Soome-ugri aed

ART LEETE

Soomeugrilased harivad põldu ammustest aegadest. Etnograafid on täheldanud soome-ugri aedades läbisegi nii arengut modernsuse poole kui ka iidsete aegade järelkaja. Aiad on olulised kultuurilise ruumi ülesehitamisel ja mõtestamisel. Seda, et taimed kasvavad mõtterikkalt, eesmärgipäraselt ja funktsionaalselt, mõistavad ka soomeugrilased ise.

Vana aja aiad

Kohe, kui tärkas süstemaatiline akadeemiline huvi soomeugrilaste vastu, hakati jälgima ka nende põllumajandustegevust. Juba esimesed soome­ugrilasi pisut lähemalt uurinud teadlased pidasid meie hõimlaste põllunduslikku vilumust ammuseks ja sügavalt juurdunuks. Pikalt mõtlemata järeldati sedagi, et maaharimine on kõigil soomeugrilastel üsna ühesugune.

Johann Gottlieb Georgi kirjutas XVIII sajandil läänemeresoomlastest ülevaadet andes, et isurid, „nagu ka muud soomeugrilased, harjutavad maaharimist juba iidsetest aegadest“. Seega Georgi käsitluse järgi esindavad isurid põllunduses arhailist soome-ugri majanduslik-kultuurilist tüüpi. Matthias Johann Eisen on täheldanud ka karjalaste juures põlluharimisega tegelemist „isaisa viisi“.

Ehkki põllundus on paljude soomeugrilaste traditsiooniline tegevusala, ei aidanud pikaajaline maaharimine välja töötada piisavalt tõhusaid mooduseid toidupuuduse ärahoidmiseks. Juba Georgi mainib, et tema ajal püüdsid soomlased kaitsta end nälja eest, segades jahuga „männikoort ja muid taimeriigist pärinevaid ollusi.“ See, et soomeugrilased vanasti puhtast jahust leiba eriti ei näinud, on iseenesest üldteada asjaolu. Etnograafide vahel valitses aga üksmeel selleski, et põlluharimine oli soomeugrilastel algeline. Kuigi oldi varakult arenenud põlluharijaiks, olid põllutööriistad ja töövõtted tihtipeale jäänud vanaaegseks. Uuendused ei rakendunud, sest soomeugrilaste põllundus oli kohandunud keskkonna ja üldise tulundusmudeliga.

Üks iidseid põlluharimisviise on aletegemine. Soomlased ja karjalased eelistasid aletada ürgsetes okaspuumetsades. Ilmari Manninen on märkinud, et karjalased „olid harjunud heade viljasaakidega, mille pärast nad ei tahtnud võtta alest rohkem kui ühe saagi, jättes selle siis juba metsa kasvama“. XIX sajandi alguses oli suurem osa aledest üheaastased, andes keskmiselt kolmekümnekordse saagi võrreldes külvatud seemnetega (võrreldes põlispõldude keskmiselt 1,5kordse saagikusega oli vahe tuntav). Külvati kohe pärast põletamist, otse nõgiste poolpõlenud puude vahele. Manninen osutab, et karjalased tahtsid maaharimisega võimalikult vähese vaevaga hakkama saada: „… alesid sugugi ei küntud, vaid külvati vili otse tuha sisse ja äestati seeme maha. Kus puud jäeti alemaale koristamata, ei võinud tarvitada harilikku äket, vaid sibliti mulda käsikraatsidega.“

XIX sajandi keskpaigas keelas valitsus karjalastel aletamise ära, sest ametnikud kartsid kogu metsa hävitamist. Veel pool sajandit hiljem kõnelesid vanamehed aletamise ajajärgust kui kuldajast, mil kunagi leivast puudust ei olnud. Põlispõldudeks sobis vaid 7% Karjala maast, seega oli aletamine ainus ratsionaalne maakasutusviis.

Lihtsam moodus on aletamine lehtpuumetsas, mida vepslased tegid veel XX sajandi esimesel poolel. Erinevalt karjalastest, vepslasele aletamist ei keelatud. Ka udmurdid ja komid olid XIX sajandi lõpupoole vabad aletamisega tegelema.

Arenemise abinõu

Põllunduse vallas on soomeugrilastel siiski tulnud ilmutada mõningast taibukust ja kohanemisvõimet. Selles osas tuleb esile tõsta liivlasi, kes liivaluidete pealetungi tõttu said oma põllulappe käigus hoida ainult meremuda abil. Randa kandunud muda koguti rehade, viklade ja eriliste mudavõrkudega. Igasugune leidlikkus sisaldab valmisolekut arenguks. Aiapidamisega seotud küsimus kultuurilisest hüppest on etnograafe, misjonäre ja ametnikke alati huvitanud.

Georgi pani juba 240 aastat tagasi tähele, et suuremal osal mordvalastest kasvab aias maitserohelist. Saja aasta eest kiitis ka Eisen mordvalaste jõukat elu, mis oli seotud heade põldudega. Koos eestlaste ja soomlastega olid mordvalased Eiseni hinnangul esimesed soomeugrilased, kes maad korralikult harima hakkasid. Kui mordvalased olid tänu evolutsionistlikule pilgule soome-ugri kultuurilise ahela tipus, siis oli saja aasta eest mitu soome-ugri rahvast, kes ei olnud aiandusest midagi kuulnud.

Kui lõunapoolsed soomeugrilased aianduse kaudu tsiviliseerimises järeleaitamist ei vajanud, siis põhjarahvaste harimiseks otsustati Stalini ajal rajada arktilised aiad. Suur hulk agronoome ja külvivolinikke valgus Põhja ning sealse rahva agraarne kaasahaaramine võis alata. Lähtuti Karl Marxi teesist, et põllunduse arendamisel ei ole otsustav mitte kliima, vaid põllumajandustehnika rakendamine. 1930. aastate ajakirjanduse andmetel püstitati Nõukogude Arktikas teraviljasaagikuse maailmarekordid, mis jätsid häbisse isegi Ameerika farmerid.

Põhjamaised soomeugrilased võtsid seda kõike rahulikult. Mansid ilmutasid põllumajanduslike uuenduste vastu isegi mõõdukat huvi. Juba enne stalinliku põllumajanduse algatamist, 1920. aastatel, katsetasid nad arbuuside ja kõrvitsate kasvatamisega. Arbuusid kasvasid mansidel rusikasuuruseks ja taadid nimetasid neid marjadeks (mansi keeles ponh). Kõrvitsad kasvasid küll, aga mansid neid söögiks ei tarvitanud, sest polnud sellist harjumust. Kõrvitsate sisu visati minema, aga koortest tehti lastele kiiged.

Soome-ugri jumalate aed

Soomeugrilaste arusaamade järgi on jumalad teinud kogu maastiku – künkad, orud, järved, jõed, sambla ja puud. Mets ei ole juhuslik paik, mingi suvalise stiihia lava, vaid jumalate aed. Jumalate seisukohast pole inimeste elus midagi metsikut. Aletegemisega saab metsast aga ka inimeste aed.

Bronisław Malinowski järgi on aiamaagia kõige väljapaistvam maagialiik. Aedadega seotud maagilised toimingud on prototüüpsed kõigile maagialiikidele. Seega võib funktsionalistlikult väita, et soome-ugri aiad on kultuuri vormiva jumaliku nõiduse paigad. Philippe Descola järgi peavad põlisrahvaste meelest vaimud inimesi taimedeks, keda on mõnus näksida. Kui asjalood on nii, siis on soomeugrilased ise jumalate aia saadused.