Ajas kulgeva kunsti õpetamine

Olavi Kasemaa: „On nii teraseid poisse ja tüdrukuid, kes oskavad üllatada oma küsimusega. See aeg on olnud kasvamine koos tudengitega.“

ÄLI-ANN KLOOREN

Sel sügisel saab 40aastaseks Eesti muusika- ja teatriakadeemias professor Olavi Kasemaa asutatud saksofoniklass. Tähtpäeva pidi tähistatama kontserdiga „101 suures saalis. EMTA saksofoniklass 40“, aga praegune ebakindel olukord mõjutas ka seda üritust ja lõpuks tuli see hoopis ära jätta. Loodetavasti kontsert siiski kunagi toimub, et vääriliselt tähistada suurt tööd, mida saksofoniklassis on neljakümne aasta jooksul tehtud. Sellest tööst, aga ka saksofoni ajaloost ja õpetamisest rääkisime professor Olavi Kasemaaga.

Räägime alustuseks saksofonist. Pillil juba iga on, aga ikka veel võib ette tulla suhtumist, et tegemist on instrumendiga, mis akadeemilisse muusikasse hästi ei sobitu. Saksofonil on küljes ka kerglase instrumendi märk, milles oma süü on tema populaarsusel tantsu- ja džässorkestrites.

Saksofon tekkis XIX sajandi II veerandil, mis oli murdeline aeg instrumentaalmuusika ajaloos. Siis kromatiseeriti vaskpillid ning puupillide osas toimus mitte evolutsioon, vaid revolutsioon. Selles ajaraamis sündiski saksofon. Belgia pillimeister Adolphe Sax konstrueeris saksofonide perekonna just orkestripillidena kahes häälestuses: Es ja B puhkpilliorkestri ning F ja C sümfooniaorkestri jaoks. Kui Sax tuli Pariisi, võitis ta konkursi ooperiteatri klarnetimängija kohale, aga talle oli vastuseis nii suur, et orkester esitas direktorile ultimaatumi: kas Sax või meie kõik. Nii ei pääsenudki ta ooperiorkestrisse tööle, vaid asus juhtima sõjaväeorkestrit, kus võttis kasutusele saksofoni. Sümfooniaorkester oli liiga valmis ja sellel oli sajandipikkune repertuaar, kõik pillid olid kinnistunud, kuulajad ja heliloojad tämbritega harjunud ning saksofonile ei leidunud esialgu sümfooniaorkestris kohta.

1857. aastal hakkas Adolphe Sax õpetama saksofoni Pariisi konservatooriumis, kuid see lõppes 1870. aastal Prantsuse-Preisija tõttu. Koolitus läks aga edasi Belgias, seal toimusid isegi regulaarsed klassikalised konkursid ja saksofon arenes samamoodi nagu teised puhkpillid. Euroopas tekkis tugev sümfooniline kool. Algul mängiti klarneti sarnaselt ilma vibraatota ja sirge tooniga, aga nõutav oli puhas intonatsioon, ilus kõla – nii nagu teistelgi pillidel.

XX sajandi I poolel jõudis saksofon ka Euroopa tantsu-, kabaree- ja filmimuusikasse ning nüüd oli siis korraga Euroopas kaks saksofoni mängumaneeri. Heliloojad hakkasid kirjutama saksofonile mõlemal viisil: kellele meeldis džässilik maneer, kasutas seda, teised aga võtsid saksofoni kui klassikalist instrumenti.

Vähem on räägitud sellest, et esialgu ei saanud saksofon populaarseks mitte džässis, vaid tsirkusemuusikas. Klounid avastasid kõikvõimalikud priiksud-prääksud, slap tonguing’i, glissando’d, naerva saksofoni – pilli võimalused, mis sobisid klounidele, olid väga suured. Džässis võeti saksofonirühm kasutusele alles 1940. aastatel, kui tekkisid suured svingorkestrid. Varasemates diksiländi­orkestrites oli saksofon asenduspilliks, muidu olid ikka klarnet, trompet, tromboon.

Olavi Kasemaa: „Õpetaja peabki selgeks õpetama kaanonid, siis laskma areneda ja suunama isiksuse kujunemist.“

Erakogu

Kuidas saksofon Eestisse jõudis, ei ole täpselt teada, aga olen leidnud 1880. aastate ajalehest Valgus kuulutuse, kus kirjutati, et uus pill – saksofon – on jõudnud Eestisse. Ja XX sajandi algul likvideeritud Narva Vladimirski muusikakooli inventari nimekirjas oli kaks saksofoni. Aga peamiselt jõudis saksofon siia ikkagi 1920. aastatel tantsumuusika kaudu. Teise maailmasõja ajal võeti saksofon tantsuorkestrist ka puhkpilliorkestrisse. Pärast sõda oli üks esimesi kollektiive, mis asutati filharmoonia juurde, just puhkpilliorkester. Selle saatus oli huvitav, algul mängiti palju puhkpillimuusikat, tasapisi aga orkester nagu pooldus, tekkis kaks koosseisu: üks oli estraadi- või džässorkester, millega mängiti rahvale ajaviite- ja tantsumuusikat, ning teine, suurem, millega esitati vajalikku riigimuusikat.

Nii nagu Hitler, nii ka Stalin põlgas saksofoni ning alates 1947. aastast, mil algas külm sõda USA ja Nõukogude Liidu vahel, oli saksofon siin põlualune pill. Eesti Raadio estraadiorkestris olid saksofonimängijad teiste pillide peal ja palgalehel võisid nad olla näiteks akordionimängijana, aga tegelikult mängisid salaja saksofoni ikka edasi.

Kuidas on arenenud klassikalise saksofoni õpetamine ning kuidas tekkis idee avada saksofoniklass Tallinna konservatooriumis?

1930. aastate lõpuks oli Euroopas kaks väga tugevat saksofonimängijat – prantslane Marcel Mule ja Saksamaal juudi päritolu Sigurd Raschèr. Need kaks suurt meest olid üpriski erinevad, kasutasid eri instrumente, neil oli erinev kõla ja erinev mängumaneer. Raschèr emigreerus Hitleri tõttu Ameerikasse ja tema ümber tekkis seal klassikaline koolkond. Ta asutas kvarteti, mis tegutseb siiani, seal mängis ka tema tütar, ning hiljuti esinesid nad Eestis. Mule aga avas 1942. aastal Pariisi konservatooriumis saksofoniklassi. Peagi avati sellised klassid ka teistes riikides ning saksofonist sai klassikaline pill, mida õpetati kõrgema astme õppeasutustes. Kui saksofon oli jälle Nõukogude Liidus lubatud, avati saksofoniklassid ka Moskvas. See, et ma sain Tallinna konservatooriumis avada saksofoniklassi, oli õnnelik juhus. Esimene õpilane oli 1980. aastal Villu Veski, keda ei tahetud klarnetiosakonda vastu võtta ja siis tuligi idee avada saksofoniklass. Enne teda oli Valdur Neumann lõpetanud saksofoniõpingud muusikakeskkoolis, nii et temast sai selle eriala teine tudeng. Suhtumine uude osakonda ei olnud sugugi roosiline: üks vana pillimees ütles mulle, et saksofoni ei õpita, saksofoni mängitakse. Kui ta nägi mind harjutamas, tõmbas ta mul isegi noodid lõhki. Ma kleepisin need küll hiljem kokku ja jätsin mälestuseks. Pille ka algul ei olnud, Villu mängis Leningradi tehase pilliga, nägime suurt vaeva, et sellest heli kätte saada. Mitte midagi ei olnud, alustasime täiesti nullist, aga kõik käis tohutu entusiasmiga. Võin öelda, et 40 aastaga on suhtumises ikka väga palju muutunud.

Kuidas on saksofoni erialal lood järelkasvuga?

Seda on, aga mitte küll rohkearvuliselt. Taasiseseisvumise järel on piirid lahti läinud, paljudel on meeled hajevil ja laiali. Kui rääkida üldisemalt, siis mõni käib pillikast kaenlas mööda Euroopat ja otsib imeõpetajat, ning jääbki otsima. Teised aga on püsivamad, teevad järjekindlalt tööd ja pärast käivad ennast täiendamas. Mul on ka niisugune arvamine, et tugev baas tuleks omandada kodus ja pärast mujal juurde õppida.

Minul on olnud akadeemias kakskümmend kuus õpilast, isegi üks doktor, Ivo Lille. Kõik nad on saanud tööd oma erialal, või vähemalt on kõik muusika juures. Näiteks Heli Reimann läks teadusse ja kirjutab. Kuigi jah, mõnikord on pidanud rahateenimiseks ka muid pille mängima, näiteks Villu Veski mängis basskitarri. Praegu on palju võimalusi – politsei- ja piirivalveorkester, kaitseväeorkester, lisaks mängitakse kõikvõimalikes ansamblites. 1983. aastal asutasime Villu Veski, Valdur Neumanni ja Ants Müüriga (tema asemele tuli hiljem Hendrik Nagla) Tallinna Saksofonikvarteti. Sellega tegime tohutult tööd. Kontserdid olid Eestis, hiljem ka väljaspool, aastas kaks-kolm turneed, lisaks plaadistasime ja käisime kahel saksofoni maailmakongressil. Aastate jooksul on saksofonikvartette juurde tulnud: SaxEst, Quattro Quarti ja ka noored loovad uusi koosseise. Nii et praegu on olukord, et kui kuhugi on järsku vaja head mängijat, siis kõik on hõivatud.

Paljud tegutsevad ka õpetajatena. Muusikas on alati küsimus, kes on autoriteet. Esiteks kindlasti see, kes pilli mängib, teiseks ka see, kelle õpilased oskavad mängida ning veel parem, kui need kaks satuvad kokku. Praegu puutuvad õpetajad kokku probleemiga, et tudengid töötavad, mis mulle kui õpetajale üldse ei meeldi, sest see võtab väga palju aega ja vaimujõudu, aga peaks hoopis harjutama. Kui Villu õppis, siis mina ei lubanud tal töötada, sest harjutama peab täie jõu ja värske vaimuga, et sellel oleks tulemus.

Lisaks teile õpetavad muusikaakadeemias Virgo Veldi ja Villu Veski. Kuidas teil koostöö laabub?

Mind on aidanud Villu. Virgo on õpetajana tegev alates 2000. aastast. Oleme kõik tugevad isiksused, peame üksteist respekteerima, nii saame koos hästi hakkama. Õpetamine on üks põnev teema. Käisin kunagi Montréalis saksofonikongressil ja seal oli väga huvitav ettekanne. Oletame, et sa oled minu juures 20 aastat tagasi õppinud, käid seejärel mööda maailma ringi, õpid juurde, esined ja hakkad siis mõtlema, et mida sina, Olavi, nüüd seal teed. Et näe, mina olen nii ja nii palju õppinud. Ise arened edasi, ent õpetajat mäletad õppimisajast, aga ka tema areneb ju edasi. Ja nii tulevadki põlvkondade vahelised mõtlemiserinevused. Tegelikult jääb väga vähe meelde sellest, mida ja kuidas õpetati. Ega ju tõesti ei mäleta, peab pingsalt mõtlema ja süvenema, et meenutada, kuidas ma oma teadmised sain.

Midagi ju ikkagi õppimise käigus salvestub?

Jah, ikka, aga iseenda töö kaudu. Sa oled ju ka iseenda õpetaja. Näiteks puhkpilliõpilased – sa oled kaks korda 45 minutit õpetaja juures, aga ülejäänud aja pead sa selle realiseerima. Sakslased on väga täpselt uurinud, mismoodi kõrgem närvisüsteem töötab ja mismoodi mingid asjad toimivad. Neil on sellised mõisted nagu Istwert ja Sollwert. Istwert – see on piltlikult see, mis sul toru otsast välja tuleb ja Sollwert see, kuhu sa pead välja jõudma. Ja see areneb õppides, mängides, kuulates. Sa pead oskama iseennast kuulata, kui suur on lõhe tegeliku Istwert’i ja unistuste Sollwert’i vahel. Ja seda pead sa hakkama püüdma. Kuid sellega on nagu kommunismiga – kommunism oli silmapiiril, aga astud sammu ja läheb jälle eest ära. Mis on diletandi ja professionaali vahe? Diletant mängib või laulab oma 10 000 nooti ära, teeb pärast kannu õlut ja on enesega rahul, tegu tehtud, professionaal aga põeb elu lõpuni, et ei oska niimoodi mängida, nagu ta tahab. Ja sellest peavad tudengid aru saama.

Oluline on oskus ennast kuulata ja ka repertuaar, mida sa läbi mängid. Huvitav on mõelda, et saksofonimäng muudkui areneb, õpilased tulevad üha paremal tasemel. Kas kunagi tuleb siis selline olukord, et kõik mängivad nagu noored jumalad? Mida õpetaja siis teeb? Järgmine etapp on isiksuse arendamine ja see on õpetaja ülesanne. Õpetaja peabki selgeks õpetama kaanonid, siis laskma areneda ja suunama isiksuse kujunemist. Koolkond kujuneb välja ühistest arusaamistest, kõlakultuurist, kuid kõik mängijad on erinevad, sest kõik nad on isiksused. Oleks kohutavalt igav, kui kõik oleksid ühtemoodi. Pedagoogiline töö on hiiglama põnev, aga väga pika vinnaga, sest neid õisi nähakse ikka väga hilja. Tuleb ette ka kohti, kus rõõmu saab.

Mis seisus saksofoniõpe on? Muusikaakadeemias on ka palju Hiina üliõpilasi.

Ja, just Virgol. See on üks selline kirju seltskond. Minul oli ka üks, kes hiljem võitis rahvusvahelise konkursi. Meil on lai põhi klassikalise saksofoni õpetamisel, enamikus muusikakoolides saab seda pilli õppida. Lisaks on suvekoolid. Kakskümmend neli aastat järjest oli Põltsamaal orkestri jaoks suvekool, nüüd tahetakse see vist jälle avada. Olin seal kakskümmend aastat ja õpetasin saksofoni. Noorelt manala teele läinud Jüri Takjal oli Rakvere muusikakoolis väga suur saksofoniklass ja tema initsiatiivil hakkas Kundas, hiljem Võsul tegutsema suvekool. Esimesel aastal võttis osa kaheksa õpilast, nüüd aga on stabiilselt viiskümmend või rohkemgi ning tase on väga kõrge.

Mina alustasin õpetamist konservatooriumis, aga olen õpetanud ka Elleri ja Otsa koolis ning mitu aastat Viimsi muusikakoolis. Sellest on olnud väga palju kasu, nii on olnud hea ülevaade kogu süsteemist, seda ka tänu suvekoolidele.

Kas saksofoniõpetuses on toimunud mingeid suuri muutusi?

Olen olnud nelikümmend aastat selle sees ja võin häbenemata öelda, et ma olen ise nelikümmend aastat õppinud. Kui see klass sai asutatud, oli kolmkümmend aastat mu kontsertmeister Ene Üksik. Oleme temaga arutanud, et see oli tohutult raske, aga põnev aeg. Ei olnud isegi plaate, mida kuulata. Kogu literatuur, mis me saime, tuli meil endil läbi närida. Ja kogu repertuaari esitamine oli Eestis esmaesitus. Pedagoogiline töö on ka selline, et peab olema kogu aeg tegev, et ei läheks rooste. Kogu aeg peab olema midagi uut, omandama uut repertuaari, eri stiile – see on nõudnud väga palju õppimist ja tööd. Kõik need meistriklassid ja teiste esinemiste kuulamine on kool ja spioneerimine, kuidas seda teha, kuidas keegi teine seda teeb. Ja jätta meelde ja sellest õppida. Ütlen tudengitele, et kes oskab arutada, see on võidumees. Edu pant on see, kui oskad ratsionaalselt aega kasutada ja suudad võimalikult vähese ajaga võimalikult palju omandada. Muusika on ajas kulgev kunst ja õpetamine täiustub pidevalt. Akadeemiate tasemel on kõik ju isiksused ja kõigilt on midagi õppida. Suur saavutus on see, et saksofon üldse on leidnud tunnustuse kui tõsine, klassikaline muusikainstrument.

Olen õppinud ajalugu, õppisin kirjutama, käisin konverentsidel, seal sain kokku väga kõrge tasemega kolleegidega ja teadlastega. Maailmakongressidel sain isegi selliseid käsikirju, mida ei olnud veel avaldatud, aga usaldati mulle, kust ma sain õppida. Akadeemias loen eriala ajalugu ja didaktikat puhkpillidele. Olen seda teinud umbes kolmkümmend viis aastat ja seniajani võib tulla mõni tudeng, kes küsib midagi sellist, mida ma ei tea. Ma siis ütlen, et uurin ja vastan järgmisel loengul su küsimusele. Nii teraseid poisse ja tüdrukuid on, kes oskavad üllatada oma küsimusega või küsivad teise nurga alt, mille peale pole ise tulnudki. See aeg on olnud kasvamine koos tudengitega.

Kuidas on lood repertuaariga?

Jean-Marie Londeix andis 1971. aastal välja raamatu „125 aastat saksofonimuusikat“, seal on kirjas umbes 30 000 teost, mis on sellele pillile kirjutatud. Kui vaadata muusikaakadeemia raamatukogus saksofonimuusika riiulit, siis on see ikka hoopis midagi muud kui algusaastatel. Kui tulin konservatooriumi, oli kaks nooti saksofonile. Kõik sai käsitsi kirjutatud, klaverisaade ja kõik. Oma õpetaja Hans Suurvälja käest sain esimese noodi ümberkirjutamiseks, see oli Tubina sonaat. Ma tänan õnne, et Hillar Kareva õpetas konservatooriumis solfedžot, saime temaga tuttavaks ja hiljem väga headeks sõpradeks. Tema oli üks esimesi, kes kirjutas soolomuusikat saksofonile: kolm sonaati, kaks kontserti, „Eleegia“. Harri Otsa kirjutas meile kvarteti. Otsa nimetas mind suureks nööbikeerajaks ja ütles, et „tead, Olavi, praegu sa püüad viidikaid (pidas siin ennast silmas), aga hakkate mängima, tulevad varsti suured kalad ka“. Meile kirjutasid Eino Tamberg ja Lepo Sumera. Mati Kuulbergi kvartett oli väga hea muusika, mida oleme palju mänginud. Ja praegu on tulnud väga häid asju Tõnu Kõrvitsalt. 1998. aastal organiseerisime Villu Veskiga rahvusvahelise festivali „Saksomaania“ ja selle jaoks kirjutas Kõrvits saksofonikvartetile ja kammerorkestrile „The Detached Bridgeʼi“. Festivalist võttis osa Diastema kvartett Prantsusmaalt, kes olid arvanud, et meil siin on asjad ikka väga algusjärgus, ja siis avastasid, et on selline helilooja, kes kirjutab niisugust muusikat – me peame olema sulaõnnega koos. Ja olemegi. Kvartetile on kokku kirjutanud kakskümmend viis eesti muusikut üle neljakümne teose. Ma olen alati öelnud, et igal põlvkonnal peavad olema omad heliloojad. Otsige kontakte ja pakkuge võimalusi. Kui iga koosseis saab kümme lugu juurde, ongi hästi, sest palju need heliloojad ikka jõuavad. On ka neid pillimehi, kes kirjutavad ise, näiteks noor Joonas Neumann on praegustest mängijatest võimeline endale ise kirjutama.

Kes on teie enda lemmikud või eeskujud?

Ma võin nii öelda, et kui ma kuulen midagi head, siis see ongi eeskujuks. Ka õpilased on võimelised nii üllatama, et järsku tunnen ära, et ta realiseerib end täielikult ja see ongi see variant, mida tahan kuulda.

Kui sa küsiksid, kuidas eriala ennast tunneb, siis võin öelda, et hästi. Suured võitlused on peetud, meil on tugev kool, baas ja võimalused, kontaktid kõikides maailmajagudes, konkursside võitjad, mõned neist isegi mitmekordsed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht