Teadussüsteemi kriis, teaduse kokkutõmbamine või jätkusuutlikkus?

RAIVO STERN

Pärast akadeemik Ülo Niinemetsa ja noorema põlvkonna tippteadlase rahulikku ja valgustuslikku artiklit¹ ei olekski enam nagu millestki kirjutada. Kogu informatsiooni on eri isikud mitu korda isikupäraselt esitanud. Keda aga pole, on valitsemis- ja vastutamisrollis lugeja ning kummastav protsess jätkub.

Mis siis üldse sünnib? Miks otsustas peaministrit kõrgeimal tasemel nõustava teadus- ja arendusnõukogu (TAN) eelmine koosseis – selmet veenda peaministrit täitma riigikogus vastu võetud strateegiat „Teadmistepõhine Eesti III“² ja kindla käega reserveerima TA tegevusele lubatud 1% SKTst – varasemaid analüüse kõrvale jättes tellima hoopis uhiuue raporti? Miks paluti seda koostama valdkonda mittetundev võhik? Miks ei meenutanud rektorid, TANi liikmed, selle asemel nende endi, Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Teadusagentuuri (ETAg) hindamisnõukogu (HN) ühist pöördumist³ (edaspidi: ühispöördumine), milles esitati teadusüldsuse konsensusliku toetusega visioon teadusvaldkonna hetkeseisust: „Eesti teadussüsteem on tänaseks jõudnud murdepunkti: senised rahastamismahud ja -viisid ei taga Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“ täitmist ega teadlaskonna kestlikkust, pannes seeläbi ohtu Eesti riigi konkurentsivõime tulevikus.“ Ja veel: „Teaduse rahastamise jätkamine tänastes mahtudes viib noorte teadlaste kasvava väljarändeni ning sulgeb Eesti teaduse (ja majanduse) rahvusvahelistele tipptalentidele. Mõlemad tendentsid on väikeriigi teaduse jaoks hukatuslikud.“

Lihtsamalt öeldes: Eesti teadussüsteem on kriisis.

TANi ülesandel selle aasta augustiks Gunnar Oki koostatud raportis⁴ soovitatu peaeesmärk on samuti reorganiseerida ja konsolideerida Eesti ülikoolide ja teadusasutuste struktuur nii, et teaduse tase tõuseks ja suureneks rahvusvaheline konkurentsivõime. Kõigi heade ettepanekute kõrval on raporti põhipuudus süsteemsuse puudumine ning olemasoleva ja juba kavandatud tegevuse lootusetu segiajamine strateegiliste, täiesti uute ja radikaalsete soovitustega. Raporti visioon kolme teaduslinnakuga Eesti Ülikooli asutamisest⁵ langes ettevalmistamata pinnasele ega leia praegu ei haridus- ja teadusministeeriumi (HTM), ülikoolide rektorite nõukogu (RN) ega laiema teadlaskonna toetust. Ometi oleks just selline otsus ilmselt kõige mõjusam samm meie väga väikese riigi teaduspõhise kõrghariduse maailmas nähtavaks tegemiseks.

Hiljuti avaldatud HTMi koostatud TANi raporti põhjalikus analüüsis⁶ lahatakse sügise jooksul kogutud tagasisidet, ligi 40 institutsiooni arvamusi. Oma hinnanguis langeb analüüs, vaid ühe olulise erandiga, kokku saadud tagasisidega. Nimelt jääb HTMi analüüs valdavalt negatiivset tagasisidet ignoreerides seisukohale, et asutuste liitmine, mis tugineb eelnevale põhjalikule analüüsile, on siiski oluline, aga kolme linnakuga Eesti Ülikooli asutamise idee jäetakse resoluutselt kõrvale.

Sarnaselt väga paljude TANi raporti soovitustega ei ole ka selles soovituses midagi uut. Eespool viidatud ühispöördumise üks kolmest põhilisest, poliitilist otsust ootavast ettepanekust on: „Peame vajalikuks viia lõpuni 1990. aastatel pooleli jäänud teadus- ja arendusasutuste reform. Eesmärk on otsustada, milliste riiklike ülesannete täitmiseks on vaja iseseisvaid riigi teadus- ja arendusasutusi ning need ülesanded fikseerida asutuste põhikirjas. Kui taolistel asutustel on seos õppetööga, siis tuleks kaaluda nende liitmist ülikoolidega. Iseseisvatena jätkavaid asutusi tuleks aga eraldiseisvalt evalveerimise põhiselt rahastada.“

Oodatud otsusele peaks seega eelnema analüüs. HTMi TANi raporti analüüsis on samuti esitatud analoogne kava, et iga võimaliku liitumise puhul tuleb enne teha põhjalik kolmepoolne (asutus–ülikool–HTM) analüüs. Selliste analüüside tulemus peab näitama, kuidas asutuste võimalik liitmine suurendab neis tehtava teaduse kvaliteeti ja konkurentsivõimet. Asutuste liitmist ei tohiks õigustada üksnes aktuaalse kokkuhoiupoliitikaga. Ilmselt on mõistlik püüda aru saada, mis on olemasoleva asutustesüsteemi tekkimise loogika, alternatiivid ja tulevikuvisioon.

Eesti taastatud iseseisvuse peaaegu 25 aasta jooksul on suuremate ja väiksemate ülikoolide kõrval välja kujunenud omanäolisi, üldjuhul edukaid teadus- ja arendusasutusi. Eraldi analüüsi (ja artikleid) vääriksid Tartu Observatoorium (TO), Eesti Biokeskus (EBK), Eesti Kirjandusmuuseum (KirMus), Eesti Rahva Muuseum (ERM), Eesti Keele Instituut (EKI), Tervise Arengu Instituut, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) ja kindlasti ka mitmed teised. Nende juriidiline staatus on erinev: mitmesuguste ministeeriumide (TO, EBK, KirMus, EKI – haridus- ja teadusministeeriumi, ERM – kultuuriministeeriumi, Tervise Arengu Instituut – sotsiaalministeeriumi) hallatavatest asutustest avalik-õiguslikeni (KBFI) välja. Kõik need on selle pika perioodi jooksul kohanenud, leidnud oma rolli ja tegutsevad edukalt Eesti teadus- ja arendusmaastikul.

Seni esitatu valguses jääb selgusetuks, kust pärineb ja millega on põhjendatud TANi raportis ja selle HTMi analüüsis esitatud väide, et Eesti teadus- ja arendusasutuste võrk on liialt killustunud. Sellekohane analüüs ja arutelu on puudu: miks peaks ainult suurtest subjektidest koosnev süsteem olema parem kogumist, kus leidub nii suuri kui ka väikseid asutusi? Kui suurte asutuste eelis on stabiilsus ja finantsiline jätkusuutlikkus, siis väikesed on efektiivsemad ja dünaamilisemad: nende otsustusprotsessid on kiired, läbipaistvad ja fookustatud. Väikestele asutustele on ülioluline tihe koostöö, sh suurte ülikoolidega, mida tehakse nii õppe- kui ka väga edukas teadustöös, mida on võimalik objektiivselt mõõta.

Õppetööd väljaspool ülikooli on samuti sageli valesti mõistetud. Kuigi meie adapteeritud (Saksa?) süsteem, kus õppekavad on ainult akrediteeritud ülikoolides, on väga mõistlik, ei lahenda see probleemi, kuidas taasluua kvalifitseeritud, andekat teadlas- ja insenerikaadrit kõrgetasemelistes teadus- ja tööstusasutustes. Euroopa Liit toetab isegi tööstusettevõtete ühiseid kraadiõppeprogramme koos ülikoolidega, kus ülikool tagab teaduslikult kõrge taseme ja asutus talle olulise töötemaatika. Selline ongi loogiline õppetöös (bakalaureuse lõputööd, magistri- ja doktoritööd) osalemise skeem, mida kasutavad jõudumööda ja pidevalt ka Eesti ülikoolidevälised teadusasutused.

TKNi raporti väga populaarsete ja ka HTMi enim toetatud noorte välismaale õppima saatmise ja välismaa tippteadlaste Eestisse toomise kõrval on unustatud teadlase karjäärimudeli puudumise probleem. Akadeemik Margus Lopp on tõstatanud „varjaagidega“ kaasnevad probleemid ja näidanud, et Eesti teaduse Achilleuse kannaks on seni puuduv karjäärimudel,⁷ mille loomise aluseid ja raamistikku on suvel Sirbis tutvustanud akadeemik Niinemets.⁸ Paraku eeldab karjäärimudeliga seotud positsioonide loomine jällegi lisarahastust, nagu seda vajab ka üksmeelselt toetatud baasrahastuse ja konkurentsipõhise teadusraha suhte tõstmine tasemele 50 :  50.

Viidatud ühispöördumine sisaldabki kõige pakilisema otsusena järgmist:

„Kõige pakilisemaks peame vajadust suurendada institutsionaalsete ja personaalsete uurimistoetuste rahalist mahtu alates 2015. aastast. Seetõttu avaldame tugevat toetust teaduspoliitika komisjoni poolt 3. juunil 2014 heaks kiidetud TAI [teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni – toim] strateegia 2014–2020 rakendusplaanile, mille kohaselt taotletakse teadus- ja arendustegevuse põhiliste rahastusinstrumentide mahu kasvatamist perioodil 2015–2017 kogusummas 46,59 miljonit eurot, sellest 2015. aastal 8,24 miljonit eurot.“ Teame, et nii 2015. kui ka 2016. aasta eelarves jäid need palved rahuldamata. Eesti teadussüsteemi kriis süveneb.

Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia sõnastab olulise ohuna Eesti jäämise väikese lisand­väärtusega allhankeriigiks, aeglase liikumistempoga ELi liikmeks (kartulivabariigiks) ja suure võimalusena käsitleda TAI poliitikat vahendina majanduslike ja ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks, sh majandusstruktuuri muutmiseks. Raport on, vastupidi, käivitanud ümberpööratud protsessi, kus teaduse struktuuri tahetakse muuta vastavalt olemasolevale (kartulivabariigi) majandusstruktuurile. Selline käsitus soosib soovimatut liikumist ülaltoodud ohu realiseerumise teel.

Teisipäevases (15.12) ettekandes riigi­kogule teadus- ja arendustegevuse olukorrast peaminister 1% SKT kohustuse mittetäitmist ei maininud. Küsimustele vastates väitis ta üllatuslikult, et strateegia vastu võtmisest kulunud pooleteise aasta jooksul pole selle kohustuse täitmiseks veel suudetud leida katteallikaid. Ka tema aastataguses ettekandes, mis toimus juba TA rahastuse sügava kriisi teadvustamise järel, ei leidu rahastamiskriisi tunnistamist. Jääb vaid loota, et peaminister ja TANi liikmed suudavad edaspidi toimida riigimehelikult ning eristada suuri eesmärke lühiajaliselt kasulikest väikestest eesmärkidest. Kui riik alustab TANi raporti elluviimist lahus eelnevatest plaanidest ja kehtivast strateegiast ning üksnes kokkuhoiupoliitikale suunatud eesmärkidel meie niigi õhukese teaduse kokkutõmba­miseks, siis võib see viia kogu soovitatud reformide nurjumiseni ja Eesti edasise arengu pidurdumisele.

Lõpetuseks edastan vabas tõlkes KBFI rahvusvahelise nõuandva kogu esimehe, Argonne’i laboratooriumi direktori Peter Littlewoodi pöördumise KBFI 35. aastapäeval tänavu veebruaris: „Riiklik teadusinstituut peaks oma maale ja rahvale pakkuma võimekust tegutseda kõige pakilisemate ja tähtsamate teaduse ja tehnoloogia väljakutsete mõõtkavas, toetama laiemat rahvuslikku teadusüldsust ja kehastama tippteadust rahvusvahelisel laval.“ Talle sekundeeris hiljuti noorteadlaste põlvkonna edukas esindaja, Tartu ülikooli professor Mart Loog,¹⁰ kes kutsus üles teaduses julgemalt riskima ja pakkus välja meie teaduse jätkusuutlikkuse võtme. Võib ju olla, et ilma Eesti Ülikoolita ei suuda me edukalt jäljendada maailma tippülikoole, kuid kuna „fundamentaalteaduse tugev tsenter mõjub tööstusele nagu magnet“, siis „vabalt arenevasse fundamentaalteadusesse investeerides saab arendada kohalikku teadusmahukat tööstust“.

Nagu Mart Loogki, tsiteeriksin DNA struktuuri lahendajat James D. Watsonit, kes on öelnud: „Võtke noored teadlased, pange nad kokku virtuaalsesse eraklusse, andke neile enneolematu vabadus ja tekitage konkurentsi soodustamiseks loov pinge. Teadus areneb seikluslikkuse vaimus, mida iseloomustab nii nooruslik arrogants kui ka usk, et tõde, kui see kord leitakse, on üheaegselt nii lihtne kui ka imekaunis.“

Meil ei ole siin tõesti midagi kaotada, aga kõik võimalused võita!

1 Ülo Niinemets, Eesti teadus Euroopa teadusruumis, Sirp, 11. XII 2015.

2 Eesti teadus-ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti”. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3290/1201/4002/strateegia.pdf

3 Eesti teadus vajab põhimõttelisi otsuseid: Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu, Rektorite Nõukogu ja Eesti Teaduste Akadeemia avalik pöördumine 17. IX 2014. aastal. Arvutivõrgus: http://www.etag.ee/eesti-teadusagentuuri-hindamisnoukogu-rektorite-noukogu-ja-eesti-teaduste-akadeemia-avalik-poordumine/

4 Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport. Teadus- ja Arendusnõukogu, Tallinn 2015. https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf

5 Rainer Kattel, Erkki Karo, Veiko Lember, Kas Eesti Ülikool lahendab kõik probleemid?, Sirp, 11. IX 2015.

6 Analüüs Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti soovituste rakendamiseks. Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu 2015.

7 Margus Lopp, Ainult „varjaagide” toel pole edukas areng võimalik, Postimees, 18. XI 2015.

8 Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas? Ülo Niinemets, Sirp, 19. VI 2015. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teadlase-karjaarimudel-milleks-kellele-ja-kuidas

9 Peaminister Taavi Rõivase ettekanne teadus- ja arendustegevuse olukorrast Riigikogu ees 2. XII 2014, https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/peaministri_ta_ettekanne_riigikogu_ees_veebi.pdf

10 Mart Loog, Teaduse kadumine ei muudaks midagi, tehkem teadust!, Postimees, 28.XI 2015.