Tähelepanekuid Eesti kummitustest

Kummitusi ei saa inimkogemusest ega kultuurist välja arvata, niisamuti pole neid kuidagi võimalik lihtsalt ära unustada.

ÜLO VALK

Eesti riigi sajanda sünnipäevaga seotu on esile tõstnud mineviku ja ajaloo teemad. Juhan Liivi kuulus mõttesalm, kus tulevik tuletatakse mäletamisest, paneb meile vastutuse nii olnu kui ka tuleva eest ja kummitab meid samavõrd kui Jakob Hurda juhtmõte saada suureks vaimult. Mitmed põhimõtted ja hoiakud, mis määravad eestlaste vaimulaadi, on sõnastatud juba enne Eesti riigi sündi, sealhulgas suhe esivanematesse ja nende pärandisse. Kreutzwald alustab „Kalevipoega“ võrdlemisi morbiidsete piltidega, kus joonistuvad kadunud näod, viirastuvad mulla alla varisenud kaimud ning varjukujud kerkivad kalmuküngastest. Udupilves kangastuvad verised heitlused, elustuvad sõja-, nälja- ja katkuaegade kannatused. Rahutus surmaunes võtab tajutava kuju unustatud ajalugu.

Sissejuhatuses meenutab Kreutz­wald noorpõlves Jaanilinna ligidal kogetud salapärast juhtumit, kui ta õitsitule paistel unne suikus. Südaöö paiku nähtud unenäos lähenesid talle muistsed targad, laulikud ja kandlelööjad ning palusid end magama uinutada. Sedalaadi kogemust võib nimetada luulevormi valatud memoraadiks, üleloomuliku läbielamuse kirjelduseks, mis kajastab uskumust, et hauarahu saamiseks tuleb teadmised ja tarkused enne siitilmast lahkumist elavatele üle anda. On tähelepanuväärne, et „Kalevipoja“ esimese trüki kommentaarides peab Kreutzwald vajalikuks lisada, et ta külastas Jaanilinna (st Varbola linnamäge) 1819. aastal ja täpsustab selle Nissi kihelkonda Põlli mõisa piiridesse jäävat asukohta.¹

Piirid fiktiivse eeposeilma ja Kreutz­waldi mälestuste vahel kaovad ja elustub ammu läbielatud müsteerium, kus muistsed teadjad valivad välja tulevase lauliku. Kokkupuude rahutute surnutega on siinkohal helge kogemus, mis teeb Kreutzwaldist omamoodi meediu­mi, nekromantilise kunsti valdaja, kelle suu läbi hakkavad kõlama kadunud sugu­põlvede mälestused. Selles mõttes on Kalevipoeg ja eepose laulik hingesugulased – mõlemal on võime surnutega suhelda. Meenutame siinkohal Kalevipoja sidet oma kadunud isaga, keda ta elavana polnudki kohanud. Eestis laialt tuntud regilaul „Ema haual“ sisaldab vormeleid, millega rahva­pärases maagilises suhtluses sai kalmus magavaid surnuid äratada ja kõnetada. Neidsamu sõnu lausub eeposes Kalevipoeg ja isa vastab talle hauast.

Eepose seitsmendas laulus kasvab hauataguse maailma kohalolu lausa ängistavaks, sest lisaks kadunud ema ja isa häälele kuuleb Kalevipoeg hukkunud Saarepiiga laulu ning talle viirastub Soome sepa mõrvatud poeg. Ometi pole kahekõnes teispoolsusega midagi eriskummalist, pigem on haua­tagused hääled niisama argised kui tuule mühin või lainete kohin. Soovimatu on hoopis sideme katkemine varjuriigiga, mida Kalevipoeg kogeb eepose eelviimases laulus, kui ta taas kord isa hauale läheb. Isa vaikib ja see vaikimine on kurjakuulutav. Kas on üllatav, et valgustaja Kreutzwaldi loomingus avaldub selli­ne müstiline alge? Sügavalt religioosse inimesena oli Kreutzwald veendunud, et inimhing on surematu, igavene ja jumalik ja et surm on vaid üleminek uude ja paremasse ellu.²

Esivanemate sõnum

„Kalevipojas“ kujutatud elavate ja surnute kahepoolne suhe lahkneb luteri kiriku ratsionaalsest teoloogiast, mis sellise tiheda läbikäimise välistas. Kuid XIX sajandi eesti rahvausundis said elavad mõjutada surnute käekäiku ja vastupidi. Leinamine, matusekommete järgimine, hingedeaja tavad ning õigesti elatud elu tagasid lahkunute heatahtliku suhtumise elavatesse. Omandi, teadmiste, oskuste ja kuuluvuse edasiandmine põlvest põlve oli oluline, aga ometi hakkas selles järjepidevuses midagi murenema. Talurahvakultuuri kõrvale tuli eestlaste linnakultuur, mille mõjuvõim kasvas ühes raamatute ja kooliharidusega, suuline pärand näis kaduvat. 1868. aastal peetud esimeses isamaa kõnes puudutas Carl Robert Jakobson ka eestlaste muinasusku ja ütles: „Meie aeal on ka need viimasedgi mälestused meie rahva meelest ära hakkanud kaduma, mis mite hea tunnistus meie-aegse rahvale ei ole. Jumal aga hoidku meid selle eest, et nende mälestuste kustumistega ühes ka vana eesti vaim meist ei lahkuks, keda ka jo, iseäranis uuemal aeal, mitmet pidi võera oopiumiga hakkatud surmale uinutama!“³ Vaim tähendab siinkohal vaimsust, mälu kustumine aga väljasuremist. Sellest veendumusest sai imperatiiv rahvaluule ehk vanavara talletamiseks, mida Jakob Hurt pidas omamoodi ajaloo kroonikaks. Juba enne rahvaluule suurkogumise algust, 1871. aastal kirjutas Hurt: „Aga et pilt meie esivanemate elost täielisemaks saaks, seks on vaja soovida, et äratatud vaimuga Eestlased igal pool Eesti vanema rahva suust kõige hoolega vana aja mälestusi korjaks ja paberi peale üles paneks. Vanad rahva laulud, vanad sõnad, ennemuistsed jutud, vanad veel nüüd leitavad kombed ja viisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem vana aja tundmine välja keeb. [—] Tahame meie oma esivanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulejatele kustumata mälestuseks teha, siis kandgem hoolt, et kõik vana aja tunnistused, mis veel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjotame. Terane pää ja osav käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokko seadma.”⁴

Hauasamba võrdpilt kõlab siin julgustavalt, sest ajalooline mälu ei kao, vaid kandub kirjakultuuri vahendusel elavatele edasi. Näeme, et Eesti ärkamisaja teenäitajate suhe esivanematesse on võrreldav Kalevipoja suhtega oma kadunud isasse, kelle nõule ja õpetusele tasus loota. Rahvaluules kandusid edasi kadunud sugupõlvede mõtted, sõnad ja õpetused ning üha vaevukuuldavamalt kostvad esivanemate hääled. Omaaegses folkloristikas paistis rahvaluule stabiilse pärandina, mis ei muutunud kuigivõrd, aga kippus ununema. Varased folkloristid ja kirjamehed, kes suulist pärandit oma loomingusse sulatasid, olid meediumid, kes vahendasid surnutele kuulunud teadmisi. Esivanemate sõnadele tuginemine on aga ikka tõstnud kõneleja või kirjutaja ühiskondlikku mõjukust ja lisanud sõnadele tähendusrikkust.⁵ Noore rahvuskultuuri ja kirjanduse väärtus polnud niisiis uudsuses, vaid vastupidi – selle iidsuses. Teadmiste edasikandjad kandsid vastutust nii oma eelkäinud kui järeltulevate põlvkondade ees. Nende kohus oli katkevat järjepidevust hoida.

XIX sajandi folkloristika arenguga seostub spiritism kui uusaja müstiline liikumine – meediumite vahendusel toimunud suhtlemine surnutega. Saanud alguse ülemöödunud sajandi keskpaigas New Yorgi osariigis, levis spiritism kiiresti Euroopasse. 1857. aastal, kui ilmus „Kalevipoja“ esimene osa ning pandi alus järjepidevale Eesti ajakirjandusele, tuli Prantsusmaal trükist Allan Kardeci „Vaimude raamat“, spiritismi õpetuslik kompendium, mis oli koostatud vaimuilmast tulnud sõnumite põhjal. 1861. aastal järgnes sellele Kardeci „Meediumite raamat“ kui spiritistlikku maailmavaadet vahendav õpetus vaimudega suhtlemiseks. XX sajandi alguses ilmusid mõlemad teosed ka eesti keeles.⁶ Spiritism pole ainult praktiline meediumlus ja vaimne õpetus, vaid sellel on palju väljendusi kirjanduses ning kunstis. Eesti eepost käivitanud müstiline side teispoolsusega jätkus eesti kirjanduses sedavõrd võimsalt, et see teema vajab omaette monograafiat. Osalt esindab seda suundumust „hauavahedel“ kõndiv Marie Heiberg, osalt Karl Eduard Sööt, kes näiteks „Endisaja vaimudes“ visandab jaaniöise pildi surmaunest tõusvatest kooljatest⁷. Marie Underi „Ingli“ juurest jõuame Märt Luige poeesiani, kelle „Vihmas surnutele“ äratavad vihmapiisad kalmuküngastes muldsed kehad. Järgnevas luuletuses sajab vihm maa sees edasi ja tagasi saavad tulla „kõik kes maa sees magasid“⁸. Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni“ kõneleb ajaloolisest traumast ja mäletamisest ning kummitusteks saanud metsavendadest. Eneken Laanes on seda romaani tõlgendanud derridalikus „tontoloogia“ võtmes.⁹ Derridalikus käsituses pole aga kummitus enam „päris“ kummitus, vaid pigem sümbol, sotsiaalne metafoor. Selle suuna üks võtmeteoseid, Avery F. Gordoni postmodernistlik traktaat kummitustest ja kujutlemise sotsioloogiast käsitleb kirjandust, kultuuri ja poliitikat, kuid unustab paraku folkloorsed kummitused sootuks ja jahmatab väitega, et psühhoanalüüs on ainus humanitaarteadus, mis on kummitusi pidanud tõsiseltvõetavaks uurimisobjektiks.¹⁰ Õnneks pole see nii, sest kummituste uurimine on tõusu­teel nii folkloristikas kui ka antropo­loogias ja ammu on möödas aeg, kui valgustuslikust ratsionalismist lähtuvalt püüti fenomeni ja jututraditsiooni taandada lihtsakoeliseks ebausuks, mis on määratud kaduma.¹¹

Elavad kummitused

Tänapäeva kummitused ei ela hoopiski ainult kultuuri- ja ajalooliste metafooride, kirjanduslike sümbolite, fiktiivsete tegelaste või kujunditena. Neil on tugev kogemuslik alus ja nagu näitavad mitmed küsitlused, on ka vastavad uskumused läänemaailmas sügavalt juurdunud. 2016. aastal lõppes Soome Akadeemia teadusprojekt teadvusest ja teispoolsusest (Mind and the Other)¹², millega olid seotud ka TÜ folkloristid. Muuhulgas selgus, et millegipärast on XXI sajandi Eestis kummitustel märksa olulisem ja nähtavam koht kui Soomes. Taani kummitusi uurinud Kirsten Marie Raahauge on käsitlenud nõutuks tegevat olukorda, kus paljud kummitusi kogenud taanlased ei usu nende olemasolusse, ei tunne vastavat uskumussüsteemi ja jäävad seetõttu hätta oma irratsionaalsete elamuste sõnastamisel.¹³ Tänapäeva Eestis on põnev jälgida teispoolsust puudutavate alternatiivsete uskumuste paralleelset püsimist ja uute poolteaduslike või religioossete tõlgendusraamide kujunemist, mis ei lase end kuigivõrd häirida valitsevast materialistlikust maailmavaatest. Ei lasknud end ju teoloogilistest vastuoksustest häirida ka valgustaja Kreutzwald, kui ta kummitavad ja heatahtlikud surnud Eesti eeposesse sisse kirjutas, andes neile Eesti põlve uueksloomisel väärika koha. Tõsi, Eesti riigi pealinnas mõeldakse vist harva sellele, et linna süda Toompea ongi seesama kalmuküngas, kust vana Kalev noort kuningat õpetas.

Hiljuti käisin Tallinnas üsna ebatavalises paigas. Tulin rongilt ja läksin otse Patarei vanglasse, kus kohtusin Soome vaimupüüdjate meeskonnaga, kes soovis kuulda eesti folkloristi kommentaare nende uurimistööle selles sünges kompleksis. Ülikeerukas elektrooniline aparatuur ja nelja mehe professionaalsus selle käsitlemisel oli muljetavaldav, samuti meeste kogemused paranormaalsete nähtuste uurimisel. Paraku on nõnda, et omavahel suhtleva, pärimust loova kogukonnata, kes hoonet lähedalt tunneks, ei saagi olla erilist kummituspärimust. Tühjades majades tõenäoliselt ei kummita, aga kindlasti on seal võimalik jäädvustada füüsikalisi anomaaliaid, mille sidumine üleloomuliku pärimusega on küll tõlgendamise küsimus. Siinkohal meenub taas kord eesti kirjandus – Tammsaare jutustus „Uurimisel“, kus spiritistist kohtu-uurija püüab aparaatidega ebaõnnestunult tabada surevate loomade ja lindude hingi. Igatahes kinnitab ka paranormaalsete nähtuste uurimine, et kummitusi ei saa inimkogemusest ega kultuurist välja arvata, niisamuti pole neid kuidagi võimalik lihtsalt ära unustada. Samamoodi tuletab end meile meelde sajanditevanune eesti folkloor, mis taaselustub üha uutes vormides; ja niisamuti käivad elavatega kaasas lahkunud mõtlejad, teenäitajad ja loojad, kes ei kao kuskile. Kummitused on osa elavast kultuurist.

Ülo Valk on Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor.

1 Kalewipoeg, eine Estnische Sage, verdeutscht von Carl Reinthal. Dorpat, gedruckt bei Heinrich Laakmann, 1857, lk 163.

2 Selma Holberg, Kreutzwaldi usundlik maailma­vaade. Kokkuvõte. – Lembitu. Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade. Friedrich Reinhold Kreutzwald 200. Koost. U. Sutrop. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 462-463.

3 Carl Robert Jakobson, Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, lk 16.

4 Rudolf Põldmäe, Noor Jakob Hurt. Tallinn, Eesti Raamat, 1988, lk 94.

5 Charles L. Briggs, Richard Bauman, Genre, Intertextuality, and Social Power. – Journal of Linguistic Anthropology 2(2), 1992, lk 151.

6 Allan Kardec, Mediumide raamat. Katseline spiritismus. Teenäitaja mediumitele ja wäljakutsujatele. Tallinn, Teadus, 1911; Waimude raamat. Katseline spiritismus. Spiritistilise õpetuse põhjusmõtted, hinge surematus, waimude loomus ja nende läbikäimine inimestega. Tallinn, Tulevik, 1912.

7 K. E. Sööt, Kogutud luuletused. Tartu, Eesti Kirjastus, 1942, lk 60–61.

8 Märt Luige, Piksekivi. Tallinn, Perioodika, 1988, lk 34–35.

9 Eneken Laanes, Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses Eesti romaanis. Tallinn, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2009.

10 Avery F. Gordon, Ghostly Matters: Haunting and the Sociological Imagination. Minneapolis, London: University of Minnesota Press, 1997.

11 Vaata näiteks Diane E. Goldstein, Sylvia Ann Grider, Jeannie Banks Thomas (toim.), Haunting Experiences: Ghosts in Contemporary Folklore. Logan,Utah State University Press, 2007. Jeannie Banks Thomas (toim.), Putting the Supernatural in Its Place: Folklore, the Hypermodern, and the Ethereal. Salt Lake City, The University of Utah Press, 2015. Dennis Waskul, Michele Waskul, Ghostly Encounters: The Hauntings of Everyday Life. Philadelphia, Rome, Tokyo, Temple University Press, 2016. Ruy Blanes, Diana Espírito Santo (toim.), The Social Life of Spirits. Chicago, London, The University of Chicago Press, 2013.

12 https://www.utu.fi/en/units/hum/units/schoolofhca/rcch/Sivut/mind-and-the-other.aspx

13 Kirsten Maria Raahauge, Ghosts, Troubles, Difficulties, and Challenges: Narratives about Unexplainable Phenomena in Contemporary Denmark. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, nr 65, 2016, lk 89–110. http://www.folklore.ee/folklore/vol65/raahauge.pdf