Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi

Doktorantuur ja teadustöö tegemine erinevad valdkonniti ja kohati on nende hindamine ühesuguse mõõdupuuga ebaõiglane.

ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI

Kui räägitakse kõrgharidusest, siis tavapäraselt mõeldakse selle esimest astet, seal omandatud teadmisi ja oskusi. Kolmas ehk doktoriõppe tase ning doktorikraadi saavutamise võimalused ja kriteeriumid on vähem tähelepanu pälvinud. Ometigi on just doktorikraadiga inimeste töö üks teadmusmahuka ühiskonna nurgakive. Seepärast on vaja, et laiem üldsus mõistaks, kuidas doktorikraadini jõutakse ja milliseid probleeme sellel teel kohatakse. Meie eesmärk on välja tuua ja illustreerida doktoriõpinguid kujundavaid tegureid, eelkõige seda, kuidas eri valdkondades teadustöö tulemuste avaldamine mõjutab doktorikraadini jõudmist.

Karmid tingimused

Eestis on doktorantuuri nominaalajaks seatud neli aastat. Nelja aastaga peaks süsteemist väljuma iseseisev teadustööks küps doktor. Doktorantuuri efektiivsuse mõõdikuks on seatud vaid väljund – see, kui mitu doktorit igal aastal kaitseb. Mis aga toimub enne seda rõõmsat sündmust? Kuidas doktorikraadini jõutakse – siin on koht, kus valdkondlik praktika lahkneb märkimisväärselt.

Eesti (koos Põhjamaadega) on maailmas üks karmimate doktorikraadi saamise tingimustega (avaldatud publikatsioonid) haridussüsteeme. Millised järelmid kaasnevad nende kõrgete kriteeriumidega? Esiteks, sarnaselt Põhjamaadega on meie doktorandid ühed vanimad, seda eeskätt teatud valdkondades. Doktorikraadini jõutakse 30–40 eluaasta vahel, pigem selle dekaadi teisel poolel.

Pealtnäha ei olegi teiste riikidega võrreldes Eesti seis kehv, pigem oleme lõpetajate 35aastase keskmise vanusega kuldsed keskmikud. Ometi unustame keskmisi järgides sageli vaadata, kui suur on andmetes peituv variatiivsus. Näiteks erineb keskmine vanus doktorikraadi pälvimisel väga tugevasti just valdkondade lõikes. Noorimad doktorid tulevad loodus- ja tehnikaaladelt (keskmine vanus 33–34, mediaanvanus 31), vanimad aga humanitaar- ja sotsiaalteadustest (keskmine vanus 40–42, mediaanvanus 39), samuti arstiteadustest (keskmine vanus 37, mediaanvanus 35).¹

Siit saab välja tuua kaks karjääri mõjutavat asjaolu. Doktorantuuriaeg läbitakse Eestis (ka Põhjamaades) suuresti kõige intensiivsemal pere loomise ja laste kasvatamise ajal, mil on tugev lisakohustustest tekkiv aja ja rahaliste ressursside konkurents. Lisaks on hilisemas eas kaitsnud doktorantidel väiksemad võimalused teaduses ja akadeemilises karjääris tipptasemeni jõuda, sest selleks jääb lihtsalt liiga vähe aega.

Orienteeruvalt 1/3 doktorantuuri läbijatest on mittelineaarse taustaga ehk doktorantuuri astutakse mitu (isegi mitukümmend) aastat pärast eelneva õppeastme läbimist.^{2, 3} Sellist äärmuslikkust esindavad eeskätt sotsiaal- ja humanitaarteadused, samuti meditsiin, kus praktikud otsustavad end doktorantuuris täiendada. Üldjuhul jätkavad doktorantuuri läbinud praktikud mitteakadeemilist karjääri.

Kolme publikatsiooni nõue

Doktorantide mitmekesisust jälgides peaksime vahest rohkem küsima, kuidas doktorantuur on üles ehitanud ja millised oskused peaks inimene selle aja jooksul omandama. Kas vaid akadeemiliseks karjääriks või ka muudes eluvaldkondades vajalikke oskusi? Praegu on doktoritööle seatavad nõuded akadeemilise karjääri kesksed. Doktoritöö valmimise keerukuse illustreerimiseks toome välja asjaolud, mis selgitavad, miks õpingute alustamisest kaitsmiseni kulub palju aega ja energiat.

Eestis on kokku lepitud, et doktoritöö võib valmida kahel viisil:

• monograafialaadne teadustöö ja üks eelretsenseeritavas kõrge tasemega rahvusvahelises väljaandes ilmunud publikatsioon;

• vähemalt kolm eelretsenseeritavas kõrge tasemega rahvusvahelises väljaandes ilmunud publikatsiooni ning neid ühendav „katuspeatükk“.

Oleme kolme publikatsiooni nõudes ühed Euroopa nõudlikumad. Kui vaadata karmide nõuete positiivsemat külge, siis Eesti doktorid, kes valivad pärast akadeemilise karjääri, on ilmselgelt rahvusvahelises konkurentsis tugevamad, sest sageli ei ole nende välismaa kolleegidel kraadi kaitsmise ajaks publikatsioone ilmunud, pigem asutakse alles pärast kraadi kaitsmist seda ülesannet täitma.

Mõlemad teed on ajamahukad, kuid teise puhul lisandub veel asjaolu, et töö koostaja saab vaid osaliselt ise protsessi juhtida. Kolme publikatsiooni nõue eeldab, et doktorant alustab sellega kohe doktorantuuri sisseastumisel ning kirjutab mitut artiklit paralleelselt. Vastasel korral on nelja aastaga lõpetamine vähe tõenäoline, sest peale materjali kogumise tuleb mängu avaldamise mitmetahulisus. Toome välja iseloomulikud tunnused, et kõrvaltvaatajad hoomaksid, millised on ajakulu ja määramatus. Need tulenevad osaliselt sellest, et väga dünaamilises ja infost küllastatud teadusmaailmas toimub mitmeastmeline sõelumine, tagamaks kvaliteet, originaalsus ja sisukus.

Kui uurimistöö on tehtud ja artikkel koostatud (töö võib kesta mitmest kuust kuni aasta(te)ni), saadetakse see sobivaks arvatud ajakirja. Ent edu pole kindlalt tagatud, sest retsenseerimise tsükkel (ehk kui pikk on retsenseerimise protsess) võib valdkonniti varieeruda mõnest nädalast kuni mitme aastani. Kõige olulisem ajaline kadu võib tuleneda sellest, kui kaua tuleb oodata pärast artikli esitamist arvamust, kas artikkel üldse läheb retsenseerimisele või lükatakse tagasi. Tegemist on otsusega, kus ajakirja toimetaja otsustab pärast artikliga tutvumist, et see ei ole piisavalt hea või sobiv retsenseerimisele saatmiseks. Doktorandile tähendab see artikli ümberkirjutamist, uue ajakirja otsimist ning suure tõenäosusega kõigele lisaks ka motivatsiooni vähenemist. Uuringud³ näitavad, et keskmiselt kõige kauem, üle kahe nädala peavad ootama matemaatika- ja arvutiteadlased, aga ka sotsiaalteadlased; kõige kiiremini saavad otsusest teada loodus- ja arstiteadlased.

Statistika põhineb küsitlusel, millele vastas 2520 autorit eri valdkondadest, sh loodusteadused 1320, arstiteadused 578, matemaatika ja arvutiteadused 345, psühholoogia 313, majandusteadus 255, sotsiaalteadused 452 ning humanitaarteadused 130 vastajaga. Tabelis toodud protsentuaalsed näitajad ei summeeru 100%-ni, vaid tähistavad seda, kui suur hulk autoritest sai retsensiooni 1, 2 või 4 nädala jooksul, sh 2 nädala jooksul saanute hulgas on ka need, kes said selle 1 nädala jooksul.

Juhul kui doktorandil õnnestub esimesest sõelast läbi saada ja pärast ühe-kahe nädalast ootamist saadetakse tema artikkel retsenseerimisele (reeglina kahele-kolmele rahvusvaheliselt tuntud teadlasele, kusjuures jälgitakse, et teineteist ei identifitseeritaks), tuleb teine ooteaeg – retsensioonide ja järgmise otsuse ootamine. Siin on pikim ooteaeg majandusteaduses, sotsiaal- ja humanitaarteadustes (vastavalt 18, 17 ja 16 nädalat), lühim aga arsti- ja loodusteadustes (vastavalt 8 ja 11 nädalat).

Kui doktorant saab pärast teist ooteaega positiivse otsuse, siis üldjuhul tähendab see ulatuslikke muudatusi artiklis, ent siiski võimalust artikkel uuesti esitada. Sellele järgnevad intensiivsed artikli paremaks kirjutamise töökuud. Ka siin on keskmine ajakulu valdkonniti erinev – keskmiselt 1-2 kuud. Kõige kauem täiustavad oma artikleid majandusteadlased (keskmiselt 64 päeva), oluliselt kiiremini teevad täiendused matemaatikud ja arvutiteadlased, samuti loodusteadlased (keskmiselt 33 ja 34 päevaga).

Uus täienduste voor ei pruugi tagada edukat lõppu, sest toimetaja võib paluda ka teist või kolmandat täiendamistiiru ning kõige mustema stsenaariumi korral võidakse ka pärast mitme tiiru läbimist ikkagi artikli avaldamisest keelduda. Mida see kõik ajaliselt doktorandile tähendab? Kiire arvutus näitab, et sõltuvalt valdkonnast kulub 4–6 kuud artikli avaldamiseks – seda muidugi juhul, kui kõik sõelad on läbitud positiivsete otsustega. Arvestades seda, et ka artikli kirjutamisele kulub aega (kirjandusega töötamine, andmete kogumine ja analüüs, artikli koostamine), siis võime julgelt kinnitada, et ühele artiklile kulub vähemalt aasta. Seda taas juhul, kui kõik etapid läbitakse edukalt. Iga ajakirjalt tulnud eitav otsus tähistab lisanduvat tööaega ja motivatsioonikadu.

Mida tuleb esile tõsta?

Siin oleme esitanud ülevaate doktoriks saamist mõjutavatest teguritest lootuses, et üldsus mõistab, kui keerukas on doktorikraadini jõudmine. Lähem vaatlus loob pildi sellest, kuidas tagatakse, et doktorikraadiga inimene oskab planeerida tööd, süstematiseerida materjali, korrastada ebaselgeid ülesandeid, ennast arusaadavalt väljendada, rahvusvaheliselt hakkama saada, kirjutada ja ümber kirjutada.

Neid teadmisi ja oskusi vajatakse teadmismahuka majanduse arendamiseks. Väljastpoolt vaatajale võib tunduda pikk arvamuse kujundamise protsess arutu ning mõttetu aja ja energia raiskamine. Aga veel kord tuleb rõhutada, et nende protseduuridega püütakse tagada, et avaldatud materjal lisab teaduses juba olemasolevale uudset ja vajalikku.

Teine järeldus puudutab teadustöö valdkondlikke erinevusi, mis väikeses Eestis pääsevad rohkemgi mõjule kui suurriikides. Doktorantuur ja teadustöö tegemine erinevad valdkonniti märkimisväärselt ja kohati on nende hindamine ühesuguse mõõdupuuga ebaõiglane. Kas ja kuidas neid erinevusi arvesse võtta – see on põhjaliku arutelu teema.

Kolmandaks, kui doktorikraad on omandatud ja töötatakse edasi akadeemilises sfääris, siis jätkub eespool toodud protsessis osalemine, sest edasist kvalifikatsiooni hinnatakse ka teaduspublikatsioonide alusel. See tähendab, et peale auditoorse õppejõu töö tuleb pidevalt tõestada, et suudetakse rahvusvahelisel tasemel oma valdkonnas kaasa rääkida. Vahest aitab see mõista pettumust, mida tunnevad noored esmataseme õppejõud, kui nad võrdlevad oma ja kooliõpetaja töötasu.

Miks me sel teemal kirjutame? Usume, et teadustöö protsessi illustreerimine aitab mõista, millistest osadest koosneb igapäevane akadeemiline ja teadustöö ning millised tunded-mõtted valdavad neid, kes seda teevad. Loodetavasti aitab see kaasa teadmusmahuka majanduse ja ühiskonna kujundamisele.

 

		Otsus saabub …
Valdkond	Keskmine otsuse saabumise aeg	… 1 nädala jooksul	… 2 nädala jooksul	… 4 nädala jooksul
Loodusteadused	11 päeva	54%	72%	90%
Matemaatika ja arvutiteadused	17 päeva	46%	54%	68%
Arstiteadused	10 päeva	62%	70%	92%
Psühholoogia	15 päeva	32%	45%	77%
Majandusteadus	13 päeva	47%	59%	78%
Sotsiaalteadused	15 päeva	40%	56%	71%
Humanitaarteadused	14 päeva	50%	63%	81%

Tabel 1. Esimene ooteaeg valdkondade kaupa, siis kui artikkel lükatakse tagasi (desk rejection)

 

		Otsus saabub…
Valdkond	Keskmine otsuse saabumise aeg	… 1 kuu jooksul	… 3 kuu jooksul	… 6 kuu jooksul
Loodusteadused	11 nädalat	25%	77%	94%
Matemaatika ja arvutiteadused	17 nädalat	11%	54%	82%
Arstiteadused	8 nädalat	28%	84%	98%
Psühholoogia	14 nädalat	11%	60%	90%
Majandusteadus	18 nädalat	10%	55%	82%
Sotsiaalteadused	17 nädalat	8%	50%	86%
Humanitaarteadused	16 nädalat	7%	53%	87%

Tabel 2. Retsensioonide ooteaeg valdkondade kaupa

 

Valdkond	Keskmine täiendamisele kuluv aeg
Loodusteadused	34 päeva
Matemaatika ja arvutiteadused	33 päeva
Arstiteadused	38 päeva
Psühholoogia	50 päeva
Majandusteadus	64 päeva
Sotsiaalteadused	50 päeva
Humanitaarteadused	47 päeva

Tabel 3. Autori täienduste sisseviimise aeg valdkondade kaupa

1 E. Kindsiko, M. Vadi, V. Täks, K. Loite, K. Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool, 2017. Kättesaadav: https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/eesti_doktorite_karjaaritee_ja_seda_mojutavad_tegurid-1.pdf

2 E. Kindsiko, Akadeemilise karjääri mustrid Tartu Ülikooli doktorantide näitel. Magistritöö, Tartu Ülikool, 2103.

3 M. Vadi, E. Kindsiko & R. Alas, Teadlase karjäär: Eesti rahvusvahelises taustsüsteemis. Uuring 6.4 lõppraport. Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogramm (TIPS), Tartu, 2015. Kättesaadav: http://tips.ut.ee/index.php?module=32&op=1&id=3702

4 Artiklis toodud tabelid tuginevad järgnevale allikale: J. Huisman, J. Smits, Duration and quality of the peer review process: the author’s perspective. Scientometrics, 2017, 113(633). doi: 10.1007/s11192-017-2310-5