Tehnoloogiainstituudi lugu

Kogumiku kaasautorite mõtetega saab ainult nõustuda ja loota, et ennast tõestanud initsiatiivid ja kontseptsioonid väärivad järgimist ka teistes teadusasutustes.

MARGUS MAIDLA

Tartu ülikooli tehnoloogiainstituut (TÜTI) loeb oma sünnihetkeks 22. juunit 2001, mil toonane Tartu ülikooli (TÜ) nõukogu kinnitas TÜTI põhikirja.

Üle-eelmisel aastal tähistatud 20. aastapäeva puhul anti välja ülevaatlik meenutusraamat, kuidas kõik alguse sai, mis tingimustes esmaareng toimus, millised olid kasvuraskused, milline on instituudi tähendus ja põgusalt vaadati ka tulevikku. Artiklikogumiku esitlus toimus 28. septembril 2022.

Kõigepealt žanrist ja formaadist. On ülimalt meeldiv, et Eesti teaduse institutsioonide lugusid vaevutakse kirjutama ja avaldama ning seda tehakse just raamatu formaadis. Internetis avaldamine on muidugi lihtsam (ka märksa odavam), aga kas baidid ja bitid peavad vastu sajandite survele, saame teada alles kunagi hiljem. Nagu me kõik teame, käsikirjad ei põle, isegi kui üritatakse, ikkagi ei põle, nad on märksa igikestvamad. Paberil raamatulgi on lootus säilida.

Loo jutustamiseks võib valida mitmesuguseid võimalusi. Siinkirjutaja hoidis viimati käes 2016. aastal ilmunud nauditavat lugemisvara akadeemik Raimund-Johannes Ubari sulest, monograafia mõõtu kapitaalset teadusajaloo läbikirjutust „Arvutitehnika Instituudi lugu“, kus pakutakse ülevaadet Tallinna tehnikaülikooli ühe märgilisema teadusinstitutsiooni ajaloost. Korralik 600leheküljeline teos. Kuna arvutitehnika instituut loeb oma alguseks aastat 1966, siis on mahukam teos ka õigustatud – eluiga on võrreldes TÜTIga pea kolm korda pikem.

TÜTI ajaloo raamatusse on oma käsitlusega panustanud Hele Everaus, Mart Ustav, Erik Puura, Tanel Tenson, Andres Merits, Mart Loog, Hannes Kollist, Alvo Aabloo ja Reet Kurg ning kõrvalpilguga Andres Metspalu, vürtsi lisavad vahelugemised eri autoritelt, raamatu lõpus leidub fotomeenutuste plokk. Formaat on kergesti haaratav ja ülevaatlik. Võrreldes näiteks akadeemik Ubari teosega on eeliseks see, et esile pääsevad ka mõneti erinevad arusaamad ja nüansseeritum minevikukäsitlus, kuidas kõik toimus. Igati hea ja mitmekülgne lahendus.

Pidev vastutöötamine

Tuleb müts maha võtta toonase käivitamisprotsessi põhiisikute – TÜ toonase arendusprorektori professor Hele Everausi, akadeemik Mart Ustavi ja loomulikult kõigel sellel sündida lubava ja ressursse andva rektori, akadeemik Jaak Aaviksoo ees totaalse vastutöötamise keskkonnas, milles neil tuli tegutseda TÜTI asutamisel, käivitamisel ja edasisel arendamisel. Seda mõningast ängi või isegi valu, mida pideva vastutöötamise juures pidid nii Hele Everaus kui ka Mart Ustav taluma, kumab läbi veel kakskümmend aastat hiljemgi. See, et mõni tartlane valib oma põhiliseks elutööks töötada vastu Süku (südalinna kultuurikeskuse) sünnile, on mõistetav – miski või millegi puudumine vajab väljaelamist. Kuid see, kui meie riigi ja rahva valgustustempli kuue samba taga valitsevad sellised väiklased kired, paneb mõtlema. Akadeemiline ringkond armastab ennast serveerida helgema ja valgemana, kuid kui läheneb oht, et konkurents tiheneb, siis negatiivseid emotsioone vaka all ei hoita ning maad võtab väiklane kadedus. Kui TÜTI tahtis käivitada oma doktoriprogrammi, võttis ühisapelliga selle vastu sõna suisa kõik üheksa dekaani. Tagantjärele vaadates oli Mart Ustav oma initsiatiiviga ajaloo õigel poolel ja need apelli osalised ajaloo pahupoole peal. Huvitav, kas nad nüüd veel häbenevad oma toonast väiklust?

Ajalooline pärand

Miski ei sünni tühjale kohale, kui, siis ainult universum 13,8 miljardit aastat tagasi, ja kas ta ikka täiesti tühja koha peal paugatas, tekitab vaidlusi tänapäevani.

TÜTI loomise alguse juures mängib tähtsat osa legendaarne labor number 414, millest olen varem Sirbis ka kirjutanud,* see on labor, kus umbes 50 aastat tagasi sündis Eesti molekulaarbioloogia. Sellest laborist on pungunud meie elusteaduse eliit ning põhitegijad, sh TÜTI asutaja, akadeemik Mart Ustav ja teise põlvkonna professor, TÜTI direktor Reet Kurg. Akadeemik Artur Lind võib pilvepiirilt alla vaadates enda ja oma õpilaste üle teenitult uhke olla, kui tohutult on ta oma labori asutamise ja juhtimisega Eesti teaduse kvaliteeti ja järeltulevaid põlvi mõjutanud.

TÜTI tähendus

Kogumiku kaasautorite mõtetega saab ainult nõustuda ja loota, et ennast tõestanud initsiatiivid ja kontseptsioonid väärivad järgimist ka teistes teadusasutustes.

Väidetavalt Eesti esimese teadusinstitutsioonina juurutas tehnoloogiainstituut PI (principal investigator) – uurimisgrupi juhi keskse teadusetegemise. Siit ka TÜTI kohta „teadushotelli“ nimetus: nii kaua, kui grandiraha on, saab kasutada instituudi ruume ja oma laborit pidada, kui raha otsas, on kaks varianti – kas muretseda uus grant või välja kolida. Viimane võimalus on ehk liigdramaatiline, kuid tõesti oli TÜTI ka teaduse karmima poole pealt üks esimesi juurutajaid, et ennast mitteõigustanud teadusrühmad või uurimissuunad, mis osutusid rahaliselt jätkusuutmatuks, pannakse kinni. Täielik kapitalism teaduses. Peamine on efektiivsus ja võime ellu jääda. Kohanemisvõime on kogu evolutsiooni alus.

Läbivalt on instituudi töö organiseerimisel ja juhtimisel peetud tähtsaks koostööd ettevõtlusega, kogu majandusega. Kohe alguses, kui TÜTI loodi, deklareeriti, et ollakse rakendusliku suunitlusega instituut, mitte „sinitaeva teaduse“ instituut. See oli toona julge avaldus ning initsiatiiv, sest TÜTI asutamise ajal ja eelnenud taasiseseisvumise kümnendil oli Eesti teaduse peamiseks paradigmaks kõigil ja kõikjal teha kõrgtasemel alusteadust. Rakendusteadus oli kuradist. Koostöö majandusega oli paha ja teadusega rikkaks saamine oma äritegevuse kaudu oli ennekuulmatu ketserlus, seda just mentaalselt.

Meenub, kuidas ühes intervjuus akadeemik Mart Ustav tunnistas, et kui teadlane alustab uut teemat ja esmalt istub rahataotlust kirjutama, siis selline rahataotlus, kus ta eos annab endale aru ja seab eesmärgiks, et pärast laboriuuringu lõppu läheb protsess edasi rakenduslikuks uuringuks ning veel hiljem ärimudeli arenduseks, siis selline eesmärgipüstitus toob juba embrüofaasis kaasa hoopis teistsugused rõhuasetused, võrreldes sellega, kui sellist edasise rakendussuunitlusega ambitsiooni ei ole.

TÜTI on oma tegevusfilosoofias algusest peale deklareerinud ja ennast arendanud põhimõtetega, et teaduse ja äri koostöö pole patt, hea rakendusteadus on sama hea kui alusteadus ja rikkaks saamine oma teadustegevuse väärindamise kaudu on igati üllas tegevus, mitte riigivargus.

See ei tähenda, et TÜTI ainult ärimudelite ellukutsumisele fokuseeritud teadusgruppide tegevust soosib, kaugel sellest, ka väga head alusteadusega tegelevad uurimisrühmad mahuvad instiuudi koosseisu ära. Hästi meeldib mulle professor Mart Loogi metafoorne võrdlus, et TÜTI on nagu MIT (Massachusetts Institute of Technology), mis on Ameerika idaranniku (kui mitte terve maailma) juhtivaid tehnoloogiainstituute ja mille hõlma alla mahuvad väga erinevad, suisa seinast seina valdkondadega tegelevad uurimisgrupid ning seda ka alus- ja rakendusuuringute alal.

Kes peaksid seda kogumikku lugema?

Kindlasti tippteadlased, kes kannavad endaga marssalikepikesena kaasas soovi moodustada kunagi oma uurimissuunast täiesti iseseisev teadusinstitutsioon. Nad saavad aimu, mida teaduses uue institutsiooni loomine tähendab – kui palju intriige, energiat, panustamist, närvirakke kulub, et üht-teist head ja edasiviivat maailma sünniks. 2001. aasta oli ju Eesti molekulaarbioloogias märgiline. Tartu ülikooli koosseisus alustasid tegevust tehnoloogiainstituut ja Eesti geenivaramu, mõlema juhid Artur Linnu ja labori 414 kasvandikud. Enne neid oli akadeemik Richard Villems 1986. aastal asutanud Eesti biokeskuse. Võib julgelt öelda, et need kolm teadusasutust panid aluse Eesti molekulaarbioloogiale ja selle kõrgele tasemele. Enamik tipp­tsiteeritavaid teadlasi on pärit neist organisatsioonidest või on nendega seotud teadlased.

Kindlasti on kogumikku soovitatav lugeda teaduse üle otsustajatel ning teaduspoliitika kujundajatel. Loomulikult ka kõigil neil, kellele pakub huvi Eesti teaduslugu.

Mis veel raamatust selgub? Et ühe tehnoloogiainstituudi ellukutsumine ja elujõuliseks arendamine võtab märkimisväärselt kauem aega kui piibli järgi maailma loomine. Mitu kaasautorit tunnistab, et alles nüüd, 20 aastat hiljem on TÜTI töö ja tegevus selline, nagu nähti ette 2002. aastal kinnitatud äriplaanis tähtajaga 2003–2007. Unistus, et rajatakse instituut, mis finantseerib ennast peamiselt talle kuuluvate patentide ja litsentsitasude abil, ei ole teostunud. Küll aga viljeleb sellist ärimudelit instituudi pikaaegse juhi ja asutaja, akadeemik Mart Ustavi eraettevõte Icosagen, nagu akadeemik uhkusega on tunnistanud. Usun, et TÜTI kollektiiv tunneb tema üle rõõmu.

Muhelusega lugesin, kuidas siis, kui TÜTI uus maja 2005. aastal avati, haigutas hoones tühjus ja eri korrustel olid koormatud ainult üksikud ruumid. Nüüd on TÜTI seinad kummis ja uurimisrühmad on pidanud ruumileevendust otsima väljastpoolt. Mitmelt kaasautorilt on kõlanud, et ülikoolis olevat jõudnud lõppetappi uue maja ehitamise otsus. Sellist otsust saab ainult tervitada! Samuti seda, et peale tehnoloogiainstituudi enda uurimisrühmade hakkaksid uues majas paiknema ka teiste instituutide rakendussuunitlusega uurimisrühmad. Senisest mitu korda suurema rakendussuunitlusega instituudi ühtse hoone ehitamine on hea ja õige investeering õigesse kohta. Juba praegu on TÜTI eelarvelt suurim ülikooli instituut ja Eesti majandusele, kogu ühiskonnale on kasulik, kui see areng tõusvas joones jätkub.

TÜTI eduloo apoteoos on instituudi asutaja, akadeemik Mart Ustaviga seotud Icosageni hiljutine pressiteade, milles teavitati üldsust soovist investeerida 4,8 miljonit eurot, et ehitada Kambja valda Õssu külla bioloogiliste ravimite tehas. See on juba tõeline kõrgtehnoloogiline ettevõtlus, just selline, millist visiooni kõik TÜTI asutajad 2001. aastal silmas pidasid, milline võiks olla Eesti majandus. Edu kõigile sellel teel, jõudu ja jaksu tehnoloogiainstituudi andekatele teadlastele järgnevateks kümnenditeks.

* Margus Maidla, Ruum, kus sündis Eesti molekulaarbioloogia. – Sirp 14. X 2016.

Keemiahoone ruum nr 414