Alati uusi suundi avastav ansambel L’Itinéraire

Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt jt lõid 1970ndatel ansambli L’Itinéraire selleks, et oma spektraalmuusikat ette kanda.

TARMO JOHANNES, TALVI NURGAMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavune festival „Sound Plasma“ on pühendatud spektraalmuusikale ja Eestisse on tulemas spektraalmuusika lipulaev ansambel L’Itinéraire. Esimest korda avaneb võimalus tutvustada Eesti publikule mainekat Prantsuse ansamblit, kes 1970ndatel lõi mõiste „spektraalmuusika“. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on öelnud, et ansambli L’Itinéraire nimi on prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.

Tarmo Johannesega vestlesid ansambli pianist ja helilooja Fuminori Tanada, vioolamängija ja kunstiline koordinaator Lucia Peralta ning flöödimängija Julie Brunet-Jailly. Vestluse pani kirja Talvi Nurgamaa.

Tarmo Johannes: Lugedes mõnd raamatut XX sajandi muusika ajaloost jõutakse peatükini „Spektralism“ ja selleni, kuidas tuntud heliloojad nagu Gérard Grisey ja Tristan Murail jõudsid muusika kirjutamisel mooduseni, kus lähtutakse ühest üksikust helist, selle spektrist ning selle heli osahelidest. Tähtis on teada, et Grisey, Murail, Dufourt jt lõidki ansambli L’Itinéraire selleks, et oma muusikat ette kanda. Möödunud on peaaegu viiskümmend aastat. Selle ajaga on kümned ja kümned heliloojad ansamblile muusikat kirjutanud – see on üüratu kogemuste ja teadmiste pagas. Loodetavasti tulete nüüd Tallinna. Kas võiksite rääkida ansambli algusaegadest ja sellest, mille poolest eristute ansamblist InterContemporain?

Fuminori Tanada: Ansambel loodi 1973. aastal, mina liitusin 1989. aastal. Mul oli ansamblis Tristan Murail’ga esimene kokkupuude siis, kui mängisime François-Bernard Mâche’i teost kolmele süntesaatorile ja sampleritele. Siis olid L’Itinéraire’is kõige esimese põlvkonna muusikud. Paljud neist olid seal olnud algusest saadik. Kõigepealt oli viis heliloojat, kes rajasid ansambli, et heliloojate ja esitajate vaheline koostöö toimiks. Erinevus ongi selles, et L’Itinéraire’is määrab helilooja ja esitajate koostöö, aga InterContemporainis otsustas Pierre Boulez.

Lucia Peralta: Ansambli L’Itinéraire rajas viis heliloojat, kes kohtusid Roomas Villa Medicis. Nad kõik olid lootustandvad noored heliloojad, kes olid võitnud Rooma-preemia, mis võimaldas neil vähemalt aasta ennast Roomas täiendada. Prantsusmaale naastes mõistsid nad, et vaja oleks oma muusikuteringi, kes esitaks huvi ja innuga nende teoseid ning avastaks nendega koos uut helimaailma, mida heliloojad püüdsid arendada. Sel ajal oli juba mõningaid selliseid ansambleid. Fuminori mainis juba ansambel InterContemporaini ja Pierre Boulezi. InterContemporaini struktuur on nagu püramiid: ülal on Boulez ja all kõik ülejäänud muusikud. Selline struktuur on Prantsusmaal praegugi väga tavaline, nagu elaksime ikka veel XVIII sajandis. (Naerab.) L’Itinéraire oli teistsugune, sest see koosnes heliloojatest, kes olid kõik väga erinevad isiksused. Ütleksin, et nad ei olnud sõbrad. Nad olid kolleegid, aga nad olid liiga erinevad, et olla lähedased sõbrad. Ansamblisse kuulus Tristan Murail, peale tema Roger Tessier, kes ei olnud Roomas, kuid liitus ansambliga siis, kui nad Roomast tagasi tulid. Gérard Grisey ja Hugues Dufourt liitusid hiljem, Michaël Lévinas oli ansambli juures algusest saadik. Oli mitu ansambli rajamise katsetust ja lõpuks asutati 1973. aasta novembris ansambel L’Itinéraire. Üksteise elutubades kohtudes saadi järsku aru, et uuele koolkonnale on nimetust vaja. Minu meelest oli see Dufourt’i idee. Spektralism ehk musique spectrale kõlas pakutu hulgast nende meelest kõige paremini. Ansambli algusaastail oli väga tähtis heliloojate ja mängijate koostöö. Sel ajal oli ansamblis väga aktiivseid muusikuid, eriti puupuhkpillimängijaid, aga ka vioolamängija Geneviève Renon. Sellegipoolest olid liidrid heliloojad. Ma ei hakka kogu kujunemislugu ümber jutustama, aga millalgi tekkisid heliloojate vahel pinged – Dufourt lahkus, Grisey samuti. Äkitselt oli Michaël Lévinas tõusnud kunstiliseks juhiks ja kõik teised heliloojad olid läinud. Lévinas oli kunstiline juht viisteist-kakskümmend aastat. Ta algatas palju ansambli ettevõtmisi, ent lahkus 2003. aastal. Vahepeal oli mitu kunstilist juhti, aga 2013. aastal, kui ansambel hakkas saama 40aastaseks, otsustasime tagasi tulla L’Itinéraire’i alg­idee juurde, et see oleks nagu kollektiiv. Kutsusime heliloojad Alain Louvieri ja Grégoire Lorieux’ ansambliga ühinema.

Johannes: Tahtsingi küsida, kas tunnete sidet ansambli algus­aegade ideega, ja teie jutust selgus, et see on selgelt olemas. Mida arvavad ansambli nooremad liikmed?

Julie Brunet-Jailly: Praegu koosneb ansambel esitajatest ja heliloojatest. Originaalne on minu meelest ka see, et L’Itinéraire ei ole otseselt seotud ühegi dirigendiga. Meil on küll muusikutest ja heliloojatest kunstiline juhtkond, kuid kavasid juhatavad eri dirigendid.

Peralta: On vedanud, et ansambli rajajad, välja arvatud Grisey, on veel meie seas. Tristan Murail oli ansamblist kaua eemal, aga nüüd on meil temaga väga tähendusrikas koostöö, mis algas tsükliga „Portulan“. Ta on seda tsüklit kirjutanud mitu aastat ja lisab sinna aina uusi teoseid. Viimane neist – duo flöödile ja tšellole [„Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ – T. N.] – tuli esiettekandele 2018. aastal ja ta kavatseb 2022. aastal kirjutada meile samasse tsüklisse kuuluva teose. Mainin seda sellepärast, et meile on väga tähtis teha koostööd ansambli asutajatega. Ka Michaël Lévinasi 70. sünnipäeval 2019. aastal andsime kontserdi tema teostega. Praegu töötame L’Itinéraire’is uue põlvkonnaga, aga samal ajal on alati esindatud aastate pärand ja see on suur vastutus.

Johannes: See on hindamatu väärtus! Kas võiksite rääkida heliloojatest, kes on ansambli asutajaliikmed – nende isiksusest ja muusikast. Eriti huvitab mind Michaël Lévinas, kes on ansamblile väga tähtis. Tal on suurepärane muusika, mida mängitakse vahel Eestiski, aga harva.

L’Itinéraire ei ole otseselt seotud ühegi dirigendiga. Ansamblil on küll muusikutest ja heliloojatest kunstiline juhtkond, kuid kavasid juhatavad eri dirigendid.

Aurèle Guyot

Peralta: Michaël Lévinas erineb teistest ansambli asutajatest selle poolest, et ta oli ka pianist ja interpreet. Lévinasi huvitab väga inimhääl. Võrreldes Murail’ teostega ei ole tal üldse vokaalmuusikat, aga Michaël Lévinas on kirjutanud mitu ooperit.

Tanada: Ma ei tea, kas Lévinas kasutab ka nii ranget süsteemi nagu Murail ja Grisey. Muusikuna on tal väga hea kõrv. Enne koostöö alustamist on tal vaja esitajaga kokku saada, et järele proovida, mis temal peas mõlgub. Seepärast on ta tihti meile helistanud ja enda juurde kutsunud, et katsetada mingeid eksperimentaalseid kombinatsioone, näiteks mingit erilist kõlavärvi või efekti. Teda huvitab väga kõlavärv ja üks tema annetest on kõlavärvide leiutamine. Tihti sünnib selle tulemusena kõla, mida me varem kuulnudki ei ole. Murail ja Grisey on teistsugused selle poolest, et nemad ei katseta kirjutamisprotsessi ajal midagi, vaid toovad muusikule valmis noodi.

Johannes: Fuminori, olete ise ka helilooja. Milline on teie kirjutamisprotsess? Mis tunne on kirjutada muusikat neile, keda tunnete nii hästi?

Tanada: Olen olnud L’Itinéraire’is nüüd kolmkümmend … (Muheleb üllatunult.) Jah, kolmkümmend aastat! Tahes-tahtmata on mind mõjutanud heliloojad, kelle loomingut oleme mänginud. Näiteks Lévinasi teosest, mida olen mänginud väga palju kordi, on mõned osad jäänud mulle kõrvu ja ka ajju. (Naerab.) Ükskord kirjutasin kahele harfile ja ansamblile teose, mille kohta kriitik ütles, et see kõlab nagu Lévinas, kuigi ma ei mõelnud üldse tema muusikale. Muidugi huvitab mind Grisey, Murail’ ja Lévinasi muusika ning loomulikult ka kõlavärv. Leian, et see on mõnel määral väga prantsuspärane. Tristan Murail’ loomingut kuulates mõtlen Debussy või Raveli muusikale. Michaël Lévinas mängib pianistina väga palju prantsuse muusikat, ka varasemat repertuaari. Mul on tunne, et see muusika ei ole kaugel vanemast prantsuse muusikast, Rameau või Berliozi loomingust. Rameau on oma kirjatöös [„Traité de l’harmonie“ ehk „Traktaat harmooniast“ – T. N.] rääkinud ka spektraalsest harmooniast.

Ma ei kasuta oma muusikas mingit kindlat süsteemi nagu Murail või Grisey, aga ka mind huvitab kõlavärv ja spektraalse muusika idee. Kui valin akordi, siis seda võib kuulata kui värvi. Teos viiulile ja klaverile, mida Eestis kuulete, on algselt kirjutatud noortele muusikutele, kes ei olnud varem nüüdismuusikat mänginud. Selle teose tellis minult Lucia. Püüdsin kirjutada nii, et see ei oleks liiga raske ega ka otseselt pedagoogiline teos.

Peralta: Teeme ansambliga palju pedagoogilisi projekte. Meil on vaja L’Itinéraire’i pärandit edasi anda ja püüame sellele ansamblitöös pidevalt tähelepanu pöörata. Fuminori Tanada teos, mida Tallinnas kuulete, paneb mind mõtlema pigem Murail’ kui Lévinasi muusikale – eelkõige sellepärast, kuidas selles teoses on kasutatud värve ja harmooniat. Võib-olla Murail’ muusika puhul võiks Julie rääkida hiljutisest koostööst heliloojaga?

Brunet-Jailly: Tristan Murail kirjutas meile paar aastat tagasi dueti [„Une lettre de Vincent“ ehk „Vincenti kiri“ – T. N.]. Tunnen tema muusikat väga hästi ja armastan seda. Olin väga rõõmus, kui Lucia ütles mulle, et Murail kirjutab duetti flöödile ja tšellole. Saime minna kaheks päevaks Murail’ juurde Lõuna-Prantsusmaale. Tänapäeval on haruldane, et meil olid dueti käsikirjad. Nägime helilooja käekirja ja see on tõesti huvitav, sest käekirjast võib välja lugeda tema meeleseisundit ja iseloomu. Kõik oli seal nii selge ja ta ei olnud kirjutamise käigus midagi muutnud. Ta paneb muusika käsitsi kirja ja saadab selle siis kirjastajale. Murail teab tööd tehes täpselt, mida soovib kuulda – kõiki veerandtoone ja kahe partii omavahelist vastavust. Kõik on väga täpne, aga ei sea interpreeti liiga kitsasse raami. Koostöös heliloojaga oli tõesti väga huvitav jälgida, kuidas tšelloflažoletid ja flöödi tasased helid omavahel sulanduvad.

Peralta: Mäletan, et kui te Lõuna-Prantsusmaalt Murail’ juurest tagasi tulite, rääkisite, et ta kontrollis kõiki veerandtoone oma klahvpilliga ja ütles: „Ohoo, see on nii täiuslik! Nii ilus!“ Ta ei suutnud uskuda, et duo mängib nii hea intonatsiooniga. Väga paljud muusikud ei valda seniajani veerandtoonide mängimist. Võib öelda, et ülemhelipõhine intonatsiooni kuulamine on üks L’Itinéraire’i traditsioone. Ma ei otsi üksi oma veerandtooni, vaid kuulan kogu harmooniaspektrit ja püüan sinna sulanduda. Mõnikord on see väga imeline kogemus! Näiteks mängisime Pompidou keskuses ansambliga James Tenney teost „In a Large Open Space“ ehk „Suures avatud ruumis“. See on ainult üks spektrum – üks akord, mida mängisime kõik eri helikõrgustel – ja oli imeline kuulda, kuidas kõik lisandusid ja kogu Pompidou keskus täitus ühe spektriga!

Johannes: Kas võiksite rääkida ka Jonathan Harveyst? Tal on teiega sarnased ideed, aga ta on täiesti teistsuguse taustaga. Kas ta on teie proovis ka käinud?

Peralta: Kui olin ansambli liikmeks saanud, siis ühel esimestest kontsertidest, kus ma küll kaasa ei teinud, esitati Jonathan Harvey teos „Jubilus“ vioolale ja ansamblile. Ta oli kirjutanud selle vioolamängijale Christophe Desjardins’ile, kes käesoleval aastal ootamatult suri. See 2003. aasta kontsert oligi ansambli viimane koostöö Jonatan Harveyga.

Tanada: Mina mängisin teost tšellole ja süntesaatorile, kontsert toimus IRCAMis. Harvey oli ka L’Itinéraire’i juhatuses. Kohtasin teda harva, ta oli alati väga lahke ja viisakas.

Johannes: Kas tema suhtumine muusikasse oli kuidagi teistsugune?

Tanada: Murail’ ja Grisey’ga võrreldes oli Jonathan Harvey teistlaadi. Ta valdas elektroakustikat. Harvey kirjutas IRCAMis teose „Mortuos plango, vivos voco“, mis tegi ta väga kuulsaks. Spektrumi idee on seal olemas, aga tema muusikat mängides tunnen, et see erineb prantsuse spektraalmuusikast – see on pigem briti muusika. Olen mänginud ka Harvey teost „Nataraja“ flöödile ja klaverile. Ka selles väga ilusas teoses on flöödi ja klaveri kõla segunemise idee. Seal on koht, kus flööt ja klaver mängivad harmoniseeritud meloodiat, mis kõlab nagu eriliste kõlavärvide meloodia.

Peralta: Klangfarbenmelodie?

Tanada: See ei ole Klangfarbenmelodie! See kõlab nagu flööt mängiks klaveriga värvitud meloodiat. See huvitav idee on samuti pärit spektraalmuusikast.

Johannes: Tallinna kontserdi kavas on teil ka Sina Fallahzadeh’ teos.

Peralta: Sina Fallahzadeh kirjutas meie ansamblile ja baritonile teose 2019. aastal. Koostöös IRCAMiga kestis protsess kaua. Alustasime väikeste salvestustega. Ta töötas ansamblimuusikutega väikestes gruppides ja lõpuks valmis teos, mis kanti ette Pompidou keskuses. Kui oleme leidnud lähedase helilooja, meeldib meile teha pikaajalist koostööd. Palju noori lootustandvaid heliloojaid teeb meiega koostööd. See teos, mida Eestis mängime, pidi mõne aja pärast tulema ettekandele ka Pariisis, aga nüüd on kontsert tühistatud ja peame otsima uue võimaluse, et teost Prantsusmaal esitada.

Brunet-Jailly: Kui Sina Fallahzadeh meiega IRCAMi tehnoloogia abil oma esimese teose jaoks eksperimenteeris, siis mäletatavasti oli ta kõlarid asetanud spiraalselt – vist katsetas kõlaga. Ükskord, kui ta sisse astus, harjutasime parajasti tšellistiga Murail’ teost. Teda huvitas väga nende kahe pilli kõla. Eestis esiettekandele tuleva teose algidee pärinebki minu arvates sealt. See on huvitav näide, kuidas L’Itinéraire’i heliloojate teosed on teineteist juhuse tahtel mõjutanud.

Johannes: Seda on imeline kuulda, kuidas kõik on omavahel seotud ja kõik saab alguse ühest allikast. Arvan, et kõla on see, mis ühendab. Nagu te juba ütlesite, on L’Itinéraire spektrumite kuulamise koolkond ja mikrotoonide intoneerimisel meisterlik. Kuidas te mikrotonaalsete teostega töötate?

Peralta: Igaühel on selleks oma moodus ja igal pillil on oma tehniline eripära. Näiteks kui harjutasin Grisey „Proloogi“, olin selles nii sees, et kõik tundus väga loomulik. Kui helilooja spektraalmuusikat valdab, tuleb see õnneks ka mängijale väga loomulikult kätte. Muidugi tuleb kõrvade ja sõrmedega tööd teha. Kui ma mõnda aega mikrotonaalset muusikat ei mängi, kipub see meelest minema. Tihtipeale töötame heliloojate ja dirigentidega, kel on väga hea kõrv, ja me omandame sellest ka, kuidas ennast ansamblis bassi või mõne teise häälega sobitada. Töötame väga palju selle kallal, et noot, mida mängin näiteks klarneti või flöödiga, läheneks samal ajal sellele kõlale ja sulanduks hästi.

Brunet-Jailly: Õpingute lõpus mängisin teost, kus ei olnud veerandtoone, vaid olid kolmandiktoonid. Seda oli väga raske välja kuulata, aga kui suutsin lõpuks kõike detailselt kuulda, sain rõõmustava kogemuse. Kogetu võib unustada, aga kui see oskus on kord omandatud, tuleb jälle kergemini tagasi. Luzerni festivalil sain töötada dirigendi ja helilooja Heinz Holligeriga, kel on haruldaselt hea kõrv. Kuigi tihti ei ole võimalust selliste inimestega koos töötada.

Johannes: Kas ansamblil on ka missioon ja eesmärgid, mille poole püüdlete?

Peralta: Parim viis seda traditsiooni elus hoida on kogu aeg noorte heliloojatega edasi katsetada. Ei tohi öelda, et oleme ansambel L’Itinéraire ja teame, kuidas tuleb mängida, vaid on vaja kogu aeg edasi eksperimenteerida ja otsida uusi radu. Ansambli liikmed on väga erinevad isiksused. Mõni tegeleb improvisatsiooniga, mitu meist on nii interpreet kui ka helilooja. Igaüks võib teha ettepaneku, kui soovib mõne heliloojaga koostööd teha või mingi projekti algatada.

Brunet-Jailly: Ja mõni mängib barokkmuusikat, näiteks Lucia.

Peralta: Jah, meil on tihe koostöö barokk­ansambliga. See on ka üks tee, kuidas avastada uusi kõlavõimalusi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht