Aktsioon „Teeme ära!” jazzivõtmes

Ivo Heinloo

Philly Joe’s on hea näide kodanikualgatusest ja tõestus sellest, et inimesi saab mobiliseerida astuma samme mitte üksnes millegi vastu, vaid ka millegi poolt.

Kui astusin sel talvel esimest korda sisse vastavatud jazziklubisse Philly Joe’s, mis asub küll otse Tallinna kesklinnas, paari sammu kaugusel Vabaduse väljakust, kuid siiski parajalt peidetud ja kõrvalises kohas, tabas mind mingi sürreaalne emotsioon, nagu oleksin sattunud teisele planeedile. Meie kodukamaral viibimises veensid mind vaid väljas valitsenud karged miinuskraadid ning arvukad tuttavad näod hubases ja soojas klubis, sest jazzmuusikuid muudkui vooris uksest sisse, õhus tajutavat ootusärevust ja õhinat.
Jazziklubi Philly Joe’s taga on kaks meest – Reigo Ahven ja Marti Tärn, mõlemad Eesti jazzielus juba ammu tuttavad muusikud. Reigo Ahvenal näib olevat hea nina ära tunda, millistel kohtadel on potentsiaali saada heaks kontserdipaigaks. 2000ndate algul käis Ahven mängimas tollase Vanalinnastuudio keldris, kus oli üllatavalt hea akustika, ja koos teiste muusikutega sai arutatud, et sinna võiks midagi püsivamat teha, näiteks rütmimuusikaklubi. Kui loodi jazziliit, siis jäigi kelder jazziklubina kasutusse. Sellest ajast on Tallinna jazzi­elu suuresti muutunud ja uusi kohti on tekkinud-kadunud pidevalt, mõned üksikud ka ellu jäänud. Reigo Ahvena mitmetest seda laadi ettevõtmistest meenuvad kontserdid Wabaduse kohvikus, samuti klubi Šahh, pühapäevane kontserdisari „Sunday Jazz” Von Krahlis jt. Tatari tänava maja nr 4 pind, millest nüüdseks on saanud Philly Joe’s (Ameerika legendaarse trummari Philly Joe Jonesi järgi), oli varem kasutusel muusikute prooviruumina (samas majas on kunagi olnud ka klaasitöökoda).
Reigo Ahven ja Marti Tärn moodustavad teineteist suurepäraselt tasakaalustava tandemi. „Tärn on inimene, kes mu maa peale tagasi toob,” räägib pigem visionääri tüüpi Ahven, keda Tärn omakorda iseloomustab kui inimest, kes on ka n-ö normaalolukorras võimeline piirideta mõtlema. „Me kõik ju teame, et kiire areng järgneb alati just segadusele ja kaosele, murrangud toimuvad just neil hetkedel, kui tekib vajadus probleeme lahendada. Mõned inimesed mõtlevad aga alati mitu käiku ette. Ma nimetaksin sellist elufilosoofiat „ahvenismiks”,” räägib Tärn muigega suunurgas, kuid on näha, et ta ei tee nalja.
Tõeliseks motivatsiooniks ja tõukeks jazziklubi käimalükkamisel sai entusiasm, millega rütmimuusikud ideega kaasa tulid. Ja mitte ainult moraalselt, vaid ka füüsiliselt ja materiaalselt: koos arutati, milline peaks olema lava, kui palju peaks olema valgust, mis värvi võiksid olla seinad. Ja mitte üksnes ei arutatud, vaid pandi käed külge. Klubist sai omamoodi rütmimuusikute „Teeme ära!” aktsioon jazzivõtmes. Sest tõepoolest, Philly Joe’s on hea näide kodaniku­algatusest ja tõestus, et inimesi saab mobiliseerida astuma samme mitte üksnes millegi vastu, vaid ka millegi poolt.
„Mõte oli ka selles, et kui inimesed on siia juba pannud tükikese iseendast, siis saavad nad ehk sellest pidurist üle, mis Eesti muusikuid pisut ehk üldisemalt kipub iseloomustama – et ei käida väljas kolleege kuulamas. Sellist gravitatsiooni on võimalik tekitada välis­pidiselt, kutsudes häid esinejaid ja tehes reklaami, aga ka seespidiselt, kutsudes muusikuid appi sünnitama, uue paiga loomises osalema ja siiamaani on see hästi toiminud,” teab Reigo Ahven.
Järjepidevus ja püsimajäämine on muidugi klubi Philly Joe’s puhul kõige olulisem. Laiemas plaanis on see küsimus seotud Eesti rütmimuusika praeguse seisuga, leiavad klubi asutajad. Rütmimuusikuid koondavast ühtsest organisatsioonist on seni olnud puudus. Umbes aasta eest asutatud rütmimuusika hariduse liit (ERHL) on kahtlemata samm õiges suunas. On’s viimati vaja lausa muusikute ametiühingut? „Ametiühing” kõlab liiga jäigalt ega sobi sellise loomingulise valdkonnaga kuidagi kokku. Gild? Miks mitte. Keskajal olid ju käsitööliste gildid,” pakub Ahven. „Selge on, et üksikisiku/eraettevõtjana on ääretult keeruline suhelda ametlike-riiklike instantsidega, taotleda raha kas või selleks, et teha noortele ansamblikoolitust,” lisab Marti Tärn. Viimased aastad on peegeldanud muutuste vajalikkust, sest rütmimuusikkond Eestis on liikunud suure hooga edasi.
Siit veel üks unistus, mille Tärn ja Ahven paljastavad intervjuuvestluse käigus. „Tegelikult näeksime me siinset maja rütmimuusikute päris oma majana,” kõnelevad mehed. „Võiks ju olla rütmimuusikutel samamoodi nagu kirjanikel, näitlejatel jne oma pesa, kus nad saavad kontsentreeritult keskenduda neile olulistele toimingutele. Nii võiks majas leida koha ERHL, samuti leidub siin ruume, mida saab kasutusele võtta kontserdisaalina.” Aga muidugi on see kõik tulevikumuusika, mille partituuri ahvenismiusku inimesed juba näikse kirjutavat.
Klubi on loodud asutajate sõnul eelkõige selleks, et just muusikud käiksid rohkem koos ja kolleege kuulamas, kuid kindlasti on klubi avatud ka kõigile teistele muusikaarmastajatele. „Meie ringi nähtamatu piir moodustub inimese tahtest: kui inimene on tõeline säärast laadi muusika armastaja, kui tal on vankumatu soov suhteliselt kehva eestimaise ilmaga näiteks hilissügisel minna kodust välja, et kuulata elusat jazzi, siis ta kuulub juba sellesse ringi. Ja selliseid inimesi on.” Kindlasti aga ei kavatse klubi hakata panustama suurde reklaami. Parim reklaam liigub suust suhu.
Ka programmi koostamise kohta on Ahvenal ja Tärnil oma nägemus. „Paljudes kohtades on programm kuus kuud ette teada. Meie tahame aga olla paindlikud – kokkulepe muusikutega võib sündida vaid nädal aega enne kontserti. See aga ei tähenda, et regulaarsust üldse ei ole, nii näiteks korraldab meil juba praegu regulaarselt kontserte jazziliit,” seletavad Tärn ja Ahven.
Üks märgilisi sündmusi klubi seni veel üsna lühikeses ajaloos oli „Jazzkaare” festivali lõpujämm, kuhu saabusid samal õhtul Tallinnas Pat Metheny bändi koosseisus mänginud maailmanimed Chris Potter ja Ben Williams. Nende kohalolek ei piirdunud üksnes seltskondliku jutuajamisega, vaid nad astusid ka lavale ja mängisid koos Eesti muusikutega. Välisesinejaid astub klubi laval üles igal kuul.
Intervjuu käigus liigub jutt ka vältimatule majanduslikule küljele. On selge, et piletitulu moodustab klubi sissetulekust marginaalse osa. Aeg-ajalt renditakse ruum välja, aga leidub ka inimesi, kes soovivad lihtsalt heast südamest ja missioonitundest jazziklubi toetada. Nimetatagu seda siis metseenluseks või kuidas tahes. „Investeerimisfaasis teab iga ettevõtja, et on vaja väetada selleks, et taim hakkaks kasvama. Eks me oleme siia päris palju investeerinud. Kultuurkapital, hasartmängumaksunõukogu on palju aidanud. Ja muidugi muusikud,” räägivad mehed.
„Olgem ausad – enamik kontserdipaiku on Eestis elus ainult tänu dotatsioonile. Ma ei kujuta ette, kui palju peaks maksma pilet, milline on kontserdi korraldamise n-ö omahind ühel ERSO kontserdil, kui mõelda kõigi kaasnevate kulude peale. Meie klubi on sündinud idealismi vaimus. Kui me mõtleksime vaid ellujäämise peale, siis ei korraldaks me siin kindlasti selliseid nišikontserte, pigem muretseksime baari käibe pärast,” ütleb Tärn.
„Me tahaksime, et see koht kestaks. Rohkem kui poole aasta jooksul, mil oleme tegutsenud, on meil esinenud juba sadu inimesi, lühikese aja jooksul oleme jõudnud päris kiirelt areneda ja mõndagi korda saata,” võtab Ahven kokku: „Ma ei salga, et meie eesmärk on saada tippjazziklubiks, mis poleks tuntud mitte ainult Eestis, vaid ka väljaspool meie riigi piire. Näen seda klubi pigem manifestina. Siia on oodatud kõik, kes soovivad kogeda jazzi ja näha jazzmuusikuid toimetamas nende naturaalses keskkonnas.”
Pärast intervjuud klubist välja astudes jääb silm pidama klubi ilmselt kõige hinnalisemal atribuudil, lava servas asetseval uhiuuel kontsertklaveril. Klubi luues teadsid nii Tärn kui Ahven, et õiges jazzi­klubis algab kõik korralikust klaverist, ja nüüd ongi see unistus täitunud tänu headele kontaktidele Estonia klaverivabrikuga. Tõepoolest – seal, kus mõned inimesed ütlevad „ei saa”, „ei viitsi”, „pole mõtet” või „niikuinii ei tule sellest midagi välja”, teised lihtsalt lähevad ja teevad. Vaikselt, ilma suurema kärata.