Armas pisike pirukas

Häälte järgi võis aru saada, et viibime kõrgkultuuri viljelevas asutuses, mitte mänguasjapoes. Kõik helid olid natuke jubedad, kergelt õõva tekitavad, dissonantsed.

SVEN SAPELSON

Laste ja noorte muusikafestival „Big Bang“ 18.-19. XI Tallinnas Mustpeade majas.

Järelkasvu eest hoolitsemine on mõistlik mõte. Mitte ainult kultuuris, vaid üleüldiselt. Ja mitte ainult järelkasvu enda pärast, näiteks etendus teistsugusele publikule testib organisatsiooni paindlikkust ja õppimisvõimet.

Kui hästi paindub Tallinna Filharmoonia, kui korraldab noortele ja lastele mõeldud festivali „Big Bang“? Et mitte lugejat asjatult pinges hoida, võime kohe alguses vastata ühe kümneaastase festivalikülalise lausungiga: „normaalselt“.

Lastel (ja lapsemeelsetel täiskasvanutel) oli Mustpeade majas hullamist küll. Sai kõndida pedaalidel, mis tegid peale astudes prääksu. Prääksumasin käis rihmadega selga nagu seljakott. Veel sai kuulata võimendatud mulinaid ja vaadata mullimasina suurendatud pilti seinal. Sai silitada savipotti ja keerutada kettaid, pista näpp hägusesse vette ja tõmmata traadist ja virutada haamrikesega ja kõik need tegevused tegid erinevaid hääli. Huvitav, et häälte järgi võis aru saada, et viibime kõrgkultuuri viljelevas asutuses, mitte mänguasjapoes. Kõik helid olid natuke jubedad, kergelt õõva tekitavad, dissonantsed. Väga hea – ka sedasorti helisid peab lastele tutvustama.

Lastel ja lapsemeelsetel täiskasvanutel oli Mustpeade majas festivalil „Big Bang“ hullamist küll. Sai kõndida pedaalidel, mis tegid peale astudes prääksu. Prääksumasin käis rihmadega selga nagu seljakott.

Tanel Meos

Minu kümneaastase festivalikülalise muusikaline horisont ulatub küll kaugemale kui „Baby Shark“, aga eurolaulu juurde on see juba mitmeks aastaks toppama jäänud. Hellitan lootust, et krigin-mulin Mustpeade majas aitas teda veidi edasi. Tema kokkuvõte: „Seal olid ka nupud, mille taga oli mingi ese ja kui kakat vajutada, siis tuli öökimise hääl ja selline hääl, et sul ei tule see välja. Aga plekkpurgi seest tuli muusika.“

Kas seal päris kontserte ka oli? Oli, häid oli ka. Kõige rohkem avaldas muljet Bachi teoseid tutvustav lavastus „Taeva­trepp“. Leidlik projektorite kasutamine, Playstationi rütmimängude võtted, vihjamisi esitatud story ja publikule silma vaatamine – väga hea lavastus. Ilus sümbol oli lõpus see, kui laps keeras Bachi portree tagurpidi. Ma olen küll mitu päeva juurelnud, mida see akt võiks tähistada. Ei ole suutnud endale rahuldavat tähendust leida, aga sümboli ilu käib minuga kaasas.

Kümneaastase festivalikülastaja kokkuvõte: „Helilooja maskidega kaks tüüpi esines. Veel oli seal hästi palju aknaid ja sai ise patsutada ja plaksutada. Ei meeldinud, see, et muusikas ei olnud eriti midagi kuulata ja video ei olnud nii huvitav.“

Loomulikult käib aastal 2022 iga ennast moodsaks pidava meelelahutusürituse juurde virtuaalreaalsus. Mina ei saa lahti küsimusest: kui kontserdi taustaks olevat päikeseloojanguvideot näidata virtuaalreaalsuse seadme asemel Youtube’ist seinale, kas siis lavastuse kunstiline väärtus sellest tõuseb või langeb? Pildi teravus oleks Youtube’is kindlasti parem.

Kümnene festivalikülaline hindab uusi tehnilisi abivahendeid kõrgelt: „Mulle meeldib virtuaalreaalsus. Muusika ei olnudki väga muusika, vaid mingi­sugused helid. Ja kui oli merel kõikuva paadi pilt ja maa pilt korraga, siis natuke hakkas paha.“ Ütle veel, et kunst ei mõju!

Festival „Big Bang“ on alguse saanud Belgiast ja seda korraldatakse paljudes Euroopa linnades n-ö frantsiisina. Ma ei oska öelda, kui „suur pauk“ käib festivaliga kaasas teistes maailma linnades, aga Tallinnas jäi see tulemata. Suure paugu asemel oli armas pisike pirukas. Järgmisel aastal läheme võtame ehk veel ühe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht