Akadeemilise ja popmuusika piirid

ELIS VESIK

Muusikavaldkonna aktuaalsete teemade üle, sealhulgas muusikažanrite erinevustest ja kokkupuutepunktidest, kultuurilisest keskkonnast ning sellest, mida mõiste loomemajandus hõlmab, arutavad Eesti Interpreetide Liidu esimees Ivari Ilja, Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis Lill ning Eesti Rütmimuusika Hariduse Liidu esimees Virgo Sillamaa.

Kuidas ühiskond laiemalt, peale konkreetsete fondide või ministeeriumide, võiks muusikakultuuri toetada ja olla heaks kasvupinnaseks?

Virgo Sillamaa: Mis on muusikavaldkond ning kuhu maani suudame seda konsensuslikult laiendada? Pean silmas piiri kultuuri ja meelelahutuse vahel. On väga oluline, et kui me üritame kuidagi eristada muusikavaldkonda mingist laiemast meelelahutusvaldkonnast, siis see piir ei saaks tõmmatud (muusika)žanrite vahele. Igas žanris võib leida professionaalset taset, mille edendamine siin riigis on igatahes väärtuslik. Milliste vahenditega, on teine küsimus. Igas žanris toimub palju keskpärast ja vastav alavaldkond peaks ise reguleerima, mida esile tõsta. Oluline on mitte jõuda [jälle] sinna, et klassikaline ja akadeemiline nüüdismuusika konkureeriks pop- või jazzmuusikaga – seni on see olnud ju nii! Sellest tuleb üle saada. Ja siis me saame hakata rääkima mida, millistest vahenditest ja millise eesmärgiga võiks rahastada.

Ivari Ilja: Minu meelest ei ole see probleem. Me võime vabalt rääkida kogu muusikavaldkonnast, aga kui hakkame konkreetselt midagi tegema, siis ei pääse kuidagi mööda eri valdkondade spetsiifikast, mis lihtsalt on olemas, kas tahame või ei. Ma ei hakkaks üritama kuidagi neid asju ümber mõtestama saavutamaks seda, et sõnades oleks kõik üks ja sama.

Mulle meeldis väga teie mõtteavaldus ka professionaalsusest – see on minu jaoks üks põhilisi kriteeriume koos kunstiväärtusega. Võime pidada professionaalsuseks, kui inimene teeb midagi, mille eest ta saab raha. Kuid minu jaoks on professionaalsus hulk kriteeriume ja kvaliteete, mida ma oma valdkonnas tunnen. Samuti on kunstiväärtusega: see on asi, mida me ei saa sõnastada täiesti objektiivselt ja kõigile üheselt mõistetavalt, see on väärtuste-skaala, mille tekkimiseks on vajalik pikaajaline ja sügav kontakt valdkonnaga.

Märt-Matis Lill: Meid ka ühendab väga palju. Kindlasti on olemas erinevad žanrid. Tuleks aga suuta näha korraga erisusi ja samas ka ühisosa, seda, mis on see ühisosa. Väga oluline on see, mida me ühiskonnale anname, ning sealt tulevad ka õigustatud ootused, et meid rahastataks. See, mida me suudaksime pakkuda, on kvaliteetne keskkond, täpsemalt, kvaliteetne helikeskkond ja see on väga oluline. Kui me siin enne just rääkisime mürast, mida on väga palju meie ümber, siis muusikutena saame sellele vastu seista. Teine asi on laiemas plaanis üleüldine loomingulisus, mida on inimestel kindlasti vaja ja mida nad tegelikult kultuurilt väga paljudes eri vormides ootavad. See ühendab meid kindlasti väga tugevalt, ühendav jõud on palju suurem kui žanrite erisus. Muusikal on ühiskonnas väga konkreetne, ma ütleksin, lausa kõlbeline või eetiline funktsioon – muuta seda elamisväärsemaks, kvaliteetsemaks, paremaks.

Sillamaa: Ma olen täiesti nõus! Ma ei mõtlegi, et peaksime püüdma näha muusikat ilma žanriteta, vaid et me ei tohiks kuulutada mõnda nähtust žanripõhiselt mittekultuurseks või antikultuuriks, nagu vahel on juhtunud. Iga nähtust tuleb näha oma kontekstis ja osata hinnata sealseid sisemisi väärtusi, ka nn kunstiväärtus tekib eri subkultuurides erinevatelt alustelt. Ühisosa, millele Märt-Matis vihjas, on ehk see, kuidas on muusikaelu ühiskonnas institutsionaalselt korraldatud – siin on kindlasti võimalik rääkida väga üldistest tegevusvormidest. Kontserdid, festivalid, esindusorganisatsioonid, ettevõtjad ja eri viisid, kuidas omavahel tööd organiseeritakse, et suuremaid eesmärke ellu viia. See on tasand, millest saame ühiselt ja üldiselt rääkida.

Ilja: Probleemid tekivad inimestel, kes raha jagamisel valikuid peavad tegema. Tegijatel kindlasti ei ole probleemi, sest igaüks, kes omal alal tegutseb, armastab seda. Meelelahutustööstus püsiks jalgadel ilmselt ka ilma avaliku raha toeta. Meelelahutustööstus ja näiteks eesti nüüdishelilooming või interpretatsioon on loomult väga erinevad. Erinevad on kriteeriumid, samuti professionaalseks edukuseks vajalikud eeldused, oskused ja võimed. Tippinterpreediks või heliloojaks saamine on pikk tee, mis võtab kaua aega.

Sillamaa: Olen kuulnud ütlust, et kogu kunst on meelelahutus, aga mitte igasugune meelelahutus ei ole kunst. Kui me räägime popmuusikast sellises tähenduses, et see on olemuslikult teistsugune kui näiteks klassikalise muusika viljelemine, siis seal tekivad minu jaoks probleemid. Sellega käib kaasas justkui vaikiv eeldus, et kui n-ö kunstialade peal tegutsemine tähendab keskendumist ainult sisule, kvaliteedile ja sõnumile, mida soovitakse kunsti kaudu edastada, siis meelelahutuses keskendutakse välisele ja tuluaspektile. Ja et klassikalise muusikaga tegelemine on alati kunst ja muu on alati meelelahutus. Siin on üldistustega natuke liiga tehtud. Kui mõni popansambel teeb oma asja hästi, siis see võib osutuda, parimas mõttes, väga meelt lahutavaks. Aga see, kui neil rahaliselt hästi läheb, ei tähenda tingimata, et nad on üldse kunagi oma kunsti ja muusika tegemisel juhindunud kasumi-aspektist. Kõik, kes on popartistidena rikkaks saanud, ei ole juhindunud ärilisest printsiibist ja turuloogikast. Küll on nad püüdnud pakkuda midagi oma publikule.

Ilja: Pigem puudutab see ehk mitte artiste ja loojaid, vaid seda tööstust?

Lill: Ma ei näe seda kindlasti žanriliselt, vaid pigem motivatsiooni kaudu – et miks keegi midagi teeb. Näiteks selline ansambel nagu New Kids on the Block pandi kokku mitte kunstilistel kaalutlustel, vaid eelkõige selleks, et see müüks, lauljad näiteks valiti ainult välimuse järgi. See oli äriprojekt, mille eesmärk oli kasumit teenida, aga seal kõrval Pink Floyd näiteks ei olnud selline projekt. Peaksime rääkima motivatsioonist, miks midagi tehakse. Kas tehakse eelkõige selleks, et kasumit teenida, või selleks, et teha pühendunult ja hästi. Me ju kõik tahame ära elada sellest, mis me teeme, see on täiesti loomulik, meie tegevusel on majanduslik dimensioon. Küsimus on aga selles, et kui me tegeleme muusikaga, kas meie esimene eesmärk on kasumit teenida või on see midagi muud, just sealt läheb piir. See puudutab ühtviisi nii klassikat kui ka rütmimuusikat.

Mida hõlmab loomemajandus muusika alal?

Sillamaa: Millistes vormides edendatakse ühiskonnas muusikaelu? Aiman, et võime jõuda vastanduseni muusikatööstus versus akadeemiline ringkond – et üks on justkui ettevõtluspõhine, teine ei ole.

Ilja: Loomemajanduse mõistet on jõutud tublisti mütologiseerida, st popmuusika nagu oleks osa loomemajandusest, aga klassikaline muusika mitte. Ma ei näe sellisel väitel või ettekujutusel reaalset alust.

Lill: Kui puhtalt arvusid vaadata, siis ma arvan, et klassikaline muusika on Eesti riiki toonud väga palju raha, näiteks autorikaitse kaudu, rääkimata sümboolsest kapitalist. Tasub mõelda sellele, kes on enimmängitud helilooja, kes on välismaa lavadel nõutumad muusikaartistid, kes on võitnud Grammysid. Väita, et omas mullis klassikaline muusika on ebamajanduslik, on väga naiivne ja vale.

Ilja: Loomemajanduse mõistet tõlgendab igaüks omamoodi, see tekitab probleeme nii osalejatele, otsustajatele kui ka kultuuriministeeriumile. Praegu ootame kultuuriministeeriumi töörühmalt uute meetmete väljatöötamist aastateks 2014–2020, seni ei ole kahjuks, vaatamata ilmselt pingsale tööle, avalikkuseni jõudnud eriti midagi peale väga üldise kontseptsiooni. Selleks et raha mõistlikult kulutada, oleks selgem teadmine sellest, mis siis täpsemalt on uuel perioodil abikõlblik ja mis mitte, väga teretulnud. Meie muusikavaldkonnas toimub väga palju põnevat. See osa, mis siiani on mahtunud loomemajanduse alla, pole ehk olnud märkimisväärseim ja olulisim osa sellest. Samuti on loomemajanduse kui millegi enneolematu ja kõiki lahendusi pakkuva presenteerimine olnud seni ehk ebaproportsionaalselt massiivne. Minu kindel seiskoht on, et klassikaline muusika on ka täiesti loomemajanduslik ja väärib tõsist tegelemist nii institutsionaalsel kui ka laiemalt ühiskondlikul tasandil.

Lill: Seal on veel teine aspekt. Ei tasu unustada, et ega EASi kriteeriumid ei tule ju taevast. See, kuidas EAS ettevõtlust tõlgendab – selle taga on poliitilised otsused, seal on ka väga palju tõlgendamisruumi. Kui käsitleme näiteks Tormise lugu, võime seda kitsalt käsitleda muusikasündmusena, mida käib kuulamas – võrreldes mõne popmuusika sündmusega – mitte väga palju inimesi. Sellisel juhul vaatame otsest majanduslikku kasu, mis ei ole võib-olla tõesti väga suur. Kui vaatame ka Eesti riigi mainekujunduse aspektist, siis saab see hoopis teise ilme. Eesti riik on igasuguste mainekujunduslike projektide peale väga palju raha kulutanud, aga kultuurivaldkonnas tegeletakse sellega palju väiksema raha eest. Ja võitlus sümboolse kapitali pärast on tänapäeva maailmas vähemalt sama vihane kui võitlus reaalse kapitali pärast, või isegi vihasem.

Sillamaa: Loomemajanduse meetmete eesmärk ei ole ju kindlasti keskenduda ainult kõige robustsemas mõttes ettevõtluse arendamisele – saada kätte ainult pileti- või muu müügitulu. See on teatud aladel keeruline. Oluline on isetegemise loogika. Riikliku rahastamise ja ettevõtluse mudeli erinevus seisneb mentaliteedis: esimesel juhul kohtab sageli ootust, et riik peab, või vähemalt peaks, kõik kinni maksma, ette garanteerima, muidu ei hakata midagi tegema. Ei taheta võtta vastutust ja riske. Ettevõtlusmaailmas on tegijatel suurem vastutus tulu teenida, aga ka toime tulla, üldse ellu jääda. Loomemajanduse suur dilemma ongi selles tasakaalus omavastutuse ning riigi toe vahel. Muusikaettevõtjad peavad siiski käituma nagu ettevõtjad ja see tähendab riskide võtmist ja omavastutust. Samal ajal nendes lõikudes, kus n-ö turg ei toeta ühiste eesmärkide teostamist, paneb riik õla alla.

Kui räägime riigi osalusest loomemajanduses, siis riik tahab ju teada, kui palju sinna raha suunata, mille alusel ja mis siis sellega tehakse, millised on tulemused. Oleme siin juba kokku leppinud, et need tulemused ei olegi ainult otseselt rahalised, vaid need peavad olema strateegilised. Nende mõõtmiseks on muu hulgas tarvis asjalikku statistikat. Veel on oluline, milliseid meetmeid valdkond ise suudab välja mõelda ja kuidas siis asja aetakse – millised on eesmärgid, milliseid samme tehakse nende eesmärkide nimel, kes on kaasatud jne. Siiamaani mulle tundub, et oleme nendes küsimustes väga alguses. Sellest et anda loomeinimestele või nende esindusorganisatsioonidele lihtsalt raha, ei pruugi midagi paremaks minna.
Mina algaja muusikaettevõtjana vajan rohkem teadmisi, kontakte, juhendamist ja vahendamist. Ehk abi selles osas, et kui ma tahan oma ettevõtlusega edasi liikuda, siis kuidas seda ellu viia. Kõikidel väikestel ei ole jaksu, et teha suuri samme, on vaja ühist platvormi ja strateegiat.

Lill: Mina kui loomeliidu esindaja näen ka seda, et riigipoolse toetamise funktsioon on luua võimalikult head tingimused loomingulisele tegevusele ning selle arendamisele ja kasvule. Enne kui need eeldused ei ole täidetud, ei saa rääkida majanduslikest dimensioonidest.

Ilja: See on ju väga lai tegevusvaldkond, terviklik süsteem, mille osad üksteist mõjutavad. Kohe kui arutame neid küsimusi, jõuame ikka hariduse juurde, kuivõrd oluline see on. Sellest oleneb meie ühiskonna kliima täna ja homme, väärtushinnangud, kultuuriline keskkond, milles elame ja tegutseme. Olulised on kõik aspektid, seetõttu mõjub praegu eriliselt fokuseeritud tähelepanu loomemajandusele, mis ilmselt lähtub kultuuriministeeriumist või laiemast poliitilistest ettekujutusest, justkui ühe, teatud osa ületähtsustamisena. Oluline on näha tervikut ja siin on väga suur nii poliitiline kui ka administratiivne vastutus inimestel, kellest midagi oleneb.