Teadlase dilemmad

Multidistsiplinaarsuses peituvad lahendused, aga kellele need meeldivad?

ERIK PUURA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kas pole tavaline selline olukord, kus telestuudiosse on kutsutud mitu teadlast ning toimub vaidlus: missugune on olukord ning kus peituvad lahendused? Üks viimaseid selliseid oli novembri alguses eetris olnud Urmas Vaino saade „UV faktor“, kus vastamisi olid Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli metsandusteadlased. Arutelu oli loomulikult põnev, aga erilist nihet ühiste arusaamade poole ei toimunud.

Me kõik soovime, et riigi otsused oleksid targad ja teaduspõhised, kuid selliste põrkumiste järel on poliitikutel väga lihtne öelda, et kui üks teadlane räägib üht ja teine teist juttu, siis selgust ei ole ja keegi peab ikkagi otsustama.

Tegelikult aga peavadki arvamused olema erinevad, sest iga teadlane räägib oma teadusharu ja selle eesmärkide põhiselt. Mida oleks väärt ökoloogiateadus, kui selle valdkonna professionaalid ei räägiks, kui tähtsad on vääriselupaigad, elurikkus ja ökosüsteemid? Või milleks peaks olemas olema metsamajandusalane teadus ja õpe, kui selle eksperdid ei aita metsandussektoril areneda? Samal ajal on inimühiskonna toimimine läinud üha rohkem paratamatusse konflikti loodusega ning oma väärtushinnangutes on enamik inimesi pigem raha ja selle pakutavate võimaluste kui elusloodusega tasakaalus elamise kütkeis. Ning seda kõvemat häält püüavad teha need vähesed, kes pooldavad mõõdukamat heaolu looduskeskkonna säilimise nimel.

Kes toimuvast aru saab, võib kõike seda võtta loomulikuna – see on otsekui omalaadne mäng, mida mängitakse. Kõige jõhkramal kujul on mängu elemendid kandunud ühismeediasse, kus vastavates gruppides külvavad juhtmängurid vastaspoole üle solvavate epiteetidega, sissetungijad vaigistatakse ning mentaliteedis tekib kambavaim. Postituste sagedust vaadates on näha, et paljud on selles leidnud väljenduse oma muidu mitte eriti tähelepanuväärsele elule ning solvanguid pritsides on nad oma poole kangelased, kel lastakse ka vabalt tegutseda.

Minevikust mäletan juhtumeid, kus teadlastele anti selge poliitiline tellimus ning töörühm töötas palehigis, pannes kokku kümneid lehekülgi dokumente, et põhjendada ette antud arvu. Üheks suuremaks kurioosumiks minu praktikas tuleb aga pidada Eesti pikima maa-aluse salajõe avastamist, mida geoloogid ei suutnud kohe kuidagi oma radarisüsteemidega tuvastada ning appi tulid geobioloogid (loe: pendlimehed), kes „jõe“ asukoha täpselt paika panid. Antud juhul oli kohaliku vastupanuliikumise juhil vaja argumente, miks jõega ühendatud anumatena ühenduses olev kaev võib kuivaks jääda, kui kellelgi on plaanis mitmeid kilomeetreid allavoolu kaevandamisega tegelda. Nendel juhtudel on minu arvates piir ületatud ning teadusega ei ole sellise lähenemise korral suurt pistmist.

Olen näinud kümnete ja sadade lehekülgede pikkuste strateegiate kirjutamist, millest kokkuvõttes saab kõik tähelepanu vääriva mahutada ühele lehele. Need protsessid on kohutavalt pikad ja väsitavad, õnneks on ka näiteid, kus tulemusena hakkab jää lõpuks liikuma. Kuid ka selliseid, kus iga järgnev on eelmisega suhteliselt sarnane ja küsimusi eelmise strateegia tulemuslikkuse kohta igaks juhuks ei esitata.

Üks kõige hirmsamaid asju on mõõdikute fetišism. Igas strateegias peavad olema mõõdikud, sest muidu on strateegia hambutu. Strateegial, mis koosneb sõnadest „parandada“, „arendada“ ja „tõhustada“, pole suurt mõtet, sest tulemusi pole võimalik hinnata. Kuid teine äärmus on mõõdikud, mis on küll paika pandud, aga nendeni jõudmise viise ei ole kirjeldatud ja ressursse eraldatud.

Tunnen iseenda näite varal, et multidistsiplinaarsus võiks anda parimaid tulemusi, kuid ometi pean pidevalt põrkuma äärmuslike seisukohtadega. Saatuse tahtel olen õppinud nii geoloogiat, keskkonnakaitset kui ka keemiatehnikat ning kui ühe eriala eksperdil on lihtne jõuda seisukohale, siis eri erialadele toetudes on pakutav lahendus erinev.

Nii ütleb keskkonnakaitsja mingi arendusprojekti kohta, et ei mingil tingimusel ei tohi see tulla, keemiatehnika ekspert aga, et just see tehas on kohutavalt vajalik. Mina jään sinna vahele siis keerlema, jõudes näiteks lahendusele, et arendus võiks olla lubatav, aga teatud tingimustel. Ning siis ütleb keskkonnakaitsja, et mitte mingil juhul, ettevõtjate huve arvestav keemiatehnik aga, et pakutav kompromisslahendus ei sobi (loe: ei anna piisavalt kasumit).

Ükskord kutsuti mind telesaatesse eluliselt tähtsat teemat arutama ning kui olin juba peaaegu nõus, soovis saatejuht teada, kas olen poolt või vastu. Kui vastasin, et ma soovin välja tuua nii poolt- kui vastuargumente, vastas saatejuht, et kahjuks seda formaat ei luba. Nii jäigi saatesse minemata. Olen selliseid mänge juba nii kaua näinud, et igat mängu, mille reeglid on minu arvates ebasobivad, ma kaasa ei mängi.

Nii arvangi, et teadus on tähtis ja püha ning teadusega ei tohi täita ette kirjutatud poliitilisi tellimusi. Ka ülikooli ettevõtluskoostöös allkirjastasin ainult selliseid lepinguid, kus tellija pidi aktsepteerima ka enda jaoks ebasobivaid tulemusi ja arvamusi.

Mida ma lahkarvamuste korral soovitaksin? Alustada sellest, milles ollakse ühel meelel, ja panna kirja vastavad formuleeringud. Mingi ühisosa peab olema. Kui see ei õnnestu, siis käituda nagu jäähokikohtunik, kes saadab liiga agressiivsed lahtiviske võitlejad minema ja kutsub uued. Seejärel panna kirja, milles ollakse eri meelt ja kui suured need erimeelsused on. Seda täiesti rahulikult, ilma emotsioonideta. Ning aktsepteerida seda, et keegi peab nii või naa otsustama – ja mida vähem me tahame seda mängu mängida, seda negatiivsem võib tulemus olla. Seejärel asuda lahkarvamusi läbi arutama nii, et keegi teemast kõrvale ei kaldu, keskendutakse ainult ühele püstitud küsimusele korraga. Kui selle käigus selgub, et mingitest mõistetest saadakse erinevalt aru, tuleb astuda samm tagasi ja leppida kokku mõistetes. Lõpptulemus aga peab mahtuma maksimaalselt kahele-kolmele leheküljele.

Winston Churchill on öelnud, et laias laastus võib inimesed jagada kolmeks: ühed, kes tapetakse arvetega, teised, kes muretsevad end surnuks, ja kolmandad, kes surevad igavusest. Et see nii ei oleks, on vaja kokkuleppeid ja strateegiaid, ent mitte selliseid, mille kohta Churchill on jällegi öelnud: „Selle dokumendi pikkus kaitseb seda hästi lugemise riski eest.“

Erik Puura on Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi külalisteadur.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht