Tehnikavaldkonna rahvusülikool ristteel

ehk Kuidas tõsta kvaliteeti, tõusta rahvusvahelistes reitingutes, edendada doktoriõpet, teha rohepööre ja murda soolisi stereotüüpe?

MARGUS MAIDLA

19. veebruaril kinnitas Tallinna tehnikaülikooli nõukogu uue kvaliteedile keskendatud strateegiadokumendi, mis paistab silma õigesti valitud fookusega.

Pingeread ja pärand

Alustuseks võiks vaadata rahvusvahelisi reitinguid. Kohustuslik märkus: kindlasti ei näita rahvusvahelised reitingud ühe ülikooli seisukorra ja arengu kohta kogu tõde, kuid need on siiski saadud standardiseeritud analüüsi tulemusena, kinnitades püüdlust universaalsete objektiivsete hindamiskriteeriumide poole. Reitingutes eespool asuvate ülikoolide arvates on reitingud head kvaliteedi hindamise kriteeriumid, kurdavad need, kes asuvad nimekirjas tagapool.

Tallinna Tehnikaülikool asub(s):

Quacquarelli Symondsi maailma ülikoolide edetabelis

2021. aastal 651.–700. kohal

2018. aastal 601.–650. kohal

Elsevieri maailma ülikoolide edetabelis

2021. aastal 801.–1000. kohal

2018. aastal 601.–800. kohal

2016. aastal 501.– 600. kohal

Mõlemas pingereas on tehnikaülikool langenud. Sirbis ilmunud intervjuus (5. III 2021) ütles rektor Tiit Land selle kohta, et enim on langust mõjutanud vähem teadusmahukate õppeasutuste liitmine tehnikaülikooliga. Nendeks on rakenduslikud IT kolledž ja mere­akadeemia, mis on oma olemuselt teistsuguse funktsiooniga kui maailmatasemel teaduse tegemine. IT kolledž ja mereakadeemia on tõenäoliselt liitumisest võitnud, kuid kas tehnikaülikool paisumisest ja lühiajalisest kvaliteedi kannatada saamisest on samuti võitnud, näitab ainult aeg. Rektor Land on mõista andnud, et suuruse ja mahu tagaajamine on tema juhtimise all pöördumatult lõppenud ja kogu tähelepanu pühendatakse kvaliteedile. Kuluaarides on ka hästi teada eelmise rektori ponnistused liita tehnikaülikooliga keemilise ja bioloogilise füüsika instituut (KBFI), mis sealse teadusnõukogu ja juhtivate teadlaste vastuseisu tõttu õnnestus tagasi tõrjuda. KBFIs ollakse kindlad, et ka iseseisev eksistents võimaldab teha tippteadust.

Kui lahata eelmise rektori Jaak Aaviksoo pärandit, mida teadusloolased jõuavad kindlasti üksikasjalikult uurida, on selguse mõttes aus välja tuua, et ta ei keskendunud sugugi ainult kvantiteedile, kaugel sellest. Teda saab ainult kiita ülikooli struktuurireformi eest, mille järgselt on ülikoolil neli teaduskonda (lisaks mereakadeemia), 20 instituuti ning Tartu, Virumaa ja IT kolledž. Ühes varasemas intervjuus on toonane rektor tunnistanud, et tema struktuurireformi ideaaliks oli ka teaduskondade vaheastmest loobumine ning sel juhul oleks tehnikaülikool koosnenud puhtal kujul instituutidest. Ülikooli kollektiiv ja juhtorganid pidasid sellist reformi liiga radikaalseks. Struktuurireformi vastased ei saanud aru, kuidas ülikoolisiseste institutsionaalsete piiride lammutamine ja uute loomine tagab kvaliteedi kasvu. Kuid näiteks oli ülikooli varasemas struktuuris ainuüksi keemia instituute neli, nüüd on teaduskondi neli. Teiseks panustas eelmine rektor ehk liigagi jõuliselt akadeemilise karjäärimudeli ja tenuuri kehtestamisse, olles oma initsiatiiviga teiste Eesti avalik-õiguslike ülikoolide seas juhtiv jõud.

Tehnikaülikooli olemusest

Kui vestlesin teaduslike töötajatega ja jälgisin strateegiaarutelusid, kerkis seal esile diskussioon tehnikaülikoolile omase kõige efektiivsema tegevusmudeli üle. On loomulik, et kõik ülikoolid arutavad muutuva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes ontoloogilis-eksistentsiaalseid küsimusi, kuid arvatavasti ei ole üheski teises ülikoolis need arutelud olnud nii tulised. Võib nõustuda rektor Landiga, et kui tahta rahvusvahelistes pingeridades tõusta 500. kohast kõrgemale, siis peab arendama hakkama hoopis teistsugust ülikooli ja tegema hoopis teisi strateegilisi otsuseid. Kui olla tehnikaülikool, millel on juures ka universaalülikooli ülesandeid, samuti rakenduslikke, siis sel juhul on üle 500. koha raske tõusta. Või kujundada puhtal kujul universaalülikool, millel on juures tehnikaosa – need pole pelgalt semantilised küsimused, vaid küsimused ülikooli olemusest ja tulevikust. Samal ajal ei takista senised strateegiavalikud TTÜ-l tõusta mõningates valdkondades näiteks 200ndate sekka, nagu headel konkurentidel Tartu ülikoolist on filosoofia, põllumajandus ja metsandus, geograafia, kommunikatsioon ja meediauuringud ning politoloogia ja rahvusvahelised uuringud, vahemikus 151–200.1

Panoraamvaade Tallinna Tehnikaülikooli hoonetele.

Lauri Veerde / Tallinna tehnikaülikool / Wikimedia Commons

Baasrahastusest

Tehnikaülikooli 2021. aasta kogueelarvest (117 miljonit) moodustab baasrahastuse osa 10 miljonit. Baasraha kasutamine on seotud ülikooli eesmärkidega ja vajab läbinähtavaid, ausaid jagamispõhimõtteid – eks rahaküsimused on need, mis tekitavad päris-, mitte mängukirgi ning mürgitavad tööatmosfääri, kui ilmajääjatele piisava selgusega jagamispõhimõtteid ei selgitata.

Baasrahastuse suurendamise eest on ülikoolid võidelnud kogu viimase aastakümne ja kauemgi. Ministeerium on sellega lõpuks ka leppinud. Miks vaevaliselt? Sest meeles on veel kunagine periood, mil baasrahastusest suur osa poetati juhtimistasandil kuhugi ära ja ülikoolide kvaliteedi parandamisse jõudsid riismed. Praegu jälgib haridus- ja teadusministeerium avalik-õiguslikke ülikoole väga teraselt, kuidas nad baasrahastuse jagamisega hakkama saavad, kas nad tagavad õiglase raha kasutamise või mitte.

Tippteadusest

Akadeemik Mart Saarma ütleb tänases repliigis, et näeb tehnikaülikooli eesmärkidena peamiselt kolme suunda: tippteadus ja sellele tuginev õpetus, panustamine doktorantuuri arengusse ning uutel, akadeemilistel teadmistel baseeruv ettevõtlusinnovatsiooni edendamine. Teda toetab oma arvamusega akadeemik Jakob Kübarsepp, kes tunneb muret eestlaste vähese doktorantuuri astumise huvi pärast. Siin võib näha seost ülikooli madalale langenud rahvusvahelise reitingu ja eestlaste vähese huvi vastu pühenduda just Tallinna tehnikaülikoolis doktoriõppele. Üle keskmise pragmaatiline eestlane, kes otsustab kibekiirete pere- ja rikkuseloome aastate kõrvalt pühendada oma elust vähemalt neli aastat tipptasemel hariduse omandamisele, mõtleb natuke ka sellele, kui mõjukas on tema kraad hiljem rahvusvaheliselt ja siin on kindlasti eelis Tartu ülikoolil.

Soolisest tasakaalust

Aasta oli siis 2009, kui vestlesin ühe praeguse eduka tehnikaülikooli naisteadlasega, kes rääkis, et töötas aspirantuuri ajal osalt assistendina, osalt laborandina ning avaldas seejuures oma teadusgrupi juhile soovi alustada iseseisva teadusteemaga. Too vaadanud talle pika pilguga otsa ja öelnud: „Aga sa oled ju naine …“ See naisteadlane on nüüd üks tunnustatumaid Tallinna tehnikaülikooli teadlasi ja üks väheseid naissoost instituudi direktoreid.

Jah paraku on ITs ja inseneerias ühiskonna silmis kandev roll olnud arhetüüpselt meestel. Veel mõni aeg tagasi oli levinud arusaam, et tüdrukud õpivad koolis kokkama, heegeldama ja tikkima ja poisid tegelevad robootikaga ning keelatud on vastupidine. Ülimalt tervitatav on sellistest stereotüüpidest lahtiütlemine, näiteks Taavi Kotka veetav robootikaring tütarlastele, ja neid initsiatiive on veel. Kui nüüd keegi ütleb, et tütarlapsed tegelgu heegeldamise ja kokkamisega ning noormehed robootikaga, siis ei tekita see enam isegi hämmingut, vaid põhjendatud pahameelt. Loodetavasti jõuab säärane areng ka kõrgkoolidesse ja sooline jaotus automatiseerimise, robootika, inseneeria ja IT-aladel läheb märkimisväärselt paremaks.

Kunagi ütles üks tehnikaülikooli taustaga teaduste akadeemia akadeemik ajal, mil akadeemias oli vaid kaks naisliiget – Ene Ergma ja meie seast varalahkunud matemaatik Eve Oja, kusjuures enne Eve Oja valimist akadeemikuks 2010. aastal oli aastaid Ene Ergma ainuke naisakadeemik: „Kui muidu võib teaduste akadeemia arenguga igati rahul olla, siis grupipilt näeb küll välja nagu Mongoolia teaduste akadeemia, seal nimelt pole ühtegi naisakadeemikut!“2 Praegu on kolm. Eesti teaduste akadeemias on olukord suurel määral muutunud.

Tallinna tehnikaülikooli juhtorganites on praegu olukord selline: senatis on 25 liikmest seitse naised, neist enamik üliõpilaskonna esindajad. Nõukogus üheteistkümnest liikmest kolm naist, rektoraadi ja direktoraadi peale kokku seitsmest üks naine ja dekanaadis (+ mereakadeemia) viiest liikmest null naisterahvast.

Kuna ka rektor Land näeb sellises kallutatuses probleemi, võib loota muutust hoiakutes ja grupipildis, sest kui tehnikaülikooli juhtkond koguda ühispildile, siis näevad nad välja nagu „Mongoolia teaduste akadeemia“.

Innovatsioonist ja nähtavusest

Rektor Andres Keevalliku teisel ametiajal lugesin kokku, kui palju on kahes ülikoolis – Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis tugistruktuurides ametis inimesi, kes tegelevad kommunikatsiooni, pressi ja turundusega. Tartu ülikoolis lugesin toona eri osakondades ja institutsioonides kokku 35 töötajat, Tallinna tehnikaülikoolis koos ülikooli siselehe Mente et Manu toimetusega kokku viis töötajat. Mõneti on selline avaliku infojagamise vastane, ei karda ütelda, põlglik hoiak – „see on mõttetu kulu, mis võtab ressursse ära põhitegevuselt“ – ülikoolis edasi kandunud. See ei ole mõistlik.

Kui eelmist sajandit nimetati tuuma-, kosmose-, infotehnoloogia, ka meediasajandiks, siis veel käesoleva sajandi algusefaasis saame XXI sajandit nimetada ühismeedia sajandiks. Igaüks saab oma ühismeediakontol olla meediaväljaande reporter, toimetaja, peatoimetaja ja vastutav väljaandja. Alahinnata omaenda institutsiooni seest tulevate sõnumite sisu mõju ja kuvandit on anakronistlik.

Sümpaatselt mõjub TTÜ tahe luua oma kampusest rohetehnoloogia näidisprototüüp, kuidas toimib roheenergeetiliselt tegutsev tark linn. Mõistlik on tehnikaülikoolil kibekiiresti jalga panna seitsmepenikoorma saapad ning asuda jooksma, et näidata oma juhtivat akadeemilis-innovaatilist rolli ja et nende kampust varustaksid päikese- ja tuulejaamad, akupangad ning rohevesiniku energeetilised lahendused, mis sest, et esimese hooga ehk kallilt, iga algatus ongi kallis. Miks mitte panna rektoraat sõitma vesiniku kütuseelemendiga ametiautodega loosungiga „Tehnikaülikooli viib tulevikku vesinik!“ või midagi analoogset rohetehnoloogilist. Ühiskondliku nähtavuse mõttes ja sõnumina oleks see väga mõjus. Kui teostub ka AuveTechi soov panna ülikoolilinnakus liikuma iseautod, siis oleks see järjekordne mõjus näidis ägedast tulevikku vaatavast tehnoloogiast, millega iga noor (miks mitte iga Eesti elanik) tahab ennast samastada.

Tehnikaülikoolil on mõneti küljes ka põlevkivienergeetika eestvedaja minevikukuvand. Kui varem oli see uhkuseks, siis noored enam energiajulgeolekukeskselt ei mõtle, nad mõtlevad keskkonnasäästlikult, innovaatiliste tehnoloogiate keskselt. Akadeemik Margus Lopp, kelle kommentaar siin järgneb, veab tööstuskeemia teadusrühma, kus antakse põlevkivis sisalduvale orgaanilisele ainele kerogeenile uute tehnoloogiate abil täiesti uus väärtus. Sellest ja kõigest muust heast, kasulikust, ägedast ja innovaatilisest on vaja avalikkust teavitada, seda enam et Mectory keskus on oma kunagise sära ja hiilguse juba mõnda aega tagasi minetanud.

1 Tartu Ülikooli haridusteaduse eriala jätkab maailma ülikoolide erialade pingereas tõusu. Tartu ülikooli pressiteade 4. III 2020. https://tartu.ee/en/node/12381

2 Mongolian Academy of Sciences

https://en.ac.mn/c/1032643?content=1032557&r=1032556

Loe kommentaare: Millised on ootused uuele rektorile, vastu võetud strateegiadokumendile, ülikooli tulevikule, riigile?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht