Elu on kabaree, kas tead

„Kabaree“ ei pruugi olla Estonia muusikalide või operettide seas just kõige nõrgem lavastus, aga siiski tuleb seda pidada mõnes mõttes käest lastud võimaluseks.

AARE TOOL

John Kanderi muusikal „Kabaree“ John Van Druteni näidendi ja Christopher Isherwoodi jutustuse ainetel 9. II (esietendus) ja 11. II rahvusooperis Estonia. Laulusõnade autor Fred Ebb, laulusõnade tõlkija Kirke Kangro, libretist Joe Masteroff, tõlkija Hannes Villemson. Muusikajuht ja dirigent Kaspar Mänd, lavastaja AnnaKarin Hirdwall (Rootsi), kunstnik Caroline Romare (Rootsi), valguskunstnik Peter Stockhaus (Rootsi), koreograaf Adrienne Åbjörn (Rootsi). Osades Priit Võigemast või Kaarel Targo (Emcee ehk konferansjee), Piret Krumm või Hanna-Liina Võsa (Sally), Kaarel Targo või Kalle Sepp (Clifford Bradshaw), Katrin Karisma või Juuli Lill (preili Schneider), Jassi Zahharov või Mart Laur (härra Schultz), Karis Trass või Kadri Nirgi (preili Kost), Mart Madiste või Jaak Jõekallas (Ernst Ludwig).

On aasta 1929 Berliinis. Majandus on põhja käinud, kuid neil, kel „taskus priske papp“, on lõbu laialt. Nii kipub see ikka olema: mida rohkem on õhus majanduslikku ja poliitilist ebakindlust, seda ülevoolavam on lõbutsemissoov. Tolles mitmekülgset meelelahutust pakkuvas klubis Kit Kat, mille asukatest muusikal „Kabaree“ pajatab, pannakse pidu nii, nagu homset ei oleks. Natsionaalsotsialistide säärsaapad müttavad tänavail, kuid mitte veel võimukoridorides. Niisiis võivad metsikud kahekümnendad Saksamaal džässihelide saatel veel mõnda aega jätkuda.

Peale selle olid 1920. aastad aeg, kui Esimese maailmasõja pohmeluse taustal mõranesid sotsiaalsed normid ja tabud. USAst levisid Euroopa suurlinnadesse džässmuusika, uued ülemeelikud tantsud ja keegi, keda tunti flapper’ina. Flapper oli (sageli jõukamast ühiskonna­kihist pärit) mässumeelne noor naine, kes pikkade kiharate asemel kandis poisi­pead, kuulas džässi, vihtus tantsida tšarlstonit, juhtis autot ja tõmbas suitsu. Ühesõnaga, tegi just nimme kõike seda, mida muidu peeti daamile kohatuks.

Rahvusooperis Estonia lavale tulnud „Kabaree“, mille on lavastanud Rootsist pärit AnnaKarin Hirdwall, kangutab suunurki korraga nii üles- kui ka allapoole. Ja mis seal salata, etenduse edenedes paneb pikapeale korralikult haigutama. Selles mõttes on Estonia „Kabaree“, olgu toodud Rootsist või mitte, siiski tüüpiliselt eestipärane lavastus, kus püütakse öelda kas liiga vähe või liiga palju.

Kes tunneb John Kanderi ja Fred Ebbi muusikali „Kabaree“ (1966) 1972. aastal linastunud filmi järgi, peab lavaversiooni vaatama minnes nii või teisiti oma kõrgeid ootusi veidi ohjes hoidma. Film on nii hästi õnnestunud mitte ainult seepärast, et Liza Minnelli tegi selles oma karjääri ühe parema rolli stiilse, kuid õnnetu kabareelauliku Sally Bowlesina, vaid ka tänu Jay Alleni filmistsenaariumile ja Bob Fosse režiile. Nimelt on filmiversioonis fookus paremini paika seatud ja väheütlevad süžeeliinid on nihutatud tagaplaanile. Nendest muudatustest on „Kabaree“ ainult võitnud. See on pilt maailmast, kus põimuvad groteskselt 1920ndate eksimatult äratuntav visuaalne stiil, lõbustustööstuse grimassid, seksuaalne vabadusejanu ja tänavatel vohav seadustatud vägivald.

Vähemalt enne etendust oli Estonias õhkkond õige. Kui teatrikülastaja värvikate osaliste keelitamise peale saali jõuab, võtab teda soojenduseks laval vastu džässbänd muusikali katketega, sekka ka muidu 1920. aastate olustikuga sobivat repertuaari nagu näiteks 1925. aasta lööklaul „Yes Sir, That’s My Baby“. Just nii, svingieelselt veidi nurgelise rütmiga toonased Euroopa džässilikud tantsuansamblid enamasti mängisidki. Tantsutrupi esitatud koreograafiat on tolle ajastu spetsiifiliste džässtantsudega seostada küll keeruline, aga vähemalt on entusiasmist selge, et kabareekülastaja on nii willkommen, kui üldse olla saab.

Kabareelaulikust femme fatal’i Sally Bowlesi mängis avaõhtul Piret Krumm ja järgmisel etendusel Hanna-Liina Võsa. Sally sisenemine (originaalis „Don’t Tell Mama“) oli mõlemal juhul mõjus ja tagasi ei hoidnud kumbki ka lõpupoole esitatavas nimiloos sellest, kuidas „elu on kabaree, kas tead“. Kui Krummi kasuks flapper’ina räägib mõningane üllatusmoment, siis Võsa osalusega etendusel oli kõnedialoogides tempo paremini paigas. Karakterist tuli seetõttu kohati üle libiseda, aga kui see aitab hoida tempot, siis olgu nii. Igatahes Sally pärast klubis Kit Kat lõbutsemata kellelgi küll ei jää.

Sally lavapartnerite puhul näib, nagu oleks Rootsi lavastustiim meelega püüdnud luua „Kabareest“ omamoodi Eesti versiooni, kus hakkaja naise kõrval on üsna ebamäärased ja iseloomutud mehed. Estonia teatri publik on enamasti juba küllalt küpses eas ja on niisiis ära teeninud, et muusikalis kätketud kultuuriloolised viited avaneksid kogu oma eheduses. Lavastuses on Clifford Bradshaw (Kaarel Targo või Kalle Sepp), Sally lähenemiskatsetele alluv edasipüüdlik kirjanik, üsna vähe­ütlev tegelane. Kes on näinud filmi, teab aga, et tegelikult on Cliffi tegelaskujus peidus palju enamat. Eriti Kalle Sepa kehastatuna mõjus Cliff isikuna, kes, juuksetukk kammitud ja portfell näpu otsas, suundub parasjagu aktsionäride koosolekule, sellal kui tegelikult tuikleb Cliffi rinnus algaja erootikakirjaniku tundlik hing. Miks saadavad aga vabameelsed noormehed Cliffile muudkui vanade aegade mälestuseks nii südamlikke tervitusi? Kui filmis paneb Cliffi, Sally ja ühe parun Maxi ménage à trois komberuumi tõsiselt proovile, siis seda ümaram ja hillitsetum on selle kõrval Estonia lavastuse Mustamäe paneel­majade stiilis erootika.

Seda, et värvikas element lavastuses täiesti puuduks, muidugi ka ei saa öelda. Konferansjee ehk Priit Võigemast või Kaarel Targo olnuks oma platvormkingadel näiteks 1970ndate New Yorgi vabameelses Greenwich Village’is üle linna Vinskid. Sealne rahvas ei vajanud vist siiski rahu- ja üksteisemõistmise sõnumi edastamiseks mitmes võõr­keeles esinevat vanamoodsat konferansjeed. Seega, mine võta kinni, kus või mis ajas on Rootsi lavastustiim otsustanud „Kabareest“ pajatada. Sellal kui vaataja kukalt kratsib, troonib aga konferansjee oma kõrge poodiumi otsas, mis on lavaruumi otstarbekalt ära kasutava elemendina õnnestunud valik, ja muudkui piilub, kuidas allpool hargneb Sally ja Cliffi lugu või preili Schneideri ja härra Schultzi elusügisene õnneotsing.

„Kes pagan on veel preili Schneider ja härra Schultz?“ küsib see, kes on näinud „Kabareed“ filmina. Filmis preili Schneider vaid vilksatab, lavaversioonis hargneb temaga seoses aga omaette tunde­küllane tegevusliin. Juuli Lille ja Mart Lauri lavapaar oli esietendusel üles astunud Katrin Karisma ja Jassi Zahharoviga võrreldes isegi õnnestunum, sest puuviljapoodi (fruit shop)* pidavale härra Schultzilegi jagus selles veidi elaani, mis aitas muidu peale tikkuvale ja kangesti venivale halemeelsusele prundi ette lüüa. Niisugune naer läbi pisarate pole muusikali žanris sugugi ebatüüpiline. Õigupoolest on 1950ndate ja 1960ndate tuntumad muusikalid enamasti just traagilise alatooniga, olgu jutt „Viiuldajast katusel“ või pealtnäha ülihelgest „Helisevast muusikast“.

Sellal kui tegelased ennast otsivad, nõuab karm aeg Saksamaal oma. Natsiteemast ei saa „Kabareed“ lavastades muidugi mööda minna, ehkki samal ajal on küsitav, kas teatritükk pakub niivõrd keerulise probleemi käsitlemiseks ikkagi piisavalt algmaterjali. 1972. aasta filmis on Saksamaa allakäik edasi antud suuremas osas vihjete keeles, sellal kui rootslaste tehtud Estonia lavastuses sammuvad Kit Kati klubi lahti riietunud asukad lõpustseenis suisa gaasipilve. Praegu on moes lisada ajaloosündmustele muuseumlikult äraseletavad sildid. Kui aga keegi tõesti veel ei tea, mis juhtus Saksamaal aastatel 1933–1945, siis muusikalilava ei peaks olema koht, kus sellest esimest korda teada saadakse.

„Kabaree“ ei pruugi olla Estonia muusikalide või operettide seas just kõige nõrgem lavastus, aga siiski tuleb seda pidada mõnes mõttes käest lastud võimaluseks. Estonia „Kabaree“ joonib taas alla veelahkme, mis laiub meil muusika- ja sõnateatri vahel. Kui sõnateatris on küllalt tugevasti esindatud ka see suund, kus tabudest üle astudes publikut raputatakse, siis muusika­lavastustes kipume ikka nägema pigem visuaalsetes stampides kinni olevat püüdlikku esitust kui julget tõlgendust. Seda enam et „Kabarees“ tegid kaasa ka draamanäitlejad (eriti Võigemast), võinuks lavastaja püüda tema käsutuses olevat ressurssi kasutada intrigeerivamalt, küsides endalt: mis oleks, kui teeksime seekord hoopis teistmoodi „Kabaree“? Estonia puhul näib olevat saanud tavaks, et lavastajad tulevad ja lähevad, mistõttu teatril pole välja kujunenud ka oma selget lavastuslikku suunitlust.

Huvitava faktina olgu nimetatud, et 1920. ja 1930. aastatel oli kabareeks kutsutav muusikalis-teatraalne meelelahutus vägagi levinud ka Tallinna restoranides. Niipea kui Vabadussõja-aegsed viinamüügipiirangud läbi said, läks Tallinna lõbustusasutustes lahti tants ja trall. Linnavõim, kellele kabareed alati pinnuks silmas olid, pidas linnarahva kõlbluse üle hoolega valvet ja isegi keelustas aastatel 1924-1925 mõneks ajaks kabareede pidamise. Ükskõikseks ei ole kabareed niisiis jätnud kunagi kedagi, nagu huviline võib täpsemalt lugeda Kalervo Hovi põhjalikust raamatust „Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918–1940“ (2017).

* Vt Wikipedia artikkel „Fruit (slang)“. https://en.wikipedia.org/wiki/Fruit_(slang)