Crash Ensemble?i urbanistlik vaim

MIRJE MÄNDLA

Eesti muusika päevad 14. ? 21. IV Crash Ensemble (Iirimaa) Kanuti gildi saalis 17. IV.

Eesti muusika päevadele oli kutsutud esinema ja ka eesti heliloojate teoseid ette kandma Iirimaal 1997. aastal loodud nüüdismuusikat mängiv Crash Ensemble, mille kunstiline juht on praegu veidi üle 30 helilooja Donnacha Dennehy ning ansamblit dirigeerib Fergu Sheil, kelle kogemuspagasisse mahub ka pikaajaline töö ooperiteatris. Ansambli kohalolek Eesti muusika päevadel oli suurepärane võimalus kuulata, kuidas kõlab eesti uus muusika väljastpoolt vaadatuna.

Erkki-Sven Tüüri ?Arhitektoonika III? ja Helena Tulve teos ?cendres? on õnneks leidnud juba varem NYYD Ensemble?ilt heal tasemel esituse. Siiski oli põnev kuulata, milliseid teoseid eelistas Crash oma kavas ettekandele tuua, sest dirigent Fergus Sheili sõnul oli neil eesti heliloojate partituuride osas valik laiem. Ja oli tore näha, et seni maailmas kindlasti paremini tuntud Pärdi ja Tüüri muusikale lisandus ansambli tutvus eesti heliloojate laiema ringiga. Lisaks Tüürile, Tulevile ja Tulvele kõlas ka Kairi Kose ?Illumion? soolot?ellole.

Suurepärase uue ja täpsema tõlgenduse kinkis Crash Ensemble Toivo Tulevi teosest ?Swing Low?. Tulevi teose interpretatsioon nõuab interpreetidelt kiiret kohanemisvõimet, oskust suunduda kiiretest harmooniapilvedest ja soleerivatest passaa?idest pikkamisi kulgevatesse meloodiakaartesse. Psühholoogilises mõttes on see võrreldav uisutajate koreograafiaga ja probleemiga, kuidas säilitada tasakaalu pärast pöördeid ning mitmekordseid hüppeid ja seda kõike suurel kiirusel ? ja et samal ajal ei tunneks vaatajad-kuulajad ka graatsiast puudust. Crash Ensemble?i mängus oli tasakaalu ja graatsiat.

Kava raamisid iiri heliloojate tänapäeva kiirest elurütmist ja linnalikust eluviisist kantud teosed, erandiks oli Kevin Volansi ?1000 takti?. Teos, mis oli esialgu mõeldud klaveritriona, kuid vajas veel ühte mängijat, et teostada kõiki helilooja ideesid. Kevin Volans on pärit Lõuna-Aafrikast ning hiljem, kui ta oli juba jõudnud õppida Euroopas, võttis ette retki Aafrikasse, et salvestada sealset keskkonda. Kui te mäletate Kevin Volansi 1982. aastal valminud lugu ?Valge mees magab? Kronos Quarteti esituses Aafrika muusika plaadil, siis on teile Volansi heliloomingu käekiri üsna tuttav. Volansit iseloomustab see, et ta kasutab klassikalisi pille sellisel moel, et nende tämbrid sarnanevad pigem etnilistele-traditsioonilistele instrumentidele. Volansi ?1000 takti? on helilooja üks viimaseid töid ja kirjutatud Crash Ensemble?i tellimusel. Esiettekanne toimus 2002. aastal Dublinis.

Ja olgu öeldud, et klaveritrio pole Volansi-sarnasele heliloojale kuigi kummaline ?anr, sest ta armastab kirjutada ka teisi väga traditsioonilises ?anris teoseid nagu keelpillikvartette. Volans ütleb oma teoste kohta, et tema rütmid kasvavad välja tämbrist. Ka selle teose puhul pidas see väide paika. ?1000 takti? kõlanud tämbreid võiks lühidalt kokku võtta kui erinevaid klõbinaid klaveri ja vihinaid keelpillide esituses. Ja tõepoolest, vihinad ei saa olla kiiremad, kui vihinad füüsiliselt on, klõbinad jälle ei saa olla aeglasemad, kui klõbin on. Klõbisemine iseenesest võib küll kesta pikemat või lühemat aega ja see võib olla tihedam või harvem. Nii leiab teose rütm oma kuju. Volansi loos oli klaver leidnud taas üles selle puu, millest ta on valmistatud. See ei kõlanud mitte lihtsalt kui löökpill, vaid kui rida puuklotsikesi ja puupulgakesi ? Volans oli veetlevalt lahendanud lihtsa idee. Ja seda kõike peaaegu traditsioonilises klaveritrio vormis lisapianistiga.

Crashi-sarnaste nüüdismuusikat mängivate ansamblite esireas on kindlasti New Yorgis tegutsev Bang On A Can All-Stars, kellega Crashil on tihedad seosed kasvõi seeläbi, et nad arvatavasti olid ja on üks Iiri ansambli eeskujusid. Crashi kunstiline juht Donnacha Dennehy kirjutas New Yorgi ansamblile ka Eesti kontserdil kõlanud teose ?Streetwalker? ja Iiri ansambel esitab teoseid kuulsama venna repertuaarist. Bang On A Cani repertuaarist kõlas seekordse kontserdi kavas David Langi ?Cheating, Lying, Stealing?, teos, mida Lang ise nimetab ?pahaendeliseks funky?ks? ja kus ta paljastab enda kui helilooja tumedama poole. Mitte seda, kuidas ta võiks kuuluda heliloojate hulka, kes kirjutavad maailma kõige ilusamaid meloodiaid või on esindatud teiste oluliste kvaliteedimärkide poolest. Samas on Langi kompositsiooni esitamisel esinejatele siiski kõige olulisem, nagu Reichi või Glassi teoste puhul, jääda muusika ühtlaselt kulgevasse voolu, kuigi samas tuleb mängida täpselt korduvaid rütmimustreid. Langi 1995. aastal valminud teos (ja ma usun, et eesti publikule üsna tuntud näide Bang On A Cani repertuaarist) kõlas Eesti muusika päevadel õigustatult hästi. Ehkki Crash Ensemble?i mängus polnud teosele originaalesituses kasuks tulevat sünget voolamist kerglases lodevuses, nõtkus jäi alla täpsele rütmimustrile. Nauditav oli aga t?ellist Kate Ellise jõuline soleerimine.

Iirimaal tegutsev heal tasemel nüüdismuusikat mängiv ansambel Crash kannab ilmselt urbanistlikku vaimu ja on kohapeal hinnatud eriti nooremate muusikasõprade seas kui ansambel, mis loob oma kontsertidel energilise ja sundimatu atmosfääri. Kuid nad tajuvad õnneks ka eksistentsiaalsemaid küsimusi ja, mis kõige toredam, nad on huvitatud eesti muusikast.