30 aastat pärimusmuusika kõrgharidust Eestis

Anneli Kont: „Rahvakapellide tegevuses oli pärimusmuusikast saanud lavakunst. Saime aru, et pärimusmuusikat tuleb õpetada kõrgkoolis – ilma toeta oleks valdkonna ellujäämine olnud küsitav.“

TARMO NOORMAA

Tänavu möödub 30 aastat sellest, kui Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias (TÜVKA, tollal Viljandi kultuurikolledž) loodi pärimusmuusika eriala ehk Eestis hakati õpetama kõrgemal tasemel pärimusmuusikat. Kutsusime Viljandis 8. oktoobril, pärimusmuusika lõikuspeo esimesel päeval kokku eriala alusepanijad ning algusaegade ja praegused eestvedajad, et arutleda pärimusmuusika õpetamise vajaduse üle kõrgkoolis, vestelda üliõpilaste ootustest ja eriala väärtustest siis ja nüüd ning ka takistustest, mis on tulnud eriala õpetamisel ületada.

Vestlusringis osalevad pärimusmuusika eriala looja Ene Lukka-Jegikjan, nõu, jõu ja abiga eriala ja õppekavade loomise juures olnud Anneli Kont ning kateedrijuhataja ametit pidanud Celia Roose. Vaadet praegu erialal õpetatavast lisab TÜVKA muusika õppekava programmijuht Marko Mägi.

Rääkige palun alustuseks pärimusmuusika eriala loomise lugu.

Ene Lukka-Jegikjan: Minu mõte, unistus ja usk oli, et noored tunneksid oma pärimuskultuuri, sealhulgas pärimusmuusikat, mängiksid ja laulaksid meile omast muusikat, et pärimusmuusika oleks eesti muusikaelu loomulik ja tunnustatud osa. Seda siis mitte ainult ja eelkõige laval, vaid elu tähtsündmustel, ka lihtsalt niisama omaenese rõõmuks ja eneseväljenduseks, et pärimusmuusika saaks võimsaks loovuse allikaks. Et muusikakooli lõpuga ei lõpeks musitseerimine. Rahvamuusika kateedri loomine ei olnud peamine eesmärk. Eesmärk oli pärimusmuusika valdkonda sügavamalt avada ja noori heade eeskujude kaudu eesti ainulaadse rahvamuusikaga nakatada. Ma ei oska pilli mängida ja laulan enda rõõmuks, seega sai minu rolliks eriala loomise juures võimalikud õpetajad-eeskujud ära rääkida.

Eesti pärimusmuusika vägi jõudis minuni tänu ehedale ja vägevale meeste­laulule Jaan Toomingu lavastustes „Kihnu Jõnn“ ja „Rahvasõda“, kus Mikk Sarv oli õpetanud rahvalaule. Samuti kõnetasid mind sügavalt Setomaal käigud ja seal kuuldud setode laulmine ning 1988. aastal vendade Johansonide kutsel iiri muusikute külaskäik Eestisse. See, kuidas iiri noored mängisid oma muusikat, oli nii ehe ja võimas, et tekkis kadedustunne. Miks meil midagi sellist pole? Mõistsin, et tuleb midagi teha, et ka meie noored tunneksid ja mängiksid oma muusikat sellise veenvuse, uhkuse ja kirega.

Kristjan Toropi soovitusel jõudsin Anneli Kondini, kes sel ajal õppis Sibeliuse akadeemias. Anneli oli kohe nõus kaasa lööma ja tuli tugeva plaaniga – õppekavad ja õppejõud, kel oli nakatav, loov ja avar suhtumine rahvamuusikasse. Tema hoiakud ja isegi kõneviis oli meie meelest vaba maailma oma ning tõi majja hoopis teist laadi vaimsuse. Esimeste julgete õpetajate seas olid Tuule Kann, Ants Johanson, Celia Roose ja väga palju teised.

Celia Roose: Ene, lisaks ärarääkijale oli sul veel üks tähtis roll. Võtsite ju tollal Leedu konservatooriumist õpetama tulnud Tuule Kanniga üliõpilased ja viisite nad kohe pillimeeste ja traditsioonitundjate juurde nii Eestis kui ka välismaal.

Lukka-Jegikjan: Ka endised üliõpilased on tõesti välja toonud, et väljasõidud küladesse pillimeeste ja laulikute juurde muutsid nende mõttelaadis nii mõndagi. Mäletan, kui esimese lennuga läksime Setomaale ja Ando Kiviberg ütles, et tema bussist välja ei tule, sest seto kile lauluhääl ei ole tema kõrvade jaoks. Astunud aga Värska jüripäeval seto kultuuriruumi – usun, et Ando süda oli võidetud ka seto rahvalaulule.

Peale selle on muidugi tähtis see kuulus minek Rootsi Faluni folkmuusika festivalile, millest esimene lend räägib legendiks saanud lugusid. Seal nägime, kuidas pilli mängitakse enda jaoks ja ka enda pärast peaaegu iga põõsa taga ning lõppematult, mitte ainult siis, kui tuleb lavale astuda ja esineda. See tohutu pilli­meeste vägi nautlemas oma muusikat oli imeline. Sellel festivalil sai otsustatud Viljandi pärimusmuusika festivali sünd.

Miks üldse tekkis vajadus pärimus­muusikat kõrgkoolis õpetada? Tahes-tahtmata tekitab see forsseeritud oleku ja on pärimusmuusika loomuliku põlvest põlve arenguga vastuolus. Kas koolis õpetamine ja selle võrra ehk ehedusele lõivu maksmine on seda väärt?

Anneli Kont: Siin peab teadma nõu­kogudeaegsest rahvamuusika olukorda. Kultuur, kaasa arvatud rahvamuusikud, oli kontrolli all. Koonduti kapellidesse, kus tuli noodist mängida nii, nagu keegi oli ette kirjutanud. Olime Celiaga selleks ajaks olnud mõnda aega Leigarites ja seal oli õnneks natukene vabam olukord: tantsides ja pilli mängides tähtsustati individuaalsust. Peale selle ka eluline aspekt: folklooriliikumine ja kodukoha kultuuri armastus kasvas 1980ndate aastate lõpul mühinal.

Meil õnnestus 1980ndate lõpus käia Rootsis ja Norras, Saksamaal ja Soomes festivalidel, kus kohtasime eluspärimust, mis Eestis oli sel ajal surutud teise vakku. Siin oli pärimusmuusikast rahvakapellide tegevuses selleks ajaks saanud lavakunst. Noorte seas pärimusmuusika järjepidevust ei olnud. Siis saime aru, et pärimusmuusikat tuleb hakata õpetama kõrgkoolis, sest ilma toeta oleks valdkonna ellujäämine olnud küsitav.

Lukka-Jegikjan: Teades, et pärimusmuusikaõppeks on parim viis pillimees pillimehelt õpe – olgu see siis oma küla pillimees või pereliige –, oligi meie eesmärk otsida loodavasse kateedrisse kõige paremad eeskujud, kes tol ajal Eestis olid, ja veel juurde laenata Soomest, Rootsist, Norrast ja Belgiastki. Rahvamuusikaõppes oli tähtis luua võimalikult autentne õhustik. Nii läkski: nakatuti just elavatest pillimeestest, nagu Ants Taul, Aare Koppel, Aivar Teppo, Kurt Lindblad ja paljud teised, seejärel ka arhiividest leitavatest vägevate pillimeeste salvestistest, mis said tänu noortele muusikutele uue elu. Sügavamat taustateadmist viisid noortele folkloristid, rahvamuusika uurijad Vaike Sarv, Ingrid Rüütel, Igor Tõnurist, Mare Kõiva, Ain Sarv ja teised.

Kont: Pärimusmuusika õpetamisel oleme silmas pidanud kahte ideoloogiat. Esimene on, et istutakse koos elava eeskujuga ja õpitakse temalt. Teine – ja mitte sugugi vähem tähtis –, et noored mängivad omavahel ja sealt tekib hoopis teine energia. Kõrgkoolis on vaja, et need kaks aspekti saaksid kokku, ja seda me ka püüdsime saavutada.

Marko Mägi: Ühe aspekti tahaksin veel välja tuua. Kui klassikalise muusika kõrghariduse traditsioon Eestis lähtub Peterburist, Moskvast ja ka Saksamaalt, siis pärimusmuusika hariduse traditsioon tugineb meil Skandinaavia maade eeskujule ehk ennekõike kuulmise järgi õppimisele, mis jõudis Eestisse Anneli Kondi tegevuse kaudu. Kuulmise järgi ehk ilma noodita mängimine on teiste žanrite viljelejatele harjumatu ja see on ka üks põhjus, miks pärimusmuusika õpe ei ole siiamaani meie muusikakoolides läinud käima nii suure hooga kui sooviksime.

Mis on olnud TÜVKA kui institutsiooni roll pärimusmuusika õpetamisel ning milliseid väärtusi ja oskusi soovisite algusajal üliõpilastele edasi anda? Kas need väärtused on praegugi alles?

Roose: Peamine on olnud hea pillimängu- ja rahvalauluoskus, samuti oskus kuulmise järgi mängida ja ka variatiivsus. Läbi aegade on selle eriala juures rõhutatud üksikmängija julgust ja jutuvestja rolli pillilugudes, samuti traditsiooni tundmist ja iseenese panekut mängitava muusika sisse.

Mul vedas sellega, et kui kateedri­juhatajana alustasin, tuli kompaktne, hea tasemega kamp üliõpilasi: Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago (nüüd Mägi), Anu Taul, Elo Kalda ja Astrid Böning (nüüd Nõlvak) ning sellega seoses toimus ka õpetatavas kvalitatiivne hüpe. Siiski pean vajalikuks märkida, et kõik üliõpilased on selle eriala arengus olnud ülitähtsad. Ka need, kellest ei ole tulnud suuri nimesid, on igal juhul panustanud eriala kvaliteeti.

Mägi: Umbes sellest ajast saati, kui see Celia mainitud kursus tuli ja lõpetas, ei saa vaadata pärimusmuusika õpet eraldi Viljandi pärimusmuusika festivalist ja sinna juurde tekkinud Eesti pärimusmuusika keskusest. Festivalil esinemisest sai üliõpilaste suur unistus. Soov jõuda Viljandi folgi lavadele mängima motiveerib siiani saama paremaks pilli­meheks.

Lukka-Jegikjan: Võtsime vastu ka õpilasi, kel puudusid igasugused teadmised pärimusmuusikast, neid, kel ei olnud varem võimalustki pilli õppida või oli see teadmine vähene ja keda tavapäraselt ülikooli vastu poleks võetudki. Ka nendest on saanud ägedad muusikud ja head õpetajad.

Kont: Just. Peale selle oli meil suhtumine, et iga üliõpilast väärtustatakse, hoitakse, kaasatakse ja püütakse aidata ning tänu sellele sai pärimusmuusikutest nii-öelda perekond.

Lukka-Jegikjan: Seda meile tõesti öeldi ka kõrvalosakondadest, et pärimusmuusikuid imetletakse ja kadestatakse. Meie olime perekond: oma olemasolu tõestamiseks demonstreerisime oma tegemisi igal pool, kus saime, ning pillimäng – sest pärimusmuusikud mängisid ju igal pool, mitte ainult eksamil ja laval – kostis ka koridoridesse ja teistesse tubadesse. Selline õhin ja muusikavaimustus on tänapäeva noorte seas täpselt samasugune!

Mägi: Õnneks on tõesti seniajani nii, et ka praegu muusikaosakonnas teistes valdkondades õppijad vaatavad pärimus­muusikuid kadedusega, sest neis on alati elu ja jõudu. Ka tänapäeval võtame vastu musikaalseid noori, kel puuduvad põhjalikud erialased teadmised. Just sellepärast, et Eesti lastemuusikakoolides ei ole pärimusmuusikaõpe nii laialt levinud ja soovime kampa saada iga huvitatud noore.

Roose: Olen elu jooksul mitmesugustes projektides ja lavastustes kaasa löönud. Ikka on nii, et kui keegi oskab pidutseda, siis on see pärimusmuusik. Ükskõik mis pidu on: kui pärimusmuusikud on kambas, siis ikka pill mängib ja alati läheb pidu kohe käima. Pärimusmuusikud teavad väga hästi, milline üks õige pidu on.

Millised on tänapäeval takistused, et õpetada pärimusmuusikat kõrgemal tasemel?

Mägi: Minu meelest tänapäeval suuri ja ületamatuid takistusi ei ole. Algusest peale on olnud eesmärk, mida peame ka praegu silmas, et praegu õppivatest noortest saaksid omakorda õpetajad. See on 30 aasta jooksul väga hästi õnnestunud ja toimib ka praegu. Paar aastat tagasi tegime (TÜVKA) muusikaosakonna lõpetanute hulgas küsitluse ja uurisime, mis tööd nad nüüdseks teevad, ja väga suur protsent töötab praegu ühel või teisel viisil pedagoogina. Ka pärimusmuusikutest on enamik kusagil Eestimaa peal lapsi õpetamas. See ongi meie suur eesmärk. Ka erialale vastuvõtul ei ole meie eesmärk, et kõik esineksid lõpuks Viljandi pärimusmuusika festivali pealaval, vaid see, et pärast lõpetamist mindaks Eesti pärimus­muusikat õpetama Antslasse ja Hiiumaale ja teistesse paikadesse.

Kont: Alguses pedagoogikat õppekavas ei olnud, sest me ei osanud selle väljavaadet näha. 1992. aastal toimus küll esimene pärimusmuusika laager, aga pedagoogika kui aine ei tulnud väga kiirelt, sest me ei uskunud, et pääseme oma õppekavaga lastemuusikakoolidesse.

Roose: Eelmise sajandi lõpus, kui olin kultuurikolledži rahvamuusika kateedri juhataja, käisin muusikakoolide liidu kokkusaamisel ja palusin sõna, et rääkida pärimusmuusika õppimise võimalustest muusikakoolis. Mulle anti kolm minutit. Tollal ei suudetud seal minu räägitut vastu võtta, aga ometi algas sealt pärimusmuusika vaikne tilgutamine eri institutsioonidesse. Käisime üliõpilastega muusikakoolides õpitubasid tegemas, ka Otsa ja Elleri muusikakoolis. Nägime õpilaste säravaid silmi, kui nad kuulmise järgi rahvamuusikapala kiirelt selgeks õppisid. Siis tuli Eesti noorsootöö keskusest ettepanek koostada muusikakoolidele pärimusmuusika näidisõppekava. Moodustasime eri pillide toimkonnad, samuti ajaloo ja teooria ainete tarvis. Toimkonnad tegid väga põhjalikku tööd ja nii valmis 2005. aastal näidisõppekava pärimusmuusika muusikakoolidesse viimiseks. Sama aasta sügisel avati Võru muusikakoolis juba pärimusmuusika osakond.

Mägi: Nüüdseks on meil tõesti seis, kus suurem osa ansambli Untsakad liikmetest on muusikakoolide direktorid. Siiski pean rõhutama, et Eesti muusikakoolides üldiselt, näiteks suurlinnades, ei lähe pärimusmuusika õppekaval siiani hästi, nii et tööpõld on veel lai.

Lukka-Jegikjan: Samal ajal on meil riigikoolide kõrvale tekkinud ka alternatiivseid võimalusi, näiteks suurepäraselt tegutsev ja silmapaistev Mooste rahvamuusikakool, mida juhivad pärimusmuusikud Krista ja Raivo Sildoja. Pärimusmuusikaõppe juures on suur tähendus keskkonnal, et see oleks tervikuna toetav.

Kuhupoole pärimusmuusika eriala praegu liigub? Kuidas positsioneerite pärimusmuusika õppe haridusmaastikul?

Mägi: Kui vaadata pärimusmuusikaõpet kõrgemal tasemel, siis see on edukalt käivitunud Elleri koolis ja Otsa koolis tehakse nüüd esimesi samme. Eesti muusika- ja teatriakadeemias ei ole ehk kõik nii õnnestunult läinud, aga toimib ka seal. TÜVKAs on viimastel aastatel seitse-kaheksa inimest igal kursusel ja selle eriala tervis ei ole halb. Siin on tähtis roll ka pärimusmuusika keskusel. Võib öelda, et see eriala on nüüdseks juba kahe organisatsiooni (TÜVKA ja Eesti pärimusmuusika keskuse) hoitud ja toetatud. Pärimusmuusika keskuse poolel toimib väga hästi „Eesti etno“ liikumine, kus muu hulgas õpetatakse meie akadeemia tudengeid juhendajateks. Eriala arengut toetab märkimisväärselt ka kultuuriakadeemia ja pärimusmuusika keskusega koostöös tehtav suur projekt, mille siht on üldhariduskoolide jaoks pärimusmuusika digitaalseid õppematerjale välja anda.

Muretsema paneb meid alati see, kas järgmisel aastal ikka astub sama palju erialale sisse, ja eks on ka neid, kes ei lõpeta kooli. Tahan rõhutada eespool öeldud Anneli mõtet, et noored peavad saama ka omavahel mängida – see nakatab peale vanalt meistrilt õppimise. See sünergia, mis kõrgkoolis tekib, mõjutab nii, et isegi kui mõnel jääb kool pooleli, siis ta on siseringis sees, kuigi ei ole diplomit saanud. Viljandis toimub ju ka „Eesti ring“ (oli 5. – 9. X), kus nelja pärimusmuusikat õpetava kooli (Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool, Heino Elleri muusikakool, EMTA, TÜVKA) tudengid on kõik koos, õpivad ja harjutavad, vahetavad kogemusi ja jämmivad. Nii see tsunftitunnetus tekib ja annab elujõudu.

Roose: Minu meelest on ka muusika- ja teatriakadeemias pärimusmuusika õpetamisega juba väga hästi. Ja tõesti, siin Viljandis „Eesti ringil“ olles ja praeguseid õppureid vaadates ütleksin noore lõõtsamängija Mihkel Sildoja sõnadega: „Olen pärimusmuusikaga tegelenud, bändi teinud ja ise pilli õppinud ning oma seltskonnaga jämminud, aga nüüd siin ma näen, kui palju meid on!“ Minu meelest see on äge! Kunagi soovisime, et pärimusmuusika õpetamine jääks Viljandisse, aga ma leian, et on hea, et pärimusmuusikaõpe on üle Eesti laiali – nii on meil tekkinud üle-eestiline võrgustik.

Kui panna kõrvuti külapillimees ja kõrgharitud pärimusmuusik, siis mille poolest nad erinevad?

Kont: Külapillimees mängib seda, mida tema oskab ja teab.

Tarmo Noormaa: Seda mängivad ju kõik.

Kont: Külapillimees mängib just seda, mis on tal seal kohapeal ja seal­samas, seotud tema eluga. Kõrgharitud pärimusmuusik peab oskama seda näha ja tähele panna, isegi kui ta ei oska kohe järele teha. Noor pillimängija peab vaatlema, õppima, analüüsima ja külapillimehe oskused omale selgeks tegema. Seejärel võtab ta ette järgmised pillimehed ja kordab nendega seda kõike samamoodi. Nii tekib tal mitme pillimehe pagas. Tänu sellele ongi kõrg­haritud pillimängija huvitav, et tal on vaid talle omane pagasikomplekt.

Seda võib võrrelda näiteks klassikalise muusika meistriklassidega. Klassikalist muusikat õpitakse tavaliselt juba lapsest peale ja 18–25 aasta vanuselt minnakse kusagile maailma meistriklassi. Neil on tugevad standardid, nagu ka džässis. Pärimusmuusikas hinnatakse aga palju enam isikupära.

Mägi: Nii on. Kultuuriakadeemia on Tartu ülikooli osa. Nii peab tudeng olema ka humanitaarvallas kõrgelt haritud ja seetõttu peab ta läbima mitme­suguseid teoreetilisi baasaineid. Akadeemias oleme baasainete tundides teadlikult omavahel sassi ajanud džäss-, rütmi- ja pärimusmuusikud ning see ongi toonud meile curlystringsid, trad­attackid ja teised. TÜVKA üks fenomen ongi see plahvatusohtlik kokteil, mis tekib džäss-, rütmi- ja pärimusmuusikute kokkupanekul.

Kas teie algne unistus on täitunud?

Lukka-Jegikjan: Kuhjaga! Rohkem, kui ehk oskasin oodata. Noored mängivad suurtel lavadel Eestis ja välismaal, aga ka oma rõõmuks, nii ehedalt kui ka muul viisil. Enamikust lõpetajatest on saanud ka õpetajad ja eestvedajad – just eeskujud õpetajana, kelle käest on midagi õppida, et olla sama hea muusik. Säravad noored pillimängijad ja lauljad on muusikaõppeks parimad innustajad. Peale selle et pillimäng ja rahvalaul levib laialdaselt pillilaagrites, koolides, klubides, kodudes ja rahvalikel tähtpäevadel, valmistatakse ka ise pille. No mida veel soovida? Et see kõik jätkuks!

Kont: Ene on alati olnud suurem visionäär kui mina. Ma ei osanud tol ajal ette kujutada, mis saama hakkab, ja eks mul olid eriala loomise juures rohkem praktilised ülesanded. Küll aga olen alati väga uhke, kui kuulen Soomes eesti pärimusmuusikutest.

Jälgin Eesti kultuuripõldu huviga ja näen, kui palju nähtavam see on võrreldes Soomega riigi- ja erameedias. Seal on see kõik tagaplaanil. Ja kuidas siin regilaulu kaasa lauldakse või üheskoos pilli mängitakse! Viljandi pärimusmuusika festival on nüüdseks nii tuntud igal pool, ka Soomes – ja mitte ainult rahvamuusikute seas. Kaugemalt vaadates paistab mulle, et kui oled eestlane, pead esiteks osalema kultuuriüritustel ja teiseks olema vähemalt mingisuguse spordivõistkonna fänn. Eestis on kultuur kõrgel kohal, mujal ollakse palju leigemad.

Mägi: Nii tore, et sa niimoodi näed üle lahe. Meil ei ole alati sama pilt. Pärimusmuusika maine on Eestis tõesti hea. Praegust olekut võib isegi kutsuda kestvaks buumiajaks. Pärimusmuusika on muutunud parketikõlbulikuks: kuuleme seda presidendi vastuvõtul ja riigivisiitidel, on tuntud ja armastatud bände jne. Keskmise eestlase juubeli tähistamisel on aga veel arenguruumi, et see saaks meie elu osaks: lõõtsa ehk juba näeme, aga torupilli ja ehedat pärimusmuusikat vähem. See õigustab ka pärimusmuusika eriala olemasolu koolides.

Roose: Olen Anneliga nõus. Minulgi ei olnud tohutut visiooni, mul on olnud missioon hoida, olla hoidmise juures. 1997. aasta sügisel tulin kateedrisse kolmeks aastaks asendajaks, aga olen siiani jäänud just hoidmissooviga. Mul oli kunagi kogemus Iirimaal, kui olime seal külas ja kohtusime ühe paljulapselise perega, kes kõik korraga võtsid tinaviled taskust välja ja hakkasid mängima. See ei olnud ettekavatsetud esinemine või ettevalmistatud number, vaid loomulik ja lihtne musitseerimisvorm. Sinnani võiksime jõuda küll.

Jagage meiega lõpetuseks üks pärimusmuusika erialaga seotud lugu.

Mägi: 2001. aastal tulin Viljandi kultuuri­akadeemiasse õppima džäss­muusika erialale ja võtsin ette ühe Otepää rahvalaulu, et teha sellest seade koos Andre Maakeri ja Karl Laane­kasega. Akadeemia peamajas püüdis mu kinni toona veel Jaago perekonnanime kandev Cätlin ja küsis, miks ma teda ei võta kampa seda lugu mängima. Ma siis võtsin ja praeguseks olen ta võtnud ka omale naiseks.

Roose: Rahvamuusika kateedrit juhatades tuli vastu võtta igasuguseid otsuseid, kuid üks keerulisemaid oli see, kui pidi otsustama noore inimese saatuse üle. Ühelt poolt olid kriitilised pilgud väljastpoolt kaalumas, milline on kultuurikolledži tase rahvamuusika õpetamisel, ning teiselt poolt tuli õpetada ja kasvatada noori, kes laseksid särada sel kõigel, mis nad koolist on saanud. Üks eriti riskantne otsus ühelt vastuvõtueksamilt on alati meeles ja alati kaasas sedalaadi otsuste tegemisel. Üks noormees, kelle oskused olid kõrgkooli muusikaerialale astumiseks liiga napid, tuli siiski. Tal oli kaasas kaks pärimusmuusikapala ja väga emotsionaalne isiklik lugu, mis sai tema vastuvõtmisel kaalukeeleks. Minul oli südames hirm, kuidas me tema oskused järele tõmbame – ja siin loeb muidugi väga palju üliõpilase tahe. Praeguseks on see noor mees pärimusmuusika valdkonnas väga kõrgel kohal juhtimas vägesid, samal ajal ka väga meisterlik lõõtsamees.

Kont: Nüüd, kus ma enam õpetamistöös ei osale, käin ikka, kui võimalus on, kontsertidel. Vahel isegi, kui keegi esinejatest mind märkab, on läbi mikrofoni kuulda olnud: „Oi, õpetaja!“ On ikka soe ja uhke tunne hinges küll, et osake minu tööst paistab ja kuuldub praegu nende muusikute poolt ning publik – kõik need inimesed – naudib seda!

Lukka-Jegikjan: Minu lugu on väga tähenduslik ja õpetlik. See oli teise Viljandi pärimusmuusika festivali tegemisel, kus meil oli nõupidamine, keda võiks esinema kutsuda. Nagu ikka, raha oli vähe, aga taheti ikka parimaid bände nii Iirimaalt kui ka Rootsist. Mina vanema inimesena ütlesin noortele korraldajatele, et võib-olla ei pea neid kõige kallimaid võtma, kui eelarve ei luba. Äkki lepime mõne vähemtuntud kooslusega. Ando (Kiviberg) ütles mulle siis: „Mitte mingil juhul! Festivalile sobivad vaid kõige paremad ja viimase peal esinejad.“ See on olnud mulle kõige tähtsam edasiviiv jõud, et vähemaga ei lepita ja kvaliteedi arvelt kompromisse ei tehta.

Celia Roose asus Viljandi kultuurikolledžisse rahvalaulu õpetama 1992. sügisest. Aastatel 1997–2003 pidas ta rahvamuusika kateedri juhataja ametit, 2001–2002 töötas muusikaosakonna juhataja kohusetäitjana. Celia töötab TÜVKA pärimusmuusika eriala õppejõuna praegugi.

Anneli Kont alustas tööd 1990. aastal kultuurikoolis. Eriala avati 1991. aastal Viljandi kultuurikolledžis. 2010. aastani oli Anneli eriala õppejõud. Tema ained olid viiul, hiiurootsi kannel, ansamblimäng, noodistamine, rahvamuusika analüüs, soome-ugri rahvaste muusika, rahva­muusika pedagoogika, viiuli õpetamise metoodika ja lõputööde juhendamine.

Marko Mägi alustas kultuuriakadeemia juures tööd 2002. aastal õppejõuna-eksternina. 2015. aastast on Marko TÜVKA muusika õppekava programmijuht.

Ene Lukka-Jegikjan tuli tagasi Viljandi kultuurikooli 1990. aastal, et pärimuskultuuri ained kogu koolile sisse viia. 1991. aastal sai Ene äsja kõrgkooliks saanud Viljandi kultuurikolledži rahvamuusika ja folkloorikateedri juhatajaks. Ta õpetab Viljandis külalisõppejõuna siiamaani, tema peamised teemad on rahvalaul ja kombestik.