Külalispianiste kõrvutades

Ia Remmel

VIII Tallinna talvefestivali lõppkontsert: Carlo Pari klaveriõhtu 20. II Hopneri majas.  „Pianisti portree”: Peeter Laul 25. II Estonia kontserdisaalis.

Sattusin meie väga aktiivsest kontserdielust kuulama kahte klaveriõhtut, üks neist Pille Lille Muusikute Fondi korraldatava Tallinna talvefestivali lõppkontsert, kus esines pianist Carlo Pari, ning teine Eesti Kontserdi „Pianisti portree” Peeter Lauluga. Kontserdid panid mõistagi pianiste võrdlema.
Kokkupuude erinevate muusikuisiksustega on ikka rikastav ja avardab mõtlemist. Meie üleküllastatud infoühiskonnas on aga tekkinud olukord, kus oluline polegi niivõrd kogeda ja teada saada, kui pigem valida. Kuulajad valivad, mida kuulata, ja kontserdikorraldajad valivad, keda esinema tuua. Resultaadis ei saa kunagi ette kindel olla, ka mitte kõige kuulsamate nimede puhul. Carlo Pari on pärit Riminist. Kavalehel oli kiitev elulugu, kus mainitud ka Luciano Pavarottit ja esinemiskohti Carnegie Hallini välja. Mängumuljed jäid aga vastuoluliseks. Kontserdi alguse mõnevõrra ebatäpseid Scarlatti sonaate kuuldes ei osanud veel pianistist pilti luua. Kui järgnesid sellised ülinõudlikud hiiglased nagu Liszti sonaat h-moll ja Rahmaninovi II sonaat b-moll, olin üsnagi meeldivalt üllatunud, et Liszt, hiljem ka Rahmaninov, hakkas kulgema küllaltki jõuliselt ja pianist demonstreeris täitsa head tehnilist võimekust. Need teosed pole aga mitte ainult suur hulk tehnilisi raskusi ja pateetilist lürismi, vaid ikka veel palju rohkemat – suurejoonelised muusikalised ehitised, sügavamõttelised ja kõlavarjundirohked, kus just vormi loomine on kõige keerukam esituslik ülesanne. Kõiki neid aspekte Carlo Paril edasi anda ei õnnestunud. Oma osa selles oli kahjuks ka kontserdi toimumispaigal, sest Hopneri maja saal ei ole sooloklaverile soodne. Selle koha kale, justkui „alasti kiskuv” akustika ei toeta pianisti, pigem võtab temalt jõudu. Kõigeks eelmainituks olnuks vaja ka paremat instrumenti, kui on pakkuda Hopneri majal.
Estonia kontserdisaal ning sealne Steinway on esitustingimustelt muidugi midagi hoopis paremat. Peterburi pianist Peeter Laul on meil meeldivalt sageli esinenud kõrgetasemeline ja sisukas esineja. Tal oli seekord ka eriti põnev valsikava, kuhu on koondatud Weberi, Johann Straussi, Schuberti, Tšaikovski, Skrjabini, Liszti, Brahmsi, Chopini ning Debussy ja Raveli selleteemalised lood. Tore idee, äärmiselt huvitav oli neid heliloojaid kõrvuti kuulata ja nende loomestiili võrrelda. Siiski sisaldab niisugune kava ka esituslikke ohte, sest valsi ühetaoline stilistika võib suuremas koguses kuulatuna kokku sulada ja ühenäoliselt mõjuda. Mõne teose puhul tundusid tempod mulle juba liiga kiired, eriti Chopini valssides. Sellel kontserdil kujuneski välja kaks esitustasandit: üks väga ere ja elamusrohke ning teine just niimoodi pisut sulanduv ja mitte nii karakteersete joontega. Lisan individuaalsete muljete „pingerea”. Schuberti „12 saksa tantsu” ning Liszti „Mefisto-valss” ja „Unustatud valss” olid skaalal allpool kui natuke ühtesulanduvad, pisut vähekarakteersed. Sealt edasi Tšaikovski ja Chopini valsid ning Skrjabini valss. Toredad ja muretult virtuoossed olid Weberi „Kutse tantsule” ning Johann Straussi valsiseade „Kevadhääled”. Ja lõpuks parimad: Brahmsi „16 valssi”, Debussy valss „La plus que lente” ja Raveli „Valss” – värvirohke, meeleoludes lõpuni minev esitus, kus kõrgus- ja sügavusmõõde kasvab lõputusse.