Bluusi ees oleme kõik võrdsed

Sel aastal oli Augustibluusi üks eesmärke tutvustada neid artiste, kes klassikalisest bluusirajast ehk pisut kõrvale kalduvad.

PRIIT LIIVISTE

XXVI Augustibluus Haapsalus 2. – 4. VIII.

Bluus võib tabada meist igaüht, ükskõik millisel eluhetkel. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Usutavasti on pea kõik rokk- või popmuusika loomisega tegelevad muusikud nentinud, et kõik teed viivad lõpuks ikkagi bluusi juurde.

Bluusi näiliselt lihtsa fassaadi taga peitub tegelikult tohutult värvikas galerii äärmiselt omanäolistest ja andekatest artistidest, kes võivad algmaterjalile läheneda erinevalt, kuid kelle looming on sisult ikkagi bluus. Festivali peakorraldaja Indrek Ditmanni sõnul oli tänavuse, järjekorras juba 26. korda toimuva Augustibluusi üks eesmärke tutvustada just neid artiste, kes ehk „klassikalisest“ bluusirajast pisut kõrvale kalduvad. Kui puritaanlikuma muusikamaitsega bluusihundid peavad säärast käitumist kohati ehk suisa pühaduseteotuseks, on see tõenäoliselt hädavajalik selleks, et publiku (ja korraldajate) huvi püsivana ning fookust teravana hoida.

Reedese festivaliõhtu avas minu jaoks Backstage Band Venemaalt. Olles alates esimesest loost lava ette naelutatud, ei oleks ma ilma eelneva infota kindlasti osanud arvata, et antud suurepärane kvartett on pärit Moskvast, mitte mõnest USA osariigist. Kuigi klahvpillimees nägi välja selline, et põhikohaga tegutseb ta nende tagasihoidlike linnapoiste turvamehena, oli välimus loomulikult petlik (ansambli albumikaanele autogrammi kõrvale joonistatud pisike kiisupilt annab aimu, kui hirmsa mehikesega tegelikult tegu). Backstage Band suutis algselt pisut umbuskliku publiku (kelle keskmine vanus ületas ansambli sarnaseid näitajaid ilmselt pea poole võrra) lõpuks veenvalt endale sobivas suunas kallutada. Klassikaliselt tänapäevane bluusrokk, mida Johnny Winteri fännidest Moskva „karvased“ esitasid, oli aga väga leebe sissejuhatus sellele, mis järgnevalt aset leidis.

Avalikkuse ees alati modifitseeritud keevitusmaskide taha varjuv Itaalia duo The Cyborgs muutis mõned festivalikülastajad ilmselgelt ärevaks, sest bändi raju ja kärisev stiil laenas kohati samaväärselt palju nii bluusilt, pungilt kui ka metal’ilt (laenamisest rääkides: lennufirma äparduse tõttu said The Cyborgsi härrad oma pillid kätte paar tundi pärast esinemise lõppu, seega tuli pea kõik kontserdi jaoks vajalik laenata varem mainitud Moskva bändilt). Tulemuseks suurepärane peomuusika, mille saatel tasapisi muusikast inspireeritud transilaadsele hullusele anduda. Need, kes ei olnud selleks veel valmis, astusid esmalt sammu tagasi ja seejärel pool sammu edasi. Ja siis juba sammukesi edasi, kuni sai küünarnukiga lavaesisele aedikule toetada. Hüpnoos töötas.

Etteruttavalt võib öelda, et tõsiusklikele bluusimeestele tekitatud moraalse kahju heastamiseks esitasid itaallased järgmisel päeval Haapsalu raudteejaamas toimunud kontserdil klassikalisi bluusitöötlusi. Ilma maskideta, oma identiteete varjamata. Kuni festivali teise päevani oli korraldajatel rangelt keelatud avalikustada, et Paul Venturi ja Simone Scifoni on tegelikult needsamad maskides küborgid. Saladust suudeti edukalt hoida ja üllatus oli (nende jaoks, kes sellest festivali ajal aru said) seda märgatavam. Aastate eest esmakordselt Augustibluusil esinedes olla Venturi jalutanud paljajalu ööbimiskohast kontserdipaika, võimendi ühes, kitarr teises käes, autojuht ja kontserdikorraldaja teda paaniliselt taga otsimas. Hiljem elas mees veel nädalakese festivali kontoris, kuna muud ööbimiskohta ega koju naasmise plaani polnud. Pole kahtlust, et tegu on täisverelise bluusimehega.

Aga tagasi reedeõhtuste esinejate juurde. Pärast küborgide äkkrünnakut astus lavale india juurtega Aki Kumar, kes on sündinud ja kasvanud Mumbais, kuid elab viimased 20 aastat USAs. Arvutiinsenerina elatist teeniv Kumar on bluusiartistina tegev olnud alates aastast 2014, mil ilmus tema esimene album. Augustibluusi programmijuhile Raul Ukaredale teadaolevalt tahtis Kumar ise ansambli loomisest peale luua klassikalist ingliskeelset bluusmuusikat, ent üsna pea sai selgeks, et publikule (ja bändikaaslastele) pakub palju enam huvi teatava „kiiksuga“ bluus. Raske on arvata, et fraasi „hare Krišna, hare Rama“ on võimalik laulda bluusivõtmes, aga Aki Kumar suudab seda, ilma liigse paatoseta. Erinevate bollywoodilike ja ka India süvamuusika elementidega nägemus bluusist on äärmiselt värskendav ja Kumari särav lavapersoon tagas selle, et publik oli (tänu eelnevate festivaliesinejate tublile eeltööle loomulikult) täiesti lummatud juba esimesest loost alates. Isegi esinemisjärgselt puhates või esinemiskorda oodates imbus tantsupisik helinakkuse teel organismi: teleriekraanilt laval toimuvat jälginud Backstage Bandi rütmigrupp tantsis backstage’i ühes, Teele Viira levitas tantsupisikut teises otsas.

Järgmisena astus lavale hr Augustibluus isiklikult, Raul Ukareda koos all-star bändiga. Nagu ikka, on selle kaliibri proffidele raske miskit ette heita või kedagi teistest palju kõrgemale tõsta. Teele Viira võttis endale ambitsioonika ülesande esitada Gunnar Grapsi lugu „Sügisõhtu blues“ ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Pala kummitas mind ereda sähvatusena kogu ülejäänud kontserdi aja ning vaibus alles siis, kui vanameister Rick Estrin oma ansambliga The Nightcats pärast umbes tunni aja pikkust viivitust lavale astus.

69aastane suupillivirtuoos ja laulukirjutaja Rick Estrin on bluusimaailma veteran ja aastakümnete pikkune teekond mööda muusikamaailma käänulisi radu on temast vorminud suurepärase meelelahutaja, kes kontrastiks kivinäost trummar Alexander Petersenile ja hiiglasekasvu kitarrilegend Kid Andersenile on särasilmne ja kelmikas jutuvestja. Mullu pälvis Estrin koos oma ansambliga kodumaal ihaldatud ja raskesti püütava USA aasta bluusiartisti auhinna, mis paigutab mehe sarnaselt teiste festivali peaesinejatega tänase bluusimaailma absoluutsesse tippu. Kuigi tantsuliigutused ei ole enam kuigi kiired, on ka sedasorti „vanadekodu boogie“ keskmisele inimesele korralik trenn, ja hoolimata asjaolust, et kontsert algas plaanitust tunduvalt hiljem, esitas bänd publiku suurepärasust kiites veel pea poole tunni jagu lisalugusid.

Teine festivalipäev algas siinkirjutaja jaoks (pisut liigagi) rahvarohke rongijaamakontserdiga, mis oli sobivaks sissejuhatuseks paar tundi hiljem pealaval alanud põhiprogrammile. Varasemalt tuttav kodumaine Bourbon Sugar oli heas mõttes üllatustevaba. Sama võib mõneti öelda ka soomlaste grupeeringu Million Dollar Tones kohta, mille kaheksaliikmeline orkester esitas suurepäraselt 50ndate roki ja rütmibluusi segu, stiilipiire ületamata, omal sõidurajal püsides.

Võluv prantslanna Gaëlle Buswel mõjus festivalipäeva üdini maskuliinses õhkkonnas pisut ebamaiselt, justkui ingellik võõrkeha keset karuseid ja näiliselt tõsiseilmelisi bluusimehi. Kahtlemata oli Buswel festivali kõige raadio- ja telesõbralikum artist. Lisaks kõige popilikumale muusikale oli ansambel vägagi osav kaameratele esineja: sisseharjutatud lavaliikumine, oskuslik keep smiling ja näiliselt spontaansed ühislaulmised kitarristiga näitasid, et kaameratega flirtimine ei ole Buswelile ega tema taustajõududele võõras.

Heatujumuusikaga jätkas ka järgmisena lavale astunud Trickbag, mis esitas muusikat, mida võiks nimetada traditsiooniliseks peobluusiks, tantsuliseks rütmibluusiks või millekski kolmandaks. See on bluus, mis ei ole inspireeritud eluraskustest, vaid elurõõmust.

Kolumbus Krisi eestvedamisel tehtud väärikas kummardus ZZ Topile andis kodumaistele bluusrokistaaridele taas võimaluse oma võimeid näidata ja hambaid teritada, ja otse loomulikult saadi sellega suurepäraselt hakkama.

Õhtu peaesineja, Louisiana bluusimees Jonathon Long on vaatamata oma võrdlemisi noorele eale (29) üks selle ala suurmehi. Ameeriklaslikult suur ja lai Long on läbi ja lõhki bluusimees – juba esimesest laulust oli selge, et tegu on nii vokaalselt kui ka instrumentaalselt äärmiselt võimeka esinejaga. Olles end esinejate muusikaga eelnevalt plaatide näol kurssi viinud, tuleb nentida, et kontsertesitus on siiski kordades paeluvam ja hingekriipivam. (Longi puhul ei ole viimane album küll ilmselt see, mille põhjal tema kontsertesinemiste kohta sügavamaid järeldusi teha.) Long live Long! Stevie Ray Vaughan on ilmselt saanud mantlipärija.

Muljeid kokku võttes tuleb nentida, et pole varasemalt sattunud festivalile, mille programm oleks niivõrd ühtlaselt kvaliteetne, et lava eest on kogu festivali ajal äärmiselt keeruline lahkuda. Või on asi bluusis, mis vaikselt, aga kindlalt kehasse imbub, soontes ringi voolab ja inimese üle lõpuks võimust võtab? Küllap on see nii. Bluusi ees oleme kõik võrdsed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht