Bernstein versus Šostakovitš

Igor Garšnek

  Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: BOCHUMI SÜMFOONIKUD (Saksamaa), RAM ja solistid STEVEN SLOANE’i dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 13. IX.

Kummaline on mõelda, kuidas asjad siin maailmas omavahel mõnikord kokku jooksevad: alles lõpetas Iisrael lahingutegevuse Liibanonis Hezbollah’ vastu ja juba jõuab Eesti Kontsert oma hooaja avakontserdi läbiva motiivina esitleda juudi temaatikat üsna laias ampluaas. Täpsemalt Leonard Bernsteini (rahvuselt juut) I sümfooniat “Jeremija” (kommentaare pole vaja), kus solistiks Gal James (Iisrael) ja põhiteosena Dmitri Šostakovitši XIII sümfooniat “Babi Jar”, mis pühendatud holokausti ohvritele. Samas Bochumi Sümfoonikute dirigendiks Steven Sloane, kes, muide, tegutseb aastast 1981 Iisraelis. Mõistagi on see kõik antud juhul kokkusattumus, kuid tähendusrikas ikkagi.

Ent jätkem rahvused ja poliitika kus see ja teine ning mingem muusika radadele. Peab kohe ütlema, et Bochumi Sümfoonikud (Saksamaa) tulid Eestisse üsna intrigeeriva kavaga ning sel on ka silmanähtav probleemistik – kuidas siduda sümfoonilisse programmi kui tervikusse kaks nii erinevat natuuri nagu Bernstein ja Šostakovitš? Neist esimene tuntud kui “West Side Story” ja “America” autor ning teine kui omaaegse N Liidu diktatuurisüsteemi alter ego – küll “au, mõistus ja südametunnistus”, ent seda praegu meie, mitte toonaste punavõimurite tähenduses (kes Šostakovitši õnneks imekombel füüsiliselt represseerimata jätsid). Ning ega see Bochumi SO kava selles mõttes tervikut ei moodustanudki. Heliloojate “kaalukategooria” oli selleks liiga erinev ning orkestri üldisest musitseerimistoonusest võisin aimata, et ka orkestrandid olid varunud vaimujõudu pigem Šostakovitši kui Bernsteini esituseks.

Kontsert algas Leonard Bernsteini (1918 – 1990) kolmeosalise I sümfooniaga “Jeremija” (1942) sopranile ja orkestrile, seega maestro noorpõlvelooga. Kuna kavalehte usaldades on teose läbivaks teemaks usukriis, siis ei hämmastanudki esimest osa “Ettekuulutus” konstitueerivate muusikaliste mõtteliinide raskemeelsus ning nende konstellatsioonide depressiivsus. Ent järgmine osa “Teotamine” tekitas juba n-ö ohutunde – äärmuseni lihtsakoelised ja naiivsed (nagu mõnest primitiivsest filmist) muusikalised kujundid, mingist muusikalisest arendusest me siin ei räägigi. Selge, et kedagi teotatakse, aga keda? Ega ometi publikut? Samas sai kuulda ka perfektset puupillide ansamblit, mille artikulatsioon oli kadestamisväärselt ühtne. See-eest vaskpillide tämbraalne kooslus mõjus kohati ka ebaühtlasena. Ent sümfoonia finaal “Nutulaul” tõi muusikasse vokaali (sopran Gal James), mis andis esitusele uue, sügavama dimensiooni ja n-ö tundelise hingamise. Ning arvan millegipärast, et ka dirigent Steven Sloane’il oli nüüd esimest korda tõepoolest põhjust kujundada õnnestunult väljendusrikast dünaamikarežiid. Sõnaga, teos ise eklektiline ja lihtsakoeline, ent jõudis tänu vokaalsele finaalile tõenäoliselt siiski ka publiku hingekeeli puudutada.

Seevastu Dmitri Šostakovitši (1906 – 1975) XIII sümfoonia “Babi Jar” op. 113 bassile, meeskoorile ja orkestrile (1962) Jevgeni Jevtušenko tekstile on XX sajandi muusikalis-dramaturgilise mõtte tipp-pilotaaž ning sellisena ettekandeliselt mõistagi ka äärmiselt vastutusrikas suurteos. Tõsi, on ju räägitud, et ainult vene interpreedid suudavad Šostakovitši suuri draamasid laval tõelise sisseelamisega esitada, ent ka Bochumi SO ja Sloane’i tõlgendus pani mitte vaid süvenenult kuulama, vaid ka iga sekund muusikale kaasa elama. Ja väga suur roll oli selles bass Aleksander Anissimovil, kes suutis väljendusrikkalt tõlgendada helilooja-poeedi kujundite fataalset traagikat ning seda koostöös dirigendiga vormida kord dramaatilistesse sügavikesse (I osas), siis jälle morbiidsesse õhustikku (III osa “Kaupluses”), et seejärel hüpnotiseerida kuulajaid sümfoonia sisulises raskuskeskmes “Hirmud” (IV osa), mille muusika näib balansseerivat korraga nii olemise kui olematuse sügavike kohal. Anissimovi esituses oli siin korraga midagi šamanistlikku – see oli kui loits, mis kristalliseerus koostöös teise maagi ehk dirigendiga kuhugi teispoolsusse.

Oleksin ülekohtune, kui ei märgiks sellise mõjuva terviktulemuse saavutamisel Eesti Rahvusmeeskoori, kelle roll vokaalses karakterikujunduses oli tänu täpsele artikulatsioonile ning fraasikujunduse filigraansusele lausa suurepärane.

Ning oleksin täpselt sama ülekohtune Bochumi Sümfoonikute kui orkestri suhtes, kui jätaksin mainimata, et nende musitseerimine nii dirigendi plastilisel jälgimisel kui pillirühmade ansamblimängu tasandil erines kontserdi esimeses ja teises pooles mitte kui öö ja päev, vaid nagu erinevad oma muusikas Bernstein ja Šostakovitš.