Anu Tali suudab alati erineda

Heili Vaus-Tamm

?Rehepapi radadel?: EESTI-SOOME SÜMFOONIAORKESTER, solistid Pirjo Püvi ja Julia Semjonova ANU TALI juhatusel Estonia kontserdisaalis 7. XII, kavas Tormis, Tubin, T?aikovski, Dunajevski, Eller, Sumera.

Anu Tali kavade juures on põhiline see, et ta suudab publikut jätkuvalt kütkestada. Ja Eesti muusikaelus on selline omanäoline lähenemine vägagi ainulaadne ning vajalik. Anu Tali fenomen on segu show-business?ist ja sisuliste paralleelide otsimisest. Ning kui viimane toob n-ö muusika kaugemalt, muusikamaailmas toimuva inimesele lähemale, siis esimene lähendab ka dirigendi isikut ?rikaste ja ilusate? publikule.

Tali dirigeerimismaneer on muutunud vägagi konkreetseks ja illustratiivseks. Sellesse on tekkinud väliselt kohati olarieltslikku virtuaaljumala eksaktsust, kuigi Tali rõhutatud täpsus pole kuhjatud detailidega ja on pigem teatraalset laadi. Samas on Tali stiilile iseloomulikud tugevalt emotsionaalsed väljaütlemised ja -näitamised. Viimased mõjuvad vahest humoorikalt ja innustavalt nii orkestrile kui ka publikule. Kavade ülesehitus on iseenesest tore, ideid paistab jätkuvat. Talid ei karda balansseerida hea maitse piiril ning juba see on huvitav.

 

Tsirkus ja kodumaa

Eesti-Soome Sümfooniaorkestri seekordne kava mõjus eelnenud abstraktsemate (?Sümfoonia?, ?Inimene?) kõrval vägagi illustratiivselt, puudutades meie lõbus-traagilist nõukogude minevikku. Tali programmis oli sellest raskesti hõlmatavast ajaloolis-muusikalisest kompotist võetud lõbusam osa. Sõbralikult, ilma groteskita. Sestap puudusid ?ostakovit? ja Prokofjev, esindatud oli T?aikovski (Tatjana kirjastseen ooperist ?Jevgeni Onegin?) kui vene kõrgkultuuri sümbol. Kõrvuti kõlasid Isaak Dunajevski marss filmist ?Tsirkus? ja Heino Elleri ?Kodumaine viis?. Iseenesest hea ja julge leid.

Kui algusaastatel kõlasid Tali kavades peamiselt hitid, siis nüüd juhatab ta juba teoseid, mida keegi teine pole dirigeerinud ja ilmselt kunagi ka juhatama ei hakka. Näiteks kõlas esiettekandes kirjastseen Tormise ooperist ?Luigelend?. Väga hea areng, aga üks on sama: Anu Tali suudab alati erineda. Kuigi niimoodi kokku pandud kava üle võib pikalt vaielda, tekitas minus kõige rohkem küsimusi selle pealkiri ?Rehepapi radadel? ? rehepapp pole küll kuidagi nõukogude ajaga seonduv mõiste, pigem uue aja reministsents eestlase põhiolemuses.

Sellise projektorkestri puhul on omaette küsimus ka koosseis ja kuna sel nädalal oli Eesti orkestritel väga tihe graafik, oli vist raske ka mängijaid leida. Ilmselt seetõttu oli ESSO vioolarühm seekord väga tilluke ning eks ole sellist orkestrit tasakaalustada ka omaette kunst.

 

Noore Sumera sensuaalsus

Igasuguste rohkem ja vähem naljakate lugude lõpuks kõlas kontserdil Sumera Teine sümfoonia aastast 1984. Teos, mille äärmiselt, sõna otseses mõttes sensuaalne teemade ring kattub viiuli-klaveripala ?Quasi improvisata? omaga. Ainult et palas on üks väga ühene kulminatsioon ja sellele järgnev rahunemine. Sümfoonias viivad 5-noodiline edasi-tagasi tunglev ja 2-noodiline punkteeritult võnkuv kujund lõpututesse gongiga lahti löödud kulminatsioonidesse. Kuid ka sümfoonias kannab neid kaht teemat põhiliselt viiulite rühm.

Seda vaimustavam on lõik kolmandas osas, kus viiulite sisemise hõõgusega vibratsiooni võtavad kulminatsioonihetkel üle vaskpillid, t?ellod, kontrabassid ja muidugi gong. Et siis rahunenult jälle harfile ja viiulitele vaibumiseks maad anda. Huvitav osa on just harfil: esimesest osast meenub koos kelladega justkui meelekohas taguv monotoonne motiiv nagu kinnismõte, peavalu. Aga selles sümfoonias leiavad kõik tungid lahenduse. Äärmiselt kujundlik ja erinev hilisema Sumera kõlaväljade avanemise ning muundumise helikeelest. Anu Tali kontseptsioonis igatahes hästi välja toodud selguse ja ühtsusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht