Targa linna tippkeskus Finest Twins

Piiriülesed linnad võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid ja teevad andmepõhiseid otsuseid.

RALF-MARTIN SOE

Tallinna tehnikaülikool sai Ragnar Nurkse instituudi eestvedamisel Euroopa Komisjoni programmist „Horisont 2020“ 15 miljonit toetust targa linna tippkeskuse Finest Twins loomiseks. Projekti, mis algab 2020. aastal, kaasrahastab järgmise seitsme aasta jooksul 17 miljoni euroga Eesti valitsus. Koordineerib seda Tallinna tehnikaülikool, kelle partneriteks on Aalto ülikool, Helsingi linn (Forum Virium Helsinki) ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Seega rajavad TalTechi ja Aalto teadlased Tallinna maailma esimese piiriülese targa linna tippkeskuse, kus keskendutakse viiele valdkonnale – andmed, valitsemine, transport, energia ja tehiskeskkonnad – ning samuti Tallinna ja Helsingi ühise targa linnaruumi ja teenuste arendamisele. Tippkeskus hoogustab Eesti e-riigi ja Euroopa digitaalse ühisturu arengut ning tugevdab ülikoolide ja ettevõtete teadus- ja innovatsioonikoostööd Tallinna ja Helsingi piirkonnas. Kõik viis valdkonda peavad vastama maailmatasemel tippkeskuse nõuetele nii teaduspublikatsioonide kui ka grantide osas, nt võrdluses Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uurimisrühmaga Senseable Cities Lab või Londoni Ülikooli kolledži (University College London) CASAga, kes on Finest Twinsi koostööpartnerid, ja sealt peavad teadussiirde kaudu tulema uued lahendused ka linnadesse.

Projekti kitsama eesmärgi on seadnud Euroopa Komisjon oma „Horisont 2020“ teaming-meetmega,1 eesmärgiks kahe riigi teadusasutuste partnerlus, millest üks on teadusarenduses kõrgelt arenenud riik (Soome) ja teine allpool või keskmisel tasemel (Eesti). Finest Twinsi taotlus on viimase viie aasta jooksul läbinud viis hindamist (kolm kirjalikku hindamist ja kaks asjatundjate kogu kohtumist), hindajateks sõltumatud teadusarenduse eksperdid. Seega on taotlus teiste projektide seast välja valitud tiheda konkursiga (u 1 : 20).

Mis on tark linn?

Esiteks on tark linn vastuvõtlik uutele tehnoloogiatele ja teiseks teeb võimalikult palju andmepõhiseid otsuseid.2 Esimene punkt on küsimus sellest, kui kergesti lubab linn ligi uusi ettevõtteid, kes tahavad midagi uut katsetada, näiteks nagu Starship või Bolt. See polegi nii lihtne, sest avalik sektor ei ole uuele kuigi vastuvõtlik.

Iseküsimus on, kuidas linn, ja ka riik, oma teenuseid võimalikult nutikalt sisse ostab. See eeldab uutmoodi hankeid. Need ei ole sellised, et pannakse kirja pargipingi materjal ja mõõtmed ning odavaim võidab – innovatsiooni hanketingimusi ei ole alati võimalik määratleda. Kui võtame näiteks robotsõidukite hankimise – meil on Kadriorus just üks selline katseprojekt koos Tallinna linnaga3 algamas –, siis linn ei oska seda ostu määratleda, kuna ei ole vastavaid õigus- ja finantsregulatsioone. Midagi tuleb teha teistmoodi ja avalik sektor ei ole valmis suurelt riskima. Teadusarenduse tippkeskus otsib tugevaid partnereid linnadest ja ministeeriumist seepärast, et meil on nende sõidukite katsetamisel rohkem riskimisjulgust. Näiteks Helsingi targa linna arenduskeskus Forum Virium Helsinki kuulub küll linnale, aga on omaette ettevõte, mistõttu on see linnast vabam, lubatud on rohkem eksida. Kui Helsingi linn ametiasutusena tahab hankida robotlumekoristajaid (on selline projekt), siis protseduur on hästi keeruline ja pole teada, millega see lõpeb. Aga kui neid hangib innovatsiooniettevõte Forum Virium Helsinki, kellel on voli vigu teha, on vabadust ja mänguruumi palju rohkem.

Targa valitsemise üle arutledes jõuame eraldi teemani, milleks on andmete kasutamine. Tänapäeval on meil kõikvõimalikud andmed kusagil olemas, küsimus on selles, kuidas sõlmida kokkuleppeid nende kokkutoomiseks ja kasutamiseks, kusjuures nii, et saadaks aru, kuidas andmed liiguvad ja milleks neid kasutatakse ning et Suur Vend ei jälgi neid. See ongi targa linna valitsemise pool. Eestis on kõik riigiasutused kokku leppinud, mis tingimustel me X-tees andmeid vahetame, aga andmepõhiste otsuste tegemine eeldab selle kokkuleppe laiendamist. Riigipiiridest väljapoole on selliseid kokkuleppeid palju keerulisem teha (sellest kirjutan ka oma doktoritöös, kuidas muuta linnad piiriüleseks4).

Inimestevahelised kokkulepped on teinekord veelgi raskemad kui tehniline ühildamine.

Kuidas Eesti linnad võiksid digitaalsemaks saada?

Finest Twinsi suurem visioon on aga see, et kui rahvusvaheliselt on Eesti e-riigi valdkonnas lipulaev, siis targa linna tippkeskuse arendusega oleksime viie kuni kümne aasta pärast samal tasemel ning teised linnad üle maailma jälgiksid meid, sest Eestis ja Soomes toimub kiire areng. Praegu ei ole me digilahendustelt isegi maailma kümne esimese linna hulgas, nii nagu oleme riikide hulgas.

Millised on arenenud digitaalsed linnad? Selgeid mõõdikuid ei ole, aga kindlalt kerkib esile linnriik Singapur, kus näiteks „rohelise kaardi“ süsteem on kõige paremini lahendatud. Selle kasutus on seal universaalsem kui meil: sellega saab maksta, see on tööandja kaart, uksekaart ja teenuste tagamiseks on ka kõik vajalikud kokkulepped. Singapuris jõutakse kõige kiiremini paberivaba ja sularahata ühiskonnani, kus midagi muud peale kaardi rahakotis polegi vaja.

Helsingist on tuua hea transpordiinnovatsiooni näide: robotsõidukid ja platvorm mobility as a service. Neil on kompetentsi ja võetakse ette juhtprojekte. On ka teisi Euroopa linnu, kus linn pakub linnakeskkonda uusi lahendusi ja koos iduettevõtetega lastakse käiku uusi teenuseid. Amsterdam on siin hea näide. Tahetakse, et uued ideed jõuaksid nende linna, nad rahastavad ja soodustavad seda.

Amsterdami ja Helsingi eelistus on lahtiste konkursside korraldamine. Kirjeldatakse probleemi, näiteks et liiga palju autosid läheb Tallinnast Vantaa lennujaama või magalarajoonide elanikud kasutavad liiga vähe jalgrattaid, ja osalised pakuvad lahendusi. Parim lahendus saab rahastuse – mitte kõige laiem tee, vaid probleemi parim lahendus! Just niimoodi käivitas Helsingi linnarattarendi: alustati probleemi kirjeldamisest, kaasati linlased ja rattad jõudsid sinna, kus neid tarvis oli. Tallinnas aga pani üks ettevõte frantsiisi alusel jaanuaris suvalistesse kohtadesse rattad üles ja arvas, et äri läheb käima. Paar aastat hiljem korjas jälle kokku, sest ei läinud käima.

Tark linn on eelkõige inimestele

Oleme algusest peale pidanud silmas linnaelanike vaatepunkti. Linnad arendavad digiteenuseid praegu igaüks eraldi ja oma nutikate lahendustega nad isoleerivad end. Enamik lahendusi ühiselt ei tööta: ühistranspordi piletisüsteem, parkimise, takso ja kas või rendijalgrataste eest tasumiseks on igal linnal oma lahendused, mis teistega ei ühildu.

Näiteks Taxify on küll justkui universaalne platvorm, mis töötab Eestis juba viis aastat ja rakenduse kaudu saab endale ka tavataksot tellida, kuid Helsingi avas oma turu Taxify- ja Uberi-sugustele lahendustele alles eelmisel aastal ning lõviosa linlastest tellib taksot endiselt telefonitsi kõnekeskusest. Nii et kui lahendused pole samal ajal ühesugustel alustel turule toodud ja ühiselt läbi mõeldud, siis need ei tööta samamoodi. Finest Twins tahab aidata neid kitsaskohti leida, et hiljem võiksid tulla ka kokkulepped, sest tegelik takistus on ju tehnilistes standardites ja administratiivsetes kokkulepetes. Inimestevaheliste kokkulepete sõlmimine on teinekord raskemgi kui tehniline ühildamine.

Kui sõidukaartide puhul on erisused lahendatavad – kaardilugejale pannakse adapter vahele või seotakse infosüsteemid omavahel ja saadakse sama kaarti kasutada mitmes linnas –, siis näiteks parkimises kasutatakse Eestis ja Soomes täiesti erinevaid lahendusi ja lihtsat ühildamisvõimalust ei ole. Soomes makstakse parkimise eest rakenduse kaudu krediitkaardiga, Eestis aga kasutatakse tekstisõnumipõhist parkimislahendust, kus arve parkimise eest esitab telekomiettevõte. See tähendab, et Soome või mis tahes muu riigi telefoninumbriga ei saa Eestis mobiilselt parkida. Kui palju me näeme veel Tallinna tänavatel parkimisautomaate, et saaks kohapeal maksta? Eriti mitte, sest tallinlased maksavad ju mobiiliga. Aga külalised? Kui SIM-kaart kaob, peab ka Eesti mobiilne parkimine edasi arenema, loodetavasti arvestab uus lahendus juba ka teistega.

Mõni asi on nii kindlalt paigas, et tuleb midagi uut välja mõelda. Näiteks tehti Eesti ID-kaart otse Soome standardi järgi, aga kui meil on see kohustuslik, siis soomlastel jäi vabatahtlikuks ja kaarti kasutab vaid mõni protsent elanikkonnast. See tähendab, et kui meie kasutame tihti kiibiga digiallkirjastamist, siis nemad skaneerivad endiselt oma allkirja paberilt PDFile – tehniline digiallkirjastamise võimekus on justnagu ühesugune, kuid kasutusviis teistsugune. Seda enam tagasi ei pööra, nii et digiallkirjastamiseks tuleb leida uus tehnoloogia ning juba alguses naabritega kokku leppida.

Selliste teemadega tahamegi tippkeskuses tegelda, sest arvata on, et digitaalne komponent võtab suure osa elukorraldusest üle ning kui paberkujul ja sularahaga arveldused kaovad, siis tekib ühilduvate digilahenduste järele suur vajadus. Kui suudame luua kahes riigis asuvates erineva majandustaseme ja õiguskeskkonnaga linnades ühise digikeskkonna, siis võime selle üle kanda ka mujale. Eesti harukordne eelis on see, et oleme e-teenustega väga kaugele jõudnud ja meie huvi on need üle piiri viia.

Peamine takistus uutele tehnoloogiatele on inimene oma harjumustega. Kui teaduslikult on tõestatud, et inimene peaks sööma kuus-seitse korda päevas väiksemates annustes, siis kui paljud meist seda teevad? Peamiselt ainult profisportlased. Linnakeskkonnas on samamoodi transpordikorralduse, energiatarbimise ja muude harjumustega. Üks harjumus on ka industriaalühiskonnas tekkinud töörütm 9–17 ning sellega seotud kooli ja lasteaedade algus- ja lõpuajad. Kiiresti kasvava elanikkonnaga linnades, kus suurem rõhk on kontoritööl, oleks paindlikum tööaeg palju mõistlikum.

Targas linnas on otsused andmepõhised

Kui kõik transpordiandmed – nii ava- kui ka kinnised andmed ühissõidukite kasutusest, taksoteenustest, rongidest jne – jookseksid reaalajas ühte kohta kokku, siis oleks meil selge pilt, kuidas inimesed liiguvad ja see omakorda aitaks teha paremaid otsuseid. Tehniliselt pole andmete kogumine raske, kuid eeldab väga paljusid kokkuleppeid ja see ongi keerulisem pool. Praegu on kogu maailmas nii, et kui linn või riik tahab teada kuidas, millal ja kus inimesed liiguvad, siis helistatakse neile ja küsitakse. Selline info kogumine on kallis, ebatäpne ega ole reaalajas.

Näiteks kui Tallinna jalgratturid kasutavad rakendusi (Endomondo jms), et salvestada oma harjumuspärased liikumisteed, siis kuidas jõuaksid need andmed transpordi korraldajateni? Ideaalis ka reaalajas ja masintöödeldaval kujul.

Muide, Endomondo andmetest saime kunagi teada, et Tallinna magalapiirkondades kasutatakse jalgratast palju vähem kui eramupiirkondades, isegi arvestamata seda, et magalates elab kümneid ja sadu kordi rohkem inimesi. Põhjuseks see, et neil pole võimalust ratast turvaliselt ja mugavalt hoida. Turvaline parkimine on praegu jõudnud vanalinna, kesklinna ja kontorihoonete juurde, ka kõik uued Selverid on turvaliste rattaparkimiskohtadega. Nii et linnavalitsusse ja poodi saab rattaga minna küll, aga koju Mustamäele ratast jätta pole turvaline ja kitsas koridoris või liiga väikeses liftis ei saa ratast ka tuppa viia. Tahame uurida seda, et kui ühes magalapiirkonnas, näiteks Mustamäel, on turvalised ja lihtsalt installeeritavad rattaparkimiskeskkonnad, siis kas see aitab rattakasutust piirkonnas suurendada või mitte.

Kokkuvõtlikult Finest Twinsi tegevus­kavast:

• Targa linna tippkeskus asukohaga Mustamäel avab uksed 1. XII 2020.
• Alates 1. XII 2021 viiakse igal aastal läbi kaks piiriülest targa linna juhtprojekti.
• Alates 1. XII 2021 esitatakse igal aastal vähemalt 30 uut konkurentsipõhist teadusarendusprojekti rahastustaotlust<
• Alates 1. XII 2021 esitatakse igal aastal publitseerimiseks vähemalt 100 teadusartiklit.
• Alates 1. XII 2023 koolitatakse aastas kuni 15 doktoranti.
• Alates 1. XII 2026 on tippkeskus finantsiliselt jätkusuulik

Ralf-Martin Soe on Tallinna tehnika­ülikooli targa linna tippkeskuse asutaja­direktor.

1 https://ec.europa.eu/info/funding-tenders/opportunities/portal/screen/opportunities/topic-details/widespread-01-2018-2019

2 vt ka 2015. aasta Sirbi artikkel targa linna mõistest: Ralf-Martin Soe, Rainer Kattel, Kas väikelinn on rumal linn? – Sirp 20. III 2015.

3 http://www.sohjoabaltic.eu/et

4 Ralf-Martin Soe, A Tale of Two Smart Cities. How Virtual Walls between Cities can Fall.

Lugu kahest targast linnast. Kuidas virtuaalsed piirid linnade vahel saavad langeda. Doktoritöö 10/2018, TTÜ Press.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht