Transformatsioon keskkonnahariduses

LIISA PUUSEPP

Hoolimata sellest, et keskkonnateadmised on justkui kogu aeg meie ümber, oleme eestlastena keskkonnateadlikkuselt tavalist prügi sorteeriv metsarahvas.

Praeguses olukorras, mil noored reedeti kliimastreigivad, mil Maa ületarbimise päev (Earth Overshoot Day¹) liigub jõudsal sammul aasta esimesse poolde – sel aastal oli see 29. juuli,* mil rahvusvahelised raportid (sh IPCC² ja IPBES³) hoiatavad, et ökokatastroof on kohal, mil Eesti elanike suur keskkonnateadlikkus⁴ tegudega kokku ei lähe, on vaja kõneleda keskkonnaharidusest. Mitte ainult sellest, kuidas info koolilasteni jõuab – seda edasi anda oskame niigi (tasub vaadata PISA testide tulemustabeleid, kus Eesti on esirinnas⁵), vaid just sellest, kuidas omandatud info meie käitumises kajastub, kuidas õppimine on toetatud ning tänu sellele ühiskond terve ja elu hoitud. Silmas tuleb pidada sedagi, et õppijad pole vaid koolilapsed. Me kõik – vanusest hoolimata – oleme õppijad. Aju ei saa täis ega väsi uut omandamast.

Säästva arengu haridus

Hoolimata sellest, et keskkonnateadmised on justkui kogu aeg meie ümber, oleme eestlastena keskkonnateadlikkuselt tavalist prügi sorteeriv metsarahvas.⁴ Me oleme prügi sorteerimise kenasti ära õppinud. Või pigem oleme osanud anda õigeid vastuseid prügi sorteerimise kohta? Nii nagu sooritanud ka PISA testid. Muidugi on need saavutused, kui aga eestlane julgeb väita, et ökokatastroofini on meid viinud hiinlased või et kliimamuutused meid ei mõjuta (v.a muidugi kliimastreikijad ning mõne väiksema linna jagu inimesi) või et Eesti elanike keskkonnamõju on tühine, siis järelikult on kusagil tehtud süsteemne möödapanek.

Hämmastav on siinkohal see, et meie vundament on vägev, riigi õppekavades⁶ on 2002. aastast sees läbiv teema „Keskkond ja jätkusuutlik areng“, mille eesmärk on toetada õppija kujunemist keskkonda mõistvaks ja hoidvaks kodanikuks, meil on üle 120 keskkonnaharidust pakkuva organisatsiooni (sh keskkonnaameti ja RMK hallatavad keskused), keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) panustab keskkonnaharidusse, toetades mh lasteaia- ja koolirühmade keskkonnahariduslikke õppekäike. Suurepärased teadmised, entusiastlikud õpetajad-juhendajad ja hea taristu ei ole paraku piisav selleks, et neid kasutades midagi paremaks läheks – et õppimine oleks tulemuslik, et keskkonnaprobleeme mõistetaks süsteemsena, jätkusuutlikkust selle terviklikkuses nähtaks elu osana ja oma käitumises tehtaks selle põhjal korrektiive.

Siinkohal tuleb sõnakasutust selgitada. Ilmselgelt on sõna „keskkonna­haridus“ tähendus pisut laiem kui keskkond + haridus. Maailmas (ÜRO, UNESCO tasandil jm) räägitakse pigem säästva arengu haridusest (ka: jätkusuutliku arengu haridus), Eestis oleme traditsioonides kinni ning meie kõnepruugis on kasutusel keskkonnaharidus. Ühise kokkuleppe alusel mõtleme keskkonnahariduse all jätkusuutliku arengu haridust. Juba ammu ei räägita keskkonnaharidusest kui teemavaldkonnast, mida käsitletakse õppeaasta viimastes bioloogia või geograafia tundides, ning seda ainult probleemikeskselt, või minnakse keskkonnahariduskeskusesse kui lõbustusparki. Vähemalt nii võib ju uskuda.

Säästva arengu haridus ei ole õpetus säästvast arengust ega keskkonnaprobleemidest. Selle ülesanne on toetada arusaama maailma terviklikkusest, mõista nii lokaalseid kui ka globaalseid süsteeme, et õppijal kujuneks terviklik kriitiline mõtlemine, koostöö- ja jõustamisoskuste pagas, millele tuginedes saab ta teha jätkusuutlikke tulevikuotsuseid ning sellega on hoitud ta ise, tema kogukond ja elu planeedil.⁷ Seesama jätkusuutliku arengu haridus on omakorda haridusuuendus, millest nii palju kõneldakse. Selles kõiges ei ole iseenesest midagi uut – ka möödunud sajandi alguses, noore vabariigi ajal, kõneldi vajadusest haridust pisut raputada ning uuemaid ideid külvata, et õpe oleks mitmekesine, julgetaks vaadata kaugemale ega oleks vaid teooriapõhine ning arusaam maailmast oleks terviklik. Vahepeal muutus riigikord ning tuli oma mõtted ümber sõnastada. Nüüd oleme juba pea kolm aastakümmet ringiga tagasi, aga paraku drastilisemas olukorras – meie muudatused peavad olema palju jõulisemad, et uute põlvkondade otsused ja teod annaksid aluse jätkusuutlikule inimkonnale.

Jah, formaalhariduses kompame pisitasa piire, mõnel pool püütakse tegutseda uuenduslikult, julgetakse katsetada. Mitte just liigse innuga, aga ikka. Mitteformaalhariduse (keskkonnaharidust pakkuvad keskkonnahariduskeskused jm institutsioonid) puhul on olukord pisut rabedam. Veel. Üks põhjusi seisneb selles, et oleme harjunud käsitlema formaalharidust ja mitteformaalharidust eraldiseisvate üksustena. Levinud on ka müüt, et mitteformaalharidus justkui polegi haridus, et see on pigem meelelahutuse osa. Suur unistus on, et tekiks olukord, mil need kaks eraldiseisvat üksust oleksid teineteise orgaanilised käepikendused. Muidugi on ka positiivseid näiteid.

Kui tutvuda olemasolevate ja loodavate dokumentidega (haridus- ja teadusministeeriumi ning keskkonnaministeeriumi ühise tegevuse memorandum;⁸ keskkonnahariduse ja -teadlikkuse tegevuskava;⁹ loodav haridusstrateegia „Haridusvisioon 2035“¹⁰), siis annab see kindlust, et eesmärgiks ei ole vaid vägevad koolimajad ja veel paremad PISA testide tulemused. Loodan siiralt, et neis kasutatavad sõnad „õmblusteta“, „kaasavad“, „lõimitud“, „ühised väärtused“ on tõepoolest omal kohal ja ootavad teostamist ka keskkonnahariduses.

Õmblusteta haridussüsteem

Keskkonnahariduse vaatepunktist paistab, et aina ja enam rõhutatakse seda, et õppimine toimub sujuvalt mitmesugustes õpikeskkondades, haridussüsteem on üles ehitatud koostööle ning formaal- ja mitteformaalhariduse vahelt kaovad barjäärid. Eks sellesse tuleb panustada.

Olgu siia toodud üks näide. Olnud omajagu aega Eestist eemal, oli mul tagasi tulles suurepärane võimalus panustada Sagadi looduskooli töösse. Sain teha koostööd klassitäite õpilasega ning enamasti olid need kohtumised täis positiivset energiat. Aga mul polnud aimugi, mida need lapsed varem olid õppinud, kas teadmised, mida mina neile jagasin, võetakse kasutusse mõnes järgmises tunnis, tihtilugu ei viibinud kaasa tulnud õpetaja meiega samas ruumiski – ilus mõis ja mõisapark kutsus. Puudus läbiv koostöö. Loomulikult oli see ka minu viga – oleksin võinud enne laste tulekut pärida ning pärast uurida, kas kohtumisest oli kasu. Selline koostööpuudus on süsteemne mitte ainult Sagadis, kus mina mõnda aega toimetasin – lapsed tuuakse keskusesse programmi läbima ja kõik. Kas sellest on kasu? Kas külastus oli tulemuslik? Kas omandati midagi? Mis eelnes, mis järgnes? Seda küsimuste rida võiks veel jätkata.

Siin jõuame koostöövajaduseni ja nimetagem seda siis õmblusteta või barjäärideta süsteemiks – kooliõpetaja ja keskuse juhendaja viivad õppetundi läbi koos, lähtuvad parimatest meetoditest ja on teadlikud, mil viisil õppijale mõju avaldamine viib selleni, et midagi on omandatud, mitte et eksam on sooritatud. Õppimine saab toimuda siis, kui õppija keskkond on toetatud (ärgem unustagem, et ka õpetaja on keskkonna osa nii nagu valgus või temperatuur ruumis), kui teadmiste omandamiseks õppija pingutab, ta mõistab seoseid, tal on võimalus õpitut ka praktiseerida, sh ka kehalises tegevuses ning tal tekib õpituga emotsionaalne seos, soov panustada. Sellist käsitlust nimetatakse käsi-pea-süda lähenemiseks.

Siinkohal tuleb rõhutada üksikisiku osa jätkusuutlikus arengus, ka globaalses, sest levinud on arvamus, et üksinda ma ei saada midagi korda ja üleüldse teised ju reostavad. Kõik algab minust. Kui õpetaja-juhendaja nii mõtleb, siis ta võib ka juhtida õppijad selleni. Lisaks on Eesti loodusmuuseumi direktori Asta Tuusti mõtteid kuulates kõnetanud mind kõige muu kõrval märksõna „positiivsus“ – õppimine ei saa toimuda aina ja järjepidevalt probleeme rõhutades, nii nagu ka visioonikonverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035“ Marju Lauristin oma esitluses¹¹ rõhutas: „Oluline on oskus luua rõõmu, kujundada harmoonilisi suhteid teiste inimestega ja loodusega.“ Samalt konverentsilt anti ka sõnum, et õpetajate ettevalmistus peab uuenema ja seda eri teadusvaldkondade ühisloomes, ülikoolide ja hariduspraktikute koostöös – mis ongi ka säästva arengu hariduse alus. Lisan siia ühe nüansi veel: mitte ainult õpetajakoolitus ei pea suured muudatused läbima, vaid sellesarnaste teadmistega on vaja toetada ka keskkonnahariduskeskuste juhendajaid, kel tihtilugu ei olegi õpetajakutset. Teadlasena ei saa ma mainimata jätta, et tuleb toetada ka jätkusuutliku arengu hariduse alast teadustööd, et meil oleks kindlus ja teadmine, kuidas ja mida õpetada, milline metoodika sobib ja mis mitte ja miks ning mis on ühe või teise teooria alus.

Proovikive on veel alates keskkonna­hariduskeskustes pakutavate õppeprogrammide kvaliteedist – kuidas seda kvaliteeti üldse hinnata – ja lõpetades venekeelsete õppeprogrammidega, mis hoolimata soovist, et kõik õpiksid eesti keeles, siiski oma tähtsust ei ole kaotanud.

Miks meil neid muudatusi on vaja, miks ikkagi on vaja rääkida keskkonnaharidusest? Mida me sellega saavutada tahame? Ei midagi suuremat ega väiksemat – toimepidevat maailma. Muuta midagi haridusmaastikul, ükskõik kas koolisüsteemis või mitteformaalhariduses, on kui tankeri liigutamine – seda on pööraselt keeruline teha, aga selle mõju on mõne aja pärast võimas.

* Selleks päevaks on inimkond ära kasutanud sama palju ressursse kui planeet Maa on 2019. aastal toota suutnud – metsad, mullad, puhta vee – ja vastu oleme „mõnuga“ andnud ülejääke, ennekõike CO₂ kujul. Kusjuures Eestis oli ületarbimise päev 26. märts! Kui kujutled oma tarbimist kuu aja jooksul, siis tähendab praegune olukord põhimõtteliselt seda, et oled oma kuupalga sirgeks löönud kuu seitsmeteistkümnendaks päevaks. Raha enam ei ole ja hakkad võlgu elama. Eestis üldiselt elatakse võlgu juba kuu seitsmendast päevast.

Liisa Puusepp on Tallinna ülikooli ökoloogia keskuse teadur ja keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik.

1 Earth Overshoot Day https://www.overshootday.org

2 IPCC https://www.ipcc.ch

3 IPBES https://www.ipbes.net/

4 Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2018, Keskkonnaministeerium

https://www.envir.ee/et/keskkonnahariduse-uuringud

5 PISA 2015 https://www.innove.ee/uuringud/pisa-uuring/pisa-2015

6 Põhikooli riiklik õppekava, 2011 https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020

Gümnaasiumi riiklik õppekava, 2011 https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021

7 D. Tilbury & D. Wortman, 2004. Engaging People in Sustainability, Commission on Education and Communication, IUCN, Gland, Switzerland and Cambridge, UK.

8 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/keskkonnateadlikkus

9 https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/keskkonnateadlikkus/keskkonnahariduse-ja-teadlikkuse-tegevuskava-2019-2022

10 https://www.hm.ee/et/kaasamine-osalemine/strateegiline-planeerimine-aastateks-2021-2035

11 Marju Lauristin, Tulevikuharidus on hargnevate ja põimuvate teedega aed, kus iga anne leiab soodsa kasvupinnaseharidusstrateegia, 2019.