Ambient ehk oluheli

Kaur Garšnek

Popmuusikaterminite eestindamise teeb raskeks asjaolu, et paljud ingliskeelsed terminid käibivad nii omadus- kui nimisõnana. Ambient tähendab ’ümbritsev’, kuid võib osutada ka ümbritsevale endale, antud juhul siis muusikanähtusele. Eesti keele loogika aga ei soosi predikaatide kasutamist subjektidena ega ümberpöördult, nii et tuleb ikkagi leiutada mingi nimisõna. Kuivõrd ambience’i tähenduseks on mh ’õhkkond’ või ’meeleolu’, siis võikski termini ambient omakeelseks vasteks olla ökonoomne „oluheli”. Teadupärast on originaaltermini loonud Brian Eno, kes ühendas juba varem olemas taustamuusika idee elektroonilise muusika võimalustega. Ta kirjutab oma 1978. aastal ilmunud albumi „Oluheli 1: lennujaamamuusika” („Ambient 1: Music for Airports”) bukletis, et see muusikaline nähtus peab võimaldama erinevaid kuulamistasandeid, ilma ühtegi peale surumata. Oluheli peab suutma paikneda nii teadvuse keskmes kui äärealal, see peab rahustama kuulajat ja avama mõttelise ruumi, kus tähelepanu saab vabalt ringi uidata. Selles ruumis asetsevad oluhelifiguurid on oma olemuselt midagi tekstuuri ja meloodia vahepealset, mis ühtlasi tähendab, et nootidevahelised seosed pole olulisemad kui tämbritevahelised suhted. Eno on selgitava määratlusena kasutanud ka sõnapaari imaginary landscape ehk „kujuteldav maastik”, mis viitab tagasi John Cage’i samanimelistele helieksperimentidele eelmise sajandi keskel. Ilmselt just siit on tulnud ka eestikeelsed „helimaastik”, „helivaip”, „heliväljad” jms. Cage’i kaudu on Enole üheks eeskujuks olnud ka Erik Satie, kelle esimesed mööbli muusika tükid valmisid juba aastal 1917.

Maastik on muidugi määratletud ruumilisuse kaudu, muusika erijooneks (võrreldes teiste kunstidega) on aga selle protsessuaalsus ehk teostumine ajadimensioonis. Siit tuleneb traditsiooniline muusikalise arengu idee, mis oluheli puhul jäetaksegi nimme kõrvale ehk asendatakse ruumiliste suhetega. Lineaarne kulgemine võtaks ju kuulajalt teatud mõttes vabaduse. Eno väidab, et tema eesmärgiks on olnud teha muusikat, mis pikendaks nüüd-momendi igavikuni ja laiendaks siin-punkti horisondini. Seejuures pole siiski võimalik seda süvendatud aegruumilist kohalolu kristalliseerida – see jääb paratamatult pidevalt teisenevaks ja hetkest hetkesse voolavaks. Oluheliteos on alati teoksil.

Kujuteldava maastiku võrdpilt viitab ka sellele, et olud on alati konkreetsed, ja selline on ka oluheli, s.t kaemuslik ehk kujutluslik. Näiteks on Brian Eno loonud heliribasid olematutele filmidele, ning teatud mõttes võtab selline loomeprojekt hästi kokku oluheli mõtte. Võib seega väita, et oluheli vastandub abstraktselt mõistusliku ehk „puhta muusika” ideele, mida Arthur Schopenhauer on kirjeldanud kui maailmast vabanemise viisi ning mille omal moel on XX sajandil teostanud Uus-Viini koolkond. Oluheli ei püüdle maailmast minema, vaid taotleb pigem sellega kooskõla taastamist. Sellise „ökoloogilise” perspektiivi ja kõikehõlmavuse tõttu on oluheli endale külge korjanud ka etnilisi mõjutusi (nn maailmamuusika) ning valgunud stiilivõttena üle žanripiiride (ambient house, ambient dub, illbient, ambient industrial jne).

Kuid miks mitte pruukida kõnealuse nähtuse tähistamiseks tuttavat sõna „meeleolumuusika”? Esiteks sellepärast, et tavaliselt peetakse meeleolu loomise all silmas teatud turvalise häälestuse sisseseadmist. Selleks puhuks on soovitav varustada kuulaja mingi ettearvatava harmooniaskeemi, mõnede pehmete rütmide ja kõrvapaitavate meloodiajuppidega, aga mitte paisata ta näiteks Lustmordi tumeda oluheli (dark ambient) maailma, mida sisustavad välisalvestused pärinevad tapamajadest, koobastest ja hauakambritest. Teiseks sellepärast, et „meeleolu” kipub tõmbama piiri teadvuse ja maailma vahele, oluheli tunnetuslikuks eesmärgiks on aga selle piiri hajutamine. Kolmandaks sellepärast, et oluheli vallas kipuvad hajuma ka piirid muusika ja n-ö pelga heli vahel. Näiteks on Brian Eno kirjeldanud, kuidas ta on teose salvestamise ajal pidanud „purki püüdma” ka aknast kostuva tuulemühina ja linnulaulu, kuna see oli kompositsiooniprotsessi juba alateadlikult suunanud. Sellise komponeerimise tulemuseks on kõikehõlmav helitasapind, millele asetuvad võrdsetena nii salvestatud toorhelid, mõttelised harmooniasuhted kui ka kuulamistingimustest tulenev taustamüra.

„Meeleolumuusika” sobiks aga pigemini tähistama new age’iks kutsutud nähtust, mis kasutab oluhelinähtuste väliseid vormivõtteid teatud ideoloogilistel ja pseudoreligioossetel, teraapilistel või turunduslikel eesmärkidel. Võiks niisiis öelda, et kui oluhelil on nii ise- kui tarbeväärtus, siis new age jätab alles vaid viimase.

Mõned oluheli viljelejad: Tangerine Dream, Klaus Schulze, Steve Roach, Robert Rich, Harold Budd, Alio Die, Vidna Obmana, Deutsch Nepal, Scorn, Gridlock, Boards of Canada, Seefeel, Global Communication, The Future Sound of London, Higher Intelligence Agency, Aphex Twin, Pete Namlook.