Ülikooliasjad. Eestpoolt tagasi

Mis nägu oli varakapitalistliku ülikoolihariduse sissejuhataval poolel? Hiliskapitalistlikku teadusharidust antakse nõnda, nagu saaks varakapitalismi kõrgema hariduse vallas vahele jätta.

PEETER OLESK

Eesti kultuuris on hindeskaala võrdlemisi jäik ja jäme. Ladinapärases õpetuses on see märksa üksikasjalisem. Non sufficit oli mitterahuldav ehk kaks ehk läbikukkumisväärne, sufficit rahuldav ehk kolm, approbatur kuidagiviisi neli, sine lauda pigem neli, aga kindlasti mitte viis jne. Tahan sellega tunnistada, et mõnda stuudiumiaegset ainet Tartu ülikoolis tundsin ma toona tõepoolest magna cum laude, paljusid kas approbatur või sine lauda ja mitut siiski ainult sufficit. Kuid ma õppisin juurde, ehkki paraku mitte kursus-, vaid peatükkhaaval.

Mida? Võrdlevat kirjandusteadust, indoeuropeistikat, bütsantinistikat, ladina ja inglise keelt, Lääne-Euroopa rahvaste üldajalugu, Eesti ajalugu XX sajandil, Soome poliitilist ajalugu, ajaloolist geograafiat ja kodulugu, ajaloolist usuteadust, astronoomiat, tuumafüüsikat, füsioloogiat ja e-ühiskonna tarkvarandust. Kui minu stuudiumihinnete kaalutud keskmine oli 4,5, siis juurdeõppes jääks see kolme ja kuidagiviisi nelja vahele. Tartu ülikooli, Eesti kõrghariduse ja teaduskorralduse reformide sees asja hüvangule kaasaaitamiseks võis seda kõike olla ju rohkemgi kui ootuspärane, ent kaugeltki mitte igas asjas.

Me keegi ei tundnud rahuldaval määral tsiviilõigust, autoriõigust ja intellektuaalse omandi kaitset. Akadeemiline vabadus oli deklareeritud juba IMEs 1980. aastate lõpul*, aga väljaspool tsiviilõiguslikku sätestust. Kuna autoriõigus on tihtipeale jagatav, siis tema sisu on ajalooliselt muutuv ning võib olla vaieldavgi (näiteks autoriõigus algupärasele loengule ja konspektile kuulaja poolt). Intellektuaalse omandi puhul võib kujuneda küsitavaks selle omandi vorm – kas tekst või mudel või katseseade või vahendid vormi teostamiseks või hoopiski osak vormi teostamisest. See, et teadus ja kõrgem haridus Nõukogude Liidu moodi pole enam võimalik, oli ilmne juba praegusest inimpõlv tagasi. Kuid mis oleks parem ning perspektiivsem, selle üle ei saa otsustada ühekordsete visiitide ja mitmesuguste evalvatsioonide põhjal. Viljatu olekski vaielda küsimuses, millele on vastus niigi teada: Eesti asub Ida- ja Põhja-Euroopa, Põhja- ja Baltimaade ning Lõuna-Läänemere- ja Põhja-Läänemere-äärse piiril teaduskorralduseski. Ning vaidlus küsimuses, mis on meile teaduses jõukohane, on loomuldasa üldse lõputu. Olles sel teemal võtnud sõna palju kordi, kirjutan siinkohal vaid üle: õpetlik on jälgida teadus(hariduse) ja kõrgtehnoloogia edenemist ka nendes riikides, mis kas ei kuulu Euroopa Liitu või NATOsse või mille ressursikasutus on piiratud rahvusvaheliste sanktsioonidega. Ise olen ma niisuguseks riigiks valinud Iraani Islamivabariigi, põhjusteks tema nafta- ja maagaasivarud, tema liitiumiressurss, tema asend energeetilisel transiidil Ees-Aasiast ja Kesk-Idast läände, tema nanotehnoloogiline potentsiaal ning põllumajandus. Mida ma kahjuks sealkandis ei tunne, see on problemaatiline endiselt ka Eestis: millised on teadlaskonna sotsiaalsed tagatised edukaks toimetulekuks sõltumatult sellest, millises allsüsteemis õpetlane töötab või on töötanud. Välja arvatud üks juhtum, ei tea ma sedagi, kuidas maksab teadlane tulumaksu talle antud Nobeli auhinna eest.

Varakapitalistlik ülikooliharidus

Kogusummas oli ülikooli tulevikust selge küllalt vähe, aga seda vähestki oli kiireks rakenduseks mõtlemapanevalt palju. Rektor Jüri Kärneri meeskonna meelest pidi Tartu ülikool olema teaduskonnakeskne raamistikus ja õppetoolikeskne distsipliiniti, täpsemalt kokkukuuluvate distsipliinide järgi (mitte aine – õppetool, vaid aine – professuur – õppetool (+ instituut). Uurijaprofessori mõiste kui erakorraline kategooria selles reas puudus, kuid algusest peale oli arusaadav, et kogu eesti teadust ülikoolide sisse ei suru. Olgu kohe märgitud, et see oli arusaadav siiski ainult osale teaduskorraldajatest, sugugi mitte kõigile. Tagantjärele võiks öelda, et meie (eespool toodud tähenduses) ülikoolikäsitlus oli ainekeskne, sest esiteks oli aineid rahaliselt kergem kaitsta kui üksikuurimusi ja nende ridu, teiseks olid ainepunktid transitiivsed ülikoolide vahel ja võimaldasid (kraadi)üliõpilaste üleminekut ühest ülikoolist teise ning kolmandaks sai vastavaid probleeme lahendada ülikooli autonoomia piires kiiremini kui bürokraatlike kooskõlastusringide kaudu. Just kiiremini, mitte et rektori tagatasku oleks olnud rahast pungil. Osalt võimaldas see erialade taastamist (usuteaduskond, klassikaline filoloogia), osalt avanes vabadus luua täiesti uusi erialasid, nt teatriteadus, Euroopa kui rahvusvaheline õpetus- ja teadusvaldkond, vabade kunstide professuur.

Mis jäi lahtiseks Tartu ülikooli sees, oli kraadiõppe ja teadusõppe suhe teineteisesse ehk probleeme avaramalt vaadates küsimus, milliselt astmelt võib lugeda ülikool lõpetatuks. Meie – ikka eespool toodud tähenduses – pooldasime vana süsteemi 5 + 1 ilma kraadita või siis 4 kas bakalaureuse või kutsemagistrina. Kraadimagister või -doktor ei olnud meil obligatoorne ja need ei pruukinud järgneda bakalaureuse astmele kohe alates juba järgmisest semestrist. Liiati leidus erialasid, kus ainete sügavus oli juba ette profileeritud, näiteks normaalne füsioloogia proviisoriõppes (kadunud dotsent Peet-Henn Kingisepp keeldus kirjutamast proviisoritele mõeldud patoloogilise füsioloogia õpikut, sest ta polnud ealeski olnud palatiarst). Mõnel erialal, näiteks õenduses (professor Lembit Allikmetsa teene) oligi praktilise töö kogemus juba programmiliselt suur, kuid mitmel erialal, näiteks keeleline või ka editoriaalne toimetamine, jäi see siiski üksnes unistuseks. Ülikooli võis lugeda küll lõpetatuks, aga kutse järgnes – kui järgnes – kunagi hiljem.

Rektor Jüri Kärneri ülikoolimudel oli lihtne. Riik pidi garanteerima akadeemiliste ainete aluspearaha sõltuvalt sellest, milline oli vastava õppejõu kraad ja hierarhiline positsioon (normiks korraline professuur filosoofiadoktori ja habilitatsiooni põhjal, kusjuures professuur oleks täidetud semester enne regulaarse õppetöö algust). Teadusraha – mitte ainult palgalisaks, vaid teaduse kogukuludeks tervikuna – oleks tulnud teenida uurimistoetuste kaudu juurde. Õppekeeleküsimust me ei puudutanud, sest meie arvates olnuks loomulik, kui õpetada saab kuni neljas keeles: eesti, inglise, ladina ja valikkeeles. Liiati sõltub õppekeel kolmest tegurist, mille määrajaid on rohkem kui kolm: 1) üliõpilase keeleoskus; 2) õppekirjanduse keel ja 3) õppejõu keeleline pädevus. Seda arvestades panin ma omalt poolt ette, et üksikutel juhtudel võib doktoritööna kaitsta ka kas originaalset õpivahendit või isegi õpikut (näiteks juhul, kui õpivahend on habilitatsiooni üks osa). Me ei kulutanud oma aega ka piiritõmbamiseks teaduse ja arendustegevuse vahele, kuivõrd oli selge, et kuigi need on erinevad asjad, on piir nende vahel muutlik ega ole nii, et ülikooliteadus on üksnes arendustegevuse tellija või et see tellija asub ilmtingimata just Tartus.

Mida me ei võinudki ette näha, oli aeg, mil neid bilateraalseid majandussuhteid, mis sisaldavad ka teaduslikku koostööd ja arendustegevust, hakatakse multilateraalsetele eelistama – kusjuures mitte kusagil jäägitult. Teatavad, eelkõige kapitalimahukad, megaprojektid ja suur osa tehnoloogilisest progressist ongi multilateraalsed, mis tähendab, et need on viljakad ainult kooperatiivsena. Olgu tehnoloogilise progressi näitajaks kas hübriidne või üldse tuuleenergiaväline vesinikuenergeetika, mis praeguseks on jõudnud sõiduauto mootori gabariitideni. Paraku ei ole nii, et selle sisuks on tarvis lihtsalt vesinikku. See vesinik peab mootori võimalikult pikemaks tööeaks olema ühtlasi ka ülipuhas, milleks tarvilike katalüsaatorite tooraine on koondunud võrdlemisi vähestesse kohtadesse. See asjaolu annab riikidele, kus niisugused kohad asuvad, ja firmadele, kelle päralt on vastav tehnoloogia, püsiva eelise, millega Eesti ei võistle. Millega me saame võistelda, on kaasarääkimisvõime minimaalselt poole tosina asjatundja tasemel. Mitte refereerimisoskus, vaid pädevus erialasest diskussioonist osa võtta. Isegi oma riigi sees ei ole see nii lihtne, nagu pealtnäha paistab (üks Tartu ülikooli patoloogilise anatoomia kauaaegse professori Albert Valdese lemmikmaksiime). Miks? Seepärast, et ka teaduslik kaasarääkimisvõime peab olema ühiskondlikult motiveeritud – mida saavutada võib olla äärmiselt keeruline, kui uurimistulemus jääb poolikuks või jääb üldse saavutamata ja otstarbekam on teemat muuta. Kuna muutmist tuleb harva ette, siis on perspektiivsemas olukorras need, kelle ülikooliharidus on philosophicum’i faasis avaram.

Professor Jüri Kärner (1940–2010) oli taasiseseisvunud riigi esimene Tartu ülikooli rektor aastatel 1988–1993. Jüri Kärner oli 1963. aastal lõpetanud Tartu riikliku ülikooli bioloogia erialal. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid histoloogia ja arengubioloogia ning ta oli Eestis elektronmikroskoopia uurimissuuna väljapaistev arendaja.

Kärneri teadlaskarjäär katkes ajutiselt 1986. aastal, kui ta määrati Tartu ülikooli õppeprorektoriks. Temast sai põhimõttekindel ülikooli reformija, mida võimaldasid nii NSV Liidus uutmise kiiluvees algatatud kõrgharidusreformid kui ka Eestis alanud riigi iseseisvuse taastamiseni viinud ajajärk.

1988. aastal sai Jüri Kärnerist Tartu ülikooli esimene üle aastakümnete ametisse valitud rektor ning ta jäi ametisse kuni 1993. aastani. Tema eesmärgiks oli loobuda senisest NSV Liidu kõrghariduse mudelist, siduda ülikoolis tehtav teadus- ja õppetöö, rajada läänemaailma eeskuju järgiv kraadiõpe ning kehtestada üliõpilase kujunemist piirava kursusesüsteemi asemele ainesüsteem.

Jüri Kärneri rektoriks oleku ajal tehti ülikoolis suuri muudatusi: taasavati usuteaduskond ja filosoofiateaduskond, rajati sotsiaalteaduskond, taastati magistrantuur ja doktorantuur ning valiti korralised professorid, tegevust alustas üliõpilasedustus.

Tartu ülikooli järjepidevuse ja taseme tagamine, edukate ja võimalikult vähe haiget teha püüdvate muudatuste läbiviimine Eesti iseseisvuse taastamise tormistel aastatel on paljuski just rektor Jüri Kärneri teene.

Allikas: Vikipeedia, Tartu ülikool

Otsemaksuline teaduskõrgharidus

Mis nägu võiks tolle varakapitalistliku ülikoolihariduse sissejuhataval poolel olla? Igatahes mitte äsjase gümnaasiumiõpilase nägu, vaid pigemini akadeemilise ränduri oma, mille taga on mitu ülikooli ja vahest ka mitut eriala proovinud noorepoolse inimese sattumuslik kogemus. Kogemus, millel on küll hariduslik taust, ent võib puududa see hariduslik profiil, mida nõuab töökoht, või kui mitte see, siis vähemasti toimetulek. Varakapitalistlikus ülikoolis õpetatakse vaimseid FIEsid ja ma ei panegi seda pahaks. Ette heidan ma hoopiski seda, et hiliskapitalistlikku teadusharidust antakse nõnda, nagu saaks varakapitalismi kõrgema hariduse vallas vahele jätta, ja just seda tehaksegi, kui hariduse omandamise kaudset maksustamist võrdsustatakse tasuta kõrgharidusega. Ainekeskse ülikoolihariduse geomeetrilises mudelis (olgu selleks võrdkülgne kolmnurk) maksavad kõige rohkem, s.t on kõige kulukamad, akadeemiline suhtlemine, õpivahendid ja tulevase töökoha sotsiaalne väärtus. Maksavad igal juhul, otse või kaude. Jättes sealt ühe neist ära, saame külje võrra vaesema ülikoolihariduse, millel puudub teravik, järelikult ka tõhusus. Sedasi võib saada küll hariduse viljade tarbimist lubava diplomi, ent ei saa loovust edendavat kinnitust oma võimetele.

Philosophicum ei alga esimesest semestrist. See algab tavaliselt kusagilt progümnaasiumi lõpust, kuid võib alata ka esimesest praktika-aastast, s.t ajal, mil on juba võimalik auditooriumitarkusele tagasi vaadata ning seda korrigeerida. Esimesel juhul mahuvad näiteks gümnaasiumi humanitaarsuunda põhijooned uusladina keelest koos valitud peatükkidega antiikajaloost, teisel juhul võiks järelstuudium hõlmata ladina keele ajaloo koos kvintessentsiga Rooma ajaloost Caesari ja Shakespeareʼi vahelt. Õppemaksu tuleb seega minu meelest õppeaine mahu järgi diferentseerida kuni sellest vabastamiseni välja. See on siiski asja üks pool. Teise poole moodustaks ülesanne siduda õppejõudude arv lahti tudengite arvust, pidades täiesti mõistetavaks, kui akadeemiline haridustee jääb katki kas mõneks ajaks või igaveseks. Kui see on tagavaravariant, siis võiks järelemõtlik tööandja rahastada kraadiõpet stipendiumina, mis makstakse tagasi seni, kuni on lõpuni tagasi makstud.

Eespool ei ole käsitletud üldisi hüvesid nagu raamatukogud ja sportimisvõimalused. Tasuda nende eest overhead-põhimõttel ehk rusikareegli järgi ei ole ammu enam piisavalt paindlik ning küsitav on see olnud algusest peale, sest õpivahendid ei ole võrdväärsed. Eriti ei ole nad seda digitaalsena, aga nende omaväärtus sõltub ka õppefaasist ja muidugi -keskkonnast. Mitte nii, et kui osa õpetustööst toimub laborites, siis see ongi loomuldasa kallim kui näiteks araabia keele dialektoloogia, vaid nõnda, et õppeaine kallidus sõltub ka tema haruldusest. Tahtes arvestada sedagi, ongi möödapääsmatu ülikoolihariduse otsemaksulisust diferentseerida.

Loetletud asjadest on kõige kergem selgitada edaspidi nende poliitilist palet ehk saada riigikogu järgmistel valimistel mandaat otsemaksuliseks teaduskõrghariduseks (ülikool + kõrgem kutseharidus allpool doktoriõpet + teadus). Sel juhul kestaks reform algusest esimese vahepeatuseni terve järgmise kümnendi. See tempo on väga aeglane ega rahulda paljusid. Kui tahetakse tempot tõsta, tuleks alustada kõrgemast kutseharidusest, kuna see, just vastupidiselt eelnevale, puudutab paljusid. Teaduslik kraad üksi kõrgema kutsehariduse ebamäärasust ei kompenseeri.

* „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“ (IME) ilmus 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi. Selle kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ning see sai nõnda tuntuks kui nelja mehe ettepanek.