Tippmuusikanädal Eesti suvepealinnas

MARGUS PÄRTLAS

Pärnu muusikafestival ja Järvi akadeemia 14. – 20. VII Pärnu Kontserdimajas jm Kui Pärnu muusikafestivali lõppkontserdilt tagasi maakoju sõitsin, tuli Läti poolt vastu pikk autodevoor – Salatsis oli samal ööl lõppenud meie regiooni suurim levimuusikafestival „Positivus”. Suvi on tõepoolest kõige erinevama muusikaga festivale täis. Paavo Järvi kunstilisel nõustamisel toimuv Pärnu festival on nelja aastaga kindlustanud juhtpositsiooni klassikalise orkestri- ja kammermuusika vallas. Mõistagi ei tõmba see ligi selliseid rahvamasse nagu „Positivus” või Viljandi Folk, kuid Pärnus on juba tekkinud häid festivale iseloomustav ühtekuuluvustunne, mingi sõprus- või kogukonnavaim. Väga liigutav oli näha paljudest riikidest nädalaks Pärnusse sõitnud eesti ja välismaa muusikuid viimase kontserdi lõppedes laval üksteist kallistamas. Ka publik väljendas lõppkontserdil, nii nagu nädala jooksul mitmel varasemalgi õhtul, oma vaimustust mitteakadeemilisel moel – tormilise aplausi kõrval ka röökimise, jalgadega müristamise ja spontaanse püstihüppamisega. Pärnu muusikafestivali põhikavva kuulus 11 kontserti, hommikuti võis vaatamas käia koostöös Pärnu filmifestivaliga kokku pandud muusikafilmide programmi. Nagu varasematelgi aastatel, kulges festivaliga paralleelselt Järvi akadeemia rahvusvaheline dirigentide meistrikursus.

Orkestrid ja solistid
Festivali alguses oli hea võimalus kuulata ja omavahel võrrelda kaht lõunanaabrite üsna erinäolist orkestrit. Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester oma kõlarikkuse ja soolode tasemega väga ei vaimustanud, kuid kõik, mis partituuris kirjas, sai korralikult ära mängitud. Täielikult Richard Straussi muusikast koosneva kava puhul (helilooja 150. sünniaastapäeva auks) seda nii vähe ei olegi. Kui kontserdi alguses pidi Neeme Järvi orkestri ja publiku sütitamisega mõnevõrra vaeva nägema, siis teises pooles kandsid pingutused täiel määral vilja. Straussi fantaasiaküllane, dramaatilisi situatsioone ja emotsionaalseid seisundeid kiirelt vaheldav muusika andis Järvile võimaluse lasta käiku oma virtuoosse dirigeerimistehnika täielik arsenal ja taas demonstreerida, kui hästi valdab ta muusika elavaks vormimise kunsti. (Lisaloo ajal sai maestro hakkama ka talle omase lõbusa „huligaansusega”, dirigeerides orkestrit vaid parema käega, samal ajal kui vasak hoidis lillesülemit. Olen kindel, et oma juhendajat orkestri tagant jälginud kursuslastel oli, mida jälgida!)
2006. aastal asutatud ja umbes 30aastastest muusikutest koosnev Sinfonietta Rīga on vaba rahvusorkestri traditsioonikoormast ning esindab tänapäevaselt nõtket ja kammerlikumat orkestrimängu kultuuri. Muidugi tulenes rahvusorkestrist erinev kõlapilt ka umbes poole väiksemast koosseisust ja teistsugusest repertuaarist (Mozart, Beethoven, Mendelssohn, Pärt). Kui eelmisel suvel juhatas seda orkestrit Kristjan Järvi, siis nüüd oli puldis tema vanem vend Paavo, kes sai hakkama Beethoveni II sümfoonia täiesti hiilgava tõlgendusega. Milline suurepärane tasakaal valitses siin pulbitseva energia (finaali tempo oli jalustrabav!) ja klassikalise selguse vahel. Eelmise aasta „Eroica” ja tänavuse Teise esitusega näitas Paavo Järvi kodupublikule, et teda ei peeta maailmas asjata tänapäeva üheks põnevamaks Beethoveni dirigendiks.
Festivali omamoodi kaubamärgiks on kujunenud rahvusvahelise koosseisuga Pärnu Festivaliorkester. Nagu varasematelgi aastatel, tõi see Paavo Järvi juhatusel publiku ette kaks kava, mõlemat seekord kroonimas üks XIX sajandi sümfoonia. Brahmsi Esimeses oli küllaga vajalikku dramaatilist jõudu, kuid üllatuslikult sain suurema elamuse lahedama helikeelega, valdavalt rõõmsameelsest Dvořáki Kuuendast. Võib-olla oli oma osa selles, et hästi mängitud Brahmsi on õnnestunud elus kuulda korduvalt, samal ajal kui tšehhi meistri seda sümfooniat ma elavas ettekandes ei mäletagi. Festivali lõpunumbriks oli see suurepärane valik, ühtviisi vaimustavalt pääsesid sümfoonias mõjule orkestri särav täiskõla, kaunid puhkpillisoolod ja keelpillirühma kiirete käikude tulevärk finaali koodas.
Traditsiooniliselt kõlas festivaliorkestri esituses ka üks uudisteos, Tauno Aintsi avamäng „Eesti”. Selle pealkiri viis esialgu mõtted laulupeole ja Sibeliuse „Finlandiale”, kuid midagi rahvusromantilist ega ka kivirähalikult eneseiroonilist teosest tegelikult ei kostnud. Tegu on helikeelelt nüüdisaegse, kuid kuulajale mitte ülemäära keerulise orkestripalaga, mis põhineb rütmienergiast laetud esimese poole (see tõi korraks meelde Tormise „Avamängu nr 2”) ning lüürilise ja kaunikõlalise teise poole vastandamisel.
Dirigentide Järvide ja festivaliorkestri kõrval kujundasid festivali nägu maailmanimega solistid. Eelmisel suvel kuuldud imeviiuldajale Hilary Hahnile oli tänavustest solistidest ehk kõige lähedasem võluv Korea päritolu flötist Jasmine Choi. Ka tema mängu (Mozarti D-duur kontsert koos Sinfonietta Rīga ja Paavo Järviga) kohta tahaksin öelda: absoluutselt täiuslik! Kahtlemata oli väga huvitav kohtuda kuulsa briti tšellisti Steven Isserlisiga, kes mängis oma kaasmaalase William Waltoni meil vähetuntud kontserti. Isserlis on äärmiselt vahetu loominguline natuur, kel on erakordne võime iga hetke muusikas mõtestada ja publikut lummata. Eriti hästi pääses see võime mõjule soolokadentsides ja kontserdi lüürilistes episoodides, täisorkestriga võisteldes kippus aga solist jääma kõlaliselt veidi varju. (Võimalik, et soolkeelte tõttu, mida Isserlis kuuldavasti kasutab.)
Erkki-Sven Tüüri akordionikontserdi „Prophecy” tõi koos Paavo Järviga efektselt kuulajate ette Lätist pärit noor virtuoos Ksenija Sidorova. Kui teose esiettekande tegi seitse aastat tagasi Soome täht Mika Väyrynen nuppudega akordionil, siis Sidorova mängis pillil, millel mängija parem käsi liigub mööda klahve.
Kõige vastuolulisemad on muljed Alexander Toradze lausa provokatsioonilisest Šostakovitši I klaverikontserdist. Esituses oli hoogu, äärmuslikke kontraste ja värvikalt väljamängitud karaktereid. Paraku ei olnud selgelt välja mängitud kõik noodid ning suhtumine klaveri kõlasse oli üsna hoolimatu. Ma ei arva, et nooditeksti pedantne järgimine on interpretatsioonikunstis kõige tähtsam, kuid liialdatud keskendumine väljenduslikele aspektidele ei vii (isegi kõnesoleva teose puhul) õnnestunud tulemuseni. Ehkki, kindel selles ei või olla, sest minu siinne norimine ei muuda olematuks fakti, et publiku reaktsioon Toradze mängule oli üks festivali tormilisemaid.

Sooloklaverist nonetini
Festivalil sai kuulda kammermuusikat alates sooloklaverist (Vardo Rumessen) ning flöödi ja viiuli duetist (Maarika Järvi ja Martin Kuuskmann) kuni nonetini (Louis Spohri ulatuslik teos üheksale keel- ja puhkpillile). Originaalteoste kõrval kõlas ka mitu huvitavat seadet, näiteks avakontserdil orkestri esituses kõlanud Richard Straussi „Till Eulenspiegel” transformeerus paar päeva hiljem kvintetiks viiulile, kontrabassile, klarnetile, fagotile ja metsasarvele. Selle humoorika vaate niigi humoorikale teosele kandsid ilmse mõnu ja täieliku üleolekuga ette festivaliorkestri juhtivad mängijad Florian Donderer, Nikita Naumov, Matthew Hunt, Martin Kuuskmann ja Alec Frank Gemmill.
Suurima kammermuusikaelamuse pakkus Tšaikovski keelpillisekstett „Souvenir de Florence”. Hämmastav, millise ansamblilise küpsuse saavutas vaid väheste festivalipäevade jooksul kokku harjutanud rahvusvaheline koosseis. Prantsusmaalt pärit esimene viiul Marina Chiche oli energiline ja nakatav kui tulesäde, kuid vaimustav tulemus sündis siiski tänu kõigi ansamblipartnerite (Sha Katsouris, Peijun Xu, Mariko Hara, Georgi Anitšenko ja Silver Ainomäe) võrdselt kõrgeklassilisele mängule.
Ka sel aastal tegid kammer­koos­-
seisudes kaasa eesti juhtivad instrumentalistid – nii kodumaal kui ka praegu välismaal resideerivad (peale juba nimetatute Toomas Vavilov, Arvo Leibur, Teet ja Marius Järvi jt). Neist nelja –
oboemängija Riivo Kallasmaad, viiuldaja Triin Ruubelit, tšellist Indrek Leiva­tegijat ja pianist Mihkel Polli – esitleti Eesti Interpreetide Liidu korraldatud showcase’il. See ingliskeelne mõiste on meie süvamuusikute kõnepruuki jõudnud hiljaaegu. Saan aru nii, et showcase ei ole mitte ainult publikule suunatud kontsert, vaid ka äriline ettevõtmine, mille eesmärk on leida esitletavatele muusikutele uusi, soovitavalt rahvusvahelisi kontakte ja väljundeid. Ma ei tea, kui hästi eesmärgid täitusid ja kui palju välismaiste agentuuride ja festivalide esindajaid kohal oli, kuid üsna arvukale publikule kontsert meeldis. Kõige tulisema aplausi teenis oma kauni tooni ja poeetilise mänguga Triin Ruubel, kuid ka teised esitletud muusikud tõestasid veel kord, et kuuluvad oma põlvkonna eesti juhtivate interpreetide hulka.
Korralduslikus mõttes laabus festival – vähemalt publiku poolelt vaadatuna – peaaegu laitmatult. Mingi aps juhtus avakontserdi kavaga, sest kavaraamatus kirjapandu ja lavalt kostev ei klappinud kokku. Teoseid mängiti teises järjekorras, „Salome tants” puudus trükitud kavast hoopis ja „Roosikavaleri” süidi puhul ei olnud võimalik välja lugeda, millist täpsemalt mängima hakatakse. (Tervikuna jättis aga kavaraamat professionaalsema mulje kui mõnel varasemal aastal.)
Veel tahaksin nuriseda Rannahotelli salongis antud kammerkontserdi üle. Iseenesest on see väga ilus ja suurepärase miljööga koht, kuid kui sinna paremat klaverit pole võimalik transportida ja kõrvalt kostvat taustamüra summutada, siis tõsist kammermuusikat, nagu sel korral, seal mängida ei tohiks. (Ausalt öelda ei ole ka Pärnu kontserdimaja päevinäinud Steinway enam suurem asi kontserdipill …)
Kindlasti annab lihvida ka festivali (välis)turundust. Nagu eespool viidatud, oli rahvast saalis piisavalt ja publik erakordselt entusiastlik, kuid välja müüdud ei olnud siiski ükski kontsert. Festivalilehe avaintervjuus ütleb Paavo Järvi festivali kunstiliste plaanide ja tulevikulootuste kohta: „Kõike on võimalik alati paremini teha.” Pärnu muusikafestivalil koos Järvi akadeemiaga on välja kujunenud optimaalne maht ja sobiv formaat, mida oluliselt muuta pole kindlasti põhjust. Teatavasti tähendab aga paigalseis tagasiminekut, mida tipptegijad endale lubada ei saa. Jääb üle panustada nõudlikkusele ja loomingulisusele esinejate valikul ja kavade koostamisel, millele Paavo Järvi viitabki ja mida festivali korraldusmeeskond kindlasti ka teeb. Latt on juba tõstetud väga kõrgele, nii et veel paremini teha saab olema raske.

PS Minu meelest ei ole Järvi Suvefestivali nime all 2011 alguse saanud kaksikürituse praegune ametlik nimekuju Pärnu Muusikafestival Järvi Akadeemia (ilma sidesõnata) keeleliselt korrektne. Probleem võib tunduda tühine ja nimi ei rikkuvat meest, kuid võib-olla tasub siiski sidesõna lisamise vm pisikese keelekorrektuuri peale mõelda.