Uinumisaeg

Me magame seda kõvemini, mida valjemini me röögime. See röökimine on nagu meie ühiskondlik norskamine.

MARGUS OTT

End mitte ära magada. Pea seda silmas.

Juhan Viiding

Üks peab ärkvel olema, on öeldud. Üks peab olemas olema.

Franz Kafka

Naabrid ei saa magama jääda, / kabjaplagin segab und. / Aga need kel pole enam midagi loota, asuvad teele. / Need, kes on päästetud.

Viktor Tsoi, „Head ööd“

Mis puutub teistesse inimestesse, siis nende eest jääb varjatuks, mida nad teevad ärkvel olles, nii nagu nad unustavad, mida nad teevad magades.

Herakleitos1

 

Ametis jätkata sooviv peaminister sõnas kujundirikka lause: „Magad?“, alustades sellega uut ajastut Eesti ajaloos. Enne­vanasti oli 700aastane „orjaöö“ ja orjauni ning seejärel „ärkamisaeg“. Siis tuli taasärkamisaeg okupatsiooniunest. Nüüd on taas käes uinumisaeg. Ühiskondlik debatt on muutunud unenäoliseks, deliirseks, nagu on ka korduvalt osutatud (viimati näiteks Helen Tammemäe Müürilehe juhtkirjas2).

Tundub, et sinna on raske midagi parata. Mehhanism on kõigile avali ja teada (nagu Catilina vandenõu: patere tua consilia non sentis,3 nagu küsib Cicero oma kõnes, millega ta suutis küll väärata Catilina võimuhaaramise, ent mitte Rooma vabariikluse lõppu): provotseeri, eskaleeri, improviseeri. Niimoodi saab isegi kaotades võita. Näiteks kui me võtame vestluse, kus üks pool esineb lühikeste ründavate lausetega ning teine neid pikalt kummutab ja selgitab. Sellises olukorras „kõrgemad“ ajuosad saavad aru, et teine võitis väitluse, aga „sisalikuaju“ näeb, et esimene valitses vestlust oma lakkamatute rünnakutega, samal ajal kui teine pidi pidevalt kaitsma ja pareerima, mistõttu too primitiivsem ajuosa ütleb, et hoopis esimene võitis.4 Toda sisalikuaju torgib ja turgutab praegune olukord, kus infovahetus on kiire,5 detsentraliseeritud, sihitud („personaliseeritud“, infomullistav) ja afektiivne.6 Kõige kiiremini levivad afektid on hirm ja viha ning selles mõttes eritabki praegune meediaolukord loomuldasa teise-viha.

Francisco de Goya „Uinuv mõistus sünnitab koletisi“ (umbes 1797) satiiriliste gravüüride sarjast „Kapriisid“ on üks tuntumaid mõistuse allegoorilisi kujutusi Euroopa kunstis. Gravüür, millel magavat kunstnikku ümbritsevad rumalust sümboliseerivad nahkhiired ja öökullid kui teadmatuse võrdkujud, peegeldas toonast Hispaania ühiskonda, mis „Kapriisides“ on mandunud ja korrumpeerunud. Teose täispikk allkiri on „Mõistusest hüljatud fantaasia loob võimatuid koletisi; koos mõistusega on fantaasia aga kunstide ema ja nende imede allikas.“

Wikimedia Commons

Nii ongi selline kummaline olukord, et iga mõtlev inimene saab aru, mis toimub, aga ei osata midagi ette võtta. Isegi sellise süsteemi vastu sõdimine on vesi uinutussüsteemi veskile, kuivõrd jällegi loob afekte ja infomulle. Üks variant on tekitada vastupidiseid afekte: näiteks filosoofidest Andres Luure ja hingekarjastest Annika Laats on võimsalt rääkinud armastusest, aga kitsamalt poliitilisel, s.t parteilisel maastikul sedalaadi populismi ei paista.7

Sama veendunud uinumine käib ökoloogilises plaanis: me teame, et ökoloogiline olukord on halb, et Eesti metsapoliitika on jätkusuutmatu ning et esmajoones põlevkivitööstuse tõttu on Eesti elaniku kohta üks reostavamaid riike maailmas8 ning et ülemaailmselt oleme ökoloogilise kollapsi lävel. Ometi kardetakse siiamaani, et see võib kõlada alarmistlikult.9 Kliimasoojenemise projektsioonidest tuuakse millegipärast välja konservatiivsemad, s.o alumise otsa ennustused, mille järgi soojenemine tuleb väiksem, ehkki realiseeruda võib hoopis ülemise otsa ennustus, mille järgi see tuleb suurem. Kõige kõvemad magajad koguni ülepea eitavad kliimamuutust ja inimese mõju sellele. Või kas surm une pealt ongi ehk meie unistus?

Meie afekteeritud kiirsuhtlusega kaasneb suurel hulgal valju juttu. Nii et paradoksaalsel kombel me magame seda kõvemini, mida valjemini röögime. See röökimine on nagu meie ühiskondlik norskamine. Kutsuda sellest üles ärkama on üksjagu riskantne kujund, sest sageli me ei tea, kumba suunda see läheb: mõni ülesäratamine juhatab meid veel kõvemasse unne. Pigem võiks olla abi joonealustes viidatud aeglustussoovitustest. Olgu ulmsi või ilmsi – aga kas ma üldse kuulen, mida teine räägib? Ma pole kindel, kui hästi ühiskond sellisest infokiirendist läbi tuleb,10 aga vähemasti isiklikul tasandil saab selle poole püüelda, et kahandada kiirafekte ja kiirreageeringuid ning püüda esmalt kuulata, mida teine räägib ja mis võib teda niimoodi rääkima panna (sest rääkimise motiiv võib olla sootuks midagi muud kui teadvustatult räägitud sisu). Kui harilikult aitab uinumisele kaasa see, et protsesse aeglustada (heita pikali, olla liikumatult, sulgeda silmad), siis mõnesugused aeglustused võiksid hoopis üles äratada praegusest ühiskonna suikumisest ja mõistuse unest.

1 https://et.wikisource.org/wiki/Herakleitose_fragmendid

2 https://www.muurileht.ee/juhtkiri-poliittehnoloogide-kaaperdatud-aruteluruum/

3 „Kas sa ei mõista, et su sepitsused on avalikuks saanud?“ (ld)

4 Animeerituna vt selle illustratsiooni: https://www.youtube.com/watch?v=CaPgDQkmqqM&list=PLJA_jUddXvY7v0VkYRbANnTnzkA_HMFtQ&index=2

5 Kiirenemise kohta vt Eik Hermann, Rabelev, loopiv, rabastuv: ühe ajapuuduse genealoogia. – Vihik. Eesti Kirjanduse Seltsi kvartaliajakiri 2013, 16 (p.o 17), lk 35−62.

6 Vt Margus Ott, Populism. – Sirp 31. V 2019. Vrd „Aeglustus­tsoonides sünnib sügavusmõõde“. – Müüri­leht 17. I 2018.

7 Seda, kuidas inimeste teadlikult sooritatud tegudest võib võrsuda midagi ettearvamatut, on hästi kirjutanud Eik Hermann ühes avaldamata tekstis „Postskriptum umbisikust“, kus ta käsitleb mitmesuguseid isikuvorme: umbisik, ala- ja ülaisik, võõrisik jms.

8 Maailmapanga andmetel iseseisvatest riikidest reostuselt elaniku kohta 15. kohal, vt https://data.worldbank.org/indicator/EN.ATM.CO2E.PC?most_recent_value_desc=true

9 Vt küsimusi Lauri Laanistole ja tema vastuseid: http://trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com/2019/11/argirosin-6-november-2019.html

10 Põhiseaduses on ette nähtud mõningaid aeglustusmehhanisme, nt §12, mille järgi vihakõne on karistatav. Eeldatavasti sunniks see inimesi pisut rohkem järele mõtlema, mida nad ütlevad. Paraku praktikasse keeldutakse seda rakendamast. Sel teemal on palju kirjutatud; üks hiljutisi mõtteavaldusi on Jüri Saar, Vihakõne kriminaliseerimisest. – Lääne Elu 30. IX 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht