Dona nobis pacem

Detsembrikuu kontsertidel sai kuulda kas täitsa uut või siinmail harva kõlavat muusikat, sekka vaid üksikud tuntud jõululaulud.

ÄLI-ANN KLOOREN

Detsembrikuu kontsertidest põhjaliku ülevaate andmine käib ühele kuulajale üle jõu, sest jõulukontsertide andmisest ei taha kõrvale jääda peaaegu ükski esineja ja valik on seetõttu tohutu. Selle­aastane jõulukuu ei olnud erand, kuid üllatas publikurohkus.

Suure osa minu kuulatud kontsertidest moodustasid kooride omad. Enne kui igaühest eraldi rääkida, tuleb ühe üldistava tähelepanekuna mainida nende mitmekülgseid ja põnevaid kavasid. Nimelt sai kuulda kas täitsa uut või siinmail harva kõlavat muusikat, sekka vaid üksikud tuntud jõululaulud.

Oma tavalises headuses esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, kelle kavas olid Joseph Haydni „Harmoniemesse“ ja Wolfgang Amadeus Mozarti „Vesperae solennes de confessore“ C-duur K 339. Elame masendaval ajal: Euroopas käib sõda, oleme igatpidi ümbritsetud vägivalla, vihkamise ja rumalusega ning mitte ükski mõistlik tegu ega argument ei paista neile nähtustele mõjuvat. Nii tundus isegi minusugusele uskmatule missa lõpulause „dona nobis pacem“ viimse valguskiirena selles hullunud maailmas. Kõige enam läks aga sel kontserdil hinge lisapalana kõlanud Jean Sibeliuse „Ei ihka au ja hiilgust ma“. See, mismoodi koor andis edasi sõnu „vaid rahu üle maa“, oli kogu detsembrikuus kuuldust üks mõjuvamaid hetki.

Tõelist silmailu pakkus Jaani kiriku ees looklev järjekord pääsemaks kuulama Eesti Rahvusmeeskoori kontserti „.. ja rahu maa peal“. Pilgeni täis kirikus sai kuulata üsna eklektilist kava, mida dirigeeris Endrik Üksvärav. Õhtu muljetavaldavaim teos oli Michael Praetoriuse laul „Üks roosike on tõusnud“ Jan Sandströmi seades: kõigile tuntud jõulu­laul ilmub justkui lainetena suurtest kõlamassidest ja siis jälle suubub sinna. Kahe looga oli esindatud Riho Esko Maimets, kelle modernse helikoega „To Bethlehem“ kõlas esiettekandes, minu sümpaatia kuulub aga tema 2018. aastast pärinevale laulule „Salve Regina“. Tore, et kavva olid võetud rahvusmeeskoori laulja Aare Kruusimäe kaks laulu „Üle lumise välja“ ja „Exsultate“. Kruusimäe on koorihelilooja, kelle teosed ei kõla just tihti, aga kuna olen ise osalenud ühes vaid tema loomingule pühendatud kontserdiprojektis, võin julgelt kinnitada, et need vääriksid esitamist palju sagedamini. Meeskoor kandis ette ka imeilusa Ester Mägi laulu „Jõuluõhtul“, millele lisab erilisust kirjutamisaasta 1988. Näib, et tekkinud oli esimene arglik lootuskiir, et ees on vabam tulevik – kuidas muidu oleks helilooja julgenud tsiteerida „Püha ööd“.

Rahvusmeeskoori mitmekülgsust on ära märgitud korduvalt, aga kanakoorina ülesastumine oli meestele ilmselt midagi täiesti uut. Just sellesse rolli sattusid nad lastelavastuses „Reis kuule“, mille oli lavale kohendanud ja sellele kooriseaded teinud Jana Moosar. Meeste esituses kõlasid Peeter Volkonski ja Dagmar Normeti laulud kunagisest ETV menutükist „Kuidas kuningas kuu peale kippus“, kusjuures praegusele ajale kohaselt esitas kuninga rolli naine, Aita Vaher. Lavastus oli meeldivalt mõõdukas – ei liiga veniv, aga ka mitte liiga pöörases tempos – ja näis, et seda nautisid nii päris väikesed kui ka täiskasvanud. Ainus tõrvatilk meepotis oli vilets heli: õnneks on mul mõne laulu tekst veel lapsepõlvest peas, vähem tuttavates lauludes jäid aga sõnad kahjuks sageli arusaamatuks.

Erinevalt rahvusmeeskoori kavast oli Endrik Üksvärav oma põhikoori Collegium Musicalega ette valmistanud palju traditsioonilisema ja tuttavlikuma jõulukava. Üks kogu kontserdi ilusamaid hetki oli Andrew Lloyd Webberi „Pie Jesu“, kus soleerisid imekauni kõrge sopranihäälega Marie Roos ja Helina Kuljus. Collegium Musicale on suurepäraste vokaalsete võimetega ja vägagi nüansirikkaks esituseks võimeline koor, kuid mõnikord häirib nende puhul vähene muusikaline ettemõtlemine, iga fraas on justkui viimane. Sel korral oli seda väga tunda esimeste lugude ajal, kontserdi edenedes see puudujääk kahanes. Ja küsitavaks jäi, kas ikka koori on vaja juhatada dirigendikepiga. Olav Ehala „Päkapiku jõululaul“ ja dirigendikepp mõjusid kui jõulunali …

Voces Tallinn, kellel viimastel aastatel on puudunud peadirigent, andis oma jõulu­kontserdi Lodewijk van der Ree juhatusel. Ilusas ja läbimõeldud kavas vaheldusid minu mäletamist mööda Tomás Luis de Victoria missa osad Johann Sebastian Bachi teoste ja inglise jõululauludega (paberkava puudumisel ei saa kahjuks enam fakte kontrollida). Esmapilgul isegi kummaline kooslus, aga üldmulje oli suurepärane. Huvitaval kombel sobis koorile paremini just keeruline polüfoonia, inglise jõululaulud jäid aga minu meelest kohati natuke liiga emotsioonituteks, samuti oli siin intonatsioonilist ebatäpsust ja kõlalist ebaühtlust.

Meeldiva üllatuse valmistas segakoor Vox Populi Janne Fridolini juhatusel. Varasemaga võrreldes oli edasiminekut vokaalses kõlapildis, puhtas häälestumises ja ka sisulises tõlgenduses. Koori kava „Hymn to Life“ koosnes Eric Whitacre’i ja Anders Paulssoni loomingust. Samalaadse helikeelega heliloojate teostest terve kava koostamine on natuke riskantne: võib moodustuda hea tervik, aga muusika võib muutuda ka üksluiseks. Sel kontserdil jäi peale pigem esimene variant ning värvikust lisasid kaasatud instrumentalistidena noor andekas saksofonist Joonas Neumann ja end ammu suurepärase organistina tõestanud Ulla Krigul. Sügavaima mulje jättis Paulssoni „Advent Music“, vähem vaimustasid sama helilooja seatud spirituaalid „Bright Morning Star“, „Swing Low, Sweet Chariot“ ja „Nobody Knows the Trouble I’ve Seen“. Spirituaalide esitamisel on oluline komponent spontaansus, kuid nii keeruliste seadete puhul ei saa koor seda endale lubada ja tulemuseks on selle muusikažanri jaoks liiga jäik tõlgendus.

Detsembri muusikaelu ei koosnenud siiski vaid koorikontsertidest. Ilusa elamuse pakkusid Alika ja New Wind Jazz Orchestra Bianca Rantala juhatusel. Sel kontserdil kõlasid kõrvuti vanad head džässistandardid ja Alika repertuaar, näiteks „Õde ütles“, mille tegi surematuks Mihkel Raud. Fantastiline orkester suurepärase vokaalsolistiga – nii lihtsalt võibki selle õhtu kokku võtta.

Üle pika aja astusid publiku ette Tarmo ja Toomas Urb. Aastad lähevad ja vanust koguneb, aga vendade laulmistase ei kao. Viimsi Artiumisse kogunenud saalitäis rahvast, kellest suure osa moodustasid lauljate eakaaslased, sai ilusa nostalgilise elamuse osaliseks. Pidin minagi tõdema, et ei ole „Imeline aas“ või „Kuu“ ja kõik ülejäänudki lood aastatega oma mõjuvusest grammigi kaotanud.

Rootsi-Mihkli kiriku hubases atmosfääris andsid intiimse ja lummava kontserdi Guido Kangur ja Oleg Pissarenko. Kanguri esitatud eesti luuleklassika põimus Pissarenko loominguga, mida ta esitas pehmekõlalisel ettevalmistatud klaveril ja akustilisel kitarril. Pissarenko ise nimetab oma stiili seisundimuusikaks: see lihtne, napp ning unenäoline, samal ajal mitmekesise harmooniaga ja aeg-ajalt ootamatuid pöördeid võttev muusika viib kuulaja tõesti mingisse erilisse seisundisse, mida vahele loetud luule veelgi süvendas.

Aasta viimasel ERSO kontserdil soleerisid Olari Eltsi juhatusel Mozarti kontserdis flöödile, harfile ja orkestrile noored muusikud, kaksikõed Susanne ja Lisanne Rull. Sellest, et tegemist on tõeliste talentidega, andis tunnistust peale suurepärase mängu neile määratud Olari Eltsi stipendium.

Eesti Sinfonietta kergemas meeleolus aastalõpukontserti juhatas Maria Seletskaja. Mõningased puudujäägid kõlalises ühtsuses kompenseeris orkester elava musitseerimisega. Kava lõbusaim teos oli kindlasti Leroy Andersoni „Kirjutusmasin“, kus nimetatud masinal soleeris Karl Johann Lattikas. Sügavaima mulje jättis aga Lepo Sumera 1998. aastal loodud „Kolm maailmaimet“, žanri­nimetusega klaverikontsert noortele (solist Maila Laidna). Lihtne, lühike – kestab vaid neli minutit –, aga äärmiselt omanäoline ja tõeliselt kaasahaarav teos.

Muusika-aastale pani ilusa punkti Euroopas õppivate noorte eesti muusikute orkester Henri Christofer Aaviku juhatusel. Orkestris osalenutest on nii mõnigi (eesotsas Hans Christian Aavikuga) endale juba solistina nime teinud, seetõttu ei olnud mängijate hea tase üllatus. Küll aga suutsid noored üllatada suurepärase koosmänguga: raske uskuda, et tegemist ei ole pidevalt koos harjutava orkestriga. Siin tuleb pilk pöörata loomulikult dirigent Aaviku poole, kes on äärmiselt emotsionaalne, aga sealjuures täpne ning märkab kõiki mängijaid ja haarab nad kaasa. Hea valik kavasse oli Alberto Ginastera „Variaciones concertantes“. Teose igas variatsioonis saab üks pill soleerida ning see võimaldas ka üksikute mängijate suurepäraseid oskusi nautida.