Armastusega „Jazzkaarelt“

Ühes linnaruumiprojekti, tasuta kontsertide päeva ning džässijuttudega sai kokku mahukas programm, millega sammupidamiseks tasus andunud džässisõbral võtta vabaks terve nädal.

ANITA MAASALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Festival „Jazzkaar“ 23. – 29. VIII Tallinnas.

„Jazzkaar“ on nagu omamoodi Eesti džässiaasta showcase: uus muusika vaheldumisi tuntud ja armastatud paladega, vanad koosseisud kõrvuti verivärsketega ning külalised teiselt poolt riigipiire toovad aasta-aastalt publiku hulka nii põliseid džässiarmastajaid kui ka uusi huvilisi, kes on tõenäoliselt märganud linnapildis festivali kirevaid reklaamplakateid.

Tänavune ehk XXXII festival sai igati suurejoonelise avalöögi 23. augustil, kui Vabal Laval astus üles saksofonist Raivo Tafenau koos Tallinna Kammerorkestri, bändi ja külalistega, kellega esitati ühisele albumile salvestatud muusikat. Tafenau sõnul täitus koostööprojekti kujul orkestriga tema ammune unistus. Kuivõrd nii kammerorkester kui ka Tafenau juhitud TAFF Club on pikka aega tegutsenud Mustpeade maja seinte vahel, oli koos ülesastumine ka igati loogiline sündmuste kulg. Raul Sööt, Siim Aimla ja Meelis Vind olid Tafenau lihtsatest, kuid kaasahaaravatest kompositsioonidest loonud meeleolukad arranžeeringud, millest nii mõnigi pala näis publiku tantsukingad toolide all sügelema panevat. Iseäranis huvitav oli jälgida, kuidas oli seadetes ära kasutatud keelpilliorkestri võimalusi: kas orkestrile oli jäetud üksnes saatefooni roll või antud pisut enam sõnaõigust. Selles vallas paistis oma arranžeeringutega eriliselt silma klarnetist Meelis Vind, kes oli palasid keelpillide tämbriga nutikalt täiendanud.

Arusaadavatel põhjustel oli festivalil välisartiste plaanitust vähem ja on suur rõõm tõdeda, et mitmed silmapaistvamad kontserdid andsid just Eesti artistid. Aasta džässansambli tiitli pälvinud Joel Remmeli trio koos Liisi Koiksoni, Jukka Eskola ja Aleksander Paaliga astus lavale kohe pärast auhinna vastuvõtmist. Lihtsa, lööva ja viimistletud kavaga tõestasid nad, et on preemia igati välja teeninud. Remmeli värskest loomingust õhkus mõtlikkust, helgust ja elu­lähedust, mida kaunistas Koiksoni mahe vokaal. Maitseka lisandina võis paaris loos kuulda ka Markus Eermanni flöödi­soolot.

Improvisatsioonilisel ja eksperimentaalsel lainel kulges Mart Soo ja Florian Walteri (pildil) kontsert, mille peakangelane oli Walteri mängitud ja maailmas ainulaadne instrument hechtyphon.

Rene Jakobson

Tänavu riikliku kultuuripreemia pälvinud kitarrist Jaak Sooäär oli kutsunud festivalile harfimängija Alina Bzhezhinska, kellega kohtus paar aastat tagasi improvisatsiooniorkestri The Third Orchestra sessioonil Londonis. „Jazzkaarel“ astuti üles koosseisus London-Tallinn Cosmic Bridge ühes basskitarrist Raul Vaigla ja trummar Karl-Juhan Laanesaarega. Vähe sellest, et harf ei ole džässmuusikas pehmelt öeldes just üleliia sageli esinev pill – see kontsert oli just legendaarse džässharfimängija Alice Coltrane’i sünnipäeval. Tähtsa sündmuse auks tema loomingut ka hulganisti esitati. Harf lisas ansamblile täiesti unikaalse värvi ja ansambli koostöö oli veelgi imetlusväärsem asjaolu tõttu, et esimene proov tehti selles koosseisus Bzhezhinska sõnul alles mõni päev enne kontserti. Jääb vaid loota, et see ei jää bändi viimaseks ülesastumiseks.

„Jazzkaar“ on korralduse poolest näidanud kahtlemata head eeskuju. Võime raskel ajal adapteeruda ja panna kokku täisväärtuslik festival näitab suurt armastust tehtava vastu. Ka artistid polnud korralduse kiitmisega kitsid: näiteks festivali teisel päeval esinenud USA kitarristi Scott DuBois’ sõnul on ta maailmas külastanud hulganisti festivale, kuid kohtab harva sedavõrd hästi organiseeritud üritusi, kus esinejate elu on tehtud võimalikult mugavaks. Rääkimata siis veel asjaolust, et paljud väliskülalised polnud enne Eestisse saabumist kaua saanud reisida või isegi koduriigis üles astuda, mistõttu päris publikule esinemist peeti suureks privileegiks.

Kuigi džäss on üldiselt nišimuusika, mis igaühele ei imponeeri, on festivali kavas tavapäraselt ka žanripiire ületavaid artiste, mis on tõtt-öelda vägagi leidlik viis laiemat publikut kaasata. Näiteks instrumentaalelektroonilist muusikat viljeleva ansambli Modulshtein kontsert lõi Fotografiska saalis kergelt džässiga immutatud tehnoklubi atmosfääri. Vabale Lavale tõi täissaali Soome artist Jesse Markin, kelle muusika on küll oma juurtega soulis, kuid põhiliselt võiks seda nimetada mahedaks indie ja räpi seguks. Tõelise peomeeleolu keris aga üles reedeõhtune The Motown Soundi kontsert, millega tähistati ka Telliskivi loomelinnaku sünnipäeva. Motowni plaadifirma legendaarsemad lood on tuttavad tõenäoliselt suuremale osale muusikasõpradest ning armastatud artistid eesotsas Rita Ray ja Robert Linnaga meelitasid saali – hoolimata samal ajal aset leidnud skandaalsest linna­halli drooni-show’st – pilgeni rahvast täis. The Motown Soundi võibki iseloomustada ideaalse peobändina: piisas paarist avaakordist, et muidu vaoshoitud džässipublik tantsima haarata.

Maiuspalu jagus „Jazzkaarel“ ka impro­visatsioonilise muusika austajatele. Juba eelmainitud Scott DuBois’ kontsert koos Berliini saksofonisti ja bassklarnetisti Gebhard Ullmanniga oli nagu meditatiivne rännak, kus helid olid inspi­reeritud elust ja loodusest ning miski ei tundunud liialt ettemääratud. Improvisatsioonilisel ja eksperimentaalsel lainel kulges ka sellele järgnenud Mart Soo ja Florian Walteri kontsert, mille peakangelane oli Walteri mängitud ja maailmas ainulaadne instrument hechty­phon. Mitme­sugustest puu- ja vaskpuhkpillidest kokku pandud instrument tõi kuuldavale kirju paleti helisid, mis jätsid publikule ruumi tõlgendada kuuldut oma kujutlusvõime kohaselt. Eriti isemoodi kavaga astus aga üles ansambel Tin Men and the Telephone, kes pakkus peale kontserdielamuse ka interaktiivse rännaku läbi muusika. Publik sai oma telefonide abil kontserdi kulgu suunata, ise meloodiaid ja rütme komponeerida ning uusi ideid välja käia. Teekonna kontseptsiooni järgi põgenes kosmoselaev Maal aset leidnud ökokatastroofi eest ja asustati uus planeet, kusjuures muusikasse oli kaasatud ka klippe poliitikute ja kliimaaktivistide sõnavõttudest. Artistid põimisid need oskuslikult helidesse. Muidugi eeldas kontserdist täiel määral osavõtmine teatud ettevalmistust, nii et kui muusikud palusid täita esimese ülesande, laadis pool publikust alles telefonidesse vastavat rakendust ja mõni haruldane nuputelefoni omanik pidi hoopis nõutult ootama jääma.

Välisartistide seas väärivad ära­märkimist veel võrratud naisvokalistid. Nädala selgroo murdis särava häälega USA lauljatar Lucy Woodward, kelle kontserdikavast väärivad eelkõige esiletõstmist tema lemmiklaulja Nina Simone’i lood. Laul „Plain Gold Ring“ ansambli kitarristi Jelle Roozenburgi seades näis olevat kui Woodwardile loodud. Neljapäevase kontserdiõhtu avas aga sametise aldihäälega norra lauljatar Torun Eriksen, kelle folk- ja popmuusika mõjutustega looming mõjus koduselt ja maalähedaselt, rääkimata tema suurepärasest saateansamblist eesotsas pianist Eyolf Dalega.

Mulle tõi mitmes mõttes ainulaadse kuulamiselamuse „Jazzkaare“ publikule juba tuttav Šveitsi pianist ja helilooja Nik Bärtsch, kes oli seekord festivalile saabunud sooloartistina. Suletud silmadega võis aga vabalt unustada, et laval on vaid üks artist, sest Bärtschi klaverikäsitlus on niivõrd meisterlik. Minimalistlikest lähtepunktidest sündisid ulatuslikud kompositsioonid, milles sai ometi iga detail tähelepanu osaliseks. Bärtschi sõnul ammutab ta oma muusika jaoks inspiratsiooni linnaruumist, mille tormilisus ja mitmekesisus nõuab oskust keskenduda sellele, mis on päriselt oluline. Pärast tunniajast lummavat kava oleksingi õigupoolest tahtnud veel mõneks ajaks jääda istuma ja mõtisklema. Vahest ongi see üks suure festivali miinuseid: ühelt kontserdilt teisele pendeldades on keeruline millelegi täie tähelepanuga keskenduda.

Kõike arvesse võttes võib öelda, et „Jazzkaarel“ allahindlust ei tehta – ja siinkohal ei kõnele ma rahast, vaid kvali­teedist, sest raskest aastast hoolimata oli iga kuuldud kontsert omaette elamus. Ühes linnaruumiprojekti, tasuta kontsertide päeva ning džässijuttudega sai kokku mahukas programm, millega sammupidamiseks tasus andunud džässi­sõbral võtta vabaks terve nädal.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht