Teadusraamatukogu kui ajatu ruum ja muutuste kiirendi

Teadusraamatukogul, mis peab endas ühendama ajatut ruumi ning muutuste eestvedamist andmestunud maailmas, lasub ka kohustus luua keskkondi, kus kohtuvad eri osalised.

AIJA SAKOVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kujutlege, et te saabute pikemalt Ameerika-reisilt mõnda Euroopa linna, olgu selleks Vilnius, Regensburg, Leiden, Tartu või Tallinn. Te jalutate Euroopa linna südames vanade majade keskel ja tajute korraga sealset aja- ja kultuurilugu, selle paiga vanust ja juuri. Need on linnad, kus on elatud, kaubeldud, haridust omandatud ja raamatuid trükitud sajandeid.

Esimesed trükikojad asutati Tartus ja Tallinnas 1630. aastatel. Raamatud, mis on neis trükikodades ilmavalgust näinud, on rännanud üle Euroopa, nii nagu on siia jõudnud raamatud mujalt Euroopast. Raamatute metaandmete kättesaadavaks tegemine (elektrooniline kataloogimine ja digiteerimine) on loonud võimaluse tagantjärele avastusteks ja võrdlusteks. On juhtunud, et uurijad on avastanud siinsetest kogudest raamatuid, mis on trükitud mujal Euroopas, aga millest ei olnud seni teadaolevalt säilinud ühtki eksemplari. Aga ka vastupidi, siin trükitud raamatute haruldasi eksemplare on avastatud mujalt.

Miks see tähtis on? Sellepärast, et see meenutab meile meie ühist ajalugu ja kultuuriplahvatust, mis sai alguse XV sajandi keskel koos trükikunsti leiutamise ja sellele järgnenud raamatute levikuga. Nüüd oleme osalised ühes järgmises informatsiooni vahendamise plahvatuses.

Teadusraamatukogu kui ajatu ruum

Kes on näinud vanu raamatukogusid ja sealses õhustikus viibinud, on näinud ja kogenud midagi erakordset. Mitte ainult inkunaablid (need kõige-kõige vanemad raamatud) ei ole füüsilised meistriteosed, vaid ka hilisemate sajandite raamatute köited, raamatutes sisalduvad kaunistatud esilehed, vinjetid, paber, selle vesimärgid, raamatuservade kaunistused – kõik see lummab ja puudutab inimest. Vanaraamatud on nii info talletajad kui ka aja- ja kultuuriloolised füüsilised meistriteosed, mis räägivad lugusid väga mitmel moel.

Raamat on inimese mõtlemisvõime füüsiline kehastus ja sestap ühtlasi see, mis teeb inimesest inimese. Ta meenutab inimesele tema olemust ja rolli selles maailmas. Sajandite pikkuse ajaloo tajumine paneb meid maailma mõistma ja teeb alandlikumaks.

Euroopa linnades, olgu Vilniuses, Leidenis või Tartus, on kas rahvusraamatukogude või ülikoolide raamatukogude juures vanaraamatukogud. Nii ongi teadusraamatukogu kõigepealt aja- ja kultuurilooline varamu.

Seal on peidus vana aeg ja väärikus, kultuuriloolised kogud oma materiaalsuses, rikkuses ja viletsuses, sõltudes sageli omanike teadlikkusest, hoolest ja vahel vaesusestki. Ei ole mingi saladus, et mõned meie teadusraamatu­kogude vanaraamatukogud on säilitanud oma esialgse kuju tänu tagasihoidlikele materiaalsetele võimalustele. See tähendab, et raamatuid ei ole XIX sajandil hulganisti ümber köidetud.

Igaüks, kes töötab teadusraamatukogus või vastutab teadusraamatukogu hea käekäigu eest, mõistab, et tema ülesanne on hoolikalt jätkata mitmesaja aasta vanust vastutust. Ta peab tagama, et need 400–500 aasta vanused teosed oleksid oma sisult ja välimuselt olemas ka 300 ja 500 aasta pärast.

Selliselt arutledes on teadusraamatukogu esmalt ajatu ruum. See on pelgupaik kiiruse ja oma aja kitsaste raamide eest. See on võimalus ajas ja ruumis kaotsi minna. See on nagu kultuuriline looduskaitseala ja meie kohustus on selle ajatu ruumi eest seista ja pakkuda neile, kes seda vajavad.

Marek Tamm tõdeb ajakirjas Edasi avaldatud kuues teesis raamatukogude tuleviku kohta (tees 2): „Maailmas, kus aina vähem puututakse füüsiliselt raamatutega kokku, seda nii kodus kui ka avalikus ruumis, võivad raamatutega vooderdatud ruumid omandada sootuks suurema väärtuse.“1

Teadusraamatukogu on niisiis selline ajatu ruum, kus võib intellektuaalselt ja ajalis-ruumiliselt kaotsi minna. See tähendab, et teadusraamatukogu peab pakkuma füüsilist ruumi, kus me oleme ümbritsetud vanadest raamatutest.

Kes on näinud vanu raamatukogusid ja sealses õhustikus viibinud, on näinud ja kogenud midagi erakordset. Pildil Briti Muuseumi lugemissaal.

Diliff / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Teadusraamatukogu muudatuste eestvedajana

Kujutlegem, et 50–100 või rohkemgi aasta pärast on mitte ainult teadusraamatukogudes, vaid kõikjal organisatsioonides hulgi tekitatud ja kokku rehitsetud digiandmeid, mida kasutatakse otsuste tegemiseks ja inimeste mõjutamiseks. Andmeid analüüsitakse ja müüakse. Muidugi tehakse seda praegugi, aga andmehulga kasvu ja analüüsivõimaluste täiustumisega kasvab ka ära- ja väärkasutuse risk. Lihtsalt võimalusi tekib veelgi rohkem.

Andmetes peitub võim praegu ja tulevikus. Juhid teevad andmepõhiseid otsuseid, mis tähendab, et andmetel on kõige üle suur võim. Kui me ei mõista andmete olemust, nende siseelu, tekkemehhanisme ja omavahelisi seoseid, ei oska me läbi näha ka nende ärakasutamise võimalusi. Oleme abitud. Oleme nagu umbkeelsed võõra keele keskkonnas. Kujutage ette, et peaksite näiteks juhtima Läti ülikooli või teadusraamatukogu ise sõnakesti rääkimata läti keelt. Vajaksite tõlki ja peaksite usaldama kolmandaid isikuid. Nii juhtub meiega ka andmestumaailmas, kui me ei mõista andmete siseelu. Oleme kui keeletud, kes vajavad tõlki.

On selge, et raamatukogud ei saa oma õlule võtta liiga palju. Andmestunud maailmas toimetulek peab olema nii ülikoolide kui ka koolide pärusmaa. Teadusraamatukogu saab siin olla tugi. Aga miks mitte ka enamat – olla teaduse arengusuundade toetaja ja teenäitaja, eestvedaja ja eestkõneleja. Raamatukogudes leidub selliseid ametikohti nagu data librarian (raamatukogu andmehoidja) või data steward (andmejuht).

Teadusraamatukogud toetavad suurel määral, kes rohkem, kes vähem, teaduse muutunud olemust. Teadusraamatukogu peab seisma avatud teaduse eest, tagama teadusandmete hoiustamise võimaluse, juhatama teadlase sobiva repositooriumini. Igal juhul on teadusraamatukogu avatud ja õiglase teaduse eestkõneleja.

Samuti peab teadusraamatukogu olema kodanikuteaduse tegemise võimaldaja ja edendaja. Ta peab looma või osalema sellises keskkondades või ettevõtmistes, kus kodanikud annavad oma panuse, olgu siis märksõnu lisades või tekstituvastust parandades või muud sobivat ja vajalikku tehes.

Samuti lasub teadusraamatukogul vastutus kaasa aidata teadlastele töös andmete ja andmekogudega. On teadusvaldkondi, kus seda on tehtud kogu aeg, teistel teadusaladel, nt kunstid, humanitaaria, on suurte andmehulkadega ja andmepõhiselt töötamine võõram. Nüüd vajavad ka humanitaarteadlased kultuuri- ja ajaloolise tundlikkuse, lähilugemise ja allikakriitilisuse kõrval andmepädevust. Koos andmeteekonnale minekul ulatab teadusraamatukogu siin teadlasele abikäe.

Oleks ideaalne, kui teadusraamatukogudes leiaksid tööd inimesed, kes on valmis humanitaarteadlasi toetama teistsugustes uurimisküsimustes.

Kuna teadusraamatukogu asub ülikoolile nii lähedal ja on samal ajal üks mäluasutustest, kus digitaalne kultuuripärand tekib, siis peaks ta olema ka teenäitaja digiteeritud kultuuripärandiga töötamisel. On tähtis, et digikogud ja teadlased oma uurimisküsimustega kohtuksid. Siinkohal ei pea ma silmas digikogusid kui üksikobjektidest koosnevaid kogusid – füüsiliste kogude digitaalseid teisikuid –, vaid digiainesest koosnevaid kollektsioone ehk andmekogusid, mis võimaldavad teistsuguseid uurimisviise ja teistsuguseid uurimisküsimusi. Need on andmekogud, mida ei saa enam lähilugemismeetoditega analüüsida, vaid neid tuleb käsitleda teistlaadi meetoditega. See omakorda eeldab, et repositooriumid võimaldavad sellist andmepäringut hulkadena. Kõikjal see praegu veel iseenesestmõistetav ei ole.

Teisisõnu, vaja on hakata käsitlema digiteeritud kultuuripärandit sarnaselt teadusandmetega, omistades kollektsioonidele vajadusel DOIsid2 ja muutes need omaette varaks ja väärtuseks. Digikogude ja teadlaste ning nende uurimisküsimuste kokkutoomise all pean silmas midagi sellist, nagu on teinud Mahendra Mahey Briti Raamatukogu innovatsioonilaborit üles ehitades, et teadlased, kunstnikud, moeloojad, ettevõtjad ja ka kooliõpilasted leiaksid tee digiteeritud kultuuriainese juurde, et nad saaksid sealt inspiratsiooni, töötaksid sellega edasi, kasutaksid oma teadustöös.3

Kuna me juba oleme väga head digiteerimises ja tagame kvaliteedi, siis on viimane aeg mõelda sellele, kuidas tagada, et digiteeritu elaks, et see looks lisandväärtust, ning et digiteeritud kultuur ümbritseks nii meid kui ka järgmisi põlvkondi. Peame tagama, et digitaalsed ruumid oleksid täidetud mitte ainult infoprügi, vaid ka põneva kultuuuriainesega. Seda ei nõuta mõistagi ainult teadusraamatukogudelt, kuid nemadki saavad seda oma tegevusega toetada.

Teadusraamatukogu kui ideekiirendi

Visioonis teadusraamatukogust kui ajatust ruumist, teaduse toetajast ja muudatuste eestvedajast on vaja peatuda ka kolmandal tahul ehk teadusraamatukogul kui avatud ruumil ja kohtumispaigal, kui ideekiirendil.

Marek Tamm ütleb oma teesides raamatukogu tuleviku kohta (5. tees): „Raamatukogu võiks kujutada endast intellektuaalselt inspireerivat ja stimuleerivat keskkonda, kus sarnaselt mõtlevad või sarnaste huvidega inimesed saaksid teha koos seda, mida eraldi pole võimalik.“

Teadusraamatukogul kui avalikul ruumil, mis peab endas ühendama ajatut ruumi, seda kultuurilist looduskaitseala, ning muutuste eestvedamist andmestunud ja üha enam andmestuvas maailmas, lasub ka kohustus pakkuda või luua keskkondi ja võimalusi, kus kohtuvad eri osalised. Olgu selleks eri teadusvaldkondadest pärit meetodid, nt lähilugemine ja andmepõhine analüüs, või arutelud infokriitilisuse, avatud teaduse ja kodanikuteaduse teemadel, näitused vm sündmused, ühismeedia, blogiruumid. Kuid teadusraamatukogu võib vabalt olla ka loome- ja humanitaarvaldkonna ideekiirendi, n-ö humanitaarne innovatsioonilabor.

Igal juhul vajame keskkondi ja ruume, kuhu tullakse kokku, et luua koos midagi, mis on suurem kui üksiku poolt antu.

Aija Sakova on Tallinna ülikooli teadmussiirde juht.

Esitatud 1. XI 2022 ettekandena teadusraamatukogude visioonikonverentsil Tartu ülikooli raamatukogus.

1 Marek Tamm, Kuus teesi raamatukogude tulevikust. – Edasi 11. X 2022.

2 Objekti digitaalidentifikaator (ingl digital object identifier, DOI).

3 Aija Sakova, Julgus katsetada ja jutustada tähenduslikke lugusid. Intervjuu Mahendra Maheyga. – Sirp 20. V 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht