Uurimus ja loovuurimus kunstis ja muusikas

Miks võiksid koolinoored õppida humanitaarteaduste ja loovuurimuslikust vaatenurgast maailma mõtestama?

BRIGITTA DAVIDJANTS

Loovuurimusprojektid

Anneli Porri ja Gerhard Locki juhitud projektid toimuvad haridus- ja teadus­ministeeriumi loodud Tallinna teadus- ja loomekooli (TTL) toel.

Brigitta Davidjants juhtis teaduse populariseerimise projekti „Uuri muusikat“.

Anneli Porri juhib „Loo ja uuri!“ projekti (EKA ja TLÜ BFMi koostööprojekt), kus teiste hulgas on kaastegev Gerhard Lock.

Gerhard Lock juhib DAVKi (digitaalse audiovisuaalse loomingu konkursi) projekti (TLÜ BFM koostöös EMTA ja EKA kolleegidega).

Loovuurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Kas ja kuidas on abiks digivahendid? Millised on tänapäeva noored võrreldes ajaga kakskümmend aastat tagasi? Vestluses osalesid Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) teadur Brigitta Davidjants, Eesti kunstiakadeemia (EKA) lektor Anneli Porri ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) lektor Gerhard Lock.

Brigitta Davidjants

Erakogu

Brigitta Davidjants: Oleme kunsti ja muusika valdkonnas kõik seotud ühest küljest teadusega ning teisest küljest noorte õpetamisega. Kas tänapäeva noored on teie meelest muutunud? Minu meelest küll. Mitte halvemuse või paremuse suunas, aga kui võrdlen tudengeid kas või kümne aasta taguse ajaga, on silmatorkavalt kasvanud ühiskonnateadlikkus. Näiteks loen juba aastaid kolleeg Hannaliisa Uusmaga sellist kursust nagu „Soolisus ja popmuusika“ ning kui alustasime, ei olnud enamikul tudengitest sageli näiteks feministlikust teooriast mingit teadlikkust. Ja alati leidus mõni, kes arvas, et feminism muudab inimesed kesksooliseks ning kaotab maailmast mehed ja naised. Viimastel aastatel on aga teadlikkus hüppeliselt kasvanud ning noored tõstatavad keerulisi ja tähtsaid teemasid, näiteks apropriatsioon, gentrifikatsioon jne. Ja mitte ainult kõrgkoolis, samamoodi olen teinud töötube keskkoolides ja saan noortelt sõltumata nende soost asjalikku peegeldust kas või kehapositiivsuse teemal. Milline on teie kogemus?

Gerhard Lock: Viieteist aasta pikkuse lektorikogemuse põhjal Tallinna ülikoolis leian samuti, et noored on muutunud nii olemuse, ühiskonnateadlikkuse kui ka tehnilise osavuse poolest. Kõige huvitavam on see, et noored on sündinud uude aega ja neil puudub sotsialismi-kommunismi aja kogemus ja ridade vahelt lugemise oskus. Subjektsuse ja soolisuse teemasid käsitleme kolleeg Heie Treieriga ühisloengus „20.–21. sajandi kunsti ja muusika ajalugu“ ja tajume, et seda on veel rohkem vaja, sest see avardab noorte silmaringi ja süvendab kunstide kaudu nende enesetunnetust. Üliõpilaste kehateadlikkuse mõistmise arengut näen kahes praktilises audiovisuaalses kursuses. Performance’i ehk tegevuskunsti aines kasvab nende julgus ja teadlikkus märgatavalt. Seeläbi kasvab ka maailma ja enda kogemuslik tajumise oskus, mis on tähtis, et maailma loovuurimuslikust vaatenurgast mõtestada.

Anneli Porri

Aron Urb

Anneli Porri: Mina puutun kokku noortega huvikoolis ja täiskasvanud õppijaga magistrantuuris. Jah, noored kujunevad teistsuguses, avatud maailmas. Nad on otsekohesemad ja ka julgemad, neile on tähtis õiglus. Magistritudengid on palju alalhoidlikumad ja ettevaatlikumad. Kuid kunstinoored tunnevad ennast maailma aktiivse osana. Noortel on ligipääs teadmistele, hobidele, võimalustele. Aga on ka teine suund: tänapäeval on võimalik lubada endale palju rohkem passiivsust, mugavust ja heaolu. Suur osa meediast ja infotehnoloogiast vaigistab meid kõiki passiivsusesse, millest väljatulekuks on omakorda palju jõudu vaja.

Davidjants: Jätkan kohe õpetamiskogemusega. Kõik me kolm esindame muusikat ja kunsti. Ja nende tähtsus ei ole ikka veel ühiskonnas tingimata enesestmõistetav. Vähemalt olen väljaspool akadeemilist maailma ikka kohanud mentaliteeti, et tähtsad tööd, mis päriselt maailma muudavad, on mujal, näiteks IT- või sotsiaalvaldkonnas. Kuidas teie sõnastaksite ühele noorele inimesele – või, miks mitte, tema vanemale – meie valdkonna vajalikkuse? Miks on üldse tähtis õpetada noori humanitaarteaduslikust või loovuurimuslikust vaatenurgast maailma mõtestama? Kas need valdkonnad eksisteerivad kuidagi ülejäänud ühiskonnast eraldi?

Porri: Kultuur muudabki maailma, ka rahas mõõdetavat, aga eelkõige ikkagi seda, mida kogeme tähenduslikuna. Kunstid teevad inimese õnnelikumaks, rahulolevamaks, tervemaks ja pikendavad eluiga, ütlevad teadlased. Noortele on kunstid eriti tähtsad, sest kõik tänapäeva teemad on võimalik kunstis läbi mängida ja selgeks mõelda. Identiteet, seksuaalsus, ökoloogia, sotsiaalne õiglus, eetika, esteetika, piiride seadmine ja ületamine, ajalugu – need kõik on meie kaasaja sotsiaalse ja kriitilise kunsti küsimused. Noortele on tähtis neid tundma õppida, eri nurkade alt käsitleda, oma suhet kujundada. Humanitaaria rajabki teed ja kujundab ühiskonda ka n-ö kõvadele teadustele. Loovus on majanduses pidevalt korduv märksõna, kõik start-up’id tahavad mõelda kastist välja, tulla välja millegi uuega, lahendada probleeme, mille vastu seni pole rohtu. Kunstide valdkonnas ja loovuurimuses mõtlemegi loomuldasa uudselt. Algul ehk üksnes õpilase enda jaoks uudselt, hiljem juba teema piires või ühiskonna suhtes. Nii et eri valdkonnad ei eksisteeri omaette, vastandamine ja edetabelisse seadmine on halvim, mida ühiskonna või noore inimese jaoks teha saame. Seda enam et kõige majanduse skaalal mõõtmine annab vildaka tulemuse.

Gerhard Lock

Tõnu Talpsepp

Lock: Nõustun igati Anneliga. Kui teaduslikkuse ja loovuurimuse aluseks on endast ja ümbritsevast maailmast teadlikuks saamise protsess ja loov suhtumine, siis need ongi elus igal pool vajalikud. Kunstidest ja teadusest loodud arusaam ühiskonnas on mingil määral sein, mis tundub algul ületamatu. Meie ülesanne pedagoogidena on võimaldada need sageli vaikivad teadmised ja kogemused noortel endil endas üles leida, sõnastada, visualiseerida, heliliselt ja liikumisega väljendada – algul kas või ilma kunstipretensioonita. Ja hiljem tuleb arusaam, et kunstid ei eksisteerigi muudest valdkondadest eraldi – läheneda saab kunsti vaatenurgast, kuid nähtused, probleemid ja kogemused on valdkonnaülesed. Teaduslikkuse ja uurimuslikkusega kaasneb vaikivatele teadmistele ja kogemustele süstemaatiline lähenemine ja nende paigutamine teiste uurijate ja kunstnike ning ajaloo kaasteksti. Seeläbi saavad noored tõepoolest muuta maailma – esmalt enda sees ja ümber, tulevikus kaugemale ulatuvalt. Humanitaarteaduste baasiks on muidugi filosoofiline mõõde ja sügavus, mille mõistmine kasvab kogemuste ja lugemuse suurenedes, kuid kunstid võivad olla selle vahendajaks ja toetada selle „sõnastamata“ mõistmist ja väljendamist kas või improvisatsiooni ja serendipity (õnnekombel millegi otsa komistamise) kaudu.

Davidjants: Räägiks nüüd pisut ka neist projektidest, mis käsil on. Me kõik oleme olnud osalised mitme minu arust väga põneva digiõppe keskkonna loomisel koolinoortele. Ise lõin kolleegide abiga õpikeskkonna „Uuri muusikat“, sealt leiab ülesandeid muusikateaduse neljast valdkonnast alates ajaloost, muusika­teooriast ja psühholoogiast ning lõpetades sisuliselt muusikasotsioloogiaga. Näiteks saab arutleda, millised on pöördeliste sündmuste soundtrackʼid, alustades sufražettide liikumisest ja lõpetades aidsikriisiga ning kuidas muusika abil ehitatakse ja lammutatakse rahvuslikkust. Samuti saab otsida muusikast süžeed Dmitri Šostakovitši sümfooniate näitel, reguleerida muusika abil tundeid ja võrrelda laulude coverʼeid, et näha, kuidas igati sõbralik tekst muutub teistsuguses esituses vägagi ähvardavaks. Eesmärk ongi näidata muusika ja ühiskonna seoseid ning just seda, et muusika ja kunst ei eksisteeri isolatsioonis mingite valitute privaatse meelelahutusena, vaid on väga otseselt seotud eluga. Teil on tugevasti esil loovuurimus. Kuidas ja miks jõudsite nende ideedeni?

Porri: Tõepoolest väga head seosed ja võimalused muusika uurimisel! Loov­uurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Eelmisel aastal sõlmisid EKA, BFM ja EMTA loov­erialade doktorantide teadustöö tunnustamiseks raamleppe. EKA ja BFMi projekt „Loo ja uuri!“ toob selle teema ka üldharidusse, et õpilased oleksid samuti kursis teaduse arengu ja pakutavate võimalustega. On selge, et traditsiooniline teaduslik meetod, mis sobib reaalia ja sotsiaalia uurimiseks, annab kunstides tulemuseks ainult absurdi. Miks siis suruda gümnasisti, kes teeb oma õpilas­uurimust või praktilist tööd, vormi, millel ei saagi olla adekvaatset tulemust ei kunsti ega teaduse mõõdupuu järgi? Maailm on interdistsiplinaarne ja kaasav, kunste ei saa teadustest kõrvale jätta. Seetõttu lõime tutvustava veebi­materjali gümnaasiumi uurimistöö toetuseks ja pakkusime välja kunstide käsitlemiseks sobiva teadusliku raami. Võti on siin mitte kindla ettemääratud tulemuse või teose poole püüdlemises, vaid pidevas refleksioonis, oma intuitiivse tegevuse mõistmises ja selle ühendamises analüütiliste teadmistega. See loovuurimuse juhendmaterjal on väga tugevalt õppija üldoskusi toetav, neist kujunebki agentse inimese tuum.

Lock: Ühinen teie mõtetega. On vana käibetõde, et saame teadlikuks millestki, mõistame ja oskame midagi alles siis, kui sellega praktiliselt tegeleme. Tähtis on olla tegevuslikult, ratsionaalselt, tunnetuslikult ja kognitiivselt praeguses hetkes, kulgemises ehk Ungari-Ameerika psühholoogi Mihály Csíkszentmihályi defineeritud vooseisundis (flow-protsessis). BFMis toetame ka loovainete lõimitud õppimise ja õpetamise koolitusprojekti raames õpetajaid, olles loonud selle rakendamiseks praktilise mudeli.

Mina arendan kolleegide, üliõpilaste ja vilistlastega BFMis ning koostööpartneritega EMTAst ja EKAst „Digitaalse audiovisuaalse loomingu konkursi“ noorteprojekti (DAVK), millega jätkan BFMi kolleegi ja pedagoogi Tiina Selke 2014. aastal algatatud koolinoorte digitaalse heliloomingu konkurssi. DAVKi laienduse mõte on pakkuda konkursi taustaks koolinoortele loenguid, seminare, töötubasid ja muid materjale, et viia kokku sageli veel vastanduvalt käsitletud akadeemiline elektroakustilise muusika, popmuusika ja elektroonilise tantsumuusika (EDM) esteetika ja loomevahendid. Keskne eesmärk on avardada noortes teadlikkust mõlemast mõtteviisist ja käsitööoskusi eeldavast audiovisuaalsusest, mis ongi BFMi üks põhivaldkondi ning mida õpetavad kolleegid EMTAs ja EKAski. Kui popmuusikal ja filmil on edukust eeldades tugev majanduslik tegur, siis akadeemiline elektroakustiline muusika ja „visuaalne muusika“ jäävad sageli avalikkuses, eriti peavoolumeedias, popsuundade varju. Ometi on selles väljendatav maailmatunnetus arenevale noorele inimesele väga vajalik. Oleme seda läbi aastate näinud konkursile saadetud noorte lugude inspiratsiooniallikatest ja saatelausetest.

Loovuurimusliku käsitluse aluseks ongi mitmekülgne esteetiline mõtlemine ning eneseväljendusvõime, kasutades oskuslikult nutitelefoni ja arvuti digi- ja tehnoloogilisi vahendeid nii vabavaraliselt kui ka professionaalselt. DAV-konkursi tulemused ja nominentide looming said avalikuks 20. VI BFMi Mait Agu nimelises saalis, kus oma loominguga esinesid ka BFMi IKUMUMU (integreeritud kunst, muusika ja multi­meedia) värsked bakalaureuse lõpetajad, et anda inspiratsiooni tulevastele konkursis osalejatele.

Davidjants: Mis on üldse teie arust see nipp, kuidas tekitada koolinoortes huvi loovuurimuse ja humanitaarteaduste vastu?

Porri: Gümnasist on maailmaavastaja, ta on just jõudnud lapse maailmast noore täiskasvanu maailma. Esimene, mida avastada, on tema ise. Loovuurimises ei ole enesekesksus sugugi puudus, see on isiksuse arengu normaalne etapp, mille saab pöörata arenguprogrammiks. Teismeline on veel kadestusväärses olukorras: ühest küljest ei tea ta maailma asjadest liiga täpselt ja liiga palju, teisalt annab talle avastamine ja seoste loomine rohkem dopamiini ja see omakorda tegutsemisenergiat. Samuti pole temas veel hirmu liiga suure ülesande või läbikukkumise ees. Nipp on kindlasti see, et õppija saab ise midagi päriselt ja praktiliselt teha, tema tööl on nähtav tulemus. Usun, et kõige tõhusam käivitaja on inspireeriv juhendaja, kes märkab võimeid ja seab lati veidi kõrgemale, kui õppija ise julgeks panna, kes toetab ja innustab, kasutab ära noore loomulikku uurimistungi.

Lock: Saan vaid Anneliga nõus olla. Arvan, et toimiv nipp ongi võimaldada noortel läheneda millele tahes mänguliselt, eksperimenteerivalt ja improviseerivalt arvestades vigadest tekkivate uute võimaluste ja kogemustega (serendipity hoiak). Samuti tuleb noortele näidata, kui tihedalt on kunstid läbi ajaloo ja tänapäeval omavahel, kultuurifilosoofiliselt, väljendusvahendite poolest ning muude eluvaldkondadega seotud. Mina rakendan oma õpetamises juba viisteist aastat n-ö uus-tuttav-intrigeeriv-strateegiat, mis võimaldab noortel suhestuda tekstide ja nähtustega: tuvastada, mida nad juba teavad, mis on neile uus ja – kõige tähtsam –, mille suhtes nad on kas poolt või vastu ning mis neid eriliselt huvitab ja kütkestab. Seeläbi saan noortele n-ö pähe vaadata ega suru neile kohe peale seda, mida mina õppejõuna ootan, et nad peaksid teadma või oskama. Sellise teadlikuks saamise strateegia abil saavad nad muuta ennast, hiljem ka maailma.

Davidjants: Milliste probleemidega teie kogemuse järgi noored kõige enam oma uurimuslikes töödes põrkuvad? Kui mõtlen oma juhendamiskoge­musele EMTAs, ei olegi mu suureks üllatuseks metodoloogilised ja teoreetilised probleemid sageli nii suured – need asjad nopivad tudengid üsna kähku üles –, vaid keelelised. Nad maadlevad sageli hoopis sellega, kuidas luua head ladusat teksti, kus ei ole kantseliiti ega stampväljendeid, kuidas luua sidusust teksti eri osade vahel jne.

Porri: Tekstiloome on tõesti raske ja tekstiga töö nõuab aega. Kantseliit ei ole ka ju muud kui väline abivahend enda väljendamiseks või siis oma mõtte panemine juba olemasolevasse, kirjutajale isegi tundub, et lugejale ootuspärasesse, vormi. Järgmine kirjutamisprobleem on aga selline, kus autorile ei valmistagi töö tekstiga probleemi, aga aru on sellest võimalik saada ainult siis, kui oma peas tõlkida kirjutatu inglise keelde ja siis jälle eesti keelde tagasi. Kirjutajad ise ei märka, et nad kasutavad sõnade väärvorme, kirjutavad sõna õigesti, aga vales tähenduses jne.

Lock: See ongi väga tähtis teema! Ma näen sageli noorte töödes, et väljendusviis peaks olema lihtsam ilma mõiste sisu ja termini täpsust kaotamata. See muidugi areneb kirjutamiskogemusega ja arvestab sellega, et ka tekstiloome on loovtegevus, mitte tüütu tehniline kirja­panek. Ma annan heameelega juhendamisel edasi need head kogemused ja nipid, mida ma ise olen saanud oma juhendajatelt, kolleegidelt ja toimetajatelt, kui õppisin saksa emakeelega õppurina eesti keelt ja erialaaineid ning mida kasutasin edaspidigi arvustuste ja teadustööde kirjutamisel. Koos kolleegidega BFMis ja TLÜ teaduskeelekeskuses näeme siiski arenguruumi ka metodoloogias ning teoreetilisel ja kultuuri­filosoofilisel (mõistete) tasandil. Lisaksin Annelile, et noorte peades peaksid aktiivsemalt ühinema loetud ja ise loodud nähtused, implitsiitsed ja eksplitsiitsed, teoreetilised ja praktilised, ratsionaalsed ja emotsionaalsed teadmised. See peaks toimuma ainetes õpitu iseseisva ja edasi areneva sidumise ja rakendamise teel. Selleks tuleks soovitatavalt muuta nii koolis kui ka ülikoolis mõne aine õppevormi veelgi praktiliselt töötoa­taolisemaks või projektipõhiseks, et teoreetiliselt loetu ja kogetu saaksid paremini ühendatud pideva rakendamise kaudu. Samuti näeme (loov)uurimuslike tööde vormistamises arenguruumi – tööde struktuur võimaldab sisul esile pääseda, protsessilisus ja arenemine loomisel ja kirjutamisel seob mõlemaid, akadeemiliselt kindel vormistuspõhimõte ei tohiks olla takistuseks, vaid ongi raam, mis toetab keskendumist esmatähtsale nii loomisel, kirjutamisel kui ka hiljem võõra pilguga lugemisel.

Davidjants: Uurimuse tegemine tundub mulle mõneti üksildane protsess, eriti alustavale uurijale, olgu ta siis kooli­õpilane või värske doktorant. Kes või mis võiks olla see, mis uurimust alustavat noort tema tegevuses toetab?

Lock: Toetab kindlasti eelmainitud kindel vormistuspõhimõte, aga ka (üli)õpi­lase enesejuhitavus ja mõistev juhendaja. Loovuurimises on mõlemad ühtemoodi avastusprotsessis nii sisu poolest kui ka metodoloogiliselt. Mõlemal on humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas omad väiksemad või suuremad kogemused, mille baasil jõutakse koos huvitavate, esmalt kas või subjektiivsete avastusteni, mille laiemasse konteksti asetamisel on juhendajal tänu oma suurematele kogemustele määrav roll. Kindlasti on toetav funktsioon täpsel mõistete ja terminite kasutusel, mille puhul saavad aidata ka erialaspetsialistid, EKI sõnaveeb jms usaldusväärsed leksikonid ja allikad, mida peab õppima kasutama.

Porri: Lihtsam on siis, kui ollakse ikkagi mingis toetavas struktuuris – koolis või ülikoolis –, on oma juhendaja, kursus või uurimisrühm. Kõige raskem on ennast ise juhtida, sotsiaalne tugi oleks väga hea. Hea näide on Maarin Ektermanni veetav proloogkooli vabaharidusprogramm, kus igal aastal käib koos väike kunstnike ja disainerite grupp, et oma ideid arendada ja tagasisidet saada. Sest ka kunstnikud on samas olukorras, et peavad oma teost või näitust arendama, aga pikaajalised, uurimuslikud projektid ei toimi ainult inspiratsiooni­hoogude najal, vaid nõuavad pikka töö- ja õppimisprotsessi. Üldhariduse tasandil näen, et sarnaselt toimivad ka kunstikoolid, kus on stabiilne rütm ja oma toetav seltskond. Möödunud kevadel tegime EKA ja BFMi koostöös peale veebi­põhise juhendmaterjali „Loo ja uuri!“ võimekatele õppijatele töötubade sarja loovuurimuse arendamiseks ning ka nende puhul oli näha üksteisega kokku­saamise vajalikkus – meie programm oli nagu ettekääne, aga tegelikult on sarnaste huvidega noortel vaja omavahel suhelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht