Teaduse ja pereelu ühildamine

Kuigi perega seotud mobiilsuspiirangud ja selle mõju karjäärile puudutavad nii mehi kui naisi, näitavad andmed, et väikeste laste olemasolu peres takistab eelkõige naiste mobiilsust.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA

11. veebruaril tähistati ÜRO eestvedamisel üheksandat korda rahvusvahelist „Naised ja tüdrukud teaduses“ päeva, mille eesmärk on pöörata tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele hariduses ja teaduses. Eestis on kõnealune päev olnud tulipunktis alates 2021. aastast ning selle tähistamist on eest vedanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) koostöös ülikoolide ja teadusasutustega. Nagu ka eelnevatel aastatel, on „Naised teaduses“ päeva sisuks tuua esile nii nais­uurijate teadussaavutusi kui ka pöörata tähelepanu kitsaskohtadele, mis piiravad nende tegevust ja karjäärirajal edasiliikumist.

Allolevalt keskendume ühele teadusmaailma põhilisele osale, milleks on akadeemiline mobiilsus. Tipptasemel teadus ei saa sündida vaakumis. Meeskonnatöö järjest laieneb, kasvab ühisprojektide, mitmekümne või koguni mitmesaja kaasautoriga artiklite arv ning välisülikooli juures teadustööks vajaliku aparatuuri või raamatukogu kasutamisvajadus. Mobiilsus võimaldab teadmiste ja kogemuste vahetamist, kontaktvõrgustike teket ja võib ka isiklikus plaanis olla väga arendav ja rikastav kogemus. Ja seda mitte ainult teadlasele, vaid ka temaga koos välisriigis elamise, töötamise või seal kooliskäimise kogemusi omandavatele pereliikmetele. Eespool loetletud lisandväärtuste tõttu on akadeemilise teadlaskarjääri vaikemudel doktorantuurile järgnev järeldoktorantuur, kus värske doktorikraadiga teadlane veedab aasta-paar välismaal mõne teise uurimisgrupi juures. Sellise kogemuse tähtsust peegeldavad ka Eestis ja mujalgi kasutusel olevad nõuded uurimistoetuse taotlejatele või akadeemilise karjääri valinutele. Kuigi haruharva kohtab uurijaid, kes tõsimeeli kahtlevad akadeemilise mobiilsuse kasulikkuses ja vajalikkuses, võib see teadlaskarjääri osa kujuneda tõsiseks proovikiviks nii nais- kui meesteadlastele. Seda eriti juhtudel, kui mobiilsusnõudest saab verstapost, mis a) ei arvesta konkreetse isiku (eraelust johtuvaid) eriomaseid võimalusi ning vajadusi; ning veelgi hullem b) mille täitmata jätmine takistab teadlaskarjääri või teadustöö edenemist.

Teadlasest lapsevanema dilemmad

Üksi last kasvatav teadur, kelle endine kaaslane, lapse teine vanem ei luba koos lapsega välismaale kolida. Noor pere, kus üks vanematest on värskelt doktorikraadi kaitsnud ning teine on spetsialist, kes ilma erilitsentsita ei saa välisriigis töötada. Noor teadlane, kes pereliikme erivajaduste tõttu ei saa Eestis olevast tugivõrgustikust loobuda. Teadlane, kelle hooldada on tema eakad vanemad. Teismelised lapsed, kes ei soovi lahkuda ema või isa teadustöö tõttu oma koolist ja sõpradest. Need on vaid mõned näited olukordadest, millega välismaale järeldoktorantuuri suunduv teadlane võib kokku puutuda.

2021. aasta seisuga on Eestis keskmine vanus doktorikraadi saamisel 35 aastat,1 samal ajal oli statistikaameti andmetel 2022. aastal ema keskmine vanus esimese lapse sünnil 28,6 aastat ning isal 32 aastat. See tähendab, et järeldoktorantuuri suundumise periood langeb kokku peamise pereloomise ajaga ja on ilmselt ka põhjuseks, miks järjest rohkem doktorikraadi kaitsjaid on sunnitud loobuma välismaale minekust või teaduskarjääri tegijad loobuma või edasi lükkama laste saamist. Miks on see oluline? Sest mobiilsusnõudele mittevastamine võib üldjuhul välistada võimaluse kandideerida iseseisva teadlaskarjääri alustamist toetavatele meetmetele.

Arheokeemik Ester Oras pojaga konverentsil.

 Mari Tõrv

Kuigi esmapilgul täidab mobiilsusnõue igati mõistetavat eesmärki, võib see olla diskrimineeriv nende teadlaste suhtes, kes mingil põhjusel välismaale minna ei saa. Uuringu „Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses“2 lõpparuandes tuuakse välja, et mobiilsusnõude täitmine võib olla raskendatud teadlastel, kellel on partnerid ja lapsed või hooldatavad, kuna mobiilsus häirib perekonna elukorraldust. Samuti ei hüvita mobiilsusgrandid või ajutised töölepingud välisasutustes enamasti kulutusi, mis vastavate ümberkorraldustega kaasnevad. Kuigi perega seotud mobiilsuspiirangud ja selle mõju karjäärile puudutavad nii mehi kui naisi, näitavad andmed, et väikeste laste olemasolu peres takistab eelkõige naiste mobiilsust. Alaealiste lastega naissoost akadeemilised töötajad käivad vähem välislähetustes ning viibivad seal ka lühemat aega.

Ka lühiajalised teadlaste välisvisiidid võivad kujuneda omamoodi katsumusteks. Kuigi grandirahast on konverentsi- või laborikülastusega seotud reisi- ja majutuskulud abikõlblikud, ei tohi sellest katta teiste perekonnaliikmete või, veelgi enam, reisile kaasa palgatud lapsehoidja kulusid. Nii mõnedki meist on pidanud välismaal ettekandeid, viiekuune titt puusal õõtsumas, käinud tualettruumis piima pumpamas või võtnud pere-eelarvest lõivu, et soetada lennupilet pooleteiseaastasele lapsele ja tema isale. Ehk oleks aeg kaaluda võimalust anda teadlastele ja nende peredele sarnane staatus diplomaatidega, kelle puhul perega koos ühest riigist teise liikumine on toetatud nii sisus kui vormis, nii moraalselt kui rahaliselt. Või esimese sammuna – mis oleks, kui looks ülikoolide juurde fondid, kust väikelaste vanemad saaksid taotleda toetust perega reisimiseks? Tasub esile tuua, et just sedalaadi fondid on nii mõnegi välismaa ülikooli juurde juba loodud ja seal töötavatel kolleegidel on võimalus taotleda lapsehoiuga seotud lisakulude katteks toetust konverentsil osalemiseks või lühema lähetuse ajaks (nt Returning Careers Scheme Cambridge’i ülikoolis Suurbritannias).

Tänuväärseks arenguks võib aga pidada asjaolu, et nii mõnedki suuremate rahvusvaheliste konverentside korraldajad mõistavad noorperede vajadusi, pakkudes eriprogramme nii täiskasvanud kui alaealistele kaaslastele või suisa lastehoidu. Nad teavad, et lapsed ongi elu normaalne osa. Lõppude lõpuks, nende parema tuleviku pärast teadust ju üldse teemegi! Kellel on kogemus väikelastega reisimisega, teab, et kurjalt kasutama sellist toetusfondi vaevalt keegi kipub. Pigem aitaks ainuüksi sellise võimaluse olemasolu (isegi mitte tingimata alati kasutamine) tagada teadlastele parema enesetunde, et iga postkasti potsatav konverentsikutse ei tähendaks automaatselt pingelisi peresiseseid läbirääkimisi ja finantstaaka.

Pikaajalised mõjud

On välja toodud, et mobiilsuspiirangud võivad mängida rolli ka selles, et naiste esindatus on kõrgematel akadeemilistel positsioonidel suhteliselt vähene (2020. aastal olid vaid 23,9% professoritest naised), samal ajal kui kõrghariduse omandanute seas on naisi rohkem kui mehi. Nii ametikohtadele kandideerimisel kui akadeemiliste töötajate atesteerimisel on üks hinnatavaid tingimusi rahvusvaheline kogemus, mis võib kehvemasse seisu seada need teadlased, kel eespool loetletud põhjustel on liikuvus raskendatud.

Pikaajalised mõjud, mille kohta statistikat ei koguta, aga mis teadlasel vaikselt kuklas tiksuvad, puudutavad muu hulgas ka vaimset tervist – mida toob kaasa aastaks või paariks ümber kolimine, kohanemine ja naasmine? Kas mu suhe kaaslasega peab sellele vastu? Mis juhtub, kui suhe puruneb? Kas mu lapsed leiavad sõpru seal ja pärast jälle Eestis? Kas ma tekitan neile pideva ümberasumisega emotsionaalse trauma? Kas koolide õppekavad kattuvad või kaasneb välismaal elamisega ka paralleelselt eestikeelse koduõppe korraldamine? Mis saab minu kinnisvarast ajal, kui olen välismaal? Mida teha koduloomadega? Kui mu eakas ema haigestub, kas erakorralised lennupiletid koju on projekti rahadest hüvitatavad? Aga mu kaaslasele või lastele? Mida ma teen, kui mu laps on haridusliku või muu erivajadusega, kas see on erakorraline asjaolu? Ja kui on, kas see pikendab võimalust venitada järeldoktorantuuriga kogu mu lapse kooliaja? Võib-olla oleks lihtsam, kui minusugused probleemsed naised ei trügiks üldse teadusse? Sest meisse on sisendatud „kes tahab, see saab; kes teeb, see jõuab“ ja muud säärast süütunde folkloori.

Kõrvale võib aga julgustuseks tuua lugusid teadlastest, kes on edukalt pere kõrvalt järeldoktorantuuri sooritanud. Kelle lapsed on laiendanud silmaringi välisriigis elamise ning kooliskäimisega ja saanud teise riigi keele ladusalt suhu. Kelle kaaslased on leidnud võimaluse noorele teadlasele toeks olla näiteks üha rohkem saadaval olevaid kaugtöö lahendusi rakendades, või veelgi enam, leidnud võimaluse ka omaenda karjäärile välisriigis hoogu anda. Ja kes tõesti on naasnud järeldoktorantuurist uute koostöövõrgustike, teadusideede ja kogemustega, mis Eesti teadust hoogsalt edasi viivad. Need on suurepärased näited ja innustavad edulood. Paraku mitte alati kõigile ühtmoodi võimalikud. Kui soovime pakkuda kõigile võrdseid tingimusi, tuleb neile, kelle võimalused on mingil põhjusel piiratumad, pakkuda alternatiive ja lisatuge. On vaja töötavaid skeeme, toetussüsteeme ja lahendusi, mis aitaksid ja julgustaksid noori teadlasi pere ja teaduskarjääri ühildamises nii nõustamise kui materiaalsete tagatistega. Meetmeid, mis näitaksid, et Eesti ühiskonnale kasulik teadusmobiilsuse nõue ei tähenda, et noor inimene peab loobuma kas lastest või teaduskarjäärist. Meetmeid, kus teadusrahastuse jagamisel ei aeta sõrmega rangelt taga mobiilsusnõude kasti ristikese tõmbamist.

Võtmesõnaks on paindlikkus

Abi võiks olla mobiilsusnõude sisulisest ümbersõnastamisest, sest võib eeldada, et ei väärtustata mitte välismaal viibimist kui sellist, vaid rahvusvahelisi kontakte, iseseisvumist või enesearengut. Kõike seda on võimalik saavutada ka näiteks lühiajaliste visiitide, rahvusvahelise projekti koordineerimise või hoopis Eesti-siseselt uurimisgrupi vahetamisega, mis toetaks paindlikumalt töö- ja pereelu ühendamist ning noorte teadlaste karjäärivõimalusi. Nii on Eesti teadusagentuur eranditena välja toonud võimaluse sektorite vaheliseks mobiilsuseks ning juhud, kus teadustöö eripära ei võimalda mobiilsusnõudeid täita (näiteks arstid), kuid ilmselt oleks väga tervitatavad erandid ka perekondlikel põhjustel. Tõsi, on olnud signaale, et erijuhtumid ja muu tõendus rahvusvahelisest koostööst võivad tulla arvesse, kuid seda pole ametlikes tingimustes selgelt sõnastatud ja see võib esmataotlejale pelutavalt mõjuda, ilmselt tekitada segadust ka välishindajates. Sestap on meie hinnangul hädavajalik laiendada välisasutuse uurimistöö kogemuse nõuet, andes ruumi eraelulistele põhjendustele, miks mobiilsusnõuet on keeruline täita ja pakkudes alternatiivseid lahendusi väliskoostöö ja iseseisvuse demonstreerimiseks.

Näiteks maineka Euroopa Teadusnõukogu (ERC) stardigrandi tingimustes mobiilsusnõudeid ei ole, kuid eeldatakse teaduslikku iseseisvust, näiteks avaldatud artiklit, kus doktorantuuri juhendaja autorina ei osale. ERC tingimustega võrdlemisel tuleb muidugi arvestada, et Eesti-suuruses väikeriigis on palju raskem leida riigisiseselt võimalusi enda arendamiseks kui suuremates, paljude kõrgetasemeliste ülikoolidega riikides, kuid see pole sõltuvalt erialast siiski võimatu. Teadlaste omavahelistest vestlustest selgub ikka ja jälle tõsiasi, et välismaiseid kolleege tuntakse paremini kui omamaiseid, oma teadustööst rääkides lipsavad sisse ingliskeelsed terminid, sest eesti keeles polegi eriti võimalusi kolleegidega detailselt ja sisuliselt midagi arutada, veel vähem süsteemselt erialaterminoloogia arendamisele pühenduda. Välispartnerite kaasamise nõude kõrval võiks arendada ja edendada ka Eesti-sisest koostööd ning põhjendatud juhtudel lugeda sobilikuks „mobiilsuseks“ ka Eesti-sisene liikumine teadusasutuste vahel.

Oma kogemusele tuginedes on mitmed noorteadlased avaldanud arvamust, et abi võiks olla sellestki, kui toetatud või abikõlblik oleks pendelränne, mis võimaldaks lähiriikides töötades näiteks nädalavahetuseks naasta koju pere juurde. Hundid söönud, lambad terved!

Kokku võttes ja eelnevale tuginedes loodame, et oleme suutnud avada tagamaid, miks akadeemilises maailmas nii hinnatud ja julgustatud välismobiilsus võib elus olla komplitseeritum ja nüansirikkam. Rahastajad ja hindajad, olgu nad siis grantide jagajad või atesteerimis- ja värbamiskomisjonid, ei tohi unustada, et kuigi teadustöö välismaal on üldjuhul väga väärtuslik kogemus, võib see ühtlasi osutuda ka privileegiks, mille alusel ei tohiks muidu väga võimekaid teadlasi diskrimineerida ja karjääriredelilt kukutada. Loodame, et meie ettepanekud leiavad laiemat arutlust, ehk koguni toetust nii teadlaskonna sees kui ka teaduse rahastusmeetmete kujundamisel.

1 Education and Training. Graduates by age. OECD Statistics.

2 Helen Urmann, Kadri Lees, Marvi Remmik, Ene Tubelt, Liana Roos, Maili Vilson, Saara Maria Puur, Merli Aksen, Siim Espenberg, Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE, Tartu 2020.


Karjääribarjäärid

Uuringust „Soolise võrdõiguslikkuse hetkeolukord ja parandamise viisid Eesti teaduses“ nähtub, et lisaks mobiilsusnõuetele peetakse üheks märkimisväärsemaks barjääriks karjäärikatkestusi, millest kõige levinum on lapsehoolduspuhkus. Ka see puudutab naisteadlasi enam kui mehi, kuna meeste osakaal lapsehoolduspuhkusel viibijate seas on vähem kui 10%. Nii otsene teadustööst eemal oldud aeg kui ka hilisem sisseelamisperiood tähendavad, et ajaliselt on eelisseisus need teadlased, kes teadustööst eemal olnud ei ole. Konkreetselt lapsehoolduspuhkusest rääkides ei tasu unustada ka seda, et ka lapsehoolduspuhkuselt tööle naastes ei saa kohe varasema intensiivsusega tööle asuda, kuna väikelapseeas on sagedased haigused ja tihti peab üks vanematest lapsega kodus olema. Seetõttu naasevad paljud naisteadlased tööle osakoormusega või nõustuvad töörühmas vähem tähtsamate ülesannetega.

Kuigi Eesti suuremate rahastustaotluste tingimustes püütakse sellist eemal oldud aega arvestada, ei võrdsusta see siiski mänguvälja. Näiteks on võimalik küsida uurimistoetuse taotlemiseks kvalifitseeruvale ajaperioodile pikendust, kui vanemapuhkusel on oldud pärast doktorikraadi kaitsmist ehk arvesse lähevad vaid kraadi kaitsmise järgselt sündinud lapsed. Ka selle punkti juures on hea eeskujuks tuua ERC nõudeid, kus pikendust on võimalik saada sõltumata sellest, kas laps on sündinud enne või pärast doktorikraadi kaitsmist.* Julgustaksime meie rahastamisstruktuure järgima Euroopa eeskuju, sest nagu iga vanem teab – laps on laps ja võtab oma aja ning nõuab emalt-isalt lõivu hoolimata sellest, kas ta sündis enne või pärast doktoritöö kaitsmist.

* European Research Council. Parental leave.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht