare lossi või – nagu on selle õigem nimetus – linnusega. Selline seos ja tunnetus ei ole vale, sest Saaremaa muuseum on kõikse aeg olnud just selle hoonega seotud. Elanud seal üle paremaid ja halvemaid aegu, veel paremaid aegu, aga vahel ka veel halvemaid.

Algus, mida teame vaid paberite järgi

Nagu tavaliselt iga ettevõtmine, nii on ka Saaremaa muuseum saanud alguse ideest ja ühest mõttekaaslaste seltskonnast, kes otsustas, et Saaremaa ajalugu väärib uurimist. See oli Saaremaa Uurimise Selts.

Püsinäituse üldvaade. Mihkel Õnnis, 1920–1923.

SM F 3761:2447 F, Saaremaa Muuseum SA

Saaremaa ajaloo uurimise algatajana tuntakse Johann Wilhelm Ludwig von Lucet ja tema asutatud Kuressaare Eesti Seltsi, aga nagu sageli kõige esimeste puhul, oli aeg veel liiga varane ja selts lagunes pärast Luce surma. Siiski ei vähenda see üle 200 aasta tagasi, 1817. aastast pärit algatuse väärtust.

Saaremaa muuseumile pani aga aluse Saaremaa Uurimise Selts, mille asutasid 25 kohalikku sakslast 1865. aastal. Kui juba nii väärikas selts kokku pandi, siis juhtima pidi teda seltsi president. Esimeseks presidendiks valiti Kuressaare gümnaasiumi direktor ja veelgi väärikama, kaksteist aastat varem asutatud Eesti Loodusuurijate Seltsi liige Theodor Liborius. Kohe tulid uue seltsiga kaasa ka sellised Saaremaa ajaloo uurimises kuulsaks saanud mehed nagu Hugo van der Borg, Jean Baptiste Holzmayer ja Sigismund Stern ning rahvusvaheliselt tuntud liblikauurija Johann Wilhelm von Nolcken.

Raamatukogu ja muuseumi loomine oli üks seltsi esimesi ettevõtmisi. Arusaadavalt oli esialgu kõik väike, lihtne ja kaasaegsete silmis ka armas. Muuseumi eest hoolitses asepresident-konservaator Holzmayer. Juba asutamisejärgsel aastal korraldati esimene ajalooteemaline näitus ja esimene välisnäitus viidi kubermangu pealinna Riiga Vene Ajaloo Seltsi aastakoosolekule.

1896. aastal korraldas selts uskumatult suure kunstinäituse, millele tänapäeva kuraatoritel on raske midagi vastu panna: 500 teost, nende seas 185 õlimaali, sadakond akvarelli ja kõike muud.

Nii muuseum kui raamatukogu paiknesid esialgu kus iganes: seltsi liikmete kodus, ametiasutuste ruumides, näiteks raekojas, aeg-ajalt üüriti pindu, kuni lõpuks jäädi pidama koolimaja kõrvalhoonesse. Toona tuli muuseumi külastust aegsasti planeerida, sest see oli lahti vaid tund aega kord kuus.

1897. aastal sai muuseum oma praeguse kodu ehk kadetimaja, mis nüüdisajal on muuseumi kantselei. Seal oli muuseum suviti lahti juba kaks korda nädalas ja kaks tundi järjest.

Meile tuntud kohas ehk lossis hakkas muuseum tegutsema 1912. aastast ja sai seal oma kasutusse mitu ruumi. Neist suurim oli samas, kus praegu on ekspositsiooni esimene saal, lossi teisel korrusel. Kuna lossis toimetas toona rüütelkond, see tähendab, saare administratsioon, siis oli tegu multifunktsionaalse hoonega. Muuseumikülastaja, kes pidi nüüd pileti lunastama, sai hea õnne korral ka rüütelkonna ruume vaadata. Toona turistide poolest küllaltki rikkas Kuressaares muuseumi siiski väga ei reklaamitud.

Muuseumi tegevus katkes Esimese maailmasõja ajal. Kuna loss sai rüüstamiste osaliseks, koliti muuseumi vara Tallinna 19 kohtuhoonesse varjule.

Kui loodi Eesti Vabariik, loss ja kõrvalhoone korrastati ning muuseum sai sinna tagasi kolida. Huvitav oli toonane muuseumi personalipoliitika. Ajaloohuviline pedagoog Mihkel Kommel sai lossihoovi elamise ja võttis kogu hoovi endale rendile. Seda ta siis näitas külalistele ja kogus ise piletiraha. Väga pikka aega töötas lossivahina Aleksei Kaljo. Kaljo oli lossis mees nagu orkester, sisuliselt muuseumipidaja. Pärast tema surma päris ameti poeg Caesar Kaljo. Vahepeal oli muuseumi hooldaja Caesari vend Vladimir (Voldemar), kes jäi Nõukogude võimu rataste vahele ja suri 1942. aastal Siberi vangilaagris.

Paar mälupilti

Saaremaa muuseumil on olnud kõik see aeg kindel koht Kuressaare ja Saaremaa jaoks ja meil kõigil, nii saarlastel kui ka mandrirahval, kes ikka vahel Saaremaal käinud, on sellest omad mälestused. Loss ja muuseum on muutunud ja nagu inimesedki elanud läbi erinevaid aegu. Lugedes Saaremaa muuseumi ajalooraamatut kohtud taas vana tuttavaga, kelle elu esimese tutvuse ajal jäi võib-olla teadmata ja kogemata. Nüüd seda raamatut lehitsedes saab oma mälestusi ellu äratada.

Aga need, kes käisid muuseumis möödunud sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel, on eriti rikkad, sest nemad nägid lossi ja muuseumi enne suurt restaureerimist. 1975–1985 sai loss uue ilme ja paar aastat olid nii linnus kui muuseum suletud.

Mäletan, et lossihoovis toimus 1970ndatel igal aastal põllumajandussaavutuste näitus ja siis võidi ka linnust külastada. Ilmselt olin kuuene, kui muuseumikülastajana köitis mind loodusosakond oma topistega. Kõige suurem, minu meelest hiigelsuur, oli muidugi põder.

Ajalooraamatust selgub, et ulakate külastajate tippsaavutuseks oli põdratopise klaassilmade varastamine. Et seda juhtus rohkem kui üks kord, tunnistab Andres Tamm (1955–2022). Tema sõnul oli juuratudengitel vahel lossi käimist ja kaemist ning üks hiiglapikk ja kavala rebase näoga üliõpilane sai sokki kuduvalt valvurilt hoiatuse: „Vaata, et sa põdra silmi ära ei varasta!“ Inspiratsioon käes, sai tegu tehtud. Tudeng teenis silma eest 50 rubla. Kas valvur pidi põdra uue silma eest sama palju maksma, seda ei tea. Igatahes oli varem seda juhtunud, et valvurid pidid kollektiivse lohakuse tõttu kollektiivselt silmaraha kokku klappima. Põder sai taas silmad pähe ja jõllitas külastajaid edasi.

Kaitsetorni neljandal korrusel eksponeeritud traktor Universal. Tõnu Grepp, 1969.

SM F 3130:13 F, Saaremaa Muuseum SA

Mulle pakkus põdra kõrval pinget üks teinegi eksponaat. Pärast valvetorni mitme korruse läbimist hakkas juba trepil neljandalt korruselt paistma rauast traktor. Maapoisile oli see uskumatu riistapuu, sest rattaid ei kaunistanud mustad kummid nagu traktoril ikka. Kõik oli raske raud. Ja kogu see raske raud neljandal korrusel! Ilmselt ei olnud ma kraanat varem näinud. Igatahes kujutasin ette, kuidas sajad muuseumitöötajad selle maa peal lahti kruvisid, higistades üles vedasid ja siis jälle kokku panid.

Nüüd sain teada, et traktori mark oli Universal. Igatahes on nii põdra kui traktori pilt ka kenasti raamatus olemas. Juba ainuüksi pildid kutsuvad raamatut lehitsema. Mõni foto on suisa haruldane. Näiteks pilt riigisaladusest muuseumi kantselei korstnas. Ühel õhtul pärast napsitamist leidis Vene lipnik Farhad Mustajev end ootamatult korstnas. Vaene mees oli enese sinna nii kinni kiilunud, et tema kättesaamiseks tuli korsten koos osa katusega lammutada.

Farhad Mustajevi päästmine Saaremaa Koduloomuuseumi kantselei korstnalõõrist. Endel Püüa, 1982.

SM F 3482:13 F, Saaremaa Muuseum SA

Pilt korstnast välja tõmmatud ohvitserist oli kompromiteeriv ja kõigi kohal olnute fotoaparaatide filmid valgustati ära. Kui mõni noorem lugeja ei saa aru, miks fotoaparaadis olnud filmi valgustama pidi, lugegu mõnd fototehnika raamatut. Igatahes need valgustati. Välja arvatud üks, mis tähelepanuta jäi ja mille pilt raamatusse jõudis. See on raamatu autori Endel Püüa aparaadist.

Kuna muuseumis olid palgad väikesed, oli abiks igasugune lisatöö. Püüa oli toona kütja ja kuna oli 1982. aasta maikuu, siis oli vajadus sellegi korstna alla ahju veel vahel tuli teha.

See, nagu paljud teisedki lõbusad või vahel halenaljakad juhtumised veavad lugejat kaasa läbi raamatu.

Mina kuulsin seda lugu autori enda suust kümme aastat pärast juhtunut. Nimelt oli toonane ekspositsiooniosakonna juhataja Endel Püüa saanud direktoriks ja kütja ameti minule pärandanud. See oli austav amet, sest seda olid pidanud nii ajalooraamatu autor kui ka toimetaja.

Jõudes sedasi muuseumi töötajateni, pean märkima, et kaadrid otsustasid kõik nii toona kui ka praegu. Töötajaid on läbi käinud palju ja enamik neist on kõik ilusti pildi ja lühikirjeldusega raamatu lõpus ära märgitud, vähemalt need, kelle kohta koostajatel õnnestus infot saada. Juba oma tööaastate algusest alates oli teadusdirektor Olavi Pesti hakanud koostama personaalkartoteeki, mis sisaldas rohkem küll Saaremaa tuntud tegelasi, aga ilmselt sattus mõnigi muuseumi töötaja sinna kirja.

Saaremaa Muuseumi töötajad uue eksponaadi – hundiga. Timoteus Linna, 1958.

SM F 1130 Fn, Saaremaa Muuseum SA

Direktoreid on iseloomustanud võimalus teha mäluasutuses suurem osa oma elutööst. Kui muuseum pärast suurt sõda taas tööle hakkas, määrati 1946. aastal direktoriks Timoteus Linna. Jaa-jaa, ikka sellesama Ivo Linna isa. Tema oli direktor 30 aastat. Järgmine direktor, Arnold Allik, töötas muuseumis 38 aastat, neist viimased 12 direktorina. Endel Püüa dirigeeris vägesid samuti pea 30 aastat.

Kõik kolm meest olid loomulikult erineva temperamendi ja ellusuhtumisega. Aga sellest, kes töötajat tindipotiga viskas või kõigile 13. kuupalga andmise juurutas, loete juba ise.

Muutusid ka ajad. Kujutan ette, kuidas Linna pidi võitlema muuseumi püsimise eest, sest puudus oli kõigest. Näiteks esimese kirjutusmasina sai asutus alles 1960. aastal. Esimene fotoaparaat oli asutusse saadud üheksa aastat ja mootorratas seitse aastat varem.

Suured muudatused jõudsid muuseumi seitsmekümnendate keskel, kui algas lossi täielik renoveerimine. See sai valmis 1985. aastal ja hakati tegelema uue ekspositsiooniga. Kogu korraldamise põhiraskus oli Arnold Alliku õlul, kuigi formaalselt juhtis partei- ja täitevkomitee konsiilium. Nõukogude ajal oli ehitamine kunsttükk omaette. Raha on nappinud igal ajal, aga sageli oli nappus töölistest, teinekord jälle ei olnud ehitusmaterjali ja seda käidi välja kauplemas peamiselt Tallinnas. Nii juhtus, et pea iga kuu sõitis Allik bussiga pealinna, kaasas suur kohver. Selle oli ta täis ladunud saaremaist defitsiiti, näiteks Borodino leiba ja hea õnne korral ka angerjakonservi vm. Defitsiidi eest sai trustidest, kontoritest ja peavalitsustest vastu vajalikku kraami nagu metallplekk, torud või klaas. Tutvused kulusid marjaks ära.

Endel Püüa perioodi iseloomustabki renoveeritud lossi ekspositsiooniga sisustamine. Vahest kõige tähtsam oli siiski kogu kindluse kui kaitserajatise etapi viisi renoveerimine.

Aga mitte ainult. Tähelepanu vajasid ka filiaalid – Mihkli talumuuseum ja 1988. aastal uue hoone ja ekspositsiooni saanud Viktor Kingissepa muuseum. Viktoril läks halvasti, sest aasta jooksul loobus linn tema nimest, kesklinna monumendi ette pandi kalossid ja seejärel viidi varsti ka kuju minema. Memoriaalmuuseumist sai aga peatselt arhiivraamatukogu, kuhu esialgu leidis tee osa Saaremaa suurima erakoguja Juhan Saare raamatukogust.

Muuseumi raudvara on valvurid. Nemad on nagu osa muuseumist. Midagi, mis mahub vaataja ja eksponaadi vahele. Ega nad olnud mingid kuivikud. Kui lossi talvel kütta ei saadud ja aknad lasid tuult läbi, seati valvuritele sisse soojak. Seal soojas kududes ja elujuhtumustest pajatades sepitseti koos koguni laul valvurite elust.

Ühel talvepäeval sõidutas hea kolleeg Raul Salumäe mu muuseumi UAZ-bussiga Tallinna. Meie koormaks oli tulevase Aavikute majamuuseumi sisustus – kapid, riiulid ja kummutid –, mille pinda olid lihvinud nii Joosep kui Johannes Aavik. Nüüd pidin mina ennistuskojas Kanut neid edasi viilima ja lihvima ning asendatavaid detaile nikerdama ja peitsima. Muuseum avati 1992. aastal. Filiaale oli veel teisigi, mõni jäi, mõni iseseisvus ning nendestki on raamatus põnevaid lugusid.

Saaremaa muuseumi ajaloos on olnud pimedust ja valgust. Pimedust lausa nii palju, et ühel külastajal õnnestus ekspositsiooni valgustamata võikirnul asjal käia. Kui muuseumitöötaja aga lõviauku demonstreeris, siis oli selleks valgust vaja. Aitas põlema süüdatud ajaleht, mis auku visati. Ühel sellisel korral tõusis augu põhjas püsti tarmukas noormees. Kuidas ta sinna oli sattunud ja kümne meetri kõrguselt vaid kergelt uimaseks kukkus, sellest loete juba ise.

Jaanis Prii oli Saaremaa muuseumi nõukogu esimees 2018–2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht